Peamine kriteerium filmi nagu ka muude kunstialade hindamisel pole ju kunagi mitte ainult käsitööoskus, vaid sisulised väärtused. See, kuivõrd suudab mingi teos midagi ühiskonnas muuta, kuivõrd laia haardega kõnetada. Kui filmi taotlus pole ainult meelelahutus, ajutine pagu kuhugi muinasjutulisemasse maailma, muutub oluliseks tegelaste võimalikult reaalne kujutusviis, inimene tema psühholoogilises keerukuses ja ettearvamatuses, millest on alati lahutamatu ühiskondlik ja ajalooline kontekst.

Taanis filmihariduse saanud Egiptuse päritolu lavastaja May El-Toukhy "Tundmatu naine" polnud just see film, mida kriitikud festivali jooksul edetabelites kõrgele kohale seadsid, küll aga on selles kõik vajalikud elemendid ja ka festivali päevapoliitiline kontekst, mis selle kasuks rääkis. Nagu ütles ka režissöör ise tänukõnes, on film pühendatud kõige haavatavamale osapoolele ajaloolistes konfliktides – naisele, kelle kehast saab sõdades lahinguväli ja hääletu ohver.

"Tundmatu naine" räägib teise maailmasõja järgsest Taanist, kus käivitub omamoodi nõiajaht neile naistele, kel olid mingidki suhted natsi okupantidega. Veneetsias parima naisnäitleja auhinna saanud Mathilde Arcel täidab väga nõudliku rolli endise teenijannana, kes soovib saada jõuka kindavabrikandi naiseks, kuid minevikuvarjud ähvardavad sellele saatusliku kriipsu peale tõmmata.

Žüriid juhtinud režissöör Maggie Gyllenhaal eitas kategooriliselt spekulatsioone nagu oleks otsustavaks saanud see, et Kuldlõvi saanud töö oli ainuke naisrežissööri film võistluskavas. Tema jaoks mõjus El-Toukhy teos laserikiirena teiste hulgas, kuna see oli sotsiaalselt kõnekas ja tehniliselt väga hästi teostatud. Pealegi käsitleb "Tundmatu naine" Euroopa lähiajaloo valgeid laike, inimese käitumist piirisituatsioonis ja empaatiat, mille puudust just sellistes olukordades kõige tõsisemalt on tunda.

Kõike seda arvestades oli "Tundmatu naine" tänavusele Kuldlõvile sobivaim valik. Eesti jaoks on Veneetsia auhind samuti märgiline, sest üks kaastootjatest oli Balti haardega Nafta Films.

Raske on aga mõista žürii otsust anda parima režissööri auhind Ilya Kržanovskile "Dau" uue ekraniseeringu eest. Režissöör ei valetanud, kui ütles, et on filmi kallal töötanud 20 aastat, esimesed filmid ambitsioonikast DAU projektist linastusid 2019. aastal. Veneetsiasse saadetud, tänavust aastanumbrit kandev film peaks olema justkui lõppkokkuvõte, kuid raske on siin näha senitehtuga võrreldes (13 täispikka mängufilmi) midagi uut peale filmi algusse paigutatud peadpööritava montaaži 700 tunnist materjalist. Nii et pigem oleks see auhind pidanud minema filmi toimetanud ja monteerinud Ilya Permjakovile ja Rob Myersile.

Veneetsia filmifestivali žürii põhjendas auhinna andmist Kržanovskile sellega, et tegemist on märkimisväärse kunstilise saavutusega, mis taunib totalitaarseid režiime. DAU projektina kannab aga ise totalitaarset tapvat hingust. Mingis mõttes on see võrreldav Jonathan Litelli mahuka romaaniga "Eumeniidid" (2006, eesti keeles 2022, tlk Heli Allik, kirjastus Varrak), mis räägib teise maailmasõja õudustest natsiohvitseri pilgu läbi. "Dau" keskmes on Nõukogude Venemaa tuumafüüsik Lev Landau, kes aitas välja arendada aatompommi. Kržanovski püüdles äärmise tõetruuduse poole, paigutades kogu võttemeeskonna koos näitlejatega mitmeks aastaks elama Harkivisse ehitatud linnakusse, mis järgis kõiges 1930. kuni 1950. aastate nõukogude Venemaa olusid. Projekti lõppedes jõudis ajakirjandusse ka teateid väärkohtlemistest ja alandustest võtteplatsidel, kuid hiljem taandusid näitlejad oma kaebustest.

Kržanovski DAU on ambitsioonikas ja ainulaadne tootmisviis kinoajaloos, niiöelda gesamtkunstwerk, mille poole püüdles juba Richard Wagner. Ilmselt annab Veneetsias saadud Kuldlõvi põhjust selle üle uuesti arutada, vaatamata sellele, et DAU-st on juba korraldatud mitmesuguseid konverentse. Nagu Nõukogude Liit on ka DAU totalitaarne projekt, mis allutab inimese väärikuse üldisele hüvele ja hävitab vaba tahte toorusega. Kui tahate brutaalset kino, siis vaadake "Daud".

Auhinda vastu võttes ütles Kržanovski, et pühendab selle Harkivile ja oma emale, kes on samuti sündinud Ukrainas.

Üsna oodatav oli parima meesnäitleja auhinna andmine John Malkovichile šarmantse luureagendi rolli eest Martin McDonaghi filmis "Wild Horse Nine". Malkovich mõjub selles rollis oma elutarga sarkasmiga lausa asendamatuna. Ta mängib nauditavalt välja karismaatilise vähihaige luureagendi osa, kel pole enam midagi kaotada ja võib lõpuks tõsta relvad hädamere vastu. Huvitav on siinjuures see, et McDonagh ei kujundanud karkaterit Malkovichi järgi, rolli soovis endale Malkovich ise, väites, et on juba ammu soovinud mõnes McDonaghi filmis kaasa teha.

Lõuna-Korea Oscari kandidaat "Võimalik armastus" (rež. Lee Chang-dong) sai Hõbelõvi ja eriauhinnaga premeeris Veneetsia žürii võistlusprogrammi ainukest dokumentaali "Naza" (rež. Rachel Szor, Yuval Abraham).

Võib mängida mõttega, et mõnel rahulikumal ajal oleks Kuldlõvi võitnud just aeglase kulgemise ja põnevate süžeeliste pööretega draama "Võimalik armastus" ning "Naza" šansid oleks olnud suuremad, kui "Hind Rajabi hääl" (rež. Kaouther Ben Hania) poleks saanud Kuldlõvi aasta tagasi. Eksperimentaalse vormiga "Naza" (film on üles võetud öösel Tel Avivi katusel, kus Iisraeli luureagendid annavad moonutatud häälega tunnistusi Iisraeli sõjakuritegude kohta) on aga mitte ainult film, vaid ka süüdistav dokument, mis aitab maailma juba teistviisi õiglasemaks muuta kui fiktsioon. Iisrael on juba filmi vastu protesti avaldanud, väites, et anonüümseid ülestunnistusi ei saa võtta tõena.

Mõnevõrra kahju on sellest, et Shinya Tsukamoto ingliskeelne sõjavastane film "Härra Nelson, kas te tapsite inimesi?" jäi Veneetsias auhinnata. See on Tsukamoto teine inglisekeelne mängufilm pärast 2009.aastal valminud body horror'it "Tetsuo: The Bullet Man", mis esilinastus samuti Veneetsia filmifestivalil. Tsukamoto sõjavastane film tõstatab küsimuse inimese peidetud julmusest ja võib olla pole sealt välja kooruv vastus just selline, mis kõigile meeldiks.