Kinosilm | Anna Kendricki lavastajadebüüt "Psühhopaadi suudlus" poeb naha alla

Tristan Priimäe iganädalases levifilmide ülevaates on sel korral viis uut linateost, mille hulgas on nii seni põhiliselt komöödiatega silma paistnud Anna Kendricki lavastajadebüüt, mullu PÖFF-il linastunud prantsuse draama "Nõusolek" kui ka Donald Trumpi tõusust rääkiv mängufilm "Mantipärija".
Psühhopaadi suudlus
Woman of the Hour
Anna Kendrick
USA
Garsu Pasaulio Irasai
Räägime veel inimhinge varjatud kihistustest. Loomulikult pole õige samastada inimest tema avaliku kuvandiga, aga poleks siiski osanud oodata, et tavapäraselt komöödiatest üsna ohutu mulje jätnud näitlejanna Anna Kendricki lavastajadebüüt "Psühhopaadi suudlus" suudab niimoodi naha alla pugeda ja kõhedust tekitada. Pimedad, õhtused tänavad mõjuvad pärast seanssi igatahes teisiti ja midagi see film mul paigast nihutas.
Vähene eeltöö tuleb kasuks, sest treiler jätab samuti küllalt koomilise mulje, aga ekslikult. "Psühhopaadi suudlus" on tõsielulistel sündmustel põhinev sarimõrvari lugu 1970. aastatel tegutsenud nn The Dating Game Killerist Rodney Alcalast, kelle ohvrite arvu pakutakse sinna 130 kanti, kuigi tõestada suudeti vaid kaheksa mõrva. Keset mõrvalainet sattus Alcala ka päriselt külaliseks telesaatesse The Dating Game (põhimõtteliselt "Reisile sinuga") ja väga huvitavalt on siin filmis lähenetud kogu juhtumile läbi saate naiskülalise Cheryl Bradshaw (filmis Sheryl, osatäitjaks lavastaja Anna Kendrick ise), kes Alcala kolme poissmehe seast võitjana välja valis.

Tagasivaadetes antakse meile ähmast aimu tapja saamisloost ja ta tegutsemise põhjustest, aga väga vihjamisi. Ja meile polegi vaja selgitust, sest sellisele kurjusele pole mingit viisakat põhjendust võimalik tuua. Vaatan filmi ja tänan jumalaid internetiajastu eest, sest kuigi meile on meedias jäetud mulje, et elu on muutunud märksa ohtlikumaks, siis arvan siiski, et vaid ajal enne internetti, nutitelefone ja turvakaameraid oli võimalik niiviisi tosinate kaupa tappa. Alcala rollis kostariikalane Daniel Zovatto on täpselt aru saanud, mida ta vaja teha on.
3,5 / 5
Nõusolek
Le Consentement
Vanessa Filho
Prantsusmaa-Belgia
Bestfilm
"Nõusoleku" puhul on kõige enam kiiduväärt selle julgus. 2020. aastal avaldas kirjastaja ja kirjanik Vanessa Springora raamatu "Nõusolek", kus paljastas üksikasjalikult oma seksuaalsuhte kuulsa kirjanikuga, kui ta ise oli vaid 14aastane. Kuigi ta jättis mehe nimepidi nimetamata, kinnitas ta paaris intervjuus, et tegu on hinnatud kirjaniku Gabriel Matzneffiga.
Kui alguses üritas kultuurieliit tõmbuda ringkaitsesse, kuna Matzneffi sõprade hulgas olid ka Miterrand, Jean-Marie Le Pen ja Yves Saint Laurent, siis olid sellel siiski omad tagajärjed. Selles mulluses ekraniseeringus pole aga enam tagasi hoitud ning pedofiilile on ka nimi külge pandud. Ja põhjust on selleks enam kui küll, sest hoolimata kõigest pole Matzneffi õnnestunud vastutusele võtta (kuriteod on aegunud) ja ta sai samamoodi edasi elada nagu enne, kuigi osad kirjastused lõpetasid temaga koostöö.

"Nõusolek" on loomulikult raske vaatamine ning valgustab mingil määral välja selle protsessi, kuidas pedofiilid endale ohvreid välja voolivad. "Nõusolek" esilinastus PÖFFi võistlusprogrammis ja noore Vanessa osatäitja Kim Higelin võitis ka parima näitlejanna preemia. Kõige selle juures tahaks, et film oleks kunstiliselt veidi parem. Kohati jääb nagu toppama ja laskub liigsesse sentimentaalsusse, aga kokkuvõttes siiski sõnumi poolest oluline linateos.
3 / 5
Krahv Monte-Cristo
Le Comte de Monte-Cristo
Alexandre de La Patellière, Matthieu Delaporte
Prantsusmaa
Hea Film
"Krahv Monte-Cristot" on vist õigus pidada õhtumaa kõige suuremaks kättemaksuromaaniks. Või on mõni parem kandidaat sellele tiitlile? Siin on kõik olemas: kannatanu põgeneb vangist ja saab püstirikkaks, ja vandenõulased saavad üksteise järel oma aeglase palga. 200 aastaga on aga maailm meie ümber nii palju muutunud, et kättemaksust on saanud pigem odavamate žanride filmide ja raamatute kütus. Meie kultuuris pole enam viisakas kättemaksu ihuda ja pigem kõlavad kulumiseni korratuna sellised fraasid nagu "kättemaks ei tee kedagi õnnelikuks" või "kättemaks ei lõpe iial".
Mis aga on üks kättemaksufilm ilma kättemaksuta? Seda peaks küsima uue "Krahv Monte-Cristo" tegijatelt, sest odavat rahuldust omakohtuõigusest siin filmis senisel moel ei pakuta. Esialgu kulgetakse küll üsna biit biidis raamatuga ja näha, et neil on olnud vahendeid teha suurt filmi suurele ekraanile. Siis aga irdutakse tasahilju kirjasõnast ja tuuakse muidu üsna sirgjoonelisse lukku järjest juurde moraali halle varjundeid, mis ei tule ausalt öelda loole kasuks.

Mul on pisut raske ka alla neelata nn Zorro efekti, ehk et Zorrol piisab vaid väikese maskikese asetamisest silmile, et tundmatuseni muutuda (vt ka prillidega Clark Kent vs prillideta Superman). Monte-Cristo kasutab siin oma isiku varjamiseks mingeid peeneid maske, aga probleem on selles, et kui ta on maski näkku pannud, on nägu ikka samasugune.
Ühesõnaga, seiklus- ja kättemaksuraamatust on tehtud seikluslik romantiline draama, mis on algmaterjalist selle fookusenihke tõttu ikkagi tunduvalt lahjem. Üldjoontes aga muidu selle poolt, et Euroopa suuri lugusid tuleb regulaarselt taaslavastada uutele põlvkondadele.
2,5 / 5
Mantlipärija. Trumpi lugu
The Apprentice
Ali Abbasi
USA-Kanada-Taani-Iirimaa-UK-Rootsi
ACME
"Mantlipärija" on nagu ameeriklaste antisuperkangelase origin story sellest, kuidas Donald Trumpist sai Donald Trump. Olgu öeldud, et kuna Trump ei ole päriselus väga huvitav, siis pole ta seda ka filmis. Märksa põnevam tegelane on reptiilne jurist Roy Cohn ("Successioni" Jeremy Strong), kes ta järjele aitab ja nende dünaamiline duo vahepeal isegi toimib, aga kui Cohn kustub, siis kaob ka pinge ja tema saapad jäävad Ivanale ja ülejäänutele ikka veidi suureks.

Sebastian Stan teeb nimitegelase rollis, mis suudab, aga minu küsimus on siiski suunatud muidu päris naksaka lavastaja Ali Abbasi suunas. Miks sa sellise filmi tegid? Eriti veel valimisaastal? Paratamatult annab selline filmike Trumpile lihtsalt lisatähelepanu. Ega Trump ka loll ei ole, ta ju teab seda: pärast Cannes'i esilinastust esitas Trump filmi vastu kohe ka laimamissüüdistuse ja loodab ilmselt, et tuleb palju leheruumi pakkuv skandaal.
Trumpi väga äkilist muutumist südametuks värdjaks ei põhjendata filmis tegelikult kuidagi konkreetselt, see lihtsalt juhtub üks hetk. Võiks vähemalt mingi hüpoteesi püstitada, aga nii julge mees see Abbasi vist ikka pole, et ta siia mõne oma mõtte lisaks. Siit tuleb ennekõike välja see, et Cohn oli Trumpi fenomeni loomisel võtmetähtsusega ja filmist kasu nõndapalju, et ma seda Cohni nüüd guugeldama hakkan.
2 / 5
Must kanaarilind
Canary Black
Pierre Morel
UK-USA
Hea Film
Pärast seda, kui prantslase Pierre Moreli "Taken" osutus menuhitiks, ei ole ta enam ühtki arvestatavat filmi suutnud valmis teha ja seda needust ei murra ka "Must kanaarilind", mis on nagu odavversioon juba ammu teada olevatest spiooni- ja krimifilmiklišeedest. Natuke nagu "Atomic Blonde", aga Theroni asemel on hoopis Z-filmide kuninganna, "Underworldi" filmisarja staar Kate Beckinsale. Natuke nagu "Võimatu missioon", aga läbi Pierre Moreli europudingufiltri: tegevus on viidud Horvaatiasse.

Ühesõnaga... ega selle vaatamine tükki küljest ära ei võta, kui suudad mööda vaadata tõsiasjast, et Beckinsale ei tundu tegelikult just olevat selline, kes suudaks üldse kellelegi tuule alla teha. Või sellest, et ühe filmi põhilise murrangulise pöörde ära arvamiseks läks seekord aega sõna otseses mõttes viis minutit. Aga ma pole kindel, et seda kõike peaks kinos tegema, kui Olga Kurõlenko ja teiste samasuguste naisstaaridega on sarnaseid filme täis terve voogedastus.
1,5 / 5
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Kinosilm"