Veneetsia filmifestivali võistluskava liidripositsiooni hoiab reitingutes endiselt Lee Chang-dongi "Võimalik armastus". Florian Zelleri "Punker" pakub aga konkurentsi pigem Martin McDonaghi mustale dramöödiale "Wild Horse Nine". Mõlemad on ju ka näitekirjanikud, ning Zelleri draamat võib liigsete pingutusteta lavastusena ette kujutada. Kriitikute seas on film tekitanud aga vastakaid reaktsioone, ehkki suurelt ekraanilt vaadates langed väga hõlpsasti Penelope Cruzi ja Javier Bardemi karismaatilise mängu ning minimalistlikuks pinnitud pildidisaini ohvriks. Kõrvalosas teeb meeldejääva ja mõjuva rolli "Adolescence" (2025) minisarjast tuttav Stephen Graham ning ei saa jätta mainimata Patrick Schwarzerneggerit, kes mängib teises kõrvalosas noort andekat kirjanikku.

Zeller ühendab oskuslikult sümboolse, emotsionaalse ja sotsiaalse tasandi. Mainekat arhitekti kehastav Bardem saab pakkumise, millest on raske keelduda – ehitada maailmakuulsale miljardärile Hawaile maaalune maailmalõpupunker ning tal tuleb valida üüratu töötasu ja oma maine vahel. See on moraalne ja eetiline küsimus – kas ehitada rikkurile varjupaik või jääda truuks oma põhimõtetele anda midagi väärtuslikku üldsusele, rajades näiteks teatreid ja ooperimaju. "Punkri" puhul muutuvad määravaks pigem vaataja ootused: sa tahad, et see film meeldiks, sest kõik eeldused selleks on olemas. Zeller peab aga vajalikuks sisse tuua dramaatilise pöörde, mille väljamängimine või lahendamine stsenaarsel tasandil loodud ootused nullib.

Üks tänavuse Veneetsia festivali võistluskava kõmulisemaid ja samuti vastakaid arvamusi tekitanud film on Ilja Kržanovski "Dau". See nimi kõlab tuttavalt, ning tegu ongi Kržanovski monumentaalse Dau-projekti (2008-2019) uuesti kokku monteeritud ligi neljatunnise eeposega, millele olevat lisatud 2024. aastal üles filmitud episoodid.

"Dau" räägib nõukogude tuumafüüsikust Lev Landaust, kes aitas välja töötada Nõukogude Liidu aatompommi. Ühendriikides tegeles sama teemaga samal ajal J. Robert Oppenheimer, kellest kolm aastat tagasi tegi filmi Christopher Nolan. Muidugi pole see külma sõja aastate võidurelvastumise sarnane mõõduvõtt, kuid omamoodi sümboolne see siiski on. Seda enam, et Nobeli laureaati Daud kehastab Kreeka muusik ja näitleja Teodor Currentzis, kes elab praegu Venemaal ning pole Kremli Ukraina agressiooni ka kuidagi hukka mõistnud.

Eetilisi ja moraalseid küsimusi "Dau" projektiga on veelgi – selles tegid kaasa ehtsad vene neonatsid (neist kui uue ajastu inimestest räägivad eraldi "Dau. Uus inimene" ja "Dau. Degeneratsioon", mida on näidatud ka meie kinodes) ja ekraanil nähtav vägivald on väidetavalt ehtne, ehkki filmi tegijad ja ka näitlejad seda hiljem eitasid. Samas said Dau-filmid Venemaal 2020. aastal tsensorilt levikeelu, mis muidugi ei takistanud neid neti teel vaatamast. (Praeguseks on Dau veebikülg asendatud 2026. aasta filmi tutvustusega. Kokku on Dau-projektist valminud kuraditosina jagu mängufilme, lisaks veel telesarju.)

"Dau" sisuline probleemistik sarnaneb Zelleri arhitekti moraalse dilemmaga – kuidas jääda võimu surve all sisemiselt väärikaks teadlaseks, loojaks, milliseid valikuid teha. Vabas maailmas on seda valikut teha lihtsam, totalitaarses ühiskonnas tehakse sulle varem või hiljem ettepanek, millest ei saa keelduda.

Kogu selle ülla eesmärgi juures ei saa aga üle tundest, kui vastik on seda vaadata. Stalinistliku nõukogude elu taaslavastamises on peidus mingi perversne nauding, mis muudab filmile kaasaelamise tülgastavaks. Kui projekti alguses tundus "Dau" enneolematu ja intrigeeriva eksperimendina, mõjub ta praegu, mil maailm on muutunud "Black Mirrori" tõsielusarjaks, egoistliku nartsissimina, mille eesmärgiks ammutehtust uut kasu teenida.

Või on Kržanovskil olnud algusest peale olnud tegelik eesmärk enese jäädvustamine erilise monumentaalprojekti autorina, sellega kaasnevaid küsimusi eetika ja moraali üle on lihtne kirjutada ka ajaloo arvele. Samas mõjub film just oma jõhkruse ja brutaalsusega, tuues mugava läänemaailma vaataja ette ajaloo julmuse. Need on needsamad meetodid, millega on kujundanud ajaloosündmuste vastuvõttu ja suhtumist propagandameistrid nagu näiteks Sergei Eisenstein või D. W. Griffith.

Kõike seda arvestades jääb siiski arusaamatuks, miks otsustas festival Kržanovski filmi panna võistluskavva. Võistluskava välises programmis poleks endise materjali taasesitamine ehk tundunud sedavõrd kohatuna.

USA filmitegija Casey Affleck on Veneetsias žanrifilmiga – "Company" ehk "Seltskond". "Company" on vampiirifilm. Kammerlikus võtmes kohtuvad "Past Lives" (Celine Song, 2023) ja "Only Lovers Left Alive" (Jim Jarmusch, 2013). "Company" on üles ehitatud matrjoškaliku raamjutustusena, kus ühest vampiiriloost kasvab välja teine. Neid räägivad vampiirid ise, ning nende lugude adressaadiks on teised vampiirid, ehkki kuulajaskond võib koosneda tavainimestest.

Vampiirimatrjoška süda on vana uur, ajanäitaja, mille mehhanism on seiskunud. Vampiiride aeg seisab samuti, nende ajaarvamine erineb kardinaalselt tavainimeste omast, kuid ka nende eksistents on piiratud. Ka vampiiridel on tunded ja ihad, mis aga kestavad kauem maisest kehast. Affleck seab oma vampiirikäsitluse keskmesse õiglusjanu ja kättemaksu. Ühtlasi võib siit leida ka igikestva soovi kaaslase, hingesugulase leidmise järele, mis aga võib lõppeda fataalselt. Vaevalt, et romantiline vampiirižanri arendus Veneetsia võistlusprogrammis auhindu saab, kuid filmilevis või voogedastuses oleks sel kindlasti edukat minekut.

Väga loodaks, et mingigi auhinna saaks Veneetsias Hirokazu Koreeda uus film "Look Back" ("Dare mo shiranai"), mis põhineb samanimelisel mangal ning räägib kahe mangasid armastava koolitüdruku sõprusest ja koostööst. Koreeda kasutab manga toomisel filmi mangadele omast pildikeelt – kadreeringud, stseenid, isegi koloriit toob meelde mangadest tuttava esteetika. Seega toob Koreeda filmikunsti justkui tagasi selle, mida mangad sealt laenanud.

Lahutamatu sõpruse ja hingesuguluse temaatika kõrval räägib "Look Back" ka kunstist, loomingust ja selle jõust üksinduse tõrjumisel. Samuti puudutab film manga seost animega ja räägib Jaapani pildikultuurist laiemalt, sest kasvõi küllastatud värvidega taustad pole ju muud kui laen Edo ajastu (17. kuni 19. sajand) traditsioonist. Koreeda on äärmiselt südamlike filmide meister, kes suudab liigutada ükskõik millisest maailma otsast pärit vaatajat, nii võis ka Veneetsia pressiseansilgi kuulda hingeminevaid nuuksatusi, oli see siis kurbusest või ilust, polegi tähtis, sest kurbus pole ju muud kui ilu väljendusviis ja vastupidi.