Egiptuse päritolu Taani režissöör May El-Toukhy oli esmalt ainuke naisrežissöör Veneetsia filmifestivali võistluskavas ja seetõttu oli tema teos "Tundmatu naine" juba eelnevalt ka rohkem tähelepanu all. Napilt enne festivali algust lisandus aga veel ühe naisrežissööri Rachel Szori dokumentaal "Naza", mis valmis koos Yuvel Abrahamiga ja käsitleb taas Iisraeli sõda Palestiinas. Taanis filmihariduse saanud May El-Toukhy filmi tegevuspaigaks on aga Taani pärast teist maailmasõda, kui käivitub nõiajaht neile naistele, kes olid okupatsiooniajal seotud natsidega.

May El-Toukhy ütles, et sooviski esmalt teha filmi 16. sajandi nõiajahist Taanis, see teda aga ei rahuldanud, sest oleks jäänud liialt üheplaaniliseks. Pärast seda, kui ta oli juhtumisi näinud sõjajärgses ajalehes fotot naisest, kelle seljale oli joonistatud svastika, otsustas ta muuta oma filmi aega ja kohta, teema aga jätta samaks. Loo peategelane on 30aastates Marie (Mathilde Arcel), kes töötab teenijana jõuka kindavabrikandi juures ja loodab peatselt saada ta abikaasaks. Samas on Mariel oma minevik ja saladused, mille avalikuks tulek oleks talle hukatuslik.

May El-Toukhy filmikeel on vägagi konventsionaalne, isegi klišeelik, kulgedes pildikeelelt samadel radadel nagu oleme harjunud nägema ka kodumaistes ajaloofilmides, küll on aga teema vägagi oluline, arvestades olnud ja käimasolevaid konflikte. Pealegi on see kõik antud edasi läbi naise vaatepunkti, peegeldades neid valusid, mida vaid naised on olnud sunnitud sõdades ja konfliktides taluma. Küsimused, mida El-Toukhy tõstatab, ei taha aeguda: kuidas hakkama saada minevikuga, millal lõpeb sõda? Võib arvata, et Taani-Läti-Rootsi koostöös valminud filmil on Veneetsias kõlapinda, mitte ainult sellepärast, et El-Toukhy on võistluses ainuke naine, vaid just teemavaliku tõttu, sest mineviku valusaid laike on võib-olla kõige enam lahti rääkinud vaid Saksa film.

Lõuna-Korea filmitegija Lee Chang-dong on Veneetsias värske filmiga "Võimalik armastus" ("Ga-neung-han Sa-rang, mis esindab Korea filmikunsti ka 2027. aasta Oscari võidujooksul. Aeglase kulgemisega lugu hargneb lahti tänapäeva Koreas, või ka ükskõik kus mujal arenenud riikides, kus otsuseid inimsaatuste üle teevad suured korporatsioonid. Mi-ok (Jeon Do-yeon) on maskivabriku töötaja, kelle pere satub kehva olukorda, kui abikaasa Ho-Seoki (Sul Kyung-gu) tööandjaettevõte restruktureeritakse ja töötajad vallandatakse. Tööliste meeleavalduse ajab politsei laiali aga niivõrd veriselt, et Ho satub haiglasse. Tööliste õnnetu saatuse vastu tunneb huvi hoopis paremal järjel olev algaja dokumentalist Ye-ji (Cho Yeo-jeong), kes püüab paarile oma kaameraga võimalikult lähedale saada. Tema elukaaslane Sang-woo (Zo In-Sung) on ühiskonna kõrgkihtidesse kuuluv ärimees, kes teeb ka kõrgema tasandi otsuseid. Saatuslikke pöördeid hakkab lugu võtma siis, kui Ye kutsub Mi ja Ho Sangi ookeaniäärsesse villasse, et rahulikumas keskkonnas neid paremini avada.

Lee Chang-dongi filmid tegelevad reeglina võimatu armastusega, "Võimalik armastus" ei ole erandiks, erinevus on loo jutustamise viisis, selle narratiivset struktuuri võib võrrelda sibulaga, mida lahti koorides avanevad aina uued valusad kihid. Lee pühendas selle filmi Krzysztof Kieslowski dekaloogile, täpsemalt tema viimasele filmile, mis räägib ihaldamisest. Lee ihalduse kontseptsioon pole ainult lihalik, "Võimalikus armastuses" peitub mitmeid ihalduse jõujooni – siin on ka vara- ja teiste elude ihaldamine; läbi algaja dokumentalisti viitab Lee ka kinole kui ühele ihaldusviisile, kritiseerides selle vuajeristlikku külge.

USA filmitegija Lance Oppenheimi "Hiilgeaega" ("Primetime") ei päästa aga Robert Pattinson ega ka intrigeeriv teema, mis paigutub 1990ndatese aastatesse, kui algust sai teležanr tõsielusarjad. Pattinson mängib telestaari, kelle vedada on populaarne sari, kus otse-eetris paljastatakse pedofiile. Libakontode läbi püünisesse sattunud lastepilastajad kutsutakse "ohvri" "koju", kus neile kaameravalgus näkku suunatakse ja rauduskäsi vanglasse viiakse. Kurjategijaid ilmub ridamisi ja Pattinsoni tegelaskujul on omad rasked valikud, kuid Oppenheim ei suuda lõpuni valida, kellest või millest film räägib.

Veelgi segasemaks teeb ekraanil toimuva selle kunstiline ülepingutatus – toimuv antakse edasi peamiselt hämaras videovõtmes, püüdes tabada 1990ndate televisiooni visuaalset esteetikat. Sellise lähenemise sisuline seos filmis toimuvaga jääb pigem aimatavaks, pealegi on Oppenheim andnud operaator David Bolenile ilmselt üsna vabad käed, nii et pildilised lahendused hakkavad pigem segama kui et töötavad toimuvale kaasa. Pattinson teeb aga ühe oma parematest rollidest, mängides karjeristi, kes ei suuda valida kuulsuseiha ja tõeliste väärtuste vahel. Pedofiilide tabamise temaatika ja 1990ndate tõsielusarjad jäävad aga võib-olla just Oppenheimi ambitsioonikuse tõttu kuidagi eemale ja nähtu unustad rutem kui võiks.

May EL-Toukhy või Lee Chang-dongi filmile julgeks aga mõnda auhinda Veneetsias ka lubada.