Madam Clicquot
Widow Clicquot
Thomas Napper
USA
ACME

Moe- ja luksuskaupade maailm on, tundub, alati olnud avatud tootefilmide ideele, sest brändiloome on seal midagi peenemat kui telekampaania, ning, nagu ütleb Eesti kõnekäänd, ühe golfivõistluse või regati spondeerimine ütleb rohkem kui tuhat raadioreklaami.

Clicquot' šampusefilmis näeme vahuveinimaailmas legendaarse Madame Clicquot tõusmist jalule pärast abikaasa surma ja edukate äriotsuste abil ka üheks tipptegijaks saamist. Ühe saboteerija ja konkurendina on siin ära toodud perekond Moët, mis on iseenesest naljakas, sest tänaseks on nii Moët & Chandon kui Veuve Clicquot (ning lisaks ka näiteks Dom Perignon) kõik LVMH luksuskonglomeraadi osad.

Nimitegelase rollis on aga päris veenev ja tore ameeriklanna Haley Bennett, kes näitab taas, et suudab talle vahel harva pakutavaid peaosi välja mängida küll (vt. ka õudukas "Swallow").

Struktuuri poole pealt on siin segatud olevikku minevikuga ning näeme mälupiltidena Clicquot' visionäärist abikaasa vaikset mandumist kaosesse. Filmis annab nooti nn tugeva naise motiiv ning vormub lõpuks ka tugevaks feministlikuks seisukohavõtuks.

Kokkuvõttes täitsa vaadatav, kuigi mitte otseselt vajalik film millekski muuks, kui anda potentsiaalsele tarbijale veidi kallist ja luksuslikku taustateadmist Veuve Clicquot' šampusebrändist.

2,5 / 5

Deadpool ja Wolverine
Shawn Levy
USA
Hea Film

2017. aastal ostis pealtnäha piiramatult leviv Disney ka 20th Century Foxi, tuues ühe katuse alla need viimased Marveli kangelased, kelle filmiõigused seni olid kuulunud Foxile. Sellest hetkest said Marvel Cinematic Universe'i osaks ka X-Mehed, Deadpool ja Fantastiline nelik. Kaks esimest kannavad siinse filmi peaosi, kolmandat esindab laiendatud episoodilises rollis Johnny Storm (Chris Evans, paremini tuntud kui Tasujate Kapten Ameerika). Aga see on alles lõputute selgituste algus. Kui selles tuntud tipptöötajate teise firmasse üleostmise reklaamvideos nurisevad juba tegelased ise korduvalt, et "issand kui palju ekspositsiooni", siis mida peaks tundma vaataja, kes MCU folklooriga kursis pole? Ilmselt segadust. Igatahes on taustade selgitamiseks avaldatud ka mitmeid sama tüütuid artikleid, näiteks siin.

Teine taust, mida võib mõni teada, aga mis on samuti täiesti ebaoluline, on Ryan Reynoldsi ja Hugh Jackmani avalik aasimissõda meediaruumis, mis on tänaseks kestnud juba palju aastaid ning osutus nüüd tagantjärgi väga edukaks eelkampaaniaks siinsele filmile. Kunst imiteerib elu.

Mul on Deadpooliga alati probleeme olnud ja pole ma päriselt mõistnud seda nn neljanda seina lõhkumist, ehk erinevate reaalsuste segamist kaadris ja kaadri taga, tema X-reitinguga sõnavara ega seda lõputut killurebimist, mis on enamasti asi asja pärast, mitte millegi suurema teenistuses. Seda filmi reklaamitakse läbi meemide ja see film ise ongi nagu meem, aga kui kõik see pinnapealne meemikillundus ja moodsad viited muule kaasaegsele (enamasti Disney) intellektuaalomandile välja võtta, siis jääb näppude vahele kahetsusväärselt vähe, ja see natuke, mis siin väärtuslikku on, tuleb põhiliselt Hugh Jackmanilt ja tema Wolverine'ilt, sest isegi siinne meemirosolje ei suuda seda tegelast lõplikult maha tappa. Loomulikult on ka siin vaimukaid kohti, aga kui pimedas toas haavlipüssiga kõmmutada, siis midagi läheb ikka pihta. Ja eriti on hakanud vastukarva mõjuma mõne rändom koera või kassi lülitamine tegelaskonda, et nunnupunkte üles ajada. Siin on küll tegemist maailma kõige koledama koeraga, aga mõte on kokkuvõttes seesama. Teeme nalja küll, aga korjame saagi ka ikkagi ära.

Ma olen võib-olla ebaobjektiivne, sest ma tegelikult ei kannata üldse eriti meeme. Aktsepteerin neid mingi moodsa, keskmisest veidi lodevama kommunikatsiooniviisina, aga ma ise küll ilmselt selleni ei läheks, et mõnda meemi kasutaks. Tundub ületamatu esteetiline barjäär. "Deadpool ja Wolverine" on viidete laviini all ägisev meemimaailma võltstoode, mille sarnaseid võiksid edaspidi kirjutada ka robotid, kes ilmselt suudaksid inimlikkust imiteerida paremini kui siinsed stsenaristid.

2 / 5