Dupieux' sihiks pole kunagi olnud üheselt tõlgendatav sotsiaalkriitika ega selged torked ühes või teises suunas. Tema käekirja on juhtinud ikka ja jälle hea nina jaburate seoste ja loogikat eiravate olukordade peale. Ühes intervjuus on ta koguni öelnud, et kui ta tundub end tõsiselt võtvat, on ta filmitoodang ebaõnnestunud. Justkui armastuskirjana eeskujule valmiski Dupieux' käe all viimati "tõeliseks võltselulooks" ristitud "Daaaaaalí!" (2023) kuulsast kunstnikust. Vahetult pärast seda täieliku saladuskatte all valminud "Teine vaatus" sisaldab aga selgeid viiteid mitmetele tänapäevast filmikunsti vaevavatele teemadele.
Neljanda seina lõhkumises pole iseenesest muidugi midagi uut, seda teeb isegi pealtvaatajast enam kui teadlik Marveli koomiksimärulite superkangelane Deadpool. Dupieux meenutab aga kogu täiega, kui jabur tema amet loomult on: inimesed mängivad kaamera ees kedagi teist ja kuigi meie vaatajatena teame, et tegemist on mänguga, ja tunneme näitlejaid ka teistest filmidest, osaleme ikkagi vaikivas kokkuleppes, et tegemist on millegi tõelisega; läheme sellega kaasa, elame sisse, laseme end mõjutada.
Dupieux ei osuta aga üksnes sellise näitemängu olemuslikule absurdsusele, vaid võtab ette mitmed näitlejaid saatvad ametialased pained. Näiteks Guillaume-Lindon saab keset võtet kõne agendilt, kes pakub talle rolli Ameerika autorifilmi tippnime Paul Thomas Andersoni uues filmis, pannes mehe tagasihoidliku kodumaise komejandi võtteid peaaegu hülgama.
Veelgi laiemaks läheb pilt juba viidatud poliitilise korrektsuse küsimustega, kui näitlejad asuvad arutama, kuidas millestki rääkida. Ameerika filmiturule on nüüdseks juba jõudnud fraas "go woke, go broke", mis sedastab, justkui kaasneks liialt liberaalsete, kaasavate, sotsiaalselt korrektsete, woke'ide (termin, mille adekvaatsus vajaks eraldi mõtestamist, mis selle arvustuse piiresse ei mahu) teemade kajastamisega põrumine kinokassas.
Arvestades, kui tulise teemaga tegemist on, jääb Dupieux' käsitlus siiski pealiskaudseks, rohkem viidete kui vastuolude sisse piilumise tasandile. Seda võib pidada ka Dupieux' filme siduvaks nõrkuseks, et enamasti need oma lähteideest palju sügavamale ei jõuagi, toimides pigem veidi pikaks venitatud anekdootide, mitte päris täiemahuliste komöödiatena. Tulemuseks on kasvava kestusega filmimammutite kõrval sulgkergelt mõjuvad tooted, "Teise vaatuse" 80 minutit teeb sellest küll tema viimase kümnendi pikima filmi.
Näitlejate elu puudutava absurdi juurest jõuab Dupieux välja ka tervet filmitööstust mõjutava tehisaruni, kui emotsioonitu virtuaalprodutsent jagab vahepeal assistendi kantud arvutiekraanilt tegelastele juhiseid. Taas on tegemist vaimuka, ehkki leebevõitu torkega filmide muutumise pihta kunstist ja inimnäolisest loomingust kiirtoidulaadseks sihtgrupistatud tooteks.
Tõsi, kvantiteet ei tingi kvaliteeti ka Dupieux' loomingus. Nii paigutuvadki paljud tema filmid mõttelisel skaalal kuskile sinna, kuhu võiks kleepida sildid "nutikas idee, aga veidi rabe teostus" või "hea, aga ebaühtlane". Erand pole ka "Teine vaatus".
Vaatamata mõningasele sisulisele hõredusele on "Teine vaatus" siiski vormilt üks Dupieux' eksperimentaalsemaid töid. Kaks kolmandikku filmist ehk kaks korda kaks pikka vestlust paaride vahel on filmitud üles pikkadel relssidel, mida mööda kaamera ühe võttega filmitud stseenide ajal näitlejatega kaasa liugleb. Kuna vaja oli pikka segamatut teejuppi, filmiti need stseenid üles Lõuna-Prantsusmaal ühe vana lennuvälja maandumisrajal.
Selline tegelikkuse ja fantaasia vahel pendeldav, väga pika tiheda teksti ettekandmist eeldav mäng on näitlejatele äärmiselt nõudlik ülesanne. Dupieux on valdavalt töötanud üsna väikese eelarvega ja kui ehk Jean Dujardini peaosa "Hirvenahas" välja arvata, ilma prantsuse filmi päris esimese järgu staarideta. Seekord on nimed rollide nõudlikkusele vastavad ja "Teine vaatus" Dupieux' kõige vägevama näitlejaansambliga töö.
Davidi kehastab riigi viimaste aastate nõutumaid Louis Garrel, semu Willyt "Yannicki" nimirolli eest Prantsuse Oscarite ehk Césaride jaotamisel parima näitleja preemia võitnud Raphaël Quenard. Florence'i kehastab Hollywoodis kanda kinnitanud Bondi-tüdruk, viimati "Düüni" järjesvii üles astunud Léa Seydoux, tema isa aga nii Cannes'i kui ka Veneetsia filmifestivalil premeeritud Vincent Lindon. Film väärib vaatamist juba üksnes sellise raskekahurväe omavahelise mängu tõttu.
Omamoodi kaadritaguse pilguheiduna näeb tehnilist tagalat filmi lõputiitrite ajal. See annab "Teisele vaatusele" ootamatult poeetilise ja ajatu kihi: kaamera ja otsiv pilk lendlevad justkui mööda maastikku üha edasi ja edasi, veel tundmata tuleviku suunas.
Maailm, mille poole suundutakse, on Dupieux' nägemuses kahtlemata ebakindel. Filmi viienda tegelase, söökla teenindajat kehastava närvilise statisti saatust arvestades ei näi lavastaja olevat kuigi optimistlik filmi kui kunsti arengu ja suundade küsimuses. Pigem on "Teine vaatus" täidetud mõninga künismiga nii selle tegelaste, nende motiivide kui ka neid suunavate taustajõudude osas.
Tõepoolest, Paul Thomas Andersoni septembris esilinastuvas põnevikus Vincent Lindoni Leonardo DiCaprio kõrvalt ei leia. Küll aga teeb too kaasa Keanu Reevesi kõrval Euroopa staarsatiiriku Ruben Östlundi järgmises linaloos. Kõik pole seega kadunud. Peatanud pole ei woke ega tehisintellekt ka Dupieux'd ennast: juulis esilinastus kodumaal tema värskeim töö "Klaveriõnnetus"viii, mis on juba pälvinud üksjagu sooja tagasisidet. Teine vaatus ei ole jäänud seega viimaseks.
