Intervjuule eelnenud Q&A sessioonil Terminali plaadipoes jooksis korraks jutust läbi ka Šotimaa iseseisvuse teema. Te olete The Jesus and Mary Chaini maailmast poliitika väga selgelt eemal hoidnud. Kas see on teadlik otsus?

Jim Reid: Vist küll. Poliitika kuulub poliitikasse. Ja mulle valmistab alati ebamugavust, kui bändid lähevad televisiooni ja hakkavad rahvale rääkima, kuidas mõtlema peaks.

Kui me omavahel juttu ajame nagu praegu, siis on poliitika oluline ja on igati normaalne küsida, millised on kellegi vaated. Aga laulus on see kuidagi nii ebapoeetiline.

William Reid: Eks oleneb. Mõned on seda ka hästi teinud, näiteks varane Bob Dylan.

Jim: Jah, aga tema puhul on see väljendatud varjatult, mitte ilmselgelt. Minu meelest kaks eri asja. Ta ei hakanud varjamatult toetama demokraatlikku parteid või mida iganes.

William: Olen temaga nõus. Näiteks on see loomulikult õudne, mis praegu Palestiinas toimub, aga mul pole aimugi, kuidas ma peaks sellest laulu kirjutama. Ja kui sellest teemast kirjutada, siis oleks parem, kui see oleks midagi universaalset. Inimõigustest, mitte spetsiifilisest probleemist.

Poliitiliselt päevakajalistel teemadel on tihti ka aegumistähtaeg...

Jim: Jah, seda ka. Aga mul on ka tunne, et olulise teema laulusõnadesse panek võib seda odavdada. Parim asi, mida muusikas poliitikaga teha saab, on lihtsalt teha muusikaliselt seda, mida sa teed, ja ühineda mõne poliitilise platvormiga.

See on see, mida Bobby teeb (Bobby Gillespie, The Jesus and Mary Chaini algne trummar ja ansambli Primal Scream looja – toim.). Nad on Palestiina teemaga väga seotud, aga nad ei seo seda muusikaga, küll aga räägivad sellest, saadavad raha või korraldavad heategevuskampaaniaid nende toetuseks, keda Iisraeli valitsus on Palestiinas, Gazas on pommitanud.

Kas teil on siis ka tugevaid tundeid Šotimaa staatuse osas?

Jim: Me pole Šotimaal elanud alates 1985. aasta jaanuarist, aga mul on küll kuidagi selline tunne, et Šotimaa peaks olema iseseisev. Referendumi aegu ma ei mõelnud nii. Ma ei saanud hääletada, kuna ma ei ela enam seal, aga siis mõtlesin küll, et Šotimaa peaks jääma Ühendkuningriiki.

Osalt seetõttu, et toonane valitsus väitis, kui me tahame jääda Euroopa Liitu, siis tuleb meil jääda Ühendkuningriigi koosseisu, sest iseseisva riigina ei pruugita Šotimaad EL-i vastu võtta. See vist otsustas ka lõpptulemuse, sest rebimine oli väga tihe. Ja kui nad poleks seda väitnud, siis oleks Šotimaa minu arvates oma iseseisvuse ka kätte saanud.

Ja siis läkski nii, et valiti Ühendkuningriik ja paar aastat hiljem jäime Euroopa Liidu liikmesusest ikka ilma. Nii et valitsus tõmbas rahvale selle referendumiga mütsi pähe.

William: Ma olen pool aastat Iirimaal elanud ja sellest ajast alates, kui ma osaliselt sinna kolisin, olen ma olnud täiesti veendunud, et Šotimaa tõesti vajab iseseisvust. Iirimaa on üks maailma jõukamaid riike, kuna nende ressursid on ainult nende enda kasutada ja neil pole peremeest.

Šotimaa on praegu justkui pooleldi iseseisev – meil on oma parlament ja seadusandlus, aga inglise peremehed peavad otsused heaks kiitma –, ja ma arvan, et ka Šotimaast saaks iseseisvalt samuti üks rikas väikeriik, kui me ei peaks kogu naftatulu Ühendkuningriigile ära andma.

Kas te olete endiselt šoti kodanikud?

William: Pole sellist asja nagu šoti kodakondsus.

Jim: Ma elan endiselt Ühendkuningriigis, nii et ma olen briti kodanik. Devonis, Edela-Inglismaal.

William: Ma olen nii briti kui Ameerika kodanik.

Ameerika, tõesti. Teil tundub alati olevat suur igatsus Ameerika järele, aga see on rohkem nagu mingi fantaasiamaailm, mitte tegelikkus. Ka muusikaliselt on Ameerika mõju teil suur.

Jim: Ei, see pole niivõrd fantaasia, aga pigem konkreetne ajastu Ameerikas, mis meid huvitas. Minu arvates kuulus 20. sajand Ameerikale ja mitte ainult muusikas, vaid sealt tulid ka parimad filmid, parimad raamatud. Ja ka parim muusika. Aga 21. sajandi Ameerika on omadega tuksis.

William: Hollywood dikteeris moodi ja kõike muud. Ja siis tuli rock n' roll ja muutis omakorda kõike. Aga Ameerika on nüüd mõnda aega, vähemalt paar kümnendit, olnud allakäiguteel.

Mis on muusikaliselt teie arvates Ameerika kõrghetk, varajane rock n' roll?

Jim: Ma ütleks, et laiemalt 20. sajandi kolm esimest veerandit. Bluus, mis oligi juba tegelikult rock n' roll, aga keegi lihtsalt ei teadnud seda siis. Bluus, siis rock n' roll, Chuck Berry.

Samas suunas vaatasid alguses päris paljud britid, ka The Beatles ja The Rolling Stones. Musta Ameerika suunas.

Jim: Must Ameerika tõmmati 20. sajandil totaalselt lohku. Seda ei tohiks pehmendada või ilustada. Ameerika näitas kultuuriliselt küll teed, aga kõik varastati mustade käest.

Kuskilt oli lugeda, et pidite oma viimase albumi "Glasgow Eyes" kaks korda sisse lindistama?

William: Jah, viis–kuus lugu. Me hakkasime ühes šoti stuudios lindistama – tahtsime seda teha Šotimaal, sest Jim elab Lõuna-Inglismaal ja mina elan Euroopas, Dublinis, nii et otsustasime seda teha nende kahe vahel, Šotimaal. Stuudio oli suurepärane, lindistasime viis–kuus lugu, kuni ühel päeval helistas stuudioprodutsent ja ütles, et ta ei leia neid lugusid enam üles.

Mis tundeid see siis tekitas?

William: Ma olin väga vihane. Eriti, kuna ta tegelikult ei vabandanudki kunagi, ja pole seda teinud kuni tänaseni. See ajab juhtme ikka täiesti kokku, eriti kuna ta ütles, et "need pole kadunud, aga ma lihtsalt ei leia neid üles". Kas kaotsiminek mitte ei tähendagi seda, et ei leia üles?!

(Jim ärkab justkui omast maailmast, toim.)

Jim: Vabandust, ma kadusin selle kaane sisse praegu täiesti ära (osutab David Bowie "Ziggy Stardusti" kaanepildiga plakatile seinal, toim.). Kaheksakümnendatel elasime mõnda aega Londonis. Kõndisin ühel päeval Regent Streetil, keerasin ümber nurga ja sain nagu puuga pähe, sest see paik nägi toona välja täpselt samasugune, ainult ilma Bowie'ta.

Mäletan veel oma reaktsiooni, et "Kurat, misasja!". Isegi see kollane K. West'i silt oli seal alles. Mäletan, et ma veel mõtlesin öösel tagasi tulla ja see silt ära varastada, aga ma ei jõudnud kunagi selleni.

Hiljuti avati üks Bowie näitus, vist V&A's (Victoria & Albert Museum, Bowie näitus, 2023, toim.) ja keegi oli sellesama sildi näitusel väljapanemiseks neile laenanud ja ma veel mõtlesin, et veame kihla – kes iganes selle sinna kasutada andis, tegi täpselt seda, mida mina plaanisin ja pani selle sildi pihta.

Kas Bowie oli ka teie suur mõjutaja?

Jim: Jaa, tohutu.

Sattusite mõnele varasele kontserdile ka?

Jim: Ma ei näinud kunagi ta kontserti.

William: Mina ka mitte, aga ma pole kunagi olnud suur kontsertidel käija, eriti tol ajal. Olen alati eelistanud plaate ja Bowie plaadid olid lihtsalt erakordsed. Kuidas saab üks mees kõik need suurepärased lood kirjutada. Nii mitmekesine: alates väikestest jaburustest nagu "The Laughing Gnome" kuni looni "Life on Mars?".

Kuulsin just üle aastate uuesti "Drive In Saturday'd", jumal küll, kui imelik lugu see on. Veider-veider. Otse tema glam-perioodi keskel ja kõigest muust nii mitmekordselt üle. Ja mulle glam üldiselt meeldis, Sweet'i "Blockbuster" ja muu selline värk, aga Bowie sõnad olid täiesti hullumeelsed, nagu mingi teine maailm, ja lood olid nii ootamatud ja üllatavad. Ja kõik need aastad hiljem tundub see "Drive In Saturday" mulle vaata et futuristlikuna.

Mul on eriline tõmme ta Berliini-perioodi poole – Kraftwerk, sündid... Aga ka "Glasgow Eyes'i" peal on sünte rohkem kui tavaliselt, kas see oli tahtlik?

Jim: Me ei plaani muidu plaate liialt ette, aga see oli üks erand, mil me otsustasime ette, kavatseme rohkem süntidega eksperimenteerida. Me oleme seda ennegi teinud, B-pooltel jne.

Ise mängite?

Jim: Ega seal polegi midagi mängida. Vajutad nuppe ja need teevad müra. Kui müra on hea, siis lindistad üles.

William: Mõned 1980.–1990. aastate B-pooled on üldse ilma kitarrideta üles võetud. Mulle meenub "Deviant Slice". Ma vast päris seda ei väidaks, et see on meie kõigi aegade parim lugu, aga lindistus on suurepärane.

Jim: Meile on sündimuusika alati meeldinud – Can, Kraftwerk, Suicide olid meile alati hiigelsuureks eeskujuks. Meile meeldis sündipopp samuti. Soft Cell, isegi Yazoo.

William: Mul on Suicide'ist nii kahju, sest nad ei saanud kunagi piisavalt tunnustust ja ei saanud vist ka mingit raha oma muusika eest. Tean, et mõni aeg tagasi oli üks Marc Jacobsi reklaam ja nende reklaamide eest makstakse umbes 400 000 naela. Tean seda sellepärast, et meil oli ka üks siin töös.

Kas te tegite selle ära ka?

Jim: Ei, see oligi seesama reklaam! Aga nad valisid meie asemel Suicide'i.