Kuidas peaks seksima?
How to Have Sex
Molly Manning Walker
UK
KP Distribution

2023. aasta Euroopa filmiauhindade tseremoonia pakkus toreda ajastu laineharja momendi. Molly Manning Walkeril õnnestus pälvida filmiajakirjanike ühenduse FIPRESCI aasta avastuse auhind. Läks mööda vaid üürike aeg ja kui Euroopa noore publiku auhinna sai Charlotte Regani "Scrapper", leidis Walker end taas lavalt, seekord operaatorina. Walker, kes näeb välja pigem poiss kui tüdruk, esitas lavale hüpeldes väljakutse nendele kivinenud sookategooriatele ja mõjus oma elavusega nii nagu kogu see ülejäänud show keerleks tema ümber.

Walker ongi tegelikult operaator ning "Kuidas peaks seksima?" on tema lavastajadebüüt. Ehk on see hea eelteadmine, sest see on tõesti justkui ka operaatorifilm – kaamera vaatleb kõrvalt (ent ometi väga lähedalt) kolme õrnas eas briti näitsikut (mõnel juhul ka neitsikut), kes lähevad Kreetale turbokiirusel elukogemusi omandama. Nende igaühe rada veab selles volatiilses keskkonnas ise suunas, aga filmi fookus koondub ennekõike Tarale, kelle enesekindlus osutub pikapeale pigem poosiks. Võrratu peaosa tõi Mia McKenna Bruce'ile ka Euroopa filmiauhindade parima naisrolli nominatsioon (võitis loomulikult Sandra Hüller).

Filmi vaadates tekib masendus, et kas tõesti pole paremat võimalust pidutseda, kui see plastmassist õuduste kuurordimaailm, mida iseloomustavad totaalne promill ja grotesksed seltskonnamängud pidudel, kus mängiv muusika ei kõlba päevavalges üldse kuulata. Iga tütarde isa saab siit oma trauma vaevata kätte – piisab vaid mõelda, kuhu nende silmaterad omapead veereda võivad. Tundliku kaamera vahendusel hakkame neile eksinud ööliblikatele kaasa elama ja nende pärast kohati ka päris tõsiselt muretsema. Midagi liigselt ette rääkimata tahaks lihtsalt öelda, et kes otsib, see leiab, aga leitav ei pruugi olla sama asi, mida otsiti.

3,5 / 5

Lennuta mind kuule
Fly Me to the Moon
Greg Berlanti
USA-UK
ACME

Selleks ajaks, kui Frank Sinatra otsustas 1964. aastal teha oma versiooni laulust "Fly Me to the Moon", oli loost juba tehtud ilmselt üle saja erineva kaveri. Küll aga oli just Sinatra (ja teda saatva Count Basie ja arranžeerinud Quincy Jonesi) variant see, mis tabas ajastu vaimu ja lendas hitina poptaevasse. Loo autorit Bart Howardit olid väljaandjad püüdnud survestada kasutama fraasi "Fly me to the Moon" asemel sõnu "Take Me to the Moon", aga Howard jäi endale kindlaks ning veidi enam kui kümne aasta pärast sai selgeks, et tal oli prohvetlikult õigus.

Kuulendu hakatigi planeerima ja Sinatra loost sai Apollo missioonide mitteametlik hümn. Arusaadav, sest see lugu lahendas mõnes mõttes mitmed kuulendude imidžiga seotud probleemid, tasandades Külma sõja, üle laipade space race'i, maailmalõpu ja kosmoseparanoiaga seotud hirmud millekski märksa kogeperelikumaks oma õhkava, kuid jõulise svingi ja harmooniatesse kätketud lootusrikkusega paremale tulevikule.

Nende hirmude maandamisest räägib ka film "Lennuta mind kuule", kui NASA palkab tööle turundus- ja reklaamispetsialisti Kelly Jonesi (Scarlett Johansson), kelle ülesandeks on kosmosemissiooni maine parandamine, et rahastuskraane kinni ei keerataks. Žanr on tegelikult Külma sõjaga vürtsitatud romkom, sest Jonesil tuleb oma anti- ja süm-paatiat põrgatada Apollo raketi stardi eest vastutava Cole Davisega (Channing Tatum). Mingis mõttes on see film sama üldine ja mittemidagiütlevalt heatahtlik kui peategelaste hoolikalt arvele võetud silpidega Ameerika nimed. Huvitavalt on sisse toodud kuulemaandumisest väidetavalt tehtud võltsfilmi ümber keerlevad konspiratsiooniteooriad, millega on tihti seostatud Stanley Kubricku nime (vt. näiteks "Kuu teine pool", William Karel, 2002).

Üldjoontes aga annab filmile tooni selle pealkiri ja lauluviide, sest ka siin svingitakse üsna iisibriisilt läbi toonastest tõsistest geopoliitilistest teemadest, ja filmilt võtab selline lähenemine paratamatult kaalu maha. Keskseks teemaks kujuneb hoopis Vale vs. Tõde – reklaamitöötaja kehastab algset valget valet, mis muutub järjest tumedamaks ja väljub kontrolli alt, sirgjooneline NASA mees aga "tõde", mis on ju täielik absurd, sest kosmosemissioonid on alati olnud suure udukudumise ja soolapuhumise tallermaa, kus narratiivi painutatakse ideoloogia huvides täpselt nii nagu tarvis.

Ja ka siinse soft power'i tagant võib näha või vähemalt kahtlustada mitut erinevat manipuleerivat tagamõtet. Muuhulgas üritatakse meid siin filmis veenda selles, et Neil Armstrongi kuulus esimene lause Kuul, "See on üks väike samm inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonna jaoks", oli tema enda välja mõeldud, ja polnud ette skriptitud. Ei usu!

3 / 5

Mootorratturid
The Bikeriders
Jeff Nichols
USA
Hea Film

Kui "Lennuta mind kuule" romantiseerib Apollo kosmosemissiooni, siis "Mootorratturid" omakorda tsiklimeeste elu ja elustiili Ameerikas. Taustalugu on huvitavam kui film ise: 1963–1967 rändas 1960. aastate inimõiguste liikumisega seotud sündmuste pildistamisega tuntuks saanud fotograaf Danny Lyon kaasa Outlawsi motogängiga, et jäädvustada nende igapäevaelu fotodes ja intervjuudes. Lyon oli nn Uue ajakirjanduse esindaja, mis asetas vastupidiselt traditsioonilisele ajakirjandusele rohkem rõhku subjektiivsusele ja autoripositsioonile objektiivsuse asemel ning propageeris nn immersive lähenemist, kus uurija on ise keset sündmustikku ja uuritavaga kokku põimunud, mitte neutraalne kõrvaltvaataja. Selle kinnituseks astus Lyon 1966–1967 lausa Outlawsi täieõiguslikuks liikmeks. Kogu selle tegevuse tulemusena valmis fotoraamat "The Bikeriders" (1968), mis oli ka siinse filmi inspiratsiooniks.

Outlawsist on filmis saanud Vandals MC ja muutunud on ka motoklubi kuvand. Outlaws on Ameerika vanim tsikligäng, mille ajalugu on alati olnud seotud igat tüüpi kriminaalsusega. Sellega võrreldes on Vandals äärmiselt koguperesõbralik – igavleva pereisa asutatud sõprade ring, kes astuvad küll välja korrakaitseorganite ja ühiskondlike reeglite vastu, aga on täiesti puutumata prostitutsioonist, narkokaubandusest ja väljapressimistest, mis on olnud Outlawsi põhilised sissetulekuallikad. Austin Butler on Elvise ja vandaalina täiuseni timminud suitsu stiilse põlema panemise kunsti, mida ta siin ka julgelt demonstreerib.

Kogu "Mootorratturid" on ilustatud, justkui läbi mingi Instagrami filtri kujutatud ideaalpilt läinud aegade vabaduseihalusest, nostalgiline vana klantspilt aegadest "enne seda, kui kõik metsa läks". Tegelikult oli aga metsas kogu aeg, algusest peale. Ilmselt on teadlikult võetud romantilisem lähenemisnurk, mis vastanduks "Sons of Anarchy" toorusele, ja pealtnäha vastandubki, aga tegelikult jõuavad need lood ju kõik ühte ja samasse kohta välja, mis siis, et sõiduks valitakse erinevad teed. Metsiku baikerimüüdi üks paratamatu osa ju ongi see, et selline ise võetud vabadus ei saa ühiskonnas kesta, vaid tasandatakse mingil hetkel välja. Ja selline unistus saab edasi elada vaid unistusena, mis mitte kunagi päriselt ei realiseeru, kui, siis ainult hetkeks.

3 / 5

Kui ta vaid teaks
Ik wist het
Jamel Aattache
Holland
Estinfilm

Ma hindan väga püüdu tutvustada Eesti kinodes ka hollandi filmi, aga miks me peame sellest kõige halvemast otsast peale hakkama? "Kui ta vaid teaks" on põhimõtteliselt nagu Hollandi Hallmarki film – läbinisti kunstlikus, butafoorses maailmas toimuv lääge romantiline komöödia. Iseenesest võiks ju olla huvitav vaadata, kuidas läheb inimesel, kellele on antud võime tulevikku mingil määral ette näha, aga suuremas osas kasutab see õnnistet blond naisterahvas oma kõrgemat kingitust isikliku unistuse lihvimiseks või väikekodanlike impulss-ihade rahuldamiseks.

Inimesed tema ümber ka imestavad veidi malbelt, aga näevad seda kokkuvõttes tülika probleemina, mis ähvardab tasakaalu rikkuda, mitte põneva imena, mida lähemalt uurida. Lisaks on see pärit aastast 2022, nii et ma ei suuda mitte ühtki mõistlikku põhjust välja mõelda, miks seda üldse keegi kinos nägema peaks.

Holland, istu, üks.

1 / 5