Fantastiline nelik on tagasi ja on siin, et jääda, kuigi seda teadsid Marveli kevadel ilmunud antikangelaste filmi "Kõuenooled" läbi vaadanud ja lõputiitritejärgse stseeni samuti ära kannatanud koomiksifilmifännid juba niigi. Kuid kui sa seda ka ei teadnud, siis sellest pole üldse hullu, sest "Fantastiline nelik: Esimesed sammud" on üle pika aja esimene Marveli film, mis ei toetu enda varasemates filmides üles ehitatud teadmistekogule. Piisab vaid kinno kohale minna ja vaadata, kartmata, et keegi sult kodutöö esitamist nõuaks. Siin ei ole keerulisi eellugusid, on lõbus sõit ühest peatusest teise, kus sult ei eeldata, et sa teaks peast kogu trassi.

Filmi lugu on ka tegelikult enamjaolt tuttav neile, kes näinud 2007. aasta "Fantastilise neliku" filmi, kus Maa elanikke ähvardab samuti planeete õgiv kosmiline jõud Galactus, kelle tulekut kuulutab ette salapärane Hõbesurfar. Eks see tekitas kohe küsimuse, kas tõesti on Marvel kõik teised pahad jõud ja lood ammendanud, et isegi julgeda pakkuda publikule mitte nii ammu aega tagasi juba räägitud lugu. Kuigi põhilugu on tõepoolest enam-vähem sama, siis teatud erisused annavad loole uue hingamise ning suuna, ja peab tõdema, et teevad uuest linaloost ka parema filmi kui oli seda 2007. aasta versioon.

Marveli originaalne superperekond

Filmi kesksemaks teemaks on pere. Lugu algab sellega, et Fantastiline nelik on end juba Maa kaitsjatena ning maailmarahu toojatena kehtestanud, kuid nüüd on nelikule oodata perelisa, sest sündimas on elastikmees Reed Richardsi (Pedro Pascal) ja nähtamatu naise Sue Stormi (Vanessa Kirby) esimene laps. See annab võimaluse mängida lisaks armsatele beebiootuse ebakindlustele ka tugeva naistegelase peale. Seda ilmestab hästi näide, et keegi isegi ei sea kahtluse alla, kas väga rase Sue Storm peaks lendama ülejäänud nelikuga koos kosmosesse maailma ähvardavale Galactusele vastu seisma või mitte.

Autasuks saab vaataja julmalt hüperboolse stseenide jada, mis võiks äkki tõepoolest väljendada, mis tunne on üht last siia ilma tuua. Kas see võib võrdsustuda sellega, et samal ajal, kui sa sünnitad, ajab sind keset avakosmost ülehelikiirusel taga surfilauaga hõbedane naine, kelle maha raputamiseks pead sa sööstma täiel kiirusel musta augu suunas ning proovima samal ajal enda geenimutatsiooni tagajärjel tekkinud võimeid kasutada, et oma kosmoselaeva nähtamatuks muuta? Hektiline värk.

Kui kedagi tegelastest eraldi välja tuua, siis see olekski Vanessa Kirby kehastatud Sue Storm, kellest õhkus enim emotsionaalset tugevust, läbi mille kogu supergrupp ka üheks tervikuks vormus. Oluline roll oli muidugi ka teistel pereliikmetel, kelle kõigi jaoks leiti üks-paar stseeni, mis neile piisava sügavuse annaks. Ülemäära sügavale nende hingedesse küll ei sukelduta, kuid just parajalt, et nad kõik üheskoos ühtse tandemina töötaks, sest keemia oli näitlejate ja tegelaste vahel suurepärane, loomulik ja funktsionaalne.

Filmi avapooltund möödus pigem aeglases tempos ja meenutaski vaibilt pigem 60ndate perekomöödiat, kuid siis kui juba kosmosesse jõuti, läks ludinal jooksma ka suurte panustega superkangelaslugu ning lõpuni asjaga kaasas püsida oli äärmiselt lihtne, kuna narratiiv viskas tegelaste geniaalsete plaanide kodaratesse pidevalt nii vähem kui ka rohkem ootamatuid kaikaid.

Filmile tuli kasuks ka tema küllaltki "otse asja juurde" suhtumine, see tähendab, et vaatajat ei külvatud üle ebavajaliku informatsiooniga, vaid kõike anti kätte just nii palju kui vaja, et lugu kannaks. Mõni võiks filmi nimetada seetõttu ehk ka lihtsakoeliseks, mis ei oleks ilmselt sugugi alusetu süüdistus, kuid käesoleva filmi puhul oli ta pigem voorus.

Tõsisemate teemade üle domineerib koomikslik naiivsus

Ka peamisele pahalasele Galactusele on antud siin suurem agentsus kui näiteks 2007. aasta filmiversioonis. Kui seal oli tegu müstilise loodusjõuga, siis nüüd on Galactus lihast, luust ja masinatest koosnev hiiglane, kes tänu oma kehalisusele on ühelt poolt hoomatavam, kuid tänu Ralph Inesoni rollisooritusele ka hirmutavam ja ettearvamatum antagonist. Galactuse näol on tehtud ka kerge torge inimese liigtarbimise ja maailma hävituslike kalduvuste suunas, sest avaldab Galactus, et oli ka tema kunagi väike inimene, kuid suur ja pidev nälg sunnib teda nüüd pidevalt maailmu hävitama. Seega põhimõtteliselt käib filmis võitlus liigtarbimise ja ahnuse võrdkujuga.

Märgiline on ka ehk see, et Hõbesurfarit on seekord kujutatud hoopis naisena. Ühelt poolt annab film mõista, et naised on kõikvõimsad, näiteks Sue Stormi puhul, kes on üheaegselt pereema, superkangelane, maailmarahutooja, ilma et ta peaks justkui üldse midagi ohverdama, sest ta on nii võimekas naine ja suudab kõike. Teisalt maalib see jällegi pildi üleelusuurustest ootustest, mis ühiskonnal naiste ees on. Selleks, et olla edukas, maailma silmis austatud, paista meeste keskelt välja, peadki sa olema reaalne superkangelane, kel on võimas karjäär, kes kasvataks samal ajal üles oma last ja leiaks aega veel ka oma ärevushäirega mehele. Aga ometi on Sue Stormil tugev tugisüsteem enda pere näol, sest üksi ilmselt tõesti ei saaks, ja nagu ütles Vin Diesel "Kiiretes ja vihastes": "Mul pole sõpru, mul on perekond."

Sellele vastukaaluks on seda traagilisem lugu Hõbesurfarist, kes on ohverdanud enda pere päästmiseks kogu enda olemuse ja peab rügama nüüd suure hiiglasliku meestüranni käe all – tal puudub tugisüsteem, ja see ongi see, mis lõpuks otsustavaks saab. Kuigi need on need tõsisemad teemad, mis filmi kurdude vahel end peidavad, siis ei hakka nad filmi üldist tooni, mis on helge, täis absurdimaigulisi seiku (nt kosmosesünnitus või juhtumised beebiga, mis võiks olla pärit ka 1994. aasta komöödiast "Baby's Day Out) ja siiraid peresuhteid, varjutama. Film on maalitud helgetes-mahedates 60ndate ideaalmaailma toonides nii oma sisu kui ka vormi poolest.

Kuigi retro-esteetika kasutamine pole Marveli filmides enam sugugi midagi uut (vaata nt "WandaVision" ja "Loki"), siis ometi on valik ka "Fantastilise neliku" puhul naasta tema 60ndate koomiksijuurte juurde siiski õigustatud. Visuaal pakub silmailu enda maheda koloriidiga ning teda on ka huvitav jälgida, sest kõik on küllastunud igasugusest lõbusast ümarjoontega treitud analoogtehnikast, milles väljendub ometi ka kõrgtehnoloogiline funktsioon. Kui muidu on viimasel ajal Marveli filmide puhul ikka ja jälle kritiseeritud nende visuaalefektide kvaliteeti, siis tuleb nentida, et kergelt veidraid või ebaloomulikke kaadreid leiab ka sel korral. Enim kummastust tekitasid just beebikaadrid märulistseenide keskel, mille puhul oli uncanny valley effekt varmas tekkima. Enamjaolt oli silmariivavaid näomoonutusi aga pigem vähe.

Lõpuks ei jäägi tunnistada muud, kui et "Fantastiline nelik: Esimesed sammud" on haarav ja keskendatud koomiksiseiklus, mis pakkus kenakese puhkuse Marvelile viimasel ajal nii omaseks saanud viidetelaviini tulvast. Varsti tasub aga entsüklopeediad taas välja otsida, sest universumite vahelised jõud on kuuldavasti taas liikvel.