Homme on ka päev
C'è ancora domani
Paola Cortellesi
Itaalia
Bestfilm 

Üllatushitt näitlejanna Paola Cortellesilt, kes on oma lavastajadebüüti palganud peaossa iseenda ja saanud hakkama ootamatult tervikliku ja uudse kunstilise lähiajaloodraamaga. Delia elab sõjajärgse, 1946. aasta Itaalia karmides oludes. Õhus on uut lootust, aga koduvägivald kärbib iga katse veidi pead tõsta. Meie silme ette maalitakse patriarhaalses Itaalias edasi käibiv totaalne naiste allasurumine.

Visuaalselt on aluseks võetud tolle aja Itaalia filmikunst, neorealism, aga siin on lisatud veel midagi sellist, milleni neorealism harva laskus – huumor. Film jutustab oma lugu vaheldumisi dramaatilisi ja koomilisi troope abiks võttes ning vägivalla stseenid on vahel lahendatud hoopis kunstiliselt-koreograafiliselt, mis ei fetišeeri vägivalda, aga ei vähenda ka selle mõju kinolinal.

Siia filmi on kokku kuhjatud kõik meesšovinistlikud stereotüübid korraga, umbes nagu soovist kõik keerata üle vindi ja täielikku groteski. Loo puänt on värske ja vabastav, kuid ma loobuksin võimalusest see ette ära rääkida, sest eelteave sihtpunktist võib vähendada teekonna ootusärevust. Igatahes on see reis ettevõtmist väärt.

Ootamatult radari alt, ilma suure festivali esilinastuseta ega rahvusvahelise tunnustuseta, aga kodumaal täielikuks hitiks kujunenud film, mis võiks ka Eestis oma publiku leida.

4 / 5 

Jälgijad
The Watchers
Ishana Night Shyamalan
USA
ACME

Käbidest ja kändudest rääkides on sarnaselt Cronenbergide dünastiale ka M. Night Shyamalani tütar Ishana kulgemas mööda vanema sisse käidud rada. Juba tuttavlikul moel viiakse tema debüütfilmis "Jälgijad" vaataja üleloomulikku või müstilisse kinnisesse keskkonda, kus toimivad omad reeglid ning selle hermeetilise mikromaailma suhe ümbritsevasse reaalsusse on veidi ebaselge.

Ishana küll paotab algselt saladuseloori veidi julgemalt, aga ka tema läheb välja suurte sisupöörete peale filmi lõpuosas, mis meile järkjärguliseks ajatatud informatsiooni paljastamise järel üllatavana mõjuda proovib. Ja siin isegi läheb üllatamine korda, filmil on oma õhustik ja piisavalt üldistusvõimet, et mitte mõjuda lihtsalt järjekordse kõheda seiklusloona.

Lühidalt, mõned linnainimesed satuvad vangistusse paksu laande, kus kohalikud müstilised olendid neid elus hoiavad, kuid sunnivad neid igal õhtul iseennast etendama. Miks ja kuidas, selgub ajapikku.

Ma pole suurem asi M. Night Shyamalani fänn, sest tihti mõjuvad ta trikitamised asjana asja pärast, mitte mingi suurema idee või maailma parandamise huvides ette võetuna. Seda tütar debüüti aga julgeks pidada paremaks päris mitmest isa hiljutisest möödalasust. Öö järel saabub uus öö. Mugavasti sisse võetud nepo-poosist on nüüd hea hakata oma käekirja välja arendama.

3 / 5

Küüniste vahel
Clawfoot
Michael Day
USA
Baltic Content Media 

Alustuseks tore tõlge taas, sest clawfoot on jalgadel eraldi seisev vann (santehniline lingo veab siinkohal veidi alt, aga teate ikka, mida ma mõtlen). Eesti pealkiri on seetõttu ikka täiesti huupi samas suunas vehitud sõnastikust välja pudenenud moodustis.

Ja sama juhuslik tundub ka film ise, millel on vist kaks põhilist müügiargumenti: ühes peaosas on nimelt Mel Gibsoni poeg Milo Gibson ja teises Clint Eastwoodi tütar Francesca Eastwood.

Filmi kaks esimest kolmandikku on tõeline titaanide heitlus: kaks nepo-beebit stsenaristi poolt hüljatud üksildases paigas, loos, mis lihtsalt ei liigugi edasi. Suuresti Milo Gibsoni tõttu on osa sellest jändamisest väljakannatamatu, sest poeg on nagu Mel Gibsoni kümnenda järgu tühja tahmakassetiga väljaprint. Ta püüab sellist papa ära bränditud "Lethal Weaponi" Martin Riggsi stiilis tüütu ja aktiivse šaakalinähvitsa olekut omaks võtta, katastroofilise tulemusega.

Kui selles pealetükkivas macho-undamises võis olla midagi 80ndatel aastatel olemuslikult õigustatavat, siis nüüd on see nii ajast ja arust. Ja Eastwoodi tütre kehastatud ühekülgne peps-bimbo pole parem. Kuni viimase kolmandikuni, kus Milot mõnda aega vähem ekraanil ja hakkab ootamatult teostuma hõffilik splätter vs barbi-muuvi, mis on kohati päris meelelahutuslik ja Francesca leiab nagu selle koha üles, mille pealt oma roll ära teha.

Ühesõnaga, kes kannatab, see elab piisavalt kaua, et näha, mida toob eestikeelne slogan "Sellest remondist saab veresaun".

2 / 5 

Pahad poisid. Sõida või sure
Bad Boys: Ride or Die
Adil El Arbi, Bilall Fallah
USA
ACME 

Mr. Slap ja see teine täiesti ebanaljakas mees on tagasi! Nüüd juba neljandat korda pakkumas one-liner'eid, mis ei meenu, nalju, mis ei naeruta ja märulit, mis ei koti.

Ma poleks arvanud, et võin hakata taga igatsema kahe esimese osa lavastaja Michael Bay nihilistlikku vägivaldse reklaamvideo koomiksilikku maailma, sest mingil moel sobis tegelaste lapikus sellesse ersatskeskkonda. Nüüd aga on alles jäänud lihtsalt stiilivaba arusaamatu nühkimine, kus püütakse ühe käega ellu äratada mõlema peategelase karjääri – ühe oma koperdab lollusest ja teise oma andetusest – ja teise käega pigistada viimast välja lombakast käsikirjast, kus "võib-olla pahad on hoopis head" või midagi sellist.

Kahjuks oli siin mõningal määral vaja kursis olla ka samade lavastajate tehtud kolmanda osa sündmustega, millest ma mäletan ainult fakti, et olen seda näinud, aga midagi muud küll ei meenunud.

Kui alapealkirjaga "Sõida või sure" tahetakse meid ilmselt panna keskeas pahadele poistele kaasa elama, et nad veel edasi sõidaks, siis õige vastus on siiski teine.

1 / 5