Pilguta kaks korda
Blink Twice
Zoë Kravitz
USA
ACME

Üllatavalt tugev lavastajadebüüt näitlejalt Zoë, Lenny tütar Kravitzilt. Minu meelest ilmselgelt Jeffrey Epsteini juhtumist mõjutatud lugu (kui ma ei eksi, siis Epstein on isegi korraks mingitel polaroididel ühe tegelasena taustal), kus kaks tütarlast lähevad IT-miljonäri saarele pidu panema, aga seal ei ole asjad päris nii nagu nad peaksid olema. Käsikiri on päris nutikalt kirjutatud - Kravitz koos E. T. Feigenbaumiga. Kravitz oli ka telesarja "High Fidelity" peaosas, mille ühe episoodi kirjutas Feigenbaum, nii et eks seal neil teed kuidagi ristusid.

Igal juhul hoiab film oma jalga kindlalt maas nii stsenaariumi kui lavastuse poole pealt. Koomika muudab toimuva kohati väga groteskseks, näidatakse ja öeldakse just nii palju kui ebameeldiva fantaasiarongi käivitamiseks vaja läheb. Paljudest teistest filmidest tuttav lugu on siin edukalt kaasajastatud. Teatud detailid panevad usutavuse küll proovile, aga laias laastus taban end mõttelt, et miks ei võiks sellised asjad tänapäeval ka päriselt aset leida.

Filmi nimeks pidi algselt saama "Pussy Island", aga see tekitas probleeme nii testpubliku (ja just eriti naiste) hulgas ning ka MPA (Motion Picture Association of America) ei soovinud seda sõna kasutada ei plakatitel, promomaterjalidel ega mujal.

3,5 / 5

Vares
The Crow
Rupert Sanders
USA
ACME

Selge see, et "Varese" 1990ndate aastate algversioon on tänaseks mõneti üsna aegunud, seda ennekõike seetõttu, et toona nähtigi koomiksifilme kui midagi sellist, kus mängitakse süüdimatult üle ja halvad on niiiiii halvad. Ikkagi "koomiks", eks ole – peab olema mingil määral totakas või koomiline. Samas on originaali autor Alex Proyas tõestanud, et suudab visuaalselt luua väga stiilipuhtaid ja meeldejäävaid maailmu (vt. ka "Dark City") ja originaalfilm tabas ka muusikaliselt ajastu närvi ja ängsti – Medicine filmis laval, The Cure, Nine Inch Nails, The Jesus and Mary Chain ja palju muud taustaks. Gooti-luupainaja, kus palju ei selgitata ning mis toimub mingis mitte päris realistlikus hämartsoonis, kus kogu maailm tundub koosnevat pimedatest tilkuvatest kõrvatänavatest ja tolmustest loftidest.

Uusversioon püüab nii väga suurt pingutust tehes tabada sama õhustikku, aga kukub sirgelt maoli. Dialoog on piinlik, muusikavalik veelgi hullem (kuigi muusikanõunikuks on Hauschka, kes vähemalt midagi peaks asjast jagama). Lõputult arenduses olnud filmi lugu tagantjärgi lugedes tundub, et mitte keegi ei tahtnud seda teha ega selles osaleda, kartes rüvetada üht neist vähestest mälestustest, mis on Brandon Leest kinolinale jäänud ja ainukest rolli, millega ta filmilukku on läinud. Bill Skarsgård on lihtsalt tüütu emopoiss, ta tüdruk Fka Twigs hetkega ununev filler, ainukese meile huvitava näitlejavalikuna võiks välja tuua soomlanna Laura Birni mõrvarlikult kalgi nordic-blondi rollis.

Uus "Vares" on hingetu toode, mis on mõeldud kõnetama mingit suurkorporatsioonide klaaskabinettides välja mõeldud ettekujutust "noorest sihtgrupist". Algsest hingevalu-loost on saanud mingi tühi ja tüütu tapmine, enamus filmi seisab täiesti paigal.

Ma pole ammu nii palju kella vaadanud. Säästke end.

1 / 5