Ärge oodake maailmalõpust liiga palju
Nu Aștepta Prea Mult de la Sfârșitul Lumii
Radu Jude
Rumeenia-Horvaatia-Luksemburg-Prantsusmaa
Filmstop

Radu Jude on jätkuvalt provokatiivne, mõtlemapanev, ainulaadne looja. Viimasel ajal eelneb Radu Jude filmide vaatamisele alati sama protsess: esiteks vaatad pikkust ja ohkad, sest ette teada, et mingi kerge vaatamine ei tule. Lükkad hetke (päeva-nädala) veel edasi, sest tundub, et vaim pole piisavalt heas vormis, et Jude omale vastu saada. Vaatama hakates aga imeb film endasse ja pärast jätkub mõtteainet.... noh, mul endiselt jätkub, kuigi nägin seda varsti peaaegu, et aasta tagasi.

"Ärge oodake maailmalõpust liiga palju" on kaasaegse massi-, pop- ja prügikultuuri läbi hekseldamine. Uwe Boll, Nina Hoss, Andrew Tate, Rumeenia mängufilm "Angela sõidab edasi" ja nii edasi. Meemimasin huugab ja segistab.

Muidugi pole siit puudu ka Jude filmidele omane tugev Rumeenia ühiskonna kriitika, aga siin pole see nii esil, vaid väljendab end pidevalt läbi viidete inimeste maitse-eelistustele, moraalsetele valikute ja muu sellise. Laengu suunda samas pole võimalik ignoreerida – Jude peab oma koduühiskonda väiklaseks, ahneks ja tühiseks.

Kindel kinoelamus, sest kodus võib tekkida kiusatus seda karusselli vahepeal seisma panna, aga ei tohiks. Õigupoolest peaks iga filmifriik vaatama Jude filme juba automaatselt, sest mulle hakkab tunduma, et ilma temata me enam seda Euroopa filmiasja käsitleda ei saa.

4 / 5 

Horizon. Ameerika saaga – 1. peatükk
Horizon: An American Saga - Chapter 1
Kevin Costner
USA
Silver Film 

Kui küsida, kas tänases filmimaailmas tegutseb veel mõni Hollywoodi klassikaline strong silent type, siis piisab vaid pilgust Kevin Costneri suunas, kes on selliste rollidega ennast väga edukalt kehtestanud. Costneri mehed on pealt kõvad ja seest pehmed, vähese jutu ja sirgete tegudega – sellised, kelle õlale tahaks oma pea toetada iga koduperenaine ja ilmselt ka mõni peremees. Teda on tõepoolest ikka hea ja kindel vaadata.

Ilmselt "Yellowstone'i" sarja suure edu pealt on ta nüüd oma vanas armsas keskkonnas tagasi, nimelt vesternimaailmas, seekord suurel linal ja, nagu tänaseks on selgunud, lausa neljaosalise filmiga, millest esimene nüüd kinos. Ja selles viimases lauses seisneb kohe ka probleem, sest "Horizon 1" rullib end lahti just niimoodi mõõdukalt ja aeglaselt, nagu oleks tegu seriaaliga. Mul ei ole midagi õhu ja meeleolu vastu, aga selle tulemusena ei seisa film tegelikult kuigi hästi koos.

Costnerile on alati sobinud ka vanamoelisus, tema tegelaste väärtushinnangud on pärit eelmisest, vanast maailmast – tööstusrevolutsiooni-eelsest Ameerikast, vanast Hollywoodist. Ta kehastab kõike seda, mis on Ameerikas traditsiooniline – vesternid, pesapall; mees kui kaitsja, hoidja. Tema tegelased ei otsi pahandusi, aga satuvad oma ülluse tõttu nendesse tahtmatult, mille tulemusena õige maailmakord taas jalule seatakse.

Kahjuks on aga üsna vanamoeline ka siinne film ja ma ei pea silmas seda, et tagasi on muuhulgas ka pahad indiaanlased, apatšid (mis on iseenesest päris värskendav vahelduseks), vaid seda, et lüürilises ja ülevas toonis uute horisontide asustamise film on natuke nagu "Väike maja preerias" täiskasvanutele.

"Horizon" on lausa intrigeerivalt, sajaprotsendiliselt traditsiooniline ajal, mil vesternist on viimaste aastakümnete vältel saanud põnev metažanr. Siin on kõik nagu viiekümnendate John Fordi filmis või isegi varasemas ajas.

Äkki peaks terviku hindamiseks ikkagi kogu paketi ära ootama? Praegu aga ei tulnud siit vanadele vesterni-troopidele piisavalt juurde midagi uut. Costner teeb seda, mida ta tahab ja see on ju austust väärt, aga maailma (ja ka Eesti) olematut kassaedu arvesse võttes saab tal oma unistuse täideviimisega päris suuri raskusi olema.

3 / 5 

Girl You Know It's True. Milli Vanilli lugu
Girl You Know It's True
Simon Verhoeven
Saksamaa
ACME

Õigupoolest ongi Milli Vanilli puhul oluline see "lugu". Seda bändi ei suuda paremaks muuta ükski film ja omal ajal olid need kaks kergatsit üks põhilisi vihkamisobjekte, mille skandaalne lõpp tundus jumaliku vahelesegamise või ootamatult avastatud viiruseravina, mis tegi lõpu ohtlikule epideemiale.

Ja võiks ju arvata, et see lugu ise oma tabloidipealkirjale taandatava poindiga ei küüni täispika filmini, ja seetõttu olen skeptiline, aga siin on päris nutikalt paar asja lahendatud, mis selle filmi mu ülimast vastumeelsusest subjekti vastu siiski vaadatavaks muudavad.

Esiteks saab filmi käigus Milli Vanilli loost hoopis ühe pettuse lugu, mis algab süütult, aga väljub vaikselt kõigi kontrolli alt. Esinejatest saavad kruvikesed rahamasinas, mida pole kellelgi südant peatada. Kui nii võtta, siis oli Milli Vanilli lihtsalt oma ajast liiga ees. Nad ei laulnud ise oma plaatidel? Ja mis siis? Täna on igasugune manipulatsioon, pettus, korrigeerimine, AI, faceswap, deepfake juba ammu kohal ja laviinina meist peatselt üle pühkimas. Küsimuse, kas miski on päris või mitte, olemus muutub täiesti, kuna iga arendus on mugandus ja pole midagi mugavamat kui lasta robotitel käsu peale muusikat teha.

Teiseks on siin mindud mulle isiklikult päris huvitavalt toonase muusikatööstuse kardinate taha nii, et on vähemalt näha, et taustalooga on kodutööd tehtud. Plaadifirmad-produtsendid-kaasaegsed. Frank Farian, Arista, Boney M.

Üks väga ilmne ja kahetsust tekitav lapsus on lõpus siiski sees. Filmi ehk kõige huvitavamad kujud on Baltimore'i produtsenditiim Numarx, kelle lugu "Girl You Know It's True" lihtsalt pihta pandi. Filmis hakkavad nad ajama oma kättemaksuliini, aga see jääb kahetsusväärselt pooleli. Viidatakse sellele, et neist kõigist said muusikatööstuse olulised inimesed, aga ajastuportreede tavapärases "mis neist on tänaseks saanud" lõpukokkuvõttes Numarxi tüüpe pole.

Lisan siis ise, et nende hulgast on kasvanud näiteks nii DJ Spen kui ka Kevin Liles, kes on täna muuhulgas Megan Thee Stallionit välja andva plaadifirma 300 Entertainment üks omanik. See on tõeline muusikaajalugu. Milli Vanilli on kollane ajakirjandus.

2,5 / 5 

Tule sõnumid
Kairi Kivirähk
Eesti
Menufilmid 

Olen vist ekslikult aastaid omistanud ulmekirjanikule Robert Anton Wilsonile lauset "Usu kõike, aga kahtle kõiges". Wilson ei ütleks tegelikult vist kunagi midagi sellist. Tema sõnad on pigem "Usk on intelligentsuse surm", millega ma lõpuni nõus ei ole. Aga see esimene lause sobiks küll hästi kirjeldama head platvormi filmikriitikaks ja ka filmitegemiseks – eriti dokumentalistikaks.

Filmifännina tuleb uskuda igasuguseid asju – draakoneid, võlureid, vandenõusid, jaburaid teooriaid, kummalisi koletisi, unenägusid ja mida iganes veel – selleks, et filmid töötaks ja toimida saaks. Samas tuleks selles kõiges ka kahelda, et säilitada objektiivne positsioon. Sama dokitegemisega: kui kahtled liiga palju, saab sinust vandenõuteoreetik, kui aga usud liiga palju, siis fanaatik. Kumbki pole päris hea lahendus.

Kas "Tule sõnumite" autor Kairi Kivirähk usub liiga palju? Igatahes tundub tema autoripositsioon maiade tuleriitustesse ja oma inglasest peategelasse, rituaalide läbiviijasse Marki olevat akolüüdi, järgija oma. Temaga on juhtunud uskumise ime ja ta tahab seda meiega jagada. Kas see on see, mida me dokumentalistikalt ootame?

Esialgu: miks mitte. Meid viiakse Guatemaalasse, et avada tulerituaalide müstiline maailm. Kahjuks jääb see avamine minu jaoks suhteliselt samale tasemele, mis on esoteeriliste sfääride probleem üsna tihti. Oluline on usk, selgitustele pühendatakse vähem aega ja kahtlevatele küsimustele ei jää üldse ruumi. Nii jääb minusugusele võhikule ikkagi üsna hämaraks, mis rituaalidega on tegu, mis on nende funktsioon, mida taotletakse. Kuidagi suhestuvad need legendaarsete maiade kalendritega, Mark ise teeb midagi, millele viidatakse kui inimeste edasise elusaatuse astroloogilisele etteennustamisele (ta oskab öelda, mida sa elus tegema peaks), aga kõik need asjad jäävad üsna assotsiatiivsele tasandile ja sügavuti seletama ei hakata. Vaja on lihtsalt uskuda, aga mina päris nii ei saa.

Iseenesest on mul kõik indiaani põlisrahvastega seonduv sümpaatne ja nende ajaloolist väärtust iidse kultuurina ma usun (või pigem on mul materjalidega tutvudes tekkinud see arusaam). Marki kodune filosoofia ei erine kuigipalju muust esoteerilisest tõekspidamiste paketist, mille hetkes olemise ja universumiga ühekssulamise ideed viivad otse tagasi ka sinna, kus asub budism. Seetõttu tundub filmi lõpuosa, mis koosneb põhimõtteliselt ainult Marki filosoofilisest monoloogist koos katteplaanidega, veidi väsitav ja selgelt liiga pikk. Ma saan aru autori taotlusest, et see peaks tekitama mingi transiseisundi või eraldi aegruumi, aga samas nõuab linal edasi liikuv film oma tähelepanu ja kui seda ei üritata hõivata, siis laguneb film laiali.

Samuti oleks tahtnud rohkem kuulda konkreetselt kaasaegse kristliku Guatemaala ja iidsete maiade tõekspidamiste ühiskondlikust konfliktist seal maal, millele samuti viidatakse. Võib-olla on need minule hämaraks jäävad liinid autori arvates liiga lähedal teledokumentalistikale või teleajakirjandusele, ja seetõttu taunimisväärsed. Ma aga tahaks ikka proovida mõlemal toolil istumist. Uskuda kõike ja kahelda kõiges. Minna kaasa rituaaliga, kodutöö tehtud ja faktid kaasas.  

2 / 5

Kena vaikne kohake. Esimene päev
A Quiet Place: Day One
Michael Sarnoski
USA
Hea Film 

"Kena vaikse kohakese" sarja kogu kontseptsioon on rajatud sellisele loogikaveale, et mul on olnud väga keeruline neid filme vaadata ning mitte mõelda seda, et kui me inimliigina oleme nii saamatud, siis väärimegi välja suremist.

Kuhu peidetakse puud? Metsa. Samamoodi tuleks end ülitundliku kuulmisega koletiste eest peita keset müra, aga otse vastupidi otsitakse ka siin filmis suitsidaalselt kõige vaiksemaid paiku, minnes peitu tühja metroosse, kus pole kedagi ja iga väiksemgi krõps on meeletu kajaga. Ühel hetkel on päriselt selline moment, kui kaks tegelast saavad rahulikult vihma käes rääkida, kuniks Lupita Nyong'o ütleb "Lähme siit vihma käest ära". Ja nad lähevadki kriiksuvate treppidega hiirvaiksesse majja. Mis mõttes? Juba esimeses osas oleks tahtnud tegelastele hõigata, et kolige selle kose alla elama, mis teil maja kõrval on, ja mured on lahendatud.

Helimiksiga on neid loogikavigu proovitud siluda ja eks sellel osakonnal on olnud siin kõvasti tööd, aga helide tugevuse loogiline balanss on harva paigas. Katastroofi läbi elanud, põlev ja katkiste torude-juhtmetega linn võib olla üsna lärmakas, aga vahepeal saabub stsenaarselt sobiv vaikus, sest muidu poleks filmi.

Peaosas teeb Nyong'o kõik, mis suudab, ja tal õnnestub teatud ininlikku tasandit filmi juurde tuua. Umbes kolmest stseenist astub läbi ka Djimon Honsou – lausa kriminaalne, kuidas nii lahedat näitlejat raisata osatakse. Miks ta ei võinuks teist peaosa mängida selle suvalise noore valge jorsi asemel? Alles hiljem järgi vaadates sain teada, et see on "Stranger Thingsi" hevimees Munson, kes on vahepeal suureks kasvanud. Häälemagnetina on ühte peaossa värvatud ka kass.

Ma ei saa tõsiselt vaadata filmi, mille keskset probleemi saaks lahendada ka mängutoosi külge kinnitatud granaadiga. Ja kui selgub, et koletised kardavad ka vett, siis tahaks küsida, kus on merevägi? Mismoodi suudeti selles eelloos toodud tingimustel liikidevaheline sõda kaotada?

2 / 5