Käesoleva nädalaga sai täis täpselt aasta aega "Kinosilma" ja sel puhul teeks ka väikese kokkuvõtte. Aasta jooksul ilmus "Kinosilmas" kokku 231 levifilmide lühiarvustust. Mõne erandiga – vast 3-4 filmi – tulid kajastusele kõik Eesti uued levifilmid 2023. aasta augusti keskpaigast kuni praeguseni. Välja jäid dubleeritud laste- ja noortefilmid, v. a. juhul, kui neile oli ka ingliskeelseid linastusi (aga "Garfieldini" ma siiski ei jõudnud ka neist ingliskeelsetest hoolimata). Välja jäid ka näiteks nädalavahetusel vaid paari linastusega kinno tulevad filmid, erijuhtudest jäi vaatamata näiteks Beyonce'i "Renaissance", millest on küll kahju, aga lihtsalt ei tekkinudki sobivat aega mõni neist harvadest kordadest kinni püüda.

231 filmi keskmine hinne kokku oli viiepallisüsteemis 2,69.

Levitajatest olid kõige kõrgema keskmise hindega ees Filmstop (3,83) ja värskelt Eesti turule tulnud KP Distribution (3,75), tabeli alumisest otsast leiame Adastra (1,875), GPI / Tespi (2,1) ja Unlimited Media (2,25). Kaks ülekaalukalt suurt levitajat Hea Film ja ACME olid mõlemad esindatud umbes 50 filmiga, keskmine hinne mõlemal umbes täpselt keskel – Hea Film 2,65, ACME 2,5.

Maksimumhinnet 5 panin kuus korda, miinimumi 0,5 aga kaheksa korda.

Maxxxine
Ti West
USA
Hea Film

Ti Westi rapper-triloogia oli mulle eelmiste osade "X" ja "Pearl" põhjal seni tundunud suuremas osas derivatiivne stiilipidu, kus on kokku miksitud erinevate juba tehtud filmide süžeekäike ja visuaalset esteetikat. Tõsi, üsna nutikalt, aga läikiva koore alla ma nagu varem ei pääsenud. Ilmselt kehtib sama kriitika paljude jaoks ka kolmanda osa "Maxxxine'i" puhul, kus peategelane Maxine Minx on jõudnud 1980-ndate aastate Hollywoodi kõikumatu unistusega saada kuulsaks näitlejaks, kellele senine pornofilmikarjäär on vaid pika taevatrepi esimene aste.

Mulle tundub, et Ti West on lavastajana vahepeal kõvasti edasi arenenud ja tavaliste šabloonide taga on ka nüüd inimesi näha. Film ise on väga tugevalt mõjutatud giallo'st, eriti Dario Argentost, samuti Brian de Palmast ja tolle iidolist Hitchcockist, kes tuuakse filmi sisse lausa "Psycho" järjefilmi võttepaiga näol, kus Batesi motelli ja nende maja ümber paar stseeni aset leiavad. Ka muus osas on popkultuuriviidete ja laenude valik väga stiilne, aga ei pidurda korrakski filmi. Judas Priest, PMRC, video nasties, Reagan, crack, Oui, Dee Snyder, Theda Bara, "Psycho", FGTH, Marilyn Chambers (ilmselt Maxine'i tegelaskuju prototüüp – pornonäitleja, kes jõudis Cronenbergi filmi "Rabid", aga klaaslagi jäi xxx-karjääri tõttu siiski pikemas plaanis paika ja Chambers pöördus vanasse formaati tagasi) jne-jne.

Mul on tunne, et "Maxxxine" saab aru sellest maailmast ja ajastust, mida ta kujutab, ja suudab seda edasi anda piisava pühendumuse ja tundega. Aga võib-olla lasin end lihtsalt õigetel ajastumärkidel õnge võtta. Igal juhul haaras ekraanil toimuv mind kaasa, esimest korda Westi triloogia jooksul tundus, et see tõuseb ajastu ja žanri kujutamisest ka kõrgemale. Muidugi pole siin midagi uut: Hollywoodi kujutamine halastamatu võitlusareenina, kus ükski moraalne dilemma ei tohi karjääriedu pidurdada, on sama vana kui Hollywood ise. Aga asi on detailides. Film algab Bette Davise tsitaadiga "Selles äris pole sa staar enne, kui sind tuntakse kui koletist", ja lõpeb Kim Carnesi looga "Bette Davis Eyes", mis on ood Hollywoodi tähesärale. Või siis... Tegelikult lõpeb veel natuke hiljem: siis, kui pärast tiitreid ilmub ekraanile tuttav smiley kirjaga "Be kind rewind" – videolaenutuste silt, mis julgustas laenutajaid kassetti enne tagastamist tagasi algusse kerima, et järgmine inimene mugavalt saaks vaatama hakata.

"Maxxxine'is" on erksaid värve ja tumedaid tundeid, verega pole kokku hoitud, paar lähiplaanis kaadrit panevad pisut üllatama, et reiting on "R", mitte "X". See on 80-ndate tupiktänava sleaze: kriuksuvad nahkkindad, juukselakk, videoporr, slasher'ite kuldaja punane veri, kokaiin ja ere neoon.

4 / 5

Kuidas koolnuid kohelda
Håndtering av udøde
Thea Hvistendahl
Norra-Kreeka-Rootsi
Estinfilm

Pole midagi öelda: tõesti on olnud õudukate suvi: "Longlegs", "Loomu poolest tapja", "Maxxxine" – kõik omanäolised õudusfilmid, mis lisavad värvi nii kinoaastale kui horror-maastikule. Ja kindlasti saab sama väita ka selle norra filmi kohta, mis on küll, jah, justkui zombifilm, aga ajab oma asja täiesti teistmoodi kui tavaliselt. Mäletan, kuidas Danny Boyle'i filmi "28 päeva hiljem" peeti 2002 väga innovatiivseks, kuna elavad surnud liikusid (väga) kiiresti, mitte ei uimerdanud ringi nagu tavaliselt. Siin tõmmatakse tempo aga kiirendamise asemel täiesti maha ja esitatakse küsimus uutmoodi: mis saab siis, kui surnud tagasi tulevad, aga ei tundu inimeste ründamisest üldse huvitatud olevat? "Kuidas koolnuid kohelda" keskendub pigem inimeste emotsionaalsete läbielamiste kujutamisele – kallid inimesed naasevad, vahel poollagunenud olekus. Kas neis on veel sama hing alles? Ja mis nendega edasi teha?

Film on üles võetud sobivalt väga aeglases tempos, pikkade katkematute kaamerasõitudega. Dialoogi on vähe, pilt nordicnoir'ilikult kahkjates toonides. Kogu draama keskel kõrgub – nii kujundlikult kui füüsiliselt (1,78 m) – Renate Reinsve, kes suudab ka halvad filmid oma kohalolekuga talutavaks muuta. Tuleb taas tunnistada, et suurepärane näitleja.

Kõige selle juures soovin ma kogu hingest, et see film mulle rohkem meeldiks, aga midagi jääb siiski puudu. Aeglase tempo valdamine nõuab märksa suuremat meisterlikkust kui kiire – kaugeltki igaüks pole Béla Tarr. Ja nii jääbki "Kuidas koolnuid koheldakse" kokkuvõttes liiga uitama ning laguneb samamoodi ajapikku veidi laiali nagu selle ellu ärganud uurimisobjektid. Aga mul on tunne, et ma tahaks seda filmi ühel hetkel uuesti vaadata, ja seda tunnet suudavad tekitada üsna vähesed. Samuti tundub see olevat selline linateos, mille mulje aja jooksul mälus paraneb. Nii et siiski soovitaks ise ära vaadata ja otsustada, kas selline asi sobib.

3 / 5

Tormisaare Maija
Stormskärs-Maja
Tiina Lymi
Soome
Estinfilm

"Tormisaare Maijaga" seoses sain teada, et soome versioon Aadu Hindist on hoopis naine, rootsisoomlanna Anni Blomqvist, kes on kirjutanud viieosalise Maija-raamatuseeria (1968-1973) rannarahva raskest elust. Ja viieosalisele romaanile sobivalt on ka selle ekraniseeringus rohkelt eepikat, kui Maija kogeb oma elus nii õnne kui õnnetust ning erinevat läbielamised karastavad teda inimesena, naisena. Tuleb tunnistada, et viieosalise romaani maitset on siit ka läbi tunda, rohkelt aastakümnetepikkust sündmustikku on filmi sisse pakitud, vahel ka suurte ajahüpetega, kui lapsed kasvavad mühinal, aga – ehk kauni kujundina – ei vanane Maija selle aja jooksul peaaegu üldse. Ma eelistaks mõelda, et see on kujund, kuigi arusaamatu, miks hingeline küpsemine kehas ei kajastu. Teisalt pääseme piinlikest võltskortsudest ja kummimaskidest, mis ilmselt mõjuks filmile pigem negatiivselt.

Ilmselt on raamatus veelgi rohkem mere, maa ja metsaga seonduvat ebausku ja tõekspidamisi, mis siin filmile vajalikku värvi annavad ja lubavad vahel (enamasti negatiivseid) sündmusi ette aimata.

Soomes kuulu järgi suurt populaarsust kogunud "Tormisaare Maija" tõuseb küll tublisti kõrgemale tasemele kui soome legendaarse tootja Solar Filmsi tavapärased ajaloolised draamad (kasvõi see kohutav "Puhastus", mille valmimises Eestilgi oma osa oli), aga eks žanripiirangud seavad raami paika, mis sellise ajasturomaani ekraniseeringuga üldse saavutada saab. Seda enam, kui autor on end seni tõestanud vaid soome pulakomöödiatega ja "Tormisaare Maija" on ta esimene tõsine päris film. Selle kohta küll igati tubli tulemus ja väga kiiduväärt, et soome hitid eesti kinno jõuavad. Kui nüüd see kultuurivahetus ka vastupidi toimiks, oleks eriti hea.

2,5 / 5