The Jesus and Mary Chaini Eesti lugu on kindlalt ja tugevalt seotud nende 1989. aasta Rock Summeri ülesastumisega, mida võivad uudishimulikud täna vaadata siit. Toonased legendid tulevad ikka jutuks, üks totram kui teine, neist võiks juba mingi väikese kogumiku varsti kokku panna. "The Jesus & Mary Chaini uskumatud seiklused Nõukogude Eestis". 

Arusaadav, et 35 aastat hiljem pole nende külaskäik ega ka olemasolu enamusele enam nii oluline kui toona – The Jesus and Mary Chain läks pärast lugematuid tülisid kahe juhtliikme, vendade Jim ja William Reidi vahel 1999. aastal lõhki, ent 2007 tuli bänd taas kokku ja on sellest ajast peale väga laisa regulaarsusega ka kaks plaati ja kaks kontsertalbumit välja andnud.

Pausijärgne JAMC ei küüni võib-olla küll nende kõrghetkedeni (mis on tõesti ka liiga kõrgel), aga ei saa küll kuidagi öelda, et nad enda või kellegi teise aega raiskaks. Korralikud plaadid, mis jätkavad otsinguid enda paika pandud raamistiku erinevates nurgakestes, viimasel plaadil näiteks märksa tugevama elektroonilise elemendiga. Suuremad tormid on küll möödas, aga Oasise tagasituleku uudiste võtmes on eriti sobiv aeg meelde tuletada, et kogu seda kaklevate cool'ide vendade asja tegid need kaks šotlast täiuslikult juba tükk aega varem ja märksa stiilsemalt. Isegi nende nimi, Reid, on eestikeelses häälduses ju "riid".

Alexela kontserdimajas soojendusesinejat Röövel Ööbikut vaadates tulid paralleelid kuidagi toredalt esile. Uue plaadi "Transcent" kontserditel mängib Raul Saaremets trumme seistes nagu ka The Jesus and Mary Chaini esimene trummar Bobby Gillespie seda tegi, laulja Tõnu Pedaru kanaldab oma esinemisega lisaks Jim Reidi äraolevale jahedusele ka sellist pajatsi tüüpi mickjaggerlikku hööritamist ja eneseirooniat ning mingil hetkel tundub, et ta on tõesti jõudnud laval sellisesse positsiooni, et võib põhimõtteliselt teha ükskõik, mida tahab ja see töötab.

Jääb silma sportlik alateema, sest Pedaru kannab vaheldumisi mootorrattakiivrit ja erinevaid suusaprille, sest et miks mitte. Ikkagi olümpia-aasta. Ja ei tea, kas oli asi selles konkreetses kontserdis ja minu eelhäälestuses, aga kitarristi Sten Sheripovi käikude tagant ujus mitmes loos välja palju rohkem kitarrimüra ja vilinat kui varem ("Transcend"), mis oli nagu omamoodi peanoogutus ka peaesinejale. Ja ka nimele, sest lõppude lõpuks üritas vene muinasjuttude Röövel Ööbik ju kõiki surnuks vilistada. Lisaks astusid üles ka külalised: Edith Karlson ("Transcend"), Mart Avi ("Sun Ray Moon") ja Eliann Tulve ("How the West was Won"). Kõik kordamas oma albumiesitusi laivis. Röövel Ööbik on nagu institutsioon, mis töötab kindlalt. Eesti Riiklik Indivaramu.

The Jesus and Mary Chain on aastate jooksul sirge seljaga alla kirjutanud less-is-more-suhtumisele nii muusikas ja esteetikas, kuni selleni välja, et algusaegadel andsid nad aeg-ajalt piletiraha maksnud publikule paarikümneminutise kontserdi. See ideoloogia kehtib ka aastal 2024. Bändiliikmed jäid kogu kontserdiks enam-vähem oma kohale ja mingi erilise kondiväänamise ja silmamoondamisega ei tegelnud. Vennad Reidid näitasid aga veenvalt, et rock n' roll ei seisne mitte selles, mida sa teed, vaid kuidas seda teha. The Jesus & Mary Chaini eskapistlikus protestis võib just mittetegemine olla ülima mässumeelsuse märk. Mängime veerand tundi ja mitte enam. Keeldume telesaates oma loo mängimist imiteerimast. Ma seisan just nii, nagu maalil või plakatil, ja sellest piisab.

Ka JAMC on ju iseenesest müümas rokifantaasiat kättesaamatust paremast maailmast, kus ollakse tõeliselt vabad, aga nende puhul ei mõju see naeruväärsena. Nad ei anna lubadusi stiilis "ela kiiresti ja sure noorelt", ja kuigi nemadki laulavad "I wanna die just like Jesus Christ" ("Reverence"), ei ole siin lubadust surra 33-aastaselt – lubadust, mis luhtumise puhul tekitab küsimuse bändi edasise eksistentsi kohta –, vaid pigem mingi soov surra skandaalselt. Kui minna, siis pauguga. Nagu nad ka ise läksid. Selleks, et tagasi tulla.

Ja selles tagasitulekus on kainust sõna otseses mõttes, sest Jim Reidi sõnul oli tema raevuka alkoholi ja narkootikumide tarbimise taga krooniline häbelikkus, millest ta esinemise eel muud viisi vabaneda ei suutnud, ent nüüd on ta õppinud kontserte nautima. Ja neis lugudes on kainusest tingitud enesekaemust, uut moodi vabadust.

Tõsi, et valdav enamus maailma parimaid plaate on kirjutatud mingi kaifi all, aga JAMC-il on juba luhtunud võimalus "surra noorelt". Nad jätkavad 40 aastat hiljem bändiga kõigi tõenäosuste kiuste. Öeldakse, et ärge kohtuge oma iidolitega. Ma tooks siia juurde ühe täpsustuse: ärge kohtuge oma iidolitega, kui nad on idioodid.

Reidid on terasemad kui kunagi enne. Kontserdi avalugu (ja "Glasgow Eyesi" avasingel) "Jamcod" tekitas minus esmakohtumisel omajagu segadust, kui pealkirja lugesin. "Moositursk?" Äkki see kainus ikka ei ole mõistusele hea? Aga piisab lugu kuulata, kui tähtede eraldi välja hääldamine – J-A-M-C-O-D – toob välja hoopis pahaendelisema sõnumi. Breaking up and then falling down and my heart beats much too slow / Best notify the other brother, there's no place to go.

Uue materjali tugevust mõõdetakse alati vana vastu ja sellised üks-ühele võrdlused kannatavad välja vaid vähesed vara põlenud artistid. Kui aga võtta üks teine mõõdupuu – see, kuidas vanad ja uued lood omavahel kokku sobivad –, siis selle eksami teeb The Jesus and Mary Chain küll pingevabalt ära. Uued ja vanad lood on vaheldumisi, kahekümnest loost kuus comeback'i-järgsest ajast, väga sujuvalt vana klassikaga kokku sulandumas. Uutest mõjub laivis eriti tugevalt aeglane müravalss "Pure Poor", meeldejääv muidugi ka pop-briis "Girl 71", mida Jim Reid laulab duetina oma tüdruksõbra Rachel Contiga.

Igaks juhuks kontrollin enne suhtestaatust, et mitte tahtmatult kollast levitada, aga nende lavakeemia lubas juba seda vastust ennustada. Seda enam, et vendadel Reididel on harjumus oma elu lähedasi naisi loominguliselt kaasata – eelmisel plaadil aitasid vokaalidega näiteks nii Williami pruut Bernadette Dening kui nende noorem õde Linda.

Külalistest mõjub igatahes väga muljetavaldava üllatusena juba Röövel Ööbiku ajal lavalt läbi käinud Eliann Tulve naasmine üheks mu lemmiklooks, duetiks "Sometimes Always", mida originaalis laulab Mazzy Stari Hope Sandoval. Pole ka mingi ime, sest Tulve bändi Holy Motorsi muusikast võib aimata nii Mazzy Stari kui The Jesus and Mary Chaini, ja eks see ole üks igati aus ja ilus kantri-twang lugu. Igast loost eraldi rääkima ei hakkaks, kokkuvõttes väga tugev kava, kust austajad ka kõik oma üle aegade lemmikud kätte said nagu "Head On", "Sidewalking", "Darklands" või mis iganes kellele meeldib.

Viimase loo teate peale tegi rahvas mingit ebamugavat nurinat ja sai Jimilt noomida: "Kuulge te teate küll, et see ei käi nii. Me läheme ära, oleme natuke aega lava kõrval ja kui te avaldate soovi, et me tagasi tuleks, siis tuleme". Aus nagu alati.

Lisalugude ajal teeb Tulve veel ühe etteaste JAMC-i ühe tuntuma loo "Just Like Honey" duetis ja pole midagi öelda, ta sobib sinna ikka väga hästi. Lausa nii hästi, et kuulu järgi oli Tulve järgnenud Soome laivi ajaks bändiga kaasa reisinud ja ka seal etteaste teinud. Nende comeback-laivi ajal oli erikülaliseks Scarlett Johansson, kuna lugu oli ka "Lost in Translationi" soundtrackil mõned aastad varem. Seda versiooni saab näha siit.

Julgen loota lisalugude plokis ka oma lemmikut ja viimase loona tõesti tuleb "Reverence" oma pikemas versioonis, mis meenutab pigem singli B-poole kurjemat, industriaalsemat teisikut, mis näitab, et ainult JAMC on võimeline rajumale ja pikemale variandile panema nimeks "Radio Mix". Üldse on kogu nende laivis piisavalt palju ergutavat kitarrimüra, mis suudab koosmõjus läve ette tekitatud seisualaga panna Alexela kontserdimaja mõjuma isegi peaaegu päris kontserdikohana.

Tahaks veel kirjutada, aga tunnen, et olen juba tugevalt eksinud moto vastu less is more. Rääkimine pronks, vaikimine hõbe, müra kuld.

Lugude nimekiri:

Jamcod
Head On
Happy When It Rains
All Things Pass
Far Gone + Out
Blues from a Gun
Nine Million Rainy Days
In a Hole
Sidewalking
Venal Joy
Pure Poor
Some Candy Talking
Chemical Animal
Girl 71
Darklands
Sometimes Always
I Hate Rock n' Roll
Just Like Honey
Taste of Cindy
Reverence