Veneetsia 82. filmifestival on tähti täis nagu tähistaevas. Võistluskavas on Park Chan-Wook, Guillermo del Toro, Jim Jarmusch, Noah Baumbach, Gianfranco Rosi, Yorgos Lanthimos... Kolm punkti sellepärast, et nimekiri on muidugi pikem. Lisaks veel Orizzonti võistluskava uutele talentidele, mille võitis 2007. aastal Veiko Õunpuu "Sügisballiga".

Lido saar on tulvil paparatsosid, kes Excelsiori luksushotelli vastaskailt kuulsusi jahivad. Mitme kino ees laiuvat punast vaipa isegi ei rullita kokku, sest esilinastusi koos režissööride ja mainekate näitlejatega jagub hiliste õhtutundideni. Staaridest tulvil kava on korraldajatele ka ette heidetud. Väljaande Film Comment kriitiku Jonathan Romney sõnul on see liialt kaldu angloameerika suunal ja staaridest pungil võistluskava ei jäta ruumi uutele tulijatele.

Seda enam on huvitav, kellele otsustab Alexander Payne'i juhitud žürii seekord Kuldlõvi anda. Valikus on Putini võimuletulekust rääkiv "Wizzard of Kremlin" (režissöör Olivier Assayas), Mary Shelley "Frankensteini" uusekraniseering Guillermo del Torolt ja ligi kahetunnine portreedokumentaal Palermost festivali armastatud autorilt Gianfranco Rosilt.

Väheoluline pole siinkohal tõik, et lausa kolm võistluskavas olevat filmi on tootnud Netflix (Noah Baumbachi "Jay Kelly", Kathryn Bigelow' "A House of Dynamite", Guillermo del Toro" Frankenstein") ja ühe Disney+ (Valérie Donzelli "À pied d'œuvre" / "At Work"). Kui Netflixi toodangut võib juba üles loetud nimede pealt ette arvata, siis Disney+ tuleb siinkohal kiita, sest Donzelli sotsiaaldraama väljub Disneyle iseloomulikest koguperefilmi raamidest.

"At Work" on tugevalt ühiskonnakriitilise alatooniga draama edukast fotograafist (Bastien Bouillon), kes tunneb kutsumust hakata hoopis kirjanikuks. Seni kogutud rahaline puhver kahaneb aga kiiresti, kuna ta raamatud ei müü, pere jätab ta maha ja kirjanikul tuleb teenida raha juhutöödega. Donzelli võtab algaja kirjaniku kannatusteraja üles prantsuse filmile kohasel pooldokumentaalsel viisil, kasutades kirjanikku inspireerivate hetkede edasiandmiseks videot.

Kontrastina manipuleerib peaaegu samal teemal Noah Baumbach Hollywoodi fiktiivse staari Jay Kelly üleelamistest rääkivas samanimelises filmis. George Clooney mängib peaaegu iseennast – vananevat filmitähte, kes on kogu elu pühendanud filmitööstusele ja kelle isiklik ajalugu koosneb vaid oma rollidest. Muidugi on tal ka pere, kuid see on alati tagaplaanil, tiksub kuidagi ise. Nüüd aga avastab hallinevate juustega hurmur, et lapsed on suureks saanud, elavad oma elu ja tema fantastilised rollid lähevad korda vaid rahvamassidele.

Donzelli ja Baumbachi filmid kontrasteeruvad mitmes plaanis, alates eelarvest, mis on lavastusele pandud, lõpetades sisuliste ühtesattumustega – kui Clooney filmistaar taipab, et lastele pole ta elu midagi andnud, siis Bouilloni kirjanik saab oma pingutustele õigustuse, kui poeg talle pisarsilmi telefonis teatab, et raamat, mille kirjanik oma elu põhjal kirjutas, läks talle väga korda.

Orizzonti kavas võistleva Slovakkia režissööri Tereza Nvotová "Father" lööb aga teema ja teostusega ka kogenenud tegijatelt jalad alt. "Father" räägib samuti ületöötamisest, kuid see on vaid filmi lähtepunkt. Milan Ondrík kehastab filmis keskealist ettevõttejuhti Michalit, kes unustab tööstressis oma kaheaastase tütre 37-kraadises kuumuses autosse. Film räägibki šokist ja traumast, millega Michal ja ta naine Zuzka (Dominika Morávková) peavad nüüd hakkama saama. See pole kerge film ei vaatajatele ega näitlejatele, sest enamik tegevust antakse edasi suures plaanis, vähemalt viie- kuni seitsmeminutiliste kaadritega.

Ehkki Netflixi toodetud filmidel on tajutav ühtne esteetiline viimistlus ja sellega seonduv esteetiline kood, on nad siiski kinofilmid, mida on parem vaadata suures saalis kui koduses mugavuses. Selles tõdemuses pole muidugi midagi uut, kuid festival annab sellele väitele aluse. Tänavune Veneetsia filmifestival kinnitab, et striimimisportaalidest ei saa enam mööda vaadata – nad on end kirjutanud filmiajalukku, teinud omamoodi televisiooni tagasituleku.

Vaatamata sellele, et kodus olevad teleriekraanid ei ole enam võrreldavad televisiooni kuldajal, 1950. aastatel toanurgas vilkuvate kastikestega, võib eeldada, et ka suurtel filmifestivalidel oleme edaspidi tunnistajaks netihiidude omavahelisele jõukatsumisele. Ning siin jääb asjatundjatest ja filmiarmastajatest žüriide otsustada, keda järgmisel korral punasele vaibale kutsutakse.