Veneetsia võistluskavas on vaid üks dokumentaalfilm: Yuval Abrahami ja Rachel Szori "Naza", mis on filmitud Tel Avivi katustel ja paljastab Iisraeli süsteemse hävitustöö Palestiina rahva kallal, nagu seisab pressitekstis.

Kuna film valmis ja võeti kavva üsna viimasel minutil, on ka selle linastus jäänud festivali viimastele päevadele. Kuivõrd see mõjutab žürii otsuseid, on omaette küsimus, sest teema on endiselt akuutne ja režissöörid on end juba tõestanud 2025. aastal Oscari võitnud filmiga "Pole teist maad", mis rääkis samuti Iisraeli-Palestiina konfliktist. Samas on Kuldlõvile pretendeerimas väga tugevaid mängufilme, seega tuleb Maggie Gyllehaali juhitud žüriil teha raskeid valikuid sümboolsuse ja realismi vahel.

Sergei Loznitsa "Impeerium" linastub võistluskava väliselt ja viib pea 60 aasta tagusesse Nõukogude Liitu, kui seda suurt ja laia maad mööda sõitis Itaalia filmigrupp, võttes aastatel 1970–1972 üles 60 tundi materjali. Saksamaal elav ja töötav Ukraina dokumentalist Sergei Loznitsa tegi sellest oma valiku.

175 minutiga saab ülevaate kunagistest liiduvabariikidest Kesk-Aasiast Läänemere äärde välja. Pigem on see paraadprotree kui dokument tegelikkusest, sest itaallasi on ilmselgelt viidud paraadidele, tehastesse (nt Togliatti, kus toodeti Fiati litsentsi järgi Ladasid) ja kultuurimajadesse, et näidata nõukogude elu mitmekesisust ja nõukogude rahva üllast rõõmsameelsust kommunismi ehitamisel. Samas on itaallaste kaamera ette jäänud ka trööstitumad kaadrid jääaugus pesu loputavast eidekesest Suzdalis ja kahtlustavate, tülpinud nägudega hallist massist Moskva tänavatel.

Impeeriumi totalitaarsusega lajatab Loznitsa kohe filmi alguses paisates vaataja Moskvasse, Punasele väljakule, keset oktoobriparaadi. Marssivad massid punalippude, loosungite ja plastikust viljapeadega tuletavad valusalt meelde riiki, millest me tuleme. Sala Casino kinosaalis seanssi vaadates kummitas kuklas valusalt rida HU? laulust "Depressiivsed Eesti väikelinnad": "Mul on üks saladus, ma olen ühest neist."

Umbusklikke nõukogude inimesi ekraanil nähes meenuvad ka kaadrid Chantal Akermani dokumendist "D'Est" ("Ida"), mis võeti üles 20 aastat hiljem, aga inimeste ilmed olid äravahetamiseni sarnased. Itaallastele on Venemaa reisil näidatud palju eksootikat, nagu põhjapõdraralli Jakuutias või kõrilauljad Baškiirias. Kõige läänelikumalt mõjub Tallinn oma vanalinna ja Viru varieteega. Tallinna episoodi mahub ka kaurismäelik kaader bändist, kes ootab, mil makimuusika lõpeb.

Loznitsa lähtub nõukogudeaegsest laulust "Suur ja lai on maa" (Isaak Dunajevski, Vassili Lebedev-Kumatš), näidates impeeriumi ulatust ja lõpetades Nõukogude Liidu lagunemise daatumiga. Kahjuks ei lisanud Loznitsa eraldi daatumeid iga näidatud liiduvabariigi kohta, sest mitte kõigil neist piirkondadest ei õnnestunud oma iseseisvust taastada.

Dokumentalist Viktor Kossakovsky lahkus Venemaalt 2008. aastal, proteseerides sellega riigis lokkava korruptsiooni ja üha tugevneva poliitilise tsensuuri vastu. Kossakovskit huvitab eelkõige inimene sootsiumis, olgu see siis suurem või väiksem, ning see, mida see inimene selles kogukonnas teeb.

Veneetsia festivalil linastuva filmi "Holy Wood Dust" ("Püha puu tolm") skaala laieneb kristlikule kultuurile, mis justkui peaks hoolima ja hoidma kõike elavat. Igal detsembril arenenud maailma haarav jõulupuumaania kõneleb aga hoopis millestki muust. Kuusekasvandikes, mida võib võtta ka düstoopilistes ulmefilmides sagedasti käsitletud troobina biovaramust, toimub igal aastal jõulude eel massimõrv. Seda ei ütle siinkirjutaja ega ka mitte Kossakovsky, vaid üks tavaline pereema, kes Austrias oma perega metsast jõulupuud valib. "Tunnen end nagu filmis "Texas Chainsaw Massacre"," ütleb see leebe naine.

Botaanik Stefano Mancuso abil annab Kossakovsky pooleteist tunni sisse mahtuva lühiloengu metsadest ja puudest ning inimesest, kes käitub nagu kooreürask. Mancuso seletab videodokumentide näitel kuivõrd haavatavad on monokultuursed metsad võrreldes segametsadega. Nii näiteks hävitas 2023. aasta Vaia torm Itaalias Veneto regioonis 41 hektarit monokultuurset metsa, mis istutati pärast esimese maailmasõja aegset laialdast metsaraiumist. Kossakovsky lavastus on selge sõnumiga, kutsudes inimkonda üles seisma oma positsioonile väärilisel kõrgusel – inimest eristab kooreüraskist see, et ta on võimeline tekitatud kurja ka heastama. Ka puude istutamiseks on vaja tahet, võiks tahta aga hoopis rohkem ja lõpetada laastamine.

Maailmalõputemaatikast on kantud ka Sophie Fiennese uus dokumentaal "Perverdi teejuht utoopiatesse", mille esimene avalik linastus toimuski Veneetsia filmifestivalil. Taas koos filosoof Slavoj Žižekiga valminud loeng-dokumentaal lahkab filmikunstis oluliste teoste kaudu ettekujutusi utoopiast. See on nende kolmas koostööfilm ning kinnitus sellest, et selline mudel töötab ja on vajalik filmide lähemaks lugemiseks. Samas on tegemist triloogia viimase filmiga, eelmised olid "Perverdi teejuht kinokunsti" (2006) ja "Perverdi teejuht ideoloogiasse" (2012).

Žižek vaatleb kinoajalukku kinnistunud teoseid läbi psühhoanalüüsi ja marksistliku filosoofia hegellikus võtmes. Žižeki mõtteheegeldused on lahendatud vaadeltavate filmide esteetikas, tema eisnemine sarnaneb DJ-tööle, kuna Žižeki mõtted laotuvad filmikangasse nii pildis, helis kui ka sisuliselt. Kuna siinjuures on oluline üllatus- ja äratundmismoment, jätan need siinkohal paljastamata, lootuses, et film näiteks PÖFF-ile jõuab.

Fiennese sõnul oli filmi esialgne pealkiri "Perverdi teejuht jumala juurde", kuid ta möönis, et see oleks olnud liiga lihtne valik, kuid jumala elemendid jäid siiski filmi sisse. Esilinastusel võis näha ka katoliku preestrirüüs vaimulikku, mis on omamoodi statement, meeleavaldus, enese positsioneerimine.

Žižek lahkab filmis utoopia, täpsemini maailmalõpu, apokalüpsise teemat. Võtmeliseks filmiks on siinjuures Lars Von Trieri "Melanhoolia" (2011), kus tegelased ehitavad filmi lõpus okstest telgi, et kasvõi sümboolseltki end paratamatu hävingu eest kaitsta. Žižeki sõnul on nad kangelased, sest teevad midagi, et hukule vastu astuda. Nagu Žižek pärast filmi kaasahaaravalt seletas, on maailmalõpp paratamatus, sellele vastuhakk aga teine paratamatus, mis võib esimest muuta. Selleks, et ta seda teeks, tuleb seda teha. Lootus on neile, kes ei taha midagi teha, seega on ainuke võimalik optimism see, kui inimene mõistab, et lootust pole, seletas filosoof.

Seega, tegudele, enne kui liiga hilja!