Loomu poolest tapja
In a Violent Nature
Chris Nash
USA
Hea Film

Täiesti kriminaalne, et see mul eelmisel nädalal tagasisidestamata jäi, sest see film väärib filmifriikide tähelepanu, ajades ilmselt suvist žanrimeelelahutust ja närvikõdi otsivad vaatajad omajagu närvi. Siin kõditatakse närvi küll, aga hoopis teistmoodi ja tehniliselt väga huvitavalt.

"Loomu poolest tapja" kuulub pigem niinimetatud slow cinema valdkonda ja opereerib reaalajas pikkade lõikamata stseenidega. Enamus filmist on tehtud killer'i vaatenurgast, aga mitte POV-na, vaid selja tagant. Vajadusel seda vaatenurka küll muudetakse ja selle külge ei klammerduta. Teadlikult on hoitud nii-öelda transtsendentaalset lähenemist, ja seda kahe justkui vastukäiva võttega.

Esiteks ajatatakse põnevuse-rahuldust sellega, et tapja läheneb sündmuspaigale aeglaselt (umbes nagu "See jälitab sind" reverse'is), teiseks seatakse kaamera action-stseenide ajal tihti kaugele või kaamerast eemale. Staatiline kaamera ei lähe tegevusele järele, kaadrisse jääb see, mis jääb. Need kaks elementi tekitavad pikapeale tunde, nagu oleks ise vaatajana sündmustiku keskel, kurjus (mis saab ka pealiskaudse seletuse) ja selle täidesaatev võim on paratamatud nagu loodusjõud.

Kanada lavastaja Chris Nash on ka öelnud, et tema eeskujuks selle rapperi tegemisel olidki loodusdokid. Asjad juhtuvad ja sinna pole midagi teha. Kui aga vägivald lõpuks kohale jõuab, on see jõuline ja šokeeriv, ent taas kujutatakse seda stiilselt eemalolevalt kasvõi seeläbi, et ei manipuleerita vaatajat ka helide ega muusika kasutamisega. Nii et klassikalises mõttes on siit raske leida "rahuldust" oma adrenaliininäljale, aga kinematograafiliselt on see äärmiselt põnevalt ja julgelt lahendatud.

Filmil on ka oma nõrkusi, natuke ebavajalikuks ja arusaamatuks julgeksin pidada pikka lõpumonoloogi autos, aga lõpukaader viib meid jälle sellesama ebamugava õõva rohtunud radadele.

4 / 5

Hingede koguja
Longlegs
Oz Perkins
USA
ACME

Oleme ka siin Kinosilmas rääkinud sellest niinimetatud Cage'i konstandist, et kogu muu räbu seas suudab Nicolas Cage igal aastal osaleda ühes filmis, millel on märkimisväärset kunstilist kaalukust. Nüüd on siis käes see moment, kui "Põssa" (2022) ja "Unenäo stsenaarium" (2023) saavad endale väärilise järje.

"Hingede kogujal" on erakordselt õnnestunud promokampaania ja pikalt üles ehitatud ootusärevuse tõttu on film korraliku haibi saavutanud. Tuleb öelda, et laias laastus on õnnestunud ootusi ka täita. Film on mitmekümne miljoniga kasumis, Cage'i kõige popim live action peale 2012. aasta "Põrgulist" ("Kruudidega" muidugi ei võistle miski) ja kõigi aegade parim indie horror'i avanädalavahetus 22 miljoniga.

Võrdlus "Voonakeste vaikimisega" on ilmne tulema, aga lisaks sellele sukeldub "Hingede koguja" sügavamale satanismi ja üleloomulikku sfääri. See film on justkui horror-masala kõigist õudusfilmi allžanritest ja siia on kokku kuhjatud maniakitriller (juba mainitud "Voonakeste vaikimine"), satanism, nunsploitation, okultistlikud rituaalid, krüptiline sarimõrvar, mälukaotus, lapsepõlvetraumad ja niinimetatud puhta ning seletamatu kurjuse peatamatu jõud. Seda kõike on väga palju, aga selles plaanis miski samas häirima ei hakka.

Cage on oma parimas karjumise ja silmapööritamise mode'is, aga võimsa grimmikihi alt võib vaid aimata, kellega tegu. Kohati on küsitav peategelase, FBI agendi Lee Harkeri tegevuse loogika, seda enam, et teda kehastava Maika Monroe diapasoon näitlejana ei anna ta eeskuju, agent Clarice Starlingut kehastanud Jodie Fosteri omaga üldse võrrelda. Monroe ei suuda vastakaid emotsioone väga edukalt vahendada ning teeb tegelasena kohati FBI agendi kohta ikka väga ebaturvalisi samme (majas on killer, kes jätab lauale kirja ja sa istud rahulikult maha, seljaga ukse poole ja hakkad seda kirja avama ning lugema? Kas ei peaks end turvama ja abiväge kutsuma?), aga õudne õhustik on tekitatud päris edukalt. Vahepeal on ehmatavad audiovisuaalse müraterrori elemendid, mille eesmärgiks tundub olevat lihtsalt pulssi üleval hoida ja mis natuke lähevad konflikti hiiliva õõva ja ebamugavusega, aga eks see on lihtsalt veel üks masala koostisosa.

3,5 / 5

Keeristormid
Twisters
Lee Isaac Chung
USA
ACME 

"Me ei tea endiselt, kuidas tornaadod töötavad," tõdevad uurijad 1996. aasta katastrooffilmis "Keeristorm". "Me ei tea endiselt, kuidas tornaadod töötavad," jõuavad nad sama tõdemuseni ka 2024. aasta filmis "Keeristormid". Lühidalt peegeldabki see mitteareng Ameerika (ja tegelikult ka kogu maailma) läbikukkunud kliimapoliitikat.

Juba teist filmi püüavad tormikütid mõista tornaadosid, ajades neid taga võimsate sisepõlemismootoriga truck'idega, saamata aru, et nad kliimareostusega ise kaudselt neid tekitavadki. Jah, kliima, seda sõna kasutatakse "Keeristormides" küll palju, aga seost inimtegevuse ja muutuvate kliimanähtuste vahel välditakse väga püüdlikult.

Sõna kliimamuutus ei esine siin kordagi ja täiesti arusaadav, sest Oklahomas, sügaval Piiblivöös asuvas nn Punases osariigis toimuvas filmis kuvatakse meile ideaalnägemust Kesk-Ameerikast, kus lihtsad ja toredad inimesed veedavad aega karjakasvatamise, rodeote ja grillpidudega ning Ameerika lipud ja ten-gallon Stetsonid on kõikjal pildis. Need inimesed valivad vabariiklasi ja ei taha kuulda juttu sellest, et auto mootor peaks väiksem olema. Tornaadodega, nagu ka kõigi muude probleemidega, tuleb saada hakkama mingil muul moel, kui oma käitumist või tarbimisharjumusi korrigeerides.

Filmina on "Keeristormid" üsna lobedalt jooksev katastroof-action, mille üheks miinuseks on küll see, et originaalfilmiga on sarnasusi märksa rohkem kui alguses ära toodud lause. Ehk et mõned loo liinid on siin küll teises järjekorras kokku pandud, aga elemendid on ikkagi laias laastus samad. Selge see, et efektide kvaliteet on vahepeal tuntavalt paranenud, aga inimsuhete koha pealt on "Keeristorm" ikkagi märksa paremini kirjutatud, tegelaste motivatsioon on selgem ja kõrvaltegelastel on rohkem karakterit.

Glen Powellist on küll saamas oma põlvkonna tuntud nägu ja sarmi tal jagub, aga siinsed peategelased jäävad oma eellasega võrreldes sisult ikka veidi õõnsaks. Aga ei tahaks olla ülemäära kriitiline: "Keeristormid" on hoogne ja haarav keeristorm, mis haarab oma efektidega endasse ka hoolimata sellest, et probleemi olemust tegelikult ei kõnetata ja et tegelased päris tihti raadiost mingit AOR-poppkantrit kuulavad.

3,5 / 5

Ühel suvel
Le temps d'un été
Louise Archambault
Kanada
Estinfilm 

Quebec teeb seda taas. Lagunevas kirikus kogudust koos hoida püüdev pastor pärib juhuslikult luksusliku maamaja maalilises mereäärses külas ja otsustab kamba eluheidikuid, kes ta kirikust varju ja seltsi otsivad, viia suvepuhkusele. Kohalikud külaelanikud aga ei näe nende kaltsakate ja veidrike taga esialgu inimesi ning arusaadavalt tekib konflikt, mida peab lahendama hakkama.

Film võtab endale aega luua meeleolu ning avada järgemööda peaaegu kõik tegelased, et meiegi hakkaksime neis nägema enamat kui lagunenud fassaad. Ja sellega saadakse suurepäraselt hakkama. "Ühel suvel" jääb oma jutustuslaadis küll kohati natuke liiga magusaks ning tegutseb pigem harmoonia kui kaose eesmärgil, aga teeb juba kogenud Quebeci lavastaja Louise Archambault' käe all suvise ja südamliku hea tuju filmina oma töö kindlalt ära. Heaks tasakaaluks siinsele muule valikule, kus karikatuursete killer'ite ja üleloomulike jõudude asemel tegutsevad päris inimesed.

3,5 / 5

Pariis, mu paradiis
Paradis Paris
Marjane Satrapi
Prantsusmaa
Tespi

Ega siit plakatikujunduse ja pealkirja peale midagi oodata ei julgenud, aga noh, ikkagi omal ajal "Persepolise" teinud Marjane Satrapi lavastatud. Kahjuks jääb arusaamatuks, miks on Satrapil olnud vaja sellist filmi teha või kellele sellist teost üldse tarvis on.

Film on võrldlemisi sarnane niinimetatud "Armastuse linnade" sarja filmidele, kus kinematograafiline turismibülletaan liikus linnast linna, Pariisist New Yorki, Berliinist Riosse ja Tbilisisse, et pakkuda tuntud ja tundmatute lavastajate keskpäraseid sketše promotud linnakeskkonnas. Ka siin näen ma ainsa põhjendusena Pariisi reklaamimist – ka Pariisi hõlmava Île-de-France'i piirkonna regionaalfond on siin loomulikult ka ühe rahastajana ära toodud, millest johtuvalt kuuleme filmli lõpumonoloogis ka selliseid maotusi nagu "sellised asjad saavad juhtuda ainult Pariisis", "pole paremat paika armastuse nautimiseks kui Pariis" või veel midagi sellesarnast.

Loomulikult piirneb siinne Pariis aga laias laastus Eiffeli torni ja keskregiooni 200-aastase ajalooga kohvikutega, ilma nende tüütute banlieue'deta, kus vaesed lärmavad ja skandaalitsevad nagu kirjud koerad. Enamik siinseid, omavahel lõdvalt kokku seotud sketše on üsna piinlikud ja kunstlikud, keskseks teemaks tundub olevat surm, aga siiski ei jää siit kõlama muu kui Pariis.

1,5 / 5