Kuldlõvile kandideeriva Noah Baumbachi filmi "Jay Kelly" nimikangelane, vananev filmistaar (George Clooney) tõdeb oma elule tagasi vaadates, et filmid on hetked, väljalõiked ajast. Kuldsed sõnad, sest olgugi, et Kelly räägib omas fiktiivses kontekstis, on iga film, olgu ta dokumentaal või mängufilm, selle tegemise ajahetke jäädvustus.

Olivier Assayas võistleb Veneetsias Disney+ kompanii kaastoodetud ajaloolise fiktsiooniga "Kremli võlur" (The Wizard of the Kremlin), mis kõneleb väljamõeldud tegelaskuju Vadim Baranovi kaudu Vladimir Putini võimuletulekust. Film põhineb Giuliano da Empoli samanimelisel debüütromaanil ja peategelasel on mitmeid ühisjooni Kremli "halliks kardinaliks" nimetatud Vladislav Surkoviga.

Kahe ja poole tunnine film ei anna just midagi sellist, mida me juba ei teaks, kuid toimib omamoodi illustreeritud ajaloona, aidates heita pilku Vene võimumasina kulisside taha. Assayas' ekraniseering on väga tekstipõhine – dialooge on palju ja tekst on tihe, autor režissöörina pigem taandub selle ees. Filmi raamib ameerika ajakirjaniku Moskva visiit 2019. aastal, kellele võimuaparaadi juurest kõrvale astunud Baranov (Paul Dano) otsustab oma loo ära rääkida.

"Kremli võlur" katab ajajärku Boriss Jeltsini viimastest aastatest Sotši olümpiamängude ja Krimmi annekteerimiseni 2014. aastal. Võib-olla vastu tulles tootjafirma peresõbralikule vaatajapoliitikale väldib Assayas vägivalla kujutamist (kui põgus lõpustseen välja arvata), keskendudes võimuvõitlusele "puhaste kätega".

Assayas jääb justkui poolele teele – ta lavastab teleuudiste lõikudena küll Kremli vastuvõtte ja 1990. aastate lõpul Moskvas toimunud mõrvade kajastusi, kuid hoidub kujutamast Tšetšeenia sõda, Venemaa kallaletungi algust Ukrainale, Krimmi annekteerimist. Võib ju arvata, et vaataja on seda niigi näinud, kuid kui mõelda filmist kui dokumendist, oleks nende sündmuste kujutamine andnud ka lääne vaatajale parema pildi sellest, kuivõrd verine on Putini režiim tegelikult.

Filmis vilksatavad läbi mitmed tuttavad nimed Venemaa lähiajaloost Eduard Limonovist Boriss Berežovskini, igaühel neist oma roll, miks langes Venemaa tagasi inimlikke väärtusi eiravate mõrtsukate kätte. Putinit kehastab Jude Law, kes järgib täpselt diktaatori tuttavaid maneere, selles on bürokraatlikku salakavalust ja hillitsetud kiskjalikkust, kustutamatut võimuiha. Paul Dano Baranovina on seevastu vaikne ning sihikindel, ulmekirjandusest vaimustunud imagoloog, kellele jääb kitsaks lavastajaamet. Ta otsustab 1990ndate lõpul vastu võtta Boriss Berežovski kutse Venemaad uut moodi üles ehitada, on endiselt vaimustunud Jevgeni Zamjatini "Meie" düstoopiast ning ei märkagi, et võtab seda mitte kui hoiatusromaani, vaid kui juhendit.

Filmi võtted toimusid käesoleva aasta märtsis Riias ja Eestile toob "Kremli võluri" lähemale veel üks tõik – filmi kõrvalosas on ka Juhan Ulfsak, ning mitte ainult korraks taustal vilksatamas, vaid tal tuleb ka vahetada paar fraasi Berežovski meediaimpeeriumi ühe otsustajana.

"Kremli võlur" Disney+ kaastootmises osutab taas sellele, et olulistest filmifestivalidest on saamas võitlusväli striimimisportaalide vahel ja voogedastus aitab autorikinol püsida. Uued tegijad tulevad siiski väljastpoolt striimimisportaalide levipoliitikat ja pole ka mingit põhjust veel arvata, et see peaks niipea muutuma.

Mälu kandjana on dokumentaalfilm võibolla isegi et puhtam kui mängufilm, ehkki ka dokumentaal pole sajaprotsendiliselt objektiivne. Krimmis sündinud, kuid Tšetšeenias üles kasvanud Vladlen Sandu autobiograafiline dokumentaal "Memory" (Mälu) linastus Veneetsias autorikino "Giornate Degli Autori" programmis.

Mänguline "Mälu" viib vaataja samuti 1990. aastate lõppu, kui Nõukogude Liit lagunes ja blokki kuulunud riigid iseseisvusid. Kõikjal ei läinud see aga nii sujuvalt kui Balti riikides, Sandu keskendub mälestustele oma lapsepõlvest, kui Tšetšeenias puhkes kodusõda islamimeelsete iseseisvuslaste ja Vene Föderatsiooni vägede vahel.

Sandu filmikeeleks on kollaaž Sergei Paradjanovi vaimus lavastatud kaadritest, fotodest ja animatsioonist. Kõige võikamaid stseene, mille tunnistajaks Sandu toona oli, lavastab ta nukkudega, nukuteatris, mille vaatajateks on samuti nukud, nii nagu seda võib teha üks kuueaastane tüdruk. Sandu pühendab filmi kõigile lastele, kel on tulnud kannatada okupatsiooni ja sõdu. Sarnaselt Indrek Koffi ja Olena Londoni graafilisele romaanile "Ära oota midagi" (Varrak, 2025) meenutab Sandu enda vanaisa, kuid vastupidi Indrekule, kes oma vanaisa armastab, vihkab Sandu meest, keda nimetab vaid ees- ja isanime pidi, nagu seda nägi ette nõukogude bürokraatlik patriarhaalne traditsioon.

Kui tänavusel Veneetsia festivalil on mitu filmi, mis tegelevad koletistega nii otseses kui ka kaudses mõttes, on "Mälu" lugu sellest, kuidas koletised sünnivad. Kriisiriikides käib see põlvkonniti. Toetudes vanaisa meenutustele paneb Sandu kasvava tüdrukuna kokku mosaiigi vägivaldsest süsteemist, mis sandistab lapsed, hävitab isad ja orjastab emad. Sandu näeb oma elus samamoodi surma, verd, pommitamisi, tal tuleb põgeneda tulistamiste, bandiitide ja vägistajate eest. Kõige õudsem tema jutustuse juures pole mitte ta röövitud lapsepõlv, vaid kontekst, kuhu Sandu debüüt asetub. See, millest ta räägib pole ainult minevik, vaid kordub ka praegu – Ukrainas, Gazas, Sudaanis, Kongos.

Veneetsias toimus ka senise festivaliajaloo suuremaid meeleavaldusi – 30. augustil kogunes Lido saarele Santa Maria Elisabetta väljakule tuhatkond inimest Palestiina toetuseks. Festivalialale meeleavaldus ei pääsenud, kuid juba eelnevalt olid tühistanud oma tuleku festivalile Iisraelile toetust avaldanud Gal Gadot ja Gerard Butler. Sellele eelnes ka sadade mainekate filmitegijate ühisavaldus, milles kutsuti Veneetsia festivali üles selge sõnumiga Gazas toimuvat taunima. Seda on festivali juht Alberto Barbera ka teinud.