Armastus, valed, veri
Love Lies Bleeding
Rose Glass
USA
KP Distribution

"Armastus, valed, veri" (respektime seda totaalset möödatõlget, sest ei viitsi sellest eraldi teemat tekitada) on võrdlemisi stiilipuhas neon noir. Kui neo noir on klassikalise film noir'i kaasaegsem, moodsam ja küünilisem uuestisünd, siis omakorda selle edasiarendus neon noir on tihti kaasajastatud ja retrolikum, valjem, värvikirevam (neoon, eks!), pulseeriva heliribaga pulp-krimi.

"Armastus, valed, veri" on klassikaline uue ajastu noir, kus näidatakse väiklasi tundeid väikeses linnas ja kus järgmine kuritegu on vaid ühe kirepuhangu kaugusel. John Dahli filmide ja Elmore Leonardi ekraniseeringute parimas vaimus on siin oma kitsas, umbses maailmas vangistuses hinged, kes ei kohku tagasi selle ees, et isikliku õnne nimel seadused ohvriks tuua. Ja kuigi "Armastus, valed, veri" vastab vaata et kõigile selle alamžanri tunnustele, toob ta omalt poolt nii mõndagi lisa ning ei jää ainult stilistikale toetuma.

21. sajandi revisjonismi vaimus on filmi keskmes lesbisuhe, üks põhikangelannadest Jackie (Katy O'Brien) toob oma hobi kaudu filmi sisse ka kulturismi kummalise maailma, Lou (Kristen Stewart) kehastab talle omase äraoleva cool'iga kangelast, kes peegeldab eilset, aga ka homset. "Armastus, valed, veri" pakub selle kõige juures veel paar ootamatut üllatust, kartmata sirutada välja meie tegelikkuse piiridest – asi, mida selles žanris küll väga harva ette tuleb.

Peaosades on O'Brian ja Stewart üks lahedam kui teine (endiselt arvan, et Stewart on super näitleja), kõrvalosas Ed Harris nagu surma kehastus maa peal. Väga hea heliriba, Clint Manselli originaalmuusika ja peotäis tõelisi neon noir'i lugusid (Gina X, Martin Rev.), kõige krooniks tugev, võimestav sõnum. Hea näide sellest, kuidas on võimalik võtta hulk tuttavaid troope ja teha neist tõeliselt tänane remiks.

4 / 5

Norija
Scrapper
Charlotte Regan
UK
StoryArc

Kuigi klassikaline briti kitchen sink draama sai liikumisena läbi millalgi seitsmekümnendatel, on selle järglasena siiski seal riigis väga tugev karmide töölisklassidraamade traditsioon. Sellele on omakorda eraldi kihistusena peale tekkinud briti naiste tehtud "lihtsa elu" lood ja me näeme, kuidas tegijad nagu Andrea Arnold, Charlotte Wells, Molly Manning Walker või siinne lavastaja Charlotte Regan teevad igal aastal absoluutsesse maailma paremikku kuuluvaid lugusid. Filmi "Kuidas peaks seksima?" lavastanud Walker on ka "Norija" operaator, ja sellised jätavad tekitavad alati pisut petliku ja ennatliku soovi seda mingiks "liikumiseks" liigitada, aga tendents on olemas, seda võib küll uskuda.

"Norija" on kibekoomiline sotsiaaldraama 12aastasest üksi jäänud tüdrukust Georgiest (Lola Campbell), kelle ellu ilmub pärast ema surma ka jalga lasknud isa. Georgie on muidugi selle filmi vedur ja isa rollis teeb tuttavat tegelaskuju Harris Dickinson, kelles on seekord veidi vähem karmi kriminaali ja rohkem lumpen-lurbat kui mõnel teisel korral (nt "County Lines").

Aga ka siin mängitakse mängu sama pakiga – vastane ehk saatus teeb pidevalt sohki ja sealjuures on ise raske ausaks jääda. Seda enam, et partii kaotus võib lõppeda traagiliselt. Georgiet ähvardab sotsiaalamet, isa Jasoni äkiline välja ilmumine paneb kahtlustama ebapuhast tagamõtet. Siin on aga tore vaadata, kuidas lugu räägitakse visuaalselt, läbi detailide, ning meisterlikult tooni vallates – film laseb kujutlusvõimel lennata (lugu kommenteerivad vahepeal rääkivad ämblikud) ja pehmendab koomikaga valusaid noapöördeid. Kokkuvõttes on filmi ulatuse skaala üsna väike, aga selliseid lugusid on väga vaja.

"Norija" võitis eelmise aasta alguses Sundance'il Grand Jury Prize'i (World, dramatic) ja aasta lõpus Euroopa Filmiakadeemia noore publiku preemia. Igati väärt lisandus meie kinolevisse.

4 / 5

Marcello mio
Christophe Honoré
Prantsusmaa-Itaalia
Bestfilm

Chiara Mastroianni jõuab veendumusele, et on liialt oma isa Marcello nägu ja otsustab temaks kehastuda, ajades juhtme kokku emal Catherine Deneuve'il, parasjagu Chiaraga filmi tegeval Nicole Garcial, uuel sõbral Fabrice Luchinil, partneril Benjamin Biolayl ja lapsepõlvesõbral Melvil Poupaud'l.

Põhitrupp kehastab iseendid selles mõnusas metamängus, kus Marcello Mastroianni uus ilmumine seltskonna keskele avab võimaluse nii mõnekski teraapiliseks momendiks. Kõik unistavad hetkest koos Mastroianniga ja nüüd on selleks võimalus, kui ainult natuke uskuda. Tegelaste omavahelisest jutust koorub välja mitmeid huvitavaid töö- ja eraelulisi seiku seoses põhilegendiga.

Ka Chiarale endale on see ilmselt film, mis vastab paljudele temas endas tekkinud küsimustele – pole lihtne olla selliste vanemate laps ja kuidas saakski veel paremini nepo-taaga eest põgeneda, kui sellele otse rinnaga peale joostes.

Filmis tekivad selle topeltkoodi tõttu mitmed ergutavad mängulised olukorrad ja lõppude lõpuks, see on ju näitlejate seltskond: kas nad ihalevad rohkem tegelikkust või fantaasiat, ja kui palju neil kahel üldse vahet on? Chiara mängib mõnuga oma isa iseloomulikku kimbatust, kasutab mitmeid ta žeste ja firmailmeid, viib meid tagasi ta erinevatesse rollidesse. Usun, et sellel filmil on rohkem mõju neile, kes Marcello Mastroiannist näitleja ja inimesena huvitatud, aga samas peaks vabalt toimima ka üksnes umbkaudse teadmise pealt.

3,5 / 5

Anett
Kaupo Kruusiauk
Eesti
Flo Film

Kaupo Kruusiauk on oma tennisist Anett Kontaveidi portreefilmis tabanud tippsportlase väga tundlikul hetkel – otsusel jätta maha tippsport ja hakata tegelema millegi muuga. Anett on väga sümpaatne portreteeritav. Inimesel tunduvad elus väärtushinnangud paigas olevat, ta leiab endas jõudu võistluste ja trennide vahel eneseharimise ja raamatulugemisega tegelda ning täiesti ebasportlaslikult väljendab ta end selgete lausetega, kus süntaks on paigas ja mõte samuti.

Kui tänases maailmas on kahjuks kuulda parasiitsõnadest auklikuks tulistatud teksti ka lausa tele- ja raadioeetris, siis Anett tundub olevat sellest probleemist täiesti vaba. Kui ta sportlasena teadis, mida ta tahab saavutada, siis inimesena tundub ta ka teadvat, mida ta soovib öelda.

Kõige selle juures jääb aga "Anetist" pihku kokkuvõttes vähem kui oleks julgenud loota ning mõne päeva möödudes on kogemus tuhmunud. Jäi mulje, et kaamera-filmitegijate ja portreteeritava vahele jäi alati mingi sein – enamasti saadakse Anett kätte hotellitubades, kus ta vastab küsimustele veidi äraolevalt, kaamerasse mitte vaadates, samal ajal midagi muud tehes.

Vahel tundub lausa, et Kruusiauk peab kaadritaguse häälena dialoogi forsseerima, mis tekitab juurde kummalise lisatasandi, seda enam, et tegu pole läbiva kunstilise võttega. Hetkeks tuleb ekraanile kujuteldav autorikuju, aga ei tema tulek ega taas lahkumine ei muuda filmi kulgu. Kaamera liigub subjektile küll lähemale, aga ligemale me talle ikkagi eriti ei saa. Võib-olla käsitleb profisportlane filmitegijat (ja selle pikendusena ka vaatajat) vastasena, kellega käib psühholoogiline mõõduvõtt ja informatsiooni tuleks välja anda vaid nii palju, kui matšis hädavajalik.

Spordis on Anett Kontaveidi saavutused vaieldamatult erakordsed. Kaupo Kruusiaugu omad eesti dokumentalistikas samuti märkimisväärsed. Kruusiauk on inimeste jälgimise ekspert ning jõuab tihti ära oodata need hetked, kui maskid langevad. Tema parimad filmid on need, kus ta toob kaameraga välja portreteeritavate nõrkused või veidrused, tehes seda enamasti väga empaatilisel moel. Kontaveidi nõrkustes – sportlaslikult tavalisi maadlemisi vigastustega nagu "nõrk selg" – pole midagi veidrat. Sportlane on masin, osad kuluvad, midagi annab järgi. Kõige sümpaatsem asi "Aneti" juures on aga arusaam, et sportlaskarjääri lõpuga ei lõpe tegelikult veel mitte midagi, vaid algab hoopis uus, ehk isegi huvitavam elu muus valdkonnas. Päris võitu siit ei tule, aga korralik katse läheb kirja.

3 / 5

Hüpnoos
Hypnosen
Ernst De Geer
Norra-Rootsi-Prantsusmaa
Filmstop

"Skandinaavia piinlikkuse" peaks ka juba ära brändima nagu hygge. Suurmeistrite Roy Anderssoni ja Rubern Östlundi jälgedes on paljud karikeerinud ontliku skandinaavlase suutmatust toime tulla eluliselt ebamugavate olukordadega, mis tekivad, kui soovist iga hinna eest massi sulanduda ikkagi ei piisa.

Ka meile eestlastele pole ju kaugeltki võõras see mõtlemine, et "mida teised arvavad" ja seetõttu on "Hüpnoosi" kohati päris raske vaadata, sest Vera katse jätta suitsetamist maha hüpnoosi abil päädib käitumishäirega, kus ta ei viitsi enam olla nii nagu peab ja on lihtsalt nii nagu tahab.

See uus mõtteviis pannakse proovile siis, kui tuleb koos poiss-sõbra Andréga minna kohalikule häkatonile oma äppi tutvustama ja me näeme päris koomiliselt seestpoolt ka seda, milline jampslik leiutis see idumaailm tegelikult on. Kuningas on alasti ja müksatoni asemel käib üks korralik püksaton.

"Hüpnoos" leiab veiderdamise kõrvalt üles ka sügavama noodi, aga natuke liiga hilja. Film suudab meelde jääda, aga korda minna võinuks veidi enam.

3 / 5

Nädalalõpp Taipeis
Weekend in Taipei
George Huang
Prantsusmaa-Taiwan
Garsu Pasaulio Irasai

Luc Bessoni žanrifilmide vorstivabrik EuropaCorp on tähelepanuväärselt suutnud siiski jalgadele jääda isegi pärast "Valeriani" väga kulukat läbikukkumist 2017. aastal. Aga ega see pole ka niisama firma: nende tegevjuht oli aastaid härra Highlander Christopher Lambert – surematu mees.

"Nädalalõpp Taipeis" asetab lati mitte lihtsalt madalale, vaid teisele platsile, sest see on toodetud koostöös Taiwaniga ja tegevus leiab suuremas osas aset Taiwani pealinnas Taipeis. Iseenesest päris sümpaatne samm praegusel ajal, kui Hiina neid üritab ikka vaikselt alla neelata. Ja see taiwani-USA lavastaja George Huangi tehtud film laenabki paljus sealsest märulitraditsioonist. möll on eeskujulikult üle vindi ja seda on palju, isegi kohati väsitavates kogustes – tulistamisstseenid, erinevates stiilides kaklused, autodega tagaajamine mööda neoontuledes tänavaid.

Selle filmi nimi võiks olla ka näiteks "Taipei Drift", sest mitte üksnes pole avastseenidest kohe selge, et suureks mõjutajaks on olnud "Kiirete ja vihaste" filmisari, vaid põhikurjamit mängib lausa sealt Hanina tuttav Sung Kang. Ja kangelane on end veidi ootamatult peaosast avastav Luke Evans – mees, keda te kõik olete näinud, aga... Teeks ühe mängu: piiluda ei või, aga öelge mulle peast üks Luke Evansiga film! Noh, ma ütlesin ju. Ei olegi nii lihtne.

Igatahes saab ta oma ülesandega minu meelest paremini hakkama kui Lucas Black "Tokyo Driftis" või nii mõnigi sarnane kolmanda ešeloni tegija.

"Nädalavahetus Taipeis" on üks juhuslike kokkusattumiste tulevärk (nõrga stsenaristika esimene tunnus), aga kogu selle sekeldamise juures suudab mu tähelepanu siiski filmiga kaasas püsida. Kellele ei meeldis vahel aasia kiirtoit? Jaburusi räägitakse täiesti sirge näoga, väike taiwani poiss väljendab end nagu kõrgharitud täiskasvanu, edastades muuhulgas tugevat looduskaitsesõnumit. Narkootikumid on halvad, nagu ka organiseeritud kuritegevus ja vastutustundetu kalapüük.

Selle filmi kohta võiks lihtsalt öelda, et ta ongi see, mis ta olema peab. Ausam kui nii mõngi teine siin nimekirjas.

2,5 / 5

Missioon: Titan
Slingshot
Mikael Håfström
USA-Ungari
ACME

Algselt tundub "Missioon: Titan" olevat järjekordne mittemidagiütlev episood pikas kosmosemelodraamade reas. Kosmosefilmid, kus laias laastus öeldes ei toimu mitte midagi, retkest avakosmosesse olulisemaks kujuneb kosmonaudi retk sisekosmosse ja suurt osa filmist hoiavad üleval pateetiliselt ülev muusika ja käsikaameraga üles võetud tagasivaatestseenid elule maal.

"Missioon: Titan" vastab igale punktile selles kirjelduses. Pärast seda, kui isegi Adam Sandler kosmosesse saadeti ("Spaceman"), on seal vist käinud suurem osa meesnäitlejaid ja nüüd on kord Casey Afflecki ja Laurence Fishburne'i käes. Esimene pool on – parema sõna puudumisel – igav. Vaikselt saab aga taas kinnitust tõsiasi, et Tarkovski "Solarisest" on saamas justkui suure osa ulmefilmide alguspunkt, sest ka siin on laenud täiesti ilmsed, kui avakosmos mehi "kõnetama" hakkab.

Film keerab vaikselt kosmosemelodraamast kosmosetrilleriks mõningate õudukalike momentidega, ja suudab kõige hullemast filmi ära päästa. Lõpul on varuks paar päris naksakat süžeepööret, aga päris võitjat siit siiski ei tule. Missioon jääb poolikuks. Pooled punktid

2 / 5

Megalopolis
Francis Coppola
USA
Adastra Cinema

"Pole midagi hullemat kui pretensioonikas film. Film, mis püüdleb millegi tõeliselt erakordse poole, aga ei vea välja, on sitt".

Francis Coppola, "Hearts of Darkness"

Coppola "Megalopolis" on oma ego raskuse all põlvili vajuv eepos New Rome'ist ehk New Yorgi ja Vana-Rooma kõrvutusest, kus langemas on impeerium ja tegelased suures mängus proovivad protsessi kas peatada või kõike kokku ahnitsedes hoopis kiirendada.

"Me hüppame tundmatusse, tõestamaks endale, et oleme vabad", kõlab üks tsitaat filmist ja terve filmi vältel on Coppola ja siinsete ladinakeelseid nimesid kandvate tegelaste vahel paralleelid ilmsed. Filmi tekstiosa on nagu tsitaadikogum ja film ise justkui "Hamlet Gothamis" – siin tsiteeritakse läbisegi roomlasi, Shakespeare'i, piiblit ja keda iganes veel, nii et tekst ongi suuremas osas väga deklaratiivne. Võite isegi aimata, mis see filmi tempoga teeb, kui nüüd George Milleri loogika kõrvale võtta - Miller nimelt vastas küsimusele, miks "Mad Maxis" nii vähe dialoogi on, sõnadega, et tekst tõmbab filmi tempo kinni.

Pildiliselt on toredaid hetki, aga enamus on lihtsalt väga erinevate mõttekatkete õhku viskamine, millest leiavad põhjalikumat edasiarendamist ehk pooled. Näitlejate esitused on enamasti nii veidrad ja ebamugavust tekitavad, et võtab nõutuks, aga eks neil ole ka raske seda tsitaadilaviini normaalse näoga ette kanda. "Megalopolis" saavutab huvitava vastuolulise efekti: film eksleb ringi ja see väljend eeldaks kuidagi liikumist, aga siin mitte. Enamasti ekseldakse ringi ühe koha peal, sest film seisab suuremas osas justkui paigal.

Coppola vist kujutab end endiselt ette selle laguneva impeeriumi – Ameerika – ristiisana, kellel on mure oma valduste pärast. Ja oma pompoosses võtmes on ta vastutusekoorma nende sündmuste eest enda peale võtnud, aga selle filmiga haiget ja lagunevat riiki terveks ei ravi.

Ma tunnen kaasa neile, kellel selle vaatamine veel ees, aga samas on see nii totaalselt väljaspool normaalsust tegutsev teos, et vaatamata ei saa ka jätta. Õnnestumiseks ma seda küll aga kuidagi lugeda ei tahaks.

Cannes'i esilinastuse täielik WTF-moment oli see, kui ekraanil oli peategelane Cesar Catilina (Adam Driver) ja äkki kõndis pimedas saalis üle lava üks mikrofonistatiiviga mees, kes seadis end lavale sisse, seljaga rahva poole, kehastus ümber ajakirjanikuks ja hakkas ekraanil olevalt Cesarilt laivis küsimusi küsima. Pole kahjuks kuulda olnud, et Eesti kinodes sama tehtaks. Sellega on film kaotanud ka oma kõige parema hetke.

2 / 5

Azrael
E. L. Katz
USA
Hea Film

Kummalises metsamaailmas tahab paganate-murjanite kamp arusaamatul põhjusel ohverdada üht kinnipüütud paarikest kõrbenud metsakoletistele. Naine saab aga jooksu ja algab terve filmi kestev ellujäämiskursus vabas õhus.

Õudusfilm "Azraeli" põhiliseks müügiargumendiks on Eestis toimunud võtted, mistõttu on siin kaasatud ka hulk eestlasi. Ellujäämisprofile, ameeriklannale Samara Weavingule ("Ready or Not") astub vastu eesti teatrinäitlejate paremik nagu Katariina Unt, Rea Lest, Anne Türnpu ja teised. Appi on lausa võetud soomlane Eero Milonoff, aga eks see on selge, et Weavingu-taolist pole Läänemere jõududega just lihtne maha võtta. Lisaks tuterdavad metsas ringi mingid põlenud kollid, kes meenutavad neid tüüpe, kes üritavad öösel kell kolm baaris vägisi lonksu või suitsu välja pommida. Muudkui käivad järel, eirates napilt gravitatsiooni ja tuues kuuldavale ebamääraseid kurguhääli.

Tegevus toimub Eesti kaunites metsades, mis mulle küll ka parema tahtmise juures ohtlikult ei mõju, küll aga silmale head ja ilusad vaadata on. Eks me nendele siia eksinud ameeriklastele vist esindamegi ennekõige mingeid Blairi nõia kaugeid sugulasi, kes suhtlevad omavahel tatiga kokku kleebitud oksaraagude kaudu.

Siin on ka üsna huvitavat religioosset udutamist, kui maalitakse meie silme ette ainult rituaalide ja seinamaalide kaudu mingi ettekujutus paganlikust ususüsteemist, kahjuks aga on siinse loo seatud piirang selline, et kõigil tegelastel on eemaldatud häälepaelad ja seetõttu on dialoog filmis olematu ja selgitused samuti.

Selleks, et teha üks hea ilma dialoogita film, peab olema meistrikätt, ja siinsel lavastajal seda küll ei tundu olevat. Ta on ilmselgelt liiga suure tüki hammustanud, sest keele ja kõne eemaldamisest jäänud tühikut juba kõrbenud kurguhäältega ära ei täida.

Aga muidu ikka tore vaadata oma kalleid mudaseid hõimlasi kuskil võsas rapsimas.

1,5 / 5

Ahned inimesed
Greedy People
Potsy Ponciroli
USA
Silver Film

Vendade Coenide stiilis must krimijant väikesel saarel. Kohati mõõdukalt naljakas, kuni enam ei ole – "Ahned inimesed" teeb ühel hetkel järsu pöörde sünguse suunas, mis on ootamatu ja potentsiaalselt huvitav, aga kokkuvõttes külvab siiski põhiliselt segadustunnet.

Mõned tegelased on karikatuursemad kui teised, puhta ülemängimise ja koomikaga tegeleb Joseph Gordon Lewitti korrumpeerunud politseinik. Need, kes arvavad, et vägivald kui selline on kinos lahe, hindavad seda filmi ilmselt kõrgemalt. Mulle endale jääb sellest nagu väheks, eriti, kui ma mingit muud pointi siit leida ei suuda peale selle, et greed is bad, mkay.

1,5 / 5