Tutvun põhjalikult festivali programmiga ja üritan panna paika oma ajakava, et jõuaks võimalikult palju näha. See ei tähenda ainult enda jagamist "Station Narva" muusikalavade vahel, sest festival sisaldab nii palju muud, et ainuüksi sellest saaks kokku tiheda programmi, kust muusika võiks vabalt üldse välja jääda. Mitmed sündmused, mis festivali­passi hinna sisse ei kuulu, müüakse lõpuks vaatamata 20 eurosele piletihinnale välja.

Kureeritud linnafestivali on võimalik siseneda eri väravaid pidi ja igaüks neist annab festivalist täiesti erineva pildi. Isegi kui satud neil päevil Narva lihtsalt niisama, saad linna täitvast melust osa.

Festivalil on mitu algust. Kui esiti näib, et see algab reedel, siis programm aina paisub. Otsustan kohale tulla juba neljapäeval.

Kell on kolm. Vihma sajab veel viimaseid hetki, päike on kohe välja tulemas. Meile jagatakse kõrvaklapid ja neisse paiskub tume ambient. Selle kohal kõlab malbe noor naishääl, väikese vene aktsendiga: "Sulge oma silmad. Tunneta oma keha. Ja siis tunneta kogu seda ruumi enda ümber. Hooneid ja loodusmaastikku. Tunneta inimesi enda ümber."

Püüan tunnetada. Peale minu on meditatiivsele helirännakule "Kreenholm. Ilmutus" tulnud veel mõned inimesed. Ja neid maju ma juba tean. Suured. Punastest tellistest. Massiivsed. Kunagi Euroopa suurima, aga nüüd tühjana seisva tekstiilimanufaktuuri hooned.

"Ava silmad!"

Meie reisisaatja katkestab muusika järsult. Seda teeb ta rännaku jooksul veel mitu korda. Liigume edasi.

Hääl küsib, kas suudame ette kujutada nende hoonete suurt tühjust, taimi, mis on ruumid üle võtnud, koridore ja saale, kus inimesi enam pole. Kuskil on lahkunud inimeste hinged, kuskil mälestused. See polevat siiski surnud, vaid elus koht.

Helirännaku jooksul muutub ka Aleksandr Žedeljovi muusika. Kohati tundub, nagu sünniks ambient otse elektriliinide suminast. Vahele tungivad raadiosidehäireid meenutavad helid, kusagil puhub külmal avaral väljal tuul ja kaebleb viiul.

Üks teistmoodi hetk Narva jõe ääres. Meil palutakse klapid peast võtta, vaikida ja kuulata, kas teiselt kaldalt kostab laste hääli. Venemaa on hirmutavalt lähedal. Sel hetkel pole see enam lihtsalt meditatiivne kuulamine ja teisel pool jõge ei ole lihtsalt järgmine kallas. Laste hääli sealt siiski ei kosta.

Tekst annab vahepeal hääle Kreenholmile endale, kes palub ennast renoveerida ja lubab siis veel tuhat aastat teenida. Kõlab ka mõte kahest ajaloost ja ühe vanaema loost. Hakkan mõtlema, kelle mälestusi ma õigupoolest kuulan. Teose autor Miia Kettunen on soomlanna, vanaema aga töötas jutustuse järgi Kreenholmis.

Vastus peitub teose sünniloos. Kunstnik Kettunen tegi oma Narva residentuuri ajal kohalikega jalutuskäike, kus nood kirjutasid üles oma seoseid Kreenholmi, maastiku ja minevikuga. Nii pole helirännaku "mina" tingimata ühe inimese hääl, vaid selles saavad kokku kohalike mälestused ning autori tekst ja kujutlus.

Jõe ääres, kus Narva jõe vana säng on täna peaaegu kuiv, küsib hääl veel, kas vesi tuleb tagasi. Kui vesi tuleks tagasi ja voolaks taas tugevalt, annaks see lootust.

Meie reisisaatja koputab meditatsiooni vältel korduvalt näpuga kellale ja püüab tempot tõsta, aga helirännak läheb ikkagi veerand tundi üle.

Poole tunni pärast algavale pidulikule avakontserdile kultuurimajas Rugodiv tuleb juba kiirustada. Vahetan Kreenholmi värava taga õues riideid viisakamate vastu. Olen alukate väel, kui kohale jõuavad kaks tüdrukut, kellest üks on Taanist. Nemad tulid ka helirännakule, ainult et poolteist tundi hiljem. Seletan neile, et siin nii ei saa. Programm käib täpse ajakava järgi ning pärast läheb värav kinni ja tabalukk ette. Kõik toimib nagu kellavärk.

Nostalgiline avakontsert kannab pealkirja "Eesti gruuv". Rugodivi suur saal on peaaegu täis. Kui pealkiri oleks olnud "ENSV gruuv", oleks ilmselt täiesti täis. Esmapilgul tundub, et kohale on tulnud peamiselt seeniorid ja valdavalt naised. Pensionäridele ja kuni 26-aastastele on sissepääs tasuta. Narva on naiste linn. Kreenholmis töötas hiilgeajal, 1980. aastate keskel, ligi 14 000 inimest, kellest enamik olid naised. Täna on Narva naised end üles löönud.

Konferansjee juhatab üheksandat korda toimuva festivali sisse ja ütleb, et peategelane on Narva ise: särav, mitmekesine ja pidevalt muutuv linn. Kohal on ka Narva uus-vana linnapea, kunagine Eesti eriteenistuse juht Jaan Toots. Suure lillekimbuga.

"Hea Helena! Super tublid olete! Tänaseks on sellest saanud just selline sündmus, kust igaüks leiab midagi." Meer loeb oma lühikese avakõne telefonist maha, lisab, et näeb siin loendamatul hulgal narvakate säravaid silmi, ning tõlgib kogu oma kõne ühe lausega vene keelde.

Festivali eestvedaja Helen Sildna tänab linnapead "Station Narva" toonides kimbu eest. Tänab ka publikut: "Aitäh, Narva inimesed, aplaus teile!"

Helen jätkab eesti keeles: "Täna ootab ees hõrk ja pidulik kontsert. Et muusika ja kultuur tooksid meid kokku. Loodan teid näha ka kõigil teistel päevadel. Tundke rõõmu festivalist ja olge üksteise vastu lahked!"

Lavale tulevad Narva Linna Sümfooniaorkester ja saatebänd, seejärel dirigent Anatoli Štšura. Ta surub kätt kõigil bändimeestel ja kolmel orkestrandil.

Uhke värk, linnal on oma orkester ja puha. Kui natuke uurida, selgub aga, et püsipalgal on vaid neli inimest: dirigent ja kolm tehnilist töötajat. Pillimehed kaasatakse lepingutega ning kohalikele lisanduvad teistest linnadest kohale sõitvad muusikud. Päris oma jõududega ei mängi välja.

Avapala on "Ma ootan sind", mille salvestasid 1979. aastal Lembit Saarsalu ja Eesti Raadio estraadiorkester. See valik on täistabamus. Instrumentaalne ja universaalne disco funk. Sulatab lahti kõik kaunid mälestused, mis paljudel jäid nõukogude aega. Ka minu õnnelik lapsepõlv.

Kava on kokku pannud Funk Embassy Records. Funk'i-, souli- ja disco-lugusid on nii nende kogumikusarjast "Groove of ESSR" kui ka plaadifirma Frotee leidudest Eesti levimuusika arhiivides. Neid vähem ja rohkem tuntud lugusid esitavad Rita Ray ja Robert Linna koos vokaaltrioga TripleTone. Orkester kõlab hästi, pillirühmad on selgelt kuuldavad. Kõlapilt meenutab aastakümnetetaguseid Paul Mauriat' ja Franck Pourceli orkestreid. Nostalgia.

Rita Ray laulab Marju Kuudi kuulsaks lauldud Uno Naissoo ja Heldur Karmo lugu "Kui tahad olla hea" väga hästi. Aga oma looga "Fool for Loving You" tuleb diiva temas tõeliselt välja. Lugu sobib teiste retrolugude vahele nagu valatult ning ka orkestriseade on Rita enda tehtud. Mul on külmavärinad. Rita vokaal on väga võimas. Publik aplodeerib keset lugu, lõpus ka hõiskab. Braavo! Pärast seda etteastet on tal publik peos.

Roberti soolodest jäävad kõrva Keerise "Öö ja päev" ning Apelsini "Juhtum". Ta teeb ka paar Gunnar Grapsi lugu. "Tühjade pihkude" juures hõikab keegi saalist: "А можно что-то по-русски?" ("Kas midagi vene keeles ka saaks?"). Saali läbib kerge naer.

Mõtlen, et üks venekeelne laul võiks selles saalis küll veel mõne ukse avada. Kuulajate soovidele vastu tulles näiteks midagi Jaak Joalalt. Aga kui kontsert läbi saab, tõuseb publik niigi püsti ja aplodeerib hõigete saatel. Braavo! Solistid saavad lilled. Dirigendi tungival soovil kõlab lisaloona uuesti Velly Joonase "Stopp, seisku aeg!". Rita ja Robert laulavad seda duetina nagu veel mõnd lugu kavas.

Festival on alles alanud. Helen kutsus publikut ka teistele päevadele. Ma pole kindel, kui paljusid neist inimestest veel kohtan.

Programmis on üks venekeelne keskus­telu, kus arutatakse, kas aru­telud on vajalikud. 20 minutit suudan seda väga aeglaselt kerivat keskustelu kuulata. Mõni eestlane, kes vene keelt ei mõista, jääb edasi kuulama. See on nagu mingi meditatsioon: kuuleme ilusat, rahulikku, tasakaalukat ja intelligentset vene keelt.

Lähen Narva hotelli end sisse registreerima. Kuuldavasti on kõik Narva majutuskohad välja müüdud ja ööbitakse ka Narva-Jõesuus. Festival on pannud käima eribussi, mis viib ka Narva-Jõesuusse. See on hea otsus, sest ega Narva pole Tallinn, kus takso lihtsalt saab. Ise istun järgmisel õhtul paarkümmend minutit Bolti äpi otsas, teen paar kõnet taksofirmasse ja lähen lõpuks ikka mõne kiltsa jala hotelli.

Pikutan ja loen läbi 33 lehekülge kunagise Narva ja üle jõe Ingerimaa kiriku­õpetaja Elmar Kulli mälestusi. Sealt avastan mõne koha, mida tahan vaatama minna.

Aleksandri kirik, mida Kull aitas sõjapurustustest taastada, asub siinsamas. Festivali ajal näidatakse seal videoinstallatsiooni "Taevas Narva kohal". Kogudus sai kirikut kasutada 1962. aastani. Siis kogudus pagendati, kirikust sai aastakümneteks ladu ja asemele anti ruumid ühe kunagise malmivabriku töökojas. Teadsin seda maja kunagi, aga lähen uurima, kas see on veel mingil kujul alles.

Silkan läbi ka linnusest, et järgmise päeva kontserdipaigaga tutvust teha. Just seal, muuseumi alal, käivitub edaspidi festivali põhiline kontserdiprogramm.

Mulle sõidab rattaga vastu Taavi, üks festivali produtsentidest. Muljetame ja ta ütleb, et praegu saab eesti keelega Narvas palju paremini hakkama kui 2018. aastal, mil "Station Narva" dessant esimest korda aset leidis. Hea kuulda.

Hotelli tagasi liikudes möödun ka kunagisest sõjatehasest Baltijetsist. Selle ühes tiivas asub nüüd Vaba Lava ja kahe aasta pärast peaks avatama uus neljatärnihotell Linda. Suurtes klaasmoodulitest akendes põleb öösel tuli. See on ilus, aga elu ei paista ja elekter on ju kallis. Või on elektritootjate linnas odavam? Roheline linn. Ja ma ei karda siin öösel hulkuda.

…

Reede hommikul sõidame Jõhvi külje all asuvasse Kotinuka külla. Siinne filmilinnak avatakse oktoobris, aga "Station Narva" külalistele tehakse juba ekskursioone ja toimub tulevikupäev.

Õiglase ülemineku fondi toel 16 miljoni euro eest rajatud IDA Hubis peaks tulevikus saama filmi algusest lõpuni valmis teha. Kaks võttepaviljoni, üks 2000 ja teine 1200 ruutmeetrit. Kaks filmimeeskonda saavad siin korraga tegutseda nii, et nad omavahel kokku ei puutu. Filmitegijad peavad siin oma maailma ise püsti panema. Lisaks võttepaviljonidele pakutakse neile töökodasid, montaaži- ja heliruume. Mõtlen, et see on näide, kuidas kultuur valatakse sõna otseses mõttes betooni.

Pärast tervituskohvi ja suupisteid – pakutakse muu hulgas lihapirukaid, mis olevat president Alar Karise meelest parimad – asutakse arutama, kuidas tuua Ida-Virumaale suuri üritusi. Maja on üks asi, inimesed teine. Visit Estonia esindaja Mario Kalmre rõhutab väliskülaliste tähtsust. Eesti turg on väike. Tiina Lokk ütleb, et ka linnadevaheline kultuurikülastus ei toimi meil kuigi hästi.

Kõik algab hulludest inimestest, kõlab vestlusringis. Hullud tuleb üles otsida, neid kasta ja nende eest hoolitseda. Raha üksi asja käima ei pane. Liina Tammepõld rõhutab järjepidevust.

Kohalik publik on samal ajal harjunud tasuta kontsertidega. Suured tööstusettevõtted maksavad peo kinni ja rahvas tuleb kuulama. Sel aastal esines kaevurite päeval näiteks 2 Quick Start. Ikka tasuta. Kuidas siis harjutada inimest piletit ostma? Pakutakse, et kas või euro või kaks võiks küsida. Siis tunneb inimene, et on ka ise panustanud. "Jazz­kaare" tegevjuht Eva Saar toob näiteks tänavuse Lüganuse väikse džässifestivali. Tema sõnul kadus neljandal aastal riigi toetus ja kehtestati pilet, aga rahvast tuli hoopis rohkem.

Helen Sildna leiab, et omavalitsus võib liiga paljude tasuta üritustega kohaliku ettevõtluse välja suretada. Narva ooperipäevade korraldaja Julia Savitskaja küsib, miks peab kultuuri tasuta pakkuma. Elektrit me ju tasuta ei jaga.

Põhjaranniku peatoimetajal Erik Gamzejevil on piirkonna majanduse hindamiseks oma indikaator. Heal aastal esinevad Secret Service, Modern Talking ja Dingo, kehval aastal Jüri Homenja.

Järg jõuab soovitusteni verinoortele korraldajatele, kes on Narvast kohale sõitnud. Ärge andke alla! Uskuge sellesse, mida teete! Unistage suurelt, rääkige oma ideedest, õppige teiste kogemusest ja küsige abi! Kandke iga päev oma ettevõtmise logoga pusa või särki. Võtke siinsete mõjukate inimeste kontaktid. Toomas Nõmmiste Saka pikniku­lavalt näitab kohe ette, kuidas ennast tutvustada. Jagab panelistidele tasuta riidest kotte.

Pärastlõunaks oleme Narvas tagasi. Jätkuvad arutelud, vahetuvad panelistid. Ühes koosseisus jagavad oma kogemusi Ida-Virumaalt pärit muusikud: Mariin Kallikorm, Evelina Koop Pale Alisonist, Peeter Priks Curly Stringsist ja Kirill Smirnov Narvast.

Jõhvi lähedalt Kose külast pärit Mariin avab täna oma bändiga mariin k. pealava programmi ja lõpetab selle trip hop'i legendi Tricky kitarristina. Pikk tööpäev, aga vahepeal peab ka rääkima. Seda talle teha ei meeldi. Ida-Viru kogemust nimetab ta badass'iks ja peab väga oluliseks DIY-põhimõtet ehk isetegemist, mille najal ta ka ise arenes. Peeter, kes on sünnilinna Jõhvi tagasi tulnud ja töötab muusikakoolis õpetajana, nimetab kodukohta Ida-Võlumaaks. Kirill on kogu aeg elanud Narvas, räägib eesti keeles ja on oma linna üle uhke.

Järgmises paneelis räägib Narva uus abilinnapea Eduard Parts, et linn on toonud kultuuri ja turismi ühe juhtimise alla. Tema sõnul on siinsed kultuuriüritused mujal Eestis ja välismaal liiga vähe nähtavad. Tuleb rohkem turundada. Eeskujuks toob ta Detroiti, mis läks 2013. aastal pankrotti ning mille taastumises näeb ta olulist rolli kultuuril.

Jutt jõuab selleni, kuidas narvakaid endid kaasa saada. "Station Narva" kogukonnajuht Valeria Lavrova rõhutab järjepidevust. Kord aastas toimuv suur sündmus on hea, aga sellest jääb väheks. Koosolemist on vaja ka muul ajal.

Helen Sildna sõnul peab suhtlus Narvas käima inimeselt inimesele. Tavalisest reklaamist siin ei piisa. Valeria leiab, et narvakad räägivad oma linnast liiga sageli häbiga. Peaksid rääkima uhkusega. Kultuur saab sellele kaasa aidata.

Milline võiks Narva olla kümne aasta pärast? Soovitakse vähemalt viit suur­üritust. Et noored tuleksid tagasi ja jääksid. Et linn oleks lapsi täis ning ka keskealised ja eakad aktiivsed. Et Narva oleks avatud, rahvusvaheline ja mitmekesine. Kultuuripealinna tiitlile tahetakse kandideerida uuesti.

Jookseme alla linnuse õuele, kus Mihkel Kuusk, tuntud ka näitlejana filmidest "Pikad paberid" ja "Kalev", avab festivali veel ühe korra. Tema klaverimängu ja ingliskeelset soololaulu saadavad Narva tantsustuudio Varjud tantsijad. Tasuta linnalava on paigutatud peibutuseks linnuse läänehoovi, kust on lühike tee põhifestivalile. Seal teeb Mihkel hiljem veel teise, atraktiivsema ja jõulisema elektroonilise seti.

Mina aga suundun päikeseloojangu­tuurile Narva Veneetsiasse, Narva veehoidla äärde. Grupid on kõik täis. Korraga stardib kaks bussitäit, üks eestikeelsele, teine ingliskeelsele tuurile. Kui väljume Peetri platsilt ja näeme piiripunkti juures Venemaale pääsu ootavaid inimesi, viskab giid nalja: "Ainuke festival, millel saba ukse taga." Piiripunkt, festival ja Venemaa on siin kõik väga lähestikku.

Giid soovitab Narvat avastada jalgrattaga, nagu ta ise on teinud. Nüüd jagab ta meile, turistidele, mahlakaid kommentaare ja soovitusi. Narvas saab vana-aastaõhtul sama raha eest kaks saluuti. Täna on meil kaks Jaanilinna, sest Jaan Toots on uus linnapea. Juuksurihinnad on tõusnud 25 protsenti: endise kaheksa euro asemel tuleb nüüd maksta kümme.

Esimese peatuse teeme Kulgu paadi­garaažide juures. Giidi sõnul oli neid tippajal 1100, praegu 800. Nende sees ja ümber käib iselaadne elu. Kalapüügi kõrval on siin ka muud tegemist. Keegi räägib kohalikust kolmainsusest: paat, saun ja … kolmas ei tule meelde. Keegi hõikab: "Samakaaparaat!"

Narva kunstiresidentuuril ehk NARTilon siin oma suvine tegevus- ja näitusepaik, Narva Veneetsia saatkond. Hiljem kuulen, et koha kasutamise võimalusega kaasnes ülesanne kaasata siinseid keskealisi ja vanemaid vene mehi, kes eesti keelt ei räägi ja keda on raske ühiskonda integreerida. Kõige raskem sihtrühm, nagu mulle öeldakse.

Lehvib Ingeri lipp. Ühes garaažis teeb ingerlasest kunstnik käsitsi savi­telliseid. Nagu vanasti. See on Pavel Rottsi kestvus-performance. Tellised kannavad sõna "INGRIA" tähti. Järgmisel päeval lastakse need põletamata kujul vette. Seal lagunevad need laiali. Kaovad nagu Ingerimaa, mis kunagi asus siinsamas kõrval.

Järgmises peatuses hakkab üks Tallinnast saabunud daam rääkima integratsioonist. Proua on vindine. Ta tahab teada, miks vene koorid ei esine laulu­peol. Miks nad ei laula "Mesipuud"? Miks elab Eestis hästi ainult avalik sektor? Miks on Eestis nii halb ilm?

Giid püüab rahulikult selgitada, aga daami häälekas monoloog jätkub. Liigume edasi. Lõpp-punktis ootavad meid sakumm – hapukurk, vorst ja küüslauk –ning pits viina. Viinapitsid on kõik erinevad. Arvan, et isegi tarbekunstimuuseum leiaks siit endale midagi põnevat.

Ekskursioon lõpeb giidi tõdemusega, et Narva on väga heatahtlik linn. Ta pakub välja, et teiste ajutiste linnatiitlite kõrval võiks Narva kanda püüdlikkuse pealinna tiitlit.

Tagasi linnas. Kiire dušš ja festivalile. Vastu tuleb kultuuriminister Heidy Purga ja küsib: "Kas sulle ei tundu, et see on nagu mingi Tallinna väljasõit?"

Ää, ee, oo. Ma ei oska kohe vastata ega nõustu hoobilt. Pilt on mu arust siin märksa kirjum.

Üks mu väga ammune tuttav, narva­lane Andrei, kellega festivali viimasel õhtul juhuslikult kohtun, ütleb näiteks, et iga aastaga on festivalil järjest rohkem kohalikke. Tema sõnul surevad vatnikud ära ja noored tulevad peale.

Pealava kuuldeulatusse jõuan soomlase Malla kolmeks viimaseks looks. Tema tümitav house kõlab transilikult ja happeliselt. Luurel Varas, kes toimetab ambient'i ja ühegi stiili määrustikuga päriselt mitte klappiva tantsumuusika vahelisel alal, esineb muuseumi sisehoovis.

Esimene kontsert, kuhu sel õhtul pikemalt pidama jään, on Tõnu Naissoo oma Refectoriumis. Seekord on ta ilma bändita. Linnuse läänetiiva teisel korrusel asuv keskaegne ordurüütlite söögisaal on rahvast paksult täis. Inimesed istuvad ja kuulavad vaikides, mõtlikult ja süvenenult. Paistab, et kohalikke on siin rohkelt. Narvakale on džäss ammusest ajast meeldinud.

Tõnul on laval Propheti, Moogi ja Korgi süntesaatorid. Biit tuleb rütmimasinast. Kõlapilt on hõre, tähelepanu akordidel, käikudel ja sünkoopidel. Omaloomingu vahele kõlab ka üks Miles Davise lugu. Pärast üht väga rahulikku pala teatab Tõnu, et teeb nüüd ühe rahuliku loo ka. "Lazy Days".

Lava ees tantsib üks väga väike laps. Ta improviseerib samamoodi nagu laval olev 75-aastane artist. Tundub, et ta saab sellest muusikast kõige paremini aru. Võtab seda vastu ilma eelteadmiste ja muu infomürata. Lihtsalt naudib ja tantsib. Isa võtab ta korduvalt sülle, aga laps pääseb jälle vabaks ja läheb uuele ringile.

Siis istub Tõnu saalis oleva Estonia tiibklaveri taha. Kõlab lugu "Lucky You". Isa viib lapse lõplikult eemale. Saalist välja. Laps protestib, kostab nuttu.

Publik jälgib džässivirtuoosi tegemisi pingsalt. Keegi ei kiirusta. Väljas on juba kümme minutit mänginud Sadu, üks Eesti praeguse hetke kuumemaid ja nõutumaid kollektiive.

Lahkudes pean trepil ootama kahe koristaja taga, kes askeldavad märgade lappidega. Narva on tõesti püüdlikkuse pealinn.

Ma arvan, et Sadu töötab mujal Eestis paremini. Lihtsalt see kooslaulmine eeldab sõnade ja keele tundmist, et tekiks katust pealt kergitav suur ühisenergia. Neil on muusikas küll haaravaid Balkani ja muid pöördesse ajavaid maailmamuusika elemente, mis siinsele publikule hästi passivad, aga nõks jääb puudu, et Sadu mõjuks sama suurelt, kui ta sel suvel on mõjunud mujal. Näib, et kontserdirohke suvi on ka Sadut pisut väsitanud. Need muusikud on eeskujulikud high-power-energia kandjad, aga siiski – inimvõimetel on piirid. Rahvas moodustab hanerivi ja pikk madu liigub lustlikult läbi inimmassi. Pidu käib.

Trickyt nägin ka esimesel "Station Narval" 2018. aastal. Seekord on ta parem. Või noh, mis mõttes ta. Tal on ju bänd, kus teised teevad tema eest suurema töö ära. Trummid ja laul. Ka meie endi Mariin Kallikorm kitarril, kes toob Bristoli šamaani muusikasse mõnusa annuse elutervet indie't. Kohati ongi selline tunne, et laval on Dallas, Pixies, Elastica või midagi sinnakanti. Aga kõik oleks nagu alla pitch'itud, melanhoolne ja tume. Ja Tricky on küll laval, aga kõiki teisi on rohkem kuulda. Õnneks. Mängin mõttega, kui hästi sobiks "Station Narva" lavale ka Massive Attack, kellega Tricky oma karjääri alguses koos muusikat tegi.

Selle õhtu tegelik peaesineja astub aga üles kõige väiksemal laval – afterparty'l Ro-Ro klubis. Endises Kreenholmi sadama puuvillalaos tegutsev klubi on ehe Narva underground. Natuke baar, natuke kunstiklubi ja kontserdipaik. Omaette maailm otse jõe ääres.

Ro-Ro on paljudele juba tuttav koht, aga esimest korda tasub sinna minna kindlasti jala – mööda imeilusat jõeäärset promenaadi vanade bastionide all. Muide, kes tahab palju käia, sellele sobib see festival hästi. Kolmandal päeval kõndisin näiteks mina kokku 18,7 kilomeetrit.

Lavalt purskub jõhker, toores ja kaasahaarav noor energia. Mina sellise suunaga minekut varasemast Eesti pungiskeenest ei tea. Siin on kõike natuke, komponente siit ja sealt, aga ühte stiili, millega seda lõpuni kirjeldada, mitte.

Järgmisel hommikul kultuuriministriga ühisel Narva-pärasel hommikusöögil muljetades oleme sama meelt –eelmise õhtu parim esineja oli Skoone.

…

Hommikusöögile järgneb kohaliku noorteajakirja Narvamus uue, teise numbri esitlus. Ajakiri on venekeelne, põhjalikult koostatud. Seekord on selle teema tähelepanu. Samizdat'i stiilis 51-leheküljelisest ajakirjast leiab kergemaid ja raskemaid teemasid. Näiteks käsitletakse seitsmel leheküljel küsimust "Kas integratsioon töötab Eestis?".

Silma jääb statistika: kui 2008. aastal ei osanud enda hinnangul üldse eesti keelt 20 protsenti muust rahvusest elanikest, siis 2023. aastal ainult neli protsenti. Mulle näib see veidi uskumatu, aga võib-olla on keeleoskajate hulka loetud ka need, kes suudavad öelda "tere" ja "aitäh".

Samal ajal tundis 2023. aastal 33 protsenti muust rahvusest inimestest, et nende rahvuse tõttu suhtutakse neisse sageli sallimatult. 2017. aastal oli see näitaja kümme protsenti. Kaks kolmandikku leidis 2023. aastal, et neil pole võimalik ühiskonda mõjutada. Need arvud räägivad tõrjutuse ja kõrvalejäetuse tundest. Info pärineb ajakirja andmetel Eesti ühiskonna lõimumismonitooringust.

Festival pakub ka fototuuri Insta­grami konto boringnarva autori Mariaga. Nimi lubab igavat Narvat, aga tegelikkuses on asi vastupidi. Tähelepanu saavad hruštšovkad, raudteeäärsed maastikud ja hoovid, kus nööridel ripub aluspesu. Ka Vene konsulaadi aed, mille välismüüril on grafiti "Нет войне" ("Ei sõjale"). Kohad, millest tavaliselt lihtsalt mööda kõnnitakse. Linnuse ja promenaadi kõrval on ka see alternatiivne Narva.

Maria on marsruudile peitnud "boringnarva" kirjaga lipukesed. Kes neid kõige rohkem leiab, saab kingituseks tema fotodel põhineva kaardikomplekti. Ta räägib inglise keeles, aga poetab mingil hetkel ka mõne eestikeelse fraasi vahele. Jääme pärast vestlema ja selgub, et ta on enda sõnul läbinud kõik eesti keele kursused, mida Narvas pakutakse. Saab tegelikult aru ja oskab rääkida, aga häbeneb seda teha. Ja pole ka inimesi, kellega eesti keeles rääkida.

See on minu lemmikjalutuskäik sellel festivalil.

Narva tüdruk, sünnipäevalaps Alika alustab laupäevast muusikaprogrammi sõnadega: "Kas keegi kuuleb? Kas keegi vaatab?" Jah, ka tema kohalikud fännid on kohal. Ja laval on ta koos tavapärasest suurema, kuueliikmelise bändiga. Ta kannab ette kõik oma tuntud lood, suhtleb publikuga eesti ja inglise keeles, aga kolmanda loo lõpus poetab ka "спасибо" ning lõpuks esitab enda kirjutatud venekeelse loo "Ты расскажи мне" ("Sa räägi mulle").

Loo "Lihtsalt veab" ajal kutsub Alika lavale ka oma kunagise Narva laulustuudio lapsed ja õpetab rahvale "na-na-na-na" osa selgeks. Ta suhtleb aktiivselt publikuga, temas on artistigeen. Ja ta teeb kõike soojalt ja siiralt. Kõige paremini võtab superstaar Alika esinemise kokku minu selja taga olev inimene, kes ütleb oma kaaslasele: "Alikal endal on laval tore olla ja see on tore."

Refectoriumis mängib Ukraina päritolu 16-aastane pianist ja helilooja Havrõl Sõdorõk, mulluse saate "Klassika­tähed" võitja. Ta esitab suuresti omaloomingut, mille teemad on kevadine õitsemine, arabesk, sisekosmos. Ta on soe ja romantiline ning tema muusika sobitub Narva sügisesse iseäranis hästi. Festivalil teeb ta kaks 40-minutilist setti. Esimese lõpus plaanib mängida ühe hällilaulu, aga otsustab selle teise seti lõppu lükata, sest pärast seda minnakse ju magama. Praegu tuleb hoopis Skrjabini neljas sonaat. Havrõl mängib pikki teoseid ilma ühegi noodipaberita. Milline mälu! Lõpus aplaus ja viled, rahvas on püsti. Sellisest meisterlikkusest saavad inimesed aru.

Lugude vahel lastakse saali uusi kuulajaid. Inimesed räägivad ja sebivad, aplaus kestab ning osa Havrõli vahejutust läheb kaduma. Mina viiks vahelava mujale. Siis saaks Refectoriumi tulles nagu lõigatult teise helimaailma astuda. Kammerlikud ja õrnemad asjad tekitaksid suurema kontrasti. Praegu peksab vahelava tümakas läbi, sööb õrnemad noodid ära ja segab keskendumist.

Propeller on vanameeste rokk ja paneb ka publiku seas endasuguseid märkama. Neid on siin festivalil päris palju. Laval istuv ja kepiga vehkiv bändi ninamees Peeter Volkonski mõtleb kohapeal välja tervituse: "Tere, Narva, leidsin hamba vahelt karva!" Kõlab lugu "Eile veel". Volk räägib, et nad on 47 aastat muusikat teinud, aga algus oleks nagu olnud eile veel. "Oleme elanud kõik valitsused üle, elame ka selle!" See kõlab usutavalt.

Hoopis teistsuguse, noorusliku energia toob endaga kaasa EiK. See on selle festivali üks paremaid kontserte. Kõik on paigas: bänd on kuidagi lahedalt lõdva olemisega, lood ja tekstid on head, rahvas teab neid peast ja laulab kaasa. Vahespiigid ja suhtlus on ka just see, mida vaja. EiK käib mitu korda rahva seas, siis jälle lavale tagasi. Kätest moodustub love-märkide meri. Mul on tunne, et tal on oma fännibaas, kes sõidab temaga igale poole kaasa. Teda lihtsalt armastatakse.

Ametlik peaesineja GusGus on veel ees. Tean neid juba ammusest ajast. Vahepeal olen kaotanud järje ega ole nende vastu huvi tundnud. Aga siin suudavad nad, isegi kui nende lugusid ei tea, tekitada tunde, et midagi suurt on õhus. Vormimängud on meisterlikud. Mina täiega kaasa ei lähe, aga paljud teised lähevad.

Järgmisel hommikul lähen viimase asjana NARTi maja ekskursioonile. Nagu ütleb maja perenaine: "Täna jõuavad siia ainult festivali kõige tugevamad." Üks viiekümnendates härrasmees on eilse GusGusi esinemisega väga rahul. Väga kihvt, vääris peaesineja tiitlit ja mis kõige lahedam – nad mängisid 45 minutit kauem.

Üks punapäine vanem naine märgib, et tema ei julgenud lava ette minna. Kunagi, kui Michael Jackson Tallinnas käis, hoiatati teda: ära mine, süda hakkab teisiti resoneeruma. Ja ta ei läinud ka GusGusi ajal, kuigi natuke nagu oleks tahtnud proovida.

Festival "Station Narva" 3. – 6. IX Narvas.