Kunst ja külm sõda
Sandra Jõgeva
Eesti
Maagiline masin 

Huvitaval teemal film nõukogude kunstimaastikust ja toonastest kaubitsemise ja kunstitegemise reeglitest, mis aga filmina nagu käima ei lähe. Esiteks on kuskilt võetud ameerikalik teledoki stilistika, kus esimesed kaks minutit on filmis ees ootava materjali kollaaž, justkui kokkuvõte, mis on sisult pigem (tele)ajakirjandus kui dokumentalistika ning tegelikult ma selle funktsioonist millekski muuks aru ei saagi kui köita mingil moel asjast tegelikult üldse mitte huvituva juhusliku televaataja tähelepanu, et ta kanalit ei muudaks.

Sarnast meeleolu rõhutab edaspidi ka võrdlemisi lihtsalt lahendatud pildi põrgatamine rääkivate peade ning foto- ja filmiarhiivi väljavõtetest, millest teine on enamasti asjaga mitte otseselt seotud katteplaan.

Huvitavam kuju on USA spioon Dick Life, kes räägib Ameerika salaluure katsetest kunstnikke oma hoovi tõmmata. Filmi on ilmselt tehtud väga kaua, sest toreda üllatusena astub üles ka näiteks vahepeal lahkunud Leonhard Lapin, ja ka autori Sandra Jõgeva isa Villu Jõgeva on tänaseks lahkunud, aga valgustab siin toonast kunstielu.

Tugeval teemal pigem leigeks jääv teemadokk, mille koht on teostuse ja vormistuse seisukohast vaadates pigem televisioonis. Kuuldavasti oli filmi ka äärmiselt keeruline teha olnud, kuna Ukraina sõja algus sulges tee Venemaale ja enne seda oli koroona sulgenud tee Ameerikasse. Nii et pole päris kindel, kuivõrd lõpptoode vastas tegijate enda nägemusele oma ideest.

2,5 / 5

Kujuteldavad sõbrad
If
John Krasinski
USA
Hea Film

"Kujuteldavad sõbrad" tundub esmapilgul tavaline nunnu jama – seda ka animatsiooni pildikeele poolest –, aga kuna lavastajaks siiski John Krasinski (enam tuntud vast "A Quiet Place'i" sarja filmide režissöörina), siis päris nii lihtsalt ei pääse.

Põhineb huvitaval ideel, et laste kujuteldavad sõbrad jäävad kuskile ripakile, kui lapsed suureks saavad ja kaaslased ära unustavad. Erinevalt aga hiljutisest õudusfilmist "Nähtamatu sõber", kus kujuteldavad sõbrad olid otsekui portaaliks, miskaudu teispoolsuse kurjad vaimud end laste külge traageldasid, on siinne toon veidi melanhoolne, aga elujaatav.

Lõpuks jõutakse isegi mingi emotsionaalse kaalukuseni, hoolimata sellest, et peaosas on Ryan Reynolds. Kaamera taga taustajõuks aga lausa Spielbergi operaator Janusz Kaminski.

2,5 / 5

Roheline piir
Zielona granica
Agnieszka Holland
Poola-Belgia-Tšehhi-Prantsusmaa
KP Distribution

Agnieszka Holland võttis end Euroopa Filmiakadeemia presidendi kohustustest priiks, et filme teha. Teda inspireeris Valgevene-Poola piiril tekkinud olukord põgenikega. Tõsi, Holland oskab pinget kruvida ja kannatajate suhtes kaastunnet tekitada – me oleme kõik inimesed ja muidugi on õudne, mis nendega seal piiril toimub. Samas tundub mulle, et "Roheline piir" on geopoliitilises plaanis nagu veidi silmaklappidega teos.

Piiripõgenikud on sattunud infosõja lahingväljale, kus võideldakse võidu pärast semantikas: ühe poole sõnul on põgenike teadliku massilise suunamise puhul üle piiri tegemist hübriidsõja elemendiga, teiste arvates humanitaarkatastroofiga. Suurele naabrile on kasulik kinnitus, et see on ennekõike humanitaarkatastroof, sest siis jäävad süüdi vastuvõtjariigid (või siis mittevastuvõtja-riigid), eriti Poola, kes ei suuda tekkinud kriisiga toime tulla ning keeldub seda lahendamast.

"Euroopa ei suuda inimeste eest hoolt kanda." Mul on tunne, et Holland teenib oma filmiga kahjuks selle "humanitaarkatastroofi" narratiivi" ja on energilise ja suure südamega mässajana, kes võib oma tegevuse tõttu pigem kasulikuks idioodiks osutuda ja kogemata valesid huvisid kaitsta. Keeruline olukord.

Hollandist on justkui saanud kangelane, sest tal õnnestus selle filmi tõttu Poola võimudega tülli minna. Kui mäss autoriteedi vastu on juba iseenesest mingi väärtus, siis võib seda ju hinnata, aga samas tundub, et loeb ikkagi teo sisu ja tagajärg, mitte tegu ise.

2,5 / 5

Ämblikud
Sting
Kiah Roache-Turner
Austraalia-USA
Garsu Pasaulio Irasai 

Film ühest vihasest ja kiiresti kosuvast ämblikust, kelle isu kasvab pidevalt, lisaks ka jahisaagi suurus, kuni jõuab järg kortermaja elanike kätte. Ämbliku viha võib olla tingitud tõsiasjast, et perenaine – teismeline tüdruk – otsustas talle panna nimeks Sting. Mina oleks ka vihane.

Jääme ootama järgmist osa, kus seiklevad maipõrnikas Bono ja kuklane Elton. Ja lavastaja nimi on hoopis roach ehk prussakas.

2 / 5