Tänavuse Veneetsia filmifestivali pikima ovatsiooni rekord on murtud – 2300 kohaline Sala Grande aplodeeris üle 20 minuti Tuneesia režissööri Kaouther Ben Hania filmile "The Voice of Hind Rajab" ("Hind Rajabi hääl"). Hind Rajab oli kuueaastane Palestiina tüdruk, kes jäi lõksu raketirünnakus purustatud autosse Gaza all. Ta oli ainuke, kes suutis teha hädaabikõne häirekeskusse, et abi paluda.

Vägivald on Ben Hania filmis aimatav, see jääb kaamera vaateväljast eemale, kuid pinge tekitabki tüdruku ootust ja hirmu ümbritsev vaikus – millal tuleb järgmine rünnak, kas abi ikka jõuab kohale... Film on emotsionaalselt sedavõrd võimas, et ei jäta külmaks ühtegi vaatajat. Ühtlasi on Ben Hania teos taas kinnituseks selle kohta, kuivõrd tugev meedium võib olla mängufilm, kui aluseks on sündmused meie ümber toimuvast.

Võistlusprogrammi pandud "The Voice of Hind Rajab" on ka tänavuse Veneetsia kõige akuutsem ja aktuaalsem film, ning seisab mitte ainult Gazas hukkuvate laste, vaid ka Ukrainas ja mujal maailmas toimuva ebaõigluse vastu. Hind Rajab annab hääle kõigile neile, kes on jäänud ja jäävad sõjakeerisesse, kelle elujoone lõikavad läbi kompleksides võimurite ambitsioonid ning ülejäänud maailma andestamatu passiivsus.

Kuldlõvi võidu üle ei peaks vist enam spekuleerima, sest "The Voice of Hind Rajab" on selge seisukohavõtt ka žüriile ning kõigile, kes seda filmi kinno vaatama tulevad. Võib loota, et film jõuab ka Eesti kinodesse või vähemalt PÖFF-ile.

Paarist võistluskava filmist aga siiski veel. Norra filmitegija ja näitleja Mona Fastvoldi lavastatud "The Testament of Ann Lee" ("Ann Lee testament") on tänavusel Veneetsia festivalil üks neist filmidest, mis tekitas kõige enam lahkarvamusi. Pressilinastusel jagunes saal pea et pooleks – ühed aplodeerisid, teised mitte, esilinastusel sai filmi aga 15 minuti pikkuse aplausi.

Kui kummaliselt see ka kokku ei kõla, kuid tegemist on muusikaliga 18. sajandi Manchesterist alguse saanud shaker'ite usulahust ja selle rajajast, Ann Leest (Amanda Seyfried). Muusika kirjutas Daniel Blumberg, kes tegi helirea ka mullu auhindu noppinud Brady Corbet filmile "Brutalist". Mona Fastvold oli "Brutalisti" juures kaasstsenarist, nüüd oli selles rollis aga omakorda tema loominguline partner Brady Corbet.

"Ann Lee testament" on siiras kannatuste lugu saatuselööke taluvast noorest naisest ja tema ilmutuslikust veendumusest helgemasse tulevikku. Neli imikueas last järjepanu kaotanud Ann satub vaimustusse ekstaatilisest usulahust ning asub seda täiendama, jutlustades seksi ja vägivallast loobumist, ühtehoidmist ja armastust. Tema õpetus riivab silma konservatiivsetele usuringkondadele ja Ann võtab kaasa oma väikese truu kogukonna ning läheb Ameerikasse, kuna usub, et seal avaneb tema tõeline võimalus inimesi aidata.

Seda kõike saadavad ekstaatilised tantsud ja laulud, mida esitab peamiselt Amanda Seyfried ise. "Ann Lee testament" on mõnes mõttes ka Hollywoodi muusikalitraditsiooni usu-uuendus, kuna toob mängu mitte ainult neo-klassikalise helikeele ja ekstaatilistelt jumalateenistustelt elemente laenanud koreograafia, vaid ka kõnetava sisu ja tugeva autoripositisooni. Mingis mõttes võib seda võrrelda Lars Von Trieri muusikaliga "Tantsija pimeduses" (Dancer in the Dark. 2000), kuid Fastvoldi sõnum on universaalsema ambitsiooniga kui ebaõigluse ja julmuse kujutajal Von Trieril.

"Ann Lee testament" kukub paika praegusesse aega, kus uue maailmasõja puhkemise oht on suurem kui kunagi varem. Fastvold annab läbi ekstaatilise ja sarmika usujuhi meile omamoodi valemi, mille peale mõelda – äkki ongi praegu vaja sellist tingimusteta usku paremasse tulevikku, ühtehoidmist ja koos tegutsemist? Benediktiinide ammune loosung ora et labora ehk palveta ja tööta näib siin toimivat. Ehk siis, Fastvold rõhutab läbi ammusurnud usujuhi loo vajadust humanistlike väärtuste uueks mõtestamiseks sõdade ja planeedi varude mõõdutundetu kulutamise taustal.

Benny Safdie on veneetsia võistluskavas draamaga MMA sportlase Mark Kerri elust. "Smashing Machine" ("Purustusmasin") räägib Kerri võitlusest mitte ainult oma vastastega võistlusringis, vaid ka oma sisemiste deemonitega. "Smashing Machine" jälgib oma sportlaskarjääri tippu jõudnud Kerri allakäiku – opiodide kasutamine muutub ajutisest ravimeetmest sõltuvuseks, mis ähvardab hävitada mitte ainult senise karjääri vaid ka kodu ja suhte oma elukaaslase Wandaga.

B-filmide action-staar ja endine maadleja Dwayne Johnson teeb enda karjääri parima draamarolli väliselt jõulise, kuid sisemiselt nõrga keskeakriisis mehena ja Safdie üheks teeneks võibki lugeda Johnsoni välja toomist senisest ringist. Johnson teab, mida ta etendab ja seda on igas kaadris ka näha. Tema sportlasetaust ja eluline teadmine neist probleemidest, millega Kerr on silmitsi seisnud, teevad ta mängu sama haaravaks nagu Robert De Nirol Martin Scorsese spordidraamas "Raevunud härg" ("Raging Bull", 1980).

Kerri konfliktiks on pere ja töö ehk karjäär ja kodu, ning ego ja kooselu, mis ilmselgelt kokku ei sobi. "Smashing Machine" on film kriisist ja sellest jagu saamisest, ka ületöötamisest, mis on tuttavad teemad vast igaühele aastal 2025. Benny Safdie ei peta oma austajaid, tema videoajastust pärit filmikeel hoiab vaataja peategelase kannul, viib loosse sisse ja tempo hoiab pinevil. Vägivalla tunnetuse lävi läheb madalamaks, kuna tegu on profispordiga, mitte põhjendamatu julmusega.

Gus Van Sant tegeleb aga oma uues filmis ülekohtuga ja olukorraga, kui "prahvatab vimm, mis kogunend salaja". "Dead Man's Wire" linastus Veneetsias võistluskava väliselt, vastuvõtt oli aga väga soe ja pressilinastusel sai film kuuma aplausi. Dead man's wire tähistab olukorda pantvangide võtmisel, kui vangi kuklasse suunatud relv on ühendatud traadiga vangi ja ta valvuri külge, nii et välistatud on järsud liigutused ja ka pantvangi võtja eemaldamine.

Bill Skarsgard mängib hüpoteegilaenuvõlglast Tony Kiritsist, kes otsustab 1977. aasta veebruaris võtta pantvangi teda kurnava panga juhataja täiskasvanud poja, kuna kardab, et pank tahab teda lihtsalt kodutuks teha. Kiritsis siseneb pangahoonesse, võtab kaasa oma pantvangi ja sõidab minema kohale sõitnud politseiautoga, ta nõuab lunaraha ja vabanduse palumist.

Gus Van Sant on oma uue filmi lavastanud 1970. aastate stiilis – montaažist värvigammani. Skarsgardi karakteris on Travis Bickle'it Martin Scorsese "Taksojuhist" ("Taxi Driver", 1976) ja olukord sarnaneb ebaõnnestunud pangaröövikatsele Sidney Lumeti põnevikus "Dog Day Afternoon" (1975), seda enam, et pangajuhti mängib ei keegi muu kui Al Pacino.

"Dead Man's Wire" aitab auru välja lasta kõigil neil, kes saavad vähem palka kui nende töö väärt, kes satuvad seletamatusse võlakeerisesse ja kannatavad kapitalistliku süsteemi ebaõigluse all. Kohus mõistis meeleheitel Kiritsise süüdimatuks ja ta veetis aastaid hullumajas.