Veneetsia filmifestivali suursoosikuks on tõusmas võistluskava ainuke dokumentaal "Naza", mille tegid oma eelmise dokumentaalfilmiga "Pole teist maad" Oscari võitnud Rachel Szor ja Yuvel Abraham. "Naza" jätkab Iisraeli-Palestiina konflikti käsitlemist, kuid teeb seda hoopis piiratumal viisil, sest puudutab tundlikumat teemat kui pelk juudiasunike ülekohus Läänekaldal.

"Naza" koosneb anonüümsetest intervjuudest 24 Iisraeli sõjaväelase ja luureametnikuga, kes annavad tunnistusi Iisraeli sõjakuritegude kohta Gaza pommitamisel. Nad räägivad Tel Avivi öisel katusel filmitegijatele, kuidas Iisraeli armee kasutas tehisarurakendust pommirünnakute planeerimisel ja Hamasi liikmete telefonikõnede pealtkuulamisel.

Vaenupoole elukohti pommitati hoolimata sellest, et kogu pere oli koos. Mõned neist ülestunnistusi andnud sõjaväelastest ja ametnikest tunnistavad oma vastutust ja kahetsevad oma osalemist, teised ei näe endal süüd, nimetades end vaid tehnilisteks töötajateks.

Siinjuures pole kauge paralleel Natsi-Saksamaal holokaustile kaasa aidanutega, mida märgib ka väljend "Auschwitzi rööpmeseadja".

"Naza" üks produtsent on muuseas Jonathan Glazer, kelle holokausti aineline "Huvitsoon" oli 2023. aastal üks skandaalsemaid ja auhinnatumaid filme. Veneetsia filmifestivalil sai "Naza" 25 minutilise aplausi, mis väidetavalt on festivalide ajaloo pikim ovatsioon.

"Naza" võib seega korrata eelmise aasta Veneetsia võistluskava üllataja "Hind Rajabi hääle" edu, mis sai festivalil ka Kuldlõvi. Samas oleks tegemist sama teemaga ja üsna sarnase lahendusega, kus heli võtab üle filmikunsti traditsioonilised vahendid nagu liikuva pildi ja montaaži.

Jättes aga võistluskava üle otsustamise žürii hooleks, tuleks rääkida veel mõnest Veneetsia filmifestivalil silma jäänud filmist. Kui Nafta Films osales võistluskavas olnud May El-Toukhy filmi "Tundmatu naine" juures, siis Veneetsia festivali kavas oli vähemalt veel üks film, milles tegi kaasa Eesti filmitegija.

Tegemist on Wim Wendersi dokumentaalfilmiga "From Inside Out: the Architecture of Peter Zumthor" (Seestpoolt välja: Peter Zumthori arhitektuur), mille foley-kunstnik on Anna-Maria Jams. Rahvusvaheliselt laia haardega Anna-Maria töö oli Veneetsia filmifestivalil ka möödunud aastal, kui linastus Saudi Araabia režissööri Shahad Ameeni "Hijra". Jamsi filmograafiaga saab tutvuda tema veebilehel.

Wim Wendersi 3D dokumentaal mainekast Šveitsi arhitektist mõjub nagu unenägu, Wenders läbib filmi jooksul Zumthori peamised tööd, põimides sinna sisse tema filosoofia ja isegi eluloo. Unenäoliseks teeb filmi selle mõõdetud tempo ja kunstiline lahendus, kus iga Zumthori projekteeritud hoone saab oma loo ja maailma.

Iga lugu on omas võtmes, nagu ka hooned ise, mis Zumthori filosoofia kohaselt lähtuvad eelkõige keskkonnast, nad peavad sealt seest justkui välja kasvama. Nii näiteks lahendab Wenders 2004. aastal Berliini võimude poolt tühistatud ajaloomuuseumi Topographie des Terrors projekti bürokraatlikus võtmes, horrorfilmi võtmes on lavastatud tutvumine Norras asuva Steilneset memoriaaliga, mis on rajatud 17. sajandi nõiaprotsessides tapetud naiste mälestuseks. Norra tsingikaevanduste muuseumi Allmannajuvet juures kasutab Wenders aga hoopis kaasaegset koreograafiat. Kaks tundi arhitektuurist läbi 3D ei mõju kuidagi üheülbaliselt, Wenders toob esile iga hooneprojekti omapära, muutes Zumthori tööd justkui omaette karakteriteks, tegelasteks, persoonideks.

Üks tänavuse Veneetsia filmifestivali omapärasemaid linatöid oli Tai lavastaja Phuttipong Aroonphengi "Yak mai: Burning Giants" (Yak mai: põlevad hiiglased). "Yak mai" tähendab tai keeles "tahan midagi uut" ja seda Phuttipong Veneetsia kontekstis ka pakkus. Phuttipong Aroonphengi on põhjust kõrvutada temast veidi kuulsama ja ka vanema kaasmaalase Apittchatpong Weerasethakuliga, kuna mõlemad kasutavad oma töödes maagilise realismi põhimõtet.

"Yak mai" algab düstoopilisest olukorrast, kus mägedes ähvardab väidetavalt mürgine suits ja seda kannavad sealsed elanikud. Nendega tegeleb sõjavägi, põletades maha nende elamud ja viies kinnipeetud vangikongi. See on aga vaid kõige lihtsamalt arusaadav tasand selles ligi kaks tundi kestvas mõistuloos, mida edasi, seda tinglikumaks muutub ka jutustamisviis.

"Yak mai" teemaks on traditsioonide säilimine tänapäeval, vastanduvad mütoloogia ja merkantiilne eluviis. Mitut moodi esitab režissöör sama küsimust: kas müütide aeg on ümber, kas meil polegi enam vaja muinaslugusid jumalustest ja kangelastest, kes on ühtaegu inimlikud oma puudustes aga samas üle saatuselöökidest? Sama küsimust küsib ju kaudselt ka Christopher Nolan Homerose "Odüsseia" hiljutises ekraniseeringus, puudutades kultuuri üldisemalt.

Aroonpheng näitab, kuidas jutustada lugu väheste vahenditega, saades tulemuseks siiski filmi, mitte teleteatri. "Yak mai" linastus Orizzonti võistluskavas, kus Aroonpheng on juba ühe auhinna saanud – 2018. aastal filmiga "Manta Ray".