"MaXXXine'ist" rääkides tõi Sauter välja, et režissöör Ti West on loonud särtsaka ajastufilmi, mis tuletas talle meelde Quentin Tarantino mõne aasta taguse Hollywoodi-temaatilise filmi "Ükskord ammu Hollywoodis". "Tarantino film oli suuresti üles ehitatud naudingule, et saab näha Brad Pitti 70ndate raadiomuusika saatel kulgemas mööda Hollywoodi maanteed," meenutas Sauter.

"Mulle tundub, et "MaXXXine" on pärast Tarantino filmi võib-olla kõige muljet avaldavam kinos vaatamiseks mõeldud Los Angelese keskne retro-elamus. Tegemist on õudusfilmiga, mis toimub täpsemalt 80ndate Hollywoodis – just perioodil, kui piirkonnas tegutses ka sarimõrvar Richard Ramirez ehk Night Stalker. Mees, kes hoidis Los Angelest hirmuvalitsuse all suuresti põhjusel, et oli valimatu tapja, kes murdis üsna suvaliselt kodudesse sisse ja seetõttu tundsid end kõik ebaturvaliselt," rääkis Sauter.

Sauteri sõnul ei räägi film ei küll sellest sarimõrvarist, kuid see võimaldab filmile mõjuva sissejuhatuse. "Meile näidatakse vanu VHS-uudistelõike sellest perioodist, kus ühest küljest valitseb staaride glamuur ja neoon, aga selle kõrval on tegutsemas ohtlikud kurjategijad, nahkkinnastega noarappijad. Kohe pannakse paika äge öine meeleolu ajastul, mis on siin filmis lummavalt hästi ekraanile toodud. Tunned, et film lihtsalt paiskab sind neoonikarva maailma."

Filmikriitiku sõnul on loo peategelaseks Maxine Minx. "Pornonäitleja, kes loodab teha oma läbilöögirolli õudusfilmis "Puritaan 2". Ja tõesti armastan selliseid detaile! Filmi jaoks luuakse järg väljamõeldud religioossele õudusfilmile, mille ümber on ka kogunenud kristlikud protestijad. See film kirglikult ja naudinguga haarab endasse kõiki tolle ajaperioodi kiikse, veidrusi, ohte, sensuaalsust, glamuuri ja suudab need kokku pakkida vaimustavaks retroelamuseks."

Sauteri arvates ei ole lugu ei ole iseenesest nii põnev ega tihe, kui võiks olla. "Filmi jooksul üritab Maxxine Minx üles ehitada oma filmikarjääri ja saada staariks, aga teda kimbutab salapärane jälitaja. Ent kui lõpus film paljastab, kes teda jälitab ja miks, siis sellega luuakse küll huvitav ja irooniline mõttekäik Hollywoodi staariks saamise kohta, kuid pöördena tundub see ikkagi pisut õhuke. Aga ajastusse minnakse sisse nii mõnusa nostalgia ja kirega, et nauding on vaadata."

"MaXXXine" on kolmas osa Ti Westi õudusfilmide triloogias, kuhu kuuluvad veel filmid "X" ja "Pearl". Sauteri sõnul ei ole need kolm filmi tingimata meistriteosed, aga nad töötavad koos mõtteliselt hästi, kujutades erinevaid ajastuid.

"Ja iga filmi peaosas on Mia Goth, kes on tegelikult hea draamanäitleja, kuigi mängib sageli žanrifilmides," kiitis Sauter. ""Pearli" lõpus tal on üks monoloog, mida ta esitas superhästi, pisarsilmi ja mõjuvalt. "MaXXXine'is" nii häid stseene küll ei ole, aga ta toimib suurepäraselt nostalgiatripina, kus kohtuvad liibuvad nahkkindad, noad, neoon ja new wave, aga ka Hollywoodi filmide võtteplatsid ja soov selles kõiges läbi lüüa ja midagi tähendada."

Jahedamad tunded on Sauteril suurejoonelise Soome filmi "Tormisaare Maija" suhtes, mis Sauteri sõnul kestab üle kahe ja poole tunni ning tehti nelja miljoni euro eest. Filmi aluseks on Soome-Rootsi kirjanik Anni Blomqvisti romaanisari.

Sauteri sõnul on tegemist on väga laiade pintslitõmmate, sentimentaalsete muusikanootide ja tundekaemustega välja mängitud filmiga, kus räägitakse lugu 19. sajandist.

"Saarele kolivad elama Maija ja tema kalurist abikaasa Janne. Nad lähevad saarele elama lootuses maksta tagasi võlad, mis on selle kodu loomiseks võetud, püüda palju kala ja luua koos perekond isoleeritud kohas, mida film visuaalselt enda kasuks üritab ära kasutada. Tegevus toimub karges ja raskes miljöös, mille ümber pekslevad merelained ning ähvardavad vääramatud jõud. Aga tegelased lähenevad sellele paigale idealistliku sooviga alustada pereelu, kus valitsevad usaldus, soojus ja lähedus," selgitas Sauter.

Filmikriitiku sõnul kujutab film sobitatud abielu üllatavalt positiivses võtmes. "Seda alguses ei pruugiks oodata, sest me oleme lähiaastatel näinud emantsipatsioonilugusid, kus minnakse heas usus paika pandud abielu, aga selles on kobrutamas palju viha ja põlgust. Hea näide on hiljutine "Kuninganna Catherine'i ohtlik mäng". Vastupidiselt on "Tormissaare Maija" just soe lugu, sest Maija ja Janne vahel tekib ruttu tugev side, nad leiavad teineteist ja näevad teineteise ühiseid jooni, aga filmi kulgedes pekslev loodus ja mässav globaalne kliima mõjutavad raskelt nende elu. Ühel hetkel algab ka sõda ja kohale tulevad sõdurid, nii et mees peab üleüldse põgenema."

Sauteri arvates on film küll suure ajalooromaani mõõtmega, kus saab näha perekonna lugu läbi mitme aastakümne, aga seda tehakse täiesti kontrollimatu viiulimängu saatel.

"Film isegi lõpeb kümme korda ära, sest leitakse uus suhkrupall, mida keerama hakata. Iseenesest ma saan selliste filmide vajadusest aru – see ongi suur publikudraama, mida saab Soomes kogu perega vaatama minna. Pärast lähed lastega jäätist sööma ja arutled nendega, kuidas elu vanasti oli ja kuidas inimestel polnud praeguseid mugavusi. Saad seletada, kuidas inimesel võiski olla ainult üks lehm, mida pidi lüpsma ja ta oli inimese eluliin. "Tormissaare Maija" ongi sellist tüüpi suur, hästi sentimentaalne ja melodramaatiline publikufilm," selgitas ta.

Sellegipoolest tunnustas Sauter ilusat filmimuusikat ning ajas muutuvat olustikku. "Minu jaoks oli ta filmina ikkagi pläust. Aga ma ei saa öelda, et ta oleks lõpuni mahavisatud aeg, sest ta on film suurele ekraanile ja visuaalselt on olustik päris kaunis. Lõpus tulevad ka karged, lumised vaated mängu. Muusika on filmis tõesti hea, seda kuuldes ma tundsin, et see kõlab nagu Jean Sibelius. Hiljem sain teada, et filmi helilooja oli Lauri Porra, kes on Sibeliuse pojapojapoeg. Filmi lugu on ajas muutuv, tegelased muutuvad, nendes tuleb kurbus, raskus lein, valusad tunded. Aga see on jutustatud väga laiade pintslitõmmetega, minu jaoks liiga laiade. Mulle lihtsalt kohati tundus, nagu vaataksin kolm tundi Kalevi kommikarpi." 

Kinodes jooksvatest naispeategelasega ajaloodraamadest juhtis Sauter tähelepanu hoopis šampanjalesest Barbe-Nicole Ponsardinist rääkivale "Madam Clicquot'le". "Ma ise soovitaksin praegu hoopis toda filmi, mis on palju mõjuvamalt tehtud."