Šoti vendade bänd The Jesus and Mary Chain on taas tuuritamas oma kaheksanda albumi "Glasgow Eyes" tuules. See fakt oleks üllatav või lausa jälestusväärne enam kui 40 aastat tagasi muusikukarjääriga algust teinud vendadele, kes raiusid omal ajal kivisse, et vanade rokkaritena, à la Rolling Stones, nemad ei tuurita.

Aga siin nad on, endiselt vitaalsed ja Jim Reid, laulja grupis, mis rajas mürapopile teed nii kaugeleulatuva jäljega, et uuemad bändid neid tänaseni austusega kopeerivad, on vastutulelikult avameelses vestluses siinkirjutava ajakirjanikuga, kel oli rõõm neid heas vormis hiljuti laval näha ja seda sobilikult tumedahõngulises, suures ja vahva nimega Berliini alternatiivmuusika hallis Huxleys Neue Welt (Huxley Uus Maailm).

Kohe, kui olen valgustanud Reidi, et augustikuise Tallinna kontserdi paik, Alexela kontserdimaja, on märksa peenem ja teaterlikum, torkab laulja vahele: "Ega see ainult istumiskohtadega pole?" Kinnitan, et nende saabumiseks muudetakse parteris istmed seisukohtades. Reid lisas, et nendesugusel bändil on veider mängida istuvatele inimestele, kui nad ei saa liigutada ja peavad piirduma vaid kerge plaksutamisega. Ja kuigi nad võivad tänasel päeval mängida ükskõik kus, on Reidi jaoks oluline publik ja nende kaasa elamine.

Alustame intervjuud vältimatult väikesest ajaloolisest momendist, kui indie-legendid viimati nooremas eas Tallinnas käisid ja seda ajal, mil Nõukogude Liidu terasseinad olid lagunemas ja festivalid nagu Rock Summer andsid võimaluse piiluda tulevikku läänemaailmas. The Jesus and Mary Chain esines teisel Rock Summeril oma kolmanda albumiga "Automatic", mis pidi olema šoti bändi jaoks 1989. aastal omamoodi eksootiline kogemus.

Kas üllatud, kui ütlen: "Tere tulemast tagasi!" – kas mäletad, kui viimati Eestis käisite?

Mäletan. Olime tol ajal nooremad ja lollimad. Meenub, et ma lõhkusin lavatavaari. Täpselt ei meenu miks, miski segas mind, võibolla oli monitori heli halb. Ma lõhkusin monitore ja siis tundsin end pärast seetõttu tõesti halvasti. Vist keegi (samal Rock Summeril esinenud The Untertonesist pudenenud Põhja-Iirimaa bändi, S.V.) That Petrol Emotioni kuttidest ütles mulle: "Tead, selle väärtus oli tõenäoliselt päris mitme publikus olnud inimese aastapalk," ja ma siis (paneb käe suu ette, S.V.). See oli loll asi mida teha. Eks noor ja loll saab vaid korra olla.

Siin oli võimul veel Nõukogude Liit ja vast oli see sulle uskumatu ja veider kogemus esineda massile, kes lehvitab oma rahvuslippe.

See pidi olema kõige suurem publik, kellele me kunagi mänginud oleme. Ei mäleta täpselt kui palju, aga tundus, nagu oleks publikus olnud 250 000 inimest. Aga miski, mis mul meenub, on et esinemise ajal mingid inimesed lihtsalt grillisid vorste ja ma mõtlesin, et see on küll veider, see pole mingi tavaline kontsert! Aga kokkuvõttes oli tore, kui mõned väiksemad väljaelamised välja arvata.

Kõik võeti üles ja on järelvaadatav, kui tahad...

(Naerab) Ei!

Ma nägin sealt ka ühte üksikut suurt The Jesus and Mary Chaini lippu.

See oli tõenäoliselt üks meie lavameestest seda lehvitamas! Ei, tegelikult on mul hea meel, et keegi sealt teadis, kes me üldse oleme.

Kuidas Ida-Euroopa tol ajal sulle tundus? Uus ja eksootiline kogemus?

Oli küll. Loomulikult ei olnud tol ajal eriti võimalik sellistes paikades käia. Mõni esines aeg-ajalt Venemaal, aga need olid sellised tegijad nagu Paul McCartney või Billy Joel. Sellesse maailmaosasse tulla oli haruldane. Tead, see oli meie jaoks põnev, näha, kuidas asjad Nõukogude Eestis käisid.

Kusjuures sel augustil on teie soojendusbändiks samal Rock Summeril esinenud Röövel Ööbik, kes oli tol ajal päris noor punt ja on ilma mingi kahtluseta Eesti esimene indie-bänd. Kas siia tulles oli aru saada, et meil polnud skeenesid olnud? Või üldse alternatiivliikumisi nagu punk, indie jne.

Jäi mulje, et inimesed näevad paljusid asju esimest korda. Meie õlgadele lasus teatav surve, et kuidas sellega üldse hakkama saada? Nendel inimestel pole aimugi, kust see muusika tuleb, niisiis kuidas nendega side luua? Ma olin päris närvis.

Mingi maani on tunne, et kui mängid publikule, kel pole sinuga mingeid seoseid ja kes mitte ainult ei näe sind esimest korda, aga kuuleb sellelaadset muusikat esimest korda, oled justkui paljastatud. Pole kihte ja barjääre, mille najal inimesed teavad öelda: "see on lahe ja see pole, sa alustasid siis ja see on põhjus, miks sa seda teed". Esimest korda oli vaja asi serveerida inimestele, kel pole meie muusikat millegi najale toetada. Nii et olin närvis, arvates, et olen keisri uute rõivaste olukorras.

Nii mõnegi noore inimese jaoks, kes teid siin nägid, olite inspiratsiooniks alustada oma bändi või muudmoodi muusikas tööle hakata. Ja teil pole seda muret, mis paljudel seni tuuritavatel eakaaslastel, et kogu publik on kiilanevate või hallide peadega. Teie publikus on tänini palju noori näha.

Meie õnneks seostavad paljud noored bändid end Mary Chainiga – mainivad meid intervjuudes ja siis lähevad nende fännid omakorda Youtube'i, et meie kohta uurida ja ma arvan et The Jesus and Mary Chaini muusika endiselt kõnetab inimesi. Plaadid, mis tegime 1980. aastate keskel kõlavad inimestele seni asja- ja ajakohastena ning see on fantastiline – see oli alati Mary Chaini mõte.

Kui tegime 1985. aastal (oma esimese albumi, S.V.) "Psychocandy", siis tõesti tundsime, et ei teinud seda vaid tolleaegsele publikule. Arvasime, et kui inimesed ei kuula seda plaati 20 või 30 aasta pärast, siis oleme kuidagi läbi kukkunud. Ja õnneks oli meil õigus. See muusika justkui hüppaks kümnendites ja pole ankruga omas ajas kinni. Ma ei taha siin kedagi maha teha, aga tol ajal olid ka bändid nagu Duran Duran – vot see on 1980. aastate muusika, see on omas ajas kinni, aga Mary Chainiga oli alati eesmärk seda mitte olla.

Isegi päris alguses?

Jaa, inimesed küsisid: "kas sa arvad, et su muusikat kuulatakse viie aasta pärast?" Me arvame, et isegi 25 aasta pärast! Jah, see ongi selle mõte!

Kas osa säärasest ajatusest võib tulla sellest, et erinevalt Duran Durani laadsetest, teie muusika vaatas tagasi juba generatsiooniülestele eeskujudele, nagu 1960. aastate tüdrukutegrupid või The Velvet Underground?

Tõenäoliselt. Osaliselt oli asi ka selles, et me ei talunud 80ndaid üldse, ei muusikaliselt ega muudmoodi. 1980ndad oli kohutav aeg, milles elada. Tol ajal kirusime, et miks pidid 80ndad just meie aeg olema!? Kuradi õudne.

Margaret Thatcher, kohutav muusika, inimesed tegid kohutavaid filme ja kirjutasid kohutavaid raamatuid – paistis olevat vale ajastu meie jaoks. Mingil moel üritas Mary Chain seda kõike parandada. Me mõtlesime, et kui teeme "Psychocandy", siis kargavad kõik üles, et sama asja teha. Tohutult naiivne meist, aga mingitele inimestele see nii ikkagi mõjus.

Arvad, et tänapäeval tunnevad mõned noored bändid Brexiti, Boris Johnsonite, Rishi Sunakide ja tugevalt töödeldud popmuusika keerises sama?

Ma arvaks, et igas kümnendis on inimesi, kes ei nõustu enda ümber toimuvaga. On väikseid teisitimõtlejaid paharette, kel lihtsalt ei meeldi 21. sajandi kultuur või 2024 ei sobi neile. Nad soovivad oma maailma muuta, teha seda põhimõtteliselt nende ettekujutluse järgi. Seda üritasime meie ja kindlasti üritatakse praegugi.

Lähme tagasi ajastusse, mil esimest korda Eestis käisite. Varsti peale seda avaldasite albumi "Honey's Dead" ja asusite 1992. aastal The Jesus and Mary Chaini juhitud tuurile "Rollercoaster". Tagasi vaadates peaksid paljud nende bändide fännid mõtlema, et milline unelmate kombinatsioon – teie, My Bloody Valentine, Dinosaur Jr., Blur. Kaasnes sellega ka mingi ajastut defineeriv tunne?

Olime teadlikud, et sel saab olema üsna tugev mõju muusikaskeenele. Koos olid neli bändi, kes kõik esindasid omaette muusikat. Blur paistis tol ajal tegelikult omadega allakäiguteel olevat ja ma arvan et see päästis nende karjääri. Ja Valentinesid olid shoegaze'i jumalad, Mary Chain indie-rokk, Dinosaur Jr. grunge – me teadsime, et sellest jääb suur jälg.

Olime nõustunud esinema (suurel Ameerika Ühendriikide festivalil, S.V.) Lollapalooza ja kahetsesime seda peaaegu koheselt. Niisiis see oli meie anti-Lollapalooza. Meie versioon, kui oleksime ise Lollapalooza kamandajad, see oli selle mõte.

Mäletan, et rääkisid ühes varasemas intervjuus, kuidas albumi "Honey's Dead" aegadel, ja sellele järgnenud Briti roki uue esiletõusuga Oasiste ja teiste näol, oleksite teie võinud seal tipus olla. Pidanuks see album saama rohkem tähelepanu ja tunnustust?

Ma arvan seda iga albumi kohta, mis teinud oleme – oleks pidanud paremini minema. Noh, sel albumil ei läinud ka halvasti. Mis juhtus, oli see, et Mary Chain üsnagi tasandus. Ehk iga albumiga läks umbes samamoodi kui eelmisega, kuni ilmus "Munki" (1989. aasta album, mis oli viimane enne laialiminekut, S.V.) ja siis lihtsalt kukkus põhi alt ja oligi kõik.

Kuid "Munki" on plaat, mille puhul tunnen, et pean alati selle eest seisma. Sest selleks ajaks oli Mary Chain päris hästi dokumenteeritud – teati, mis toimub minu ja minu venna (bändi kitarrist William Reidi, S.V.) vahel. Tol ajal ei talunud me teineteist silmaotsaski. Tegime selle plaadi ja kuigi me vaidlesime kõige üle vahetpidamata, ei kumanud see muusikas ja ma arvan, et see on vähemalt sama hea, kui mitte isegi parem, kui ükskõik milline Mary Chaini album.

Aga see võeti väga leigelt vastu. Ameerikas möllas grunge, Suurbritannias britpop ja me olime justkui neist mõlemast välja jäetud ning tundsime, et see on hirmus ebaõiglane. Arvasime, et paljud neist britpop'i fännidest pidid olema meid kuulanud. Ja sama grunge'i-rahvaga. Arvasin, et Kurt Cobain ja teised pidid olema mingi hetk Mary Chaini kuulanud. Me ei tundnud end lihtsalt väljajäetuna, vaid suisa kõige vastandina. Olime tol ajal eikeegid. Me lõhkesime. Asi läks aina hullemaks.

Kuid tagasi kokku tulles oli tunne, nagu oleks osa tööst tegemata jäänud?

Noh, ega ma ei arvanud kunagi, et me uuesti kokku tuleme. Seda ütlevad kõik, et kui kord juba laiali minnakse, siis uuesti seda kõike läbi tegema ei hakata. Mäletan, et tol ajal inimesed ütlesid, et küll te uuesti kokku tulete. Ma vastasin alati: "Kindlasti mitte!". Aga nagu öeldakse – aeg parandab kõik haavad. See on tõsi. Kui üheksa aastat edasi kerida, siis tundus kõik üsna triviaalne. Miks me üldse laiali läksime? Mõned vaidlused olid, aga kas me poleks saanud neid lahendada? Tõenäoliselt oleksime.

Olen seda palju öelnud, aga ma arvan, et kui keegi bändiga töötanud inimestest, mänedžer või keegi selline, oleks meile hetkeks peale vaadanud ja näinud, mis toimub, siis oleksid nad öelnud, et need tüübid peavad üksteisest aastaks või pooleks eemale saama ja see oleks kindlasti kõik probleemid lahendanud.

Aga mida mänedžerid siis tegid? Korraldasid meile Ameerika tuuri, mis pidi kestma kolm kuud. Me ei tahtnud teineteist nähagi! Seal me siis olime, kuradi tuuribussis, Ameerikas ja lihtsalt jõllitasime üksteist lõputult. Tuur lendas mõned päevad pärast algust vastu taevast. William lahkus tuurilt ja bändist, ma tegin tuuri üksi lõpuni ja see oligi bändi lõpp.

2017. aasta albumil "Damage and Joy" oli kõvasti uut energiat. Kas asusite selle tuules kohe uue albumi kallale või vaatasite jooksvalt?

Me pidimegi tegema järgmise albumi kohe peale "Damage and Joyd" ja isegi alustasime (tänavuse albumi, S.V.) "Glasgow Eyesi" lindistamist 2019. aastal. Olime stuudios, lindistasime kuskil poole tosina jagu lugusid ja siis tuli Covid vahele ja kõik jäi seisma. Peale Covidit avastasime, et meil on korralik tuurivõlg – pidime tegema ära jäänud "Darklandsi" (juubeli)tuuri, mis toimus kuskil 2021. aastal ja siis lihtsalt tuuritasime edasi, kuni (bändi praegune plaadifirma, S.V.) Fuzz Club ütles "te pidite meile albumi andma, mäletate? Meil oli kokkulepe, kus on meie kuradi album?!" Ruttasime stuudiosse tagasi ja alustasime uuesti tööd. See oleks palju varem välja tulnud, kui pandeemia poleks vahele tulnud.

Tore, et mainisid ennist "Munkit" nii positiivsel toonil, sest kui ma esimest korda uut "Glasgow Eyesi" kuulsin, tuletas see kohe meelde "Munki" lõbusat korrapäratust, vabamat olekut, mida teistel albumitelt päris ei leia. Neid ühendab ka omajagu ennast pilkavat irooniat. Kas lähenemises "Glasgow Eyesile" oli sarnasusi sellega, mida tegite "Munkil"?

Ma nii polnud mõelnudki! Võib olla. See sai tehtud küll sarnase suhtumisega, ma arvaks. Selleks ajaks, kui "Munkini" jõudsime, oli meis palju käige-perse-suhtumist. Okei, keegi ei arva meist enam eriti midagi, sitta kah, teeme siis selle plaadi ära, ei huvita. Ja me tegime täpselt sellise plaadi, mille puhul tundsime tol hetkel, et see on täiesti õige asi.

Teisalt pean tõdema, et arvasime, et see plaat toob inimesi meie juurde tagasi, kuid ei toonud. Seega kommertsedu mõttes oli ta täielik põrumine, kuid artistlikus mõttes oli ta meile suur võit. Kui oleksime teinud plaadi vaid eesmärgil kõigi heakskiit tagasi teenida ja põrunud, oleksime end maailma suurimate troppidena tundnud – müünud end maha vaid selleks, et publikut tagasi võita.

Kui kui asi ei toimi, aga oled vähemalt teinud plaadi, mida soovisid teha, siis on sul vähemasti hea teos, millel kahe jalaga seista. Mis teha, kui kellelegi ei meeldi. Meile meeldib. "Glasgow eyesiga" oli üpris samamoodi. Samas on Mary Chainiga alati olnud nii, et me teeme plaate iseendale. Sel korral mõtlesime, et teeme elektroonilise plaadi, tirime Moogid (analoogsüntesaatorid, S.V.) välja – täpselt nii ütlesimegi! Jällegi – kas inimestele meeldib? Keda huvitab. Peaasi, et meile meeldib.

Kas nautisite sellist elektroonilisemat lähenemist?

Eks meile on alati selline muusika meeldinud. Oleme sünte päris palju minevikus ka kasutanud, lihtsalt mitte nii esiplaanil kui praegu ja pigem siis b-pooltel. Mõnus oli sel korral teisest vaatevinklist läheneda.

B-pooltest rääkides – kui vaadata antoloogilist b-poolte kogumikku "The Power Of Negative Thinking", siis "Psychocandy" ajast "Munkini" olid teie b-pooled minu meelest suurepärased. Lood nagu "Head" või "Rocket" – paljud oleksid võinud vabalt olla albumitel. Kas nende puhul toimus thesmithsilik kvaliteedikontroll, või oli lihtsalt nii palju palasid üle?

Oli paar varajast b-poolt, mille puhul tundsime, et ei taha lugusid niisama ära anda. Selliseid b-pool oli paar tükki. Üks oli vist lugu nimega "Cracked", mis oli lihtsalt "The Living End" "Psychocandy" pealt, aga poole võrra aeglasem ja uue vokaaliga. Peale selle välja andmist tundsime end veidi süüdi – see oli lihtsalt sitt, nii ei saa teha. Otsustasime, et nii me enam ei tee.

Mulle väga meeldis see aeg, kui toimetasid bändid, kelle singli sa pärast kuulamist ümber pöörasid ja mõtlesid – vau, see on sama hea kui a-pool. Mulle tõesti meeldis see ja mõtlesin, et oleme siis ka üks neist bändidest. Oleme üks neist bändidest, kes suhtuvad inimestesse sellise austusega, et nad ei müü lihtsalt ühte head lugu, millel on pask b-pool.

Pärast seda algset perioodi, kui mõtlesime, et me ei taha häid lugusid käest lasta, mõtlesime hoopis, et sitta kah – me oskame häid lugusid kirjutada! Anname inimestele häid lugusid, ükskõik, mis poolel nad ka ei oleks. Ja sellise suhtumisega me edasi läksimegi.

Ja tulevikku vaadates – olete pärast uuesti kokku tulemist andnud välja kaks head albumit, tähistasite "Psychocandy" ja "Darklandsi" juubeleid. Mis on edasised plaanid? Kas veel uut muusikat või tähistate kuidagi ka albumeid "Automatic" ja "Honey's Dead"?

Juubelituurideks hetkel plaane pole. Kaalusime The Jesus and Mary Chaini 40. tegutsemisaasta tähistamiseks tuuri korraldada, kuid kuidagi ei jõudnud selleni. Meie pilgud on hetkel teistel projektidel, tahame veel ühe albumi teha. Uus album tuleb kindlasti.

Loodame siis, et ei pea uuesti kuus aastat ootama, sest tuleb taas mõni Covid või muu katastroof...

William juba räägib, et tahab kohe uue albumi kallal tööd alustada. Ta on alati minust agaram olnud. Ta kirjutab minust rohkem lugusid ja tahab need kiirelt välja anda. Mõnes mõttes ta ootabki, et ma järgi jõuaks.