Armastusväärne
Elskling
Lilja Ingolfsdottir
Norra
Estinfilm

Üks väga keeruline film, mida vaadata, aga kindlasti vaeva väärt. Võiks öelda, et "Armastusväärne" on sajaprotsendiline karakterdraama, mis läheb ühe perekonna ja suhte lagunemise analüüsimisel bergmanlikku kaalukategooriasse välja. Mees ja naine hakkavad tülitsema ning selle asemel, et seda kõike mingite labaste edasi-tagasi-tegevuste abil ekraanile tuua, minnakse siin täiesti sügavuti ja võetakse üksipulgi lahti reaktsioonid ja vastureaktsioonid, võimalikud diagnoosid või isikupära häired.

Üks eriti rabav kõrvalepõige vanema juurde annab loole ka selle mõõtme, et meie suhtlemisvaegused on tihti meile edasi pärandatud. Vahel geneetiliselt, vahel lihtsalt puuduliku kasvatuse tõttu, sest ehk ei osanud ka vanemad paremini armastada, rohkem hoolida või teist märgata, sest ka neid omakorda kasvatati teises vaimus. Ja Bergmanit meenutab ka see rõhuv ja krooniline lähedusepuudus ja samas täielik suutmatus seda lähedust vastu võtta. Täielik skandinaavia hingedisain – ainult siledad, tühjad, jahedad pinnad, mille külge ei saagi miski kinni jääda.

Loomulikult liialdan – siin filmis on ka soojust ja mõistmise püüdu. Ravi ja rohtu. Ootamatult põhjalik psühholoogiline film, mille kestus mõjubki nagu üks teraapiasessioon. Ei oska öelda, kas sellel ka tervendav mõju on, aga usun, et mõista aitab see nii mõndagi. Eriti neil, kes siin ühel või teisel põhjusel iseennast ära tunnevad.

4 / 5

Naeratus 2
Smile 2
Parker Finn
USA
Hea Film

Mis juhtub siis, kui inimest tabab psühhoos? Või kui ta saab maailmakuulsaks? Aga siis, kui need kaks asja ristuvad? Tulemusi oleme näinud kollase meedia vahendusel ridamisi: Lindsay Lohan, Amanda Bynes, Britney Spears, Cara Delevigne... Tundub, et alati noored naised. Miks just naised?

Minu meelest on "Naeratus 2" esimesest filmist tunduvalt tugevam, sest kui avaosa oli lihtsalt üks high concept õudukas (viirus, mis ajab oma peremeesorganismi hulluks ja sunnib end tunnistaja silme all ära tapma, et saaks järgmisele edasi levida), siis teist osa on mul kiusatus ikkagi nii lugeda, et mingit viirust ei ole ja me toimetame suures osas peategelase peas. Lauljanna Skye Riley (Naomi Scott) ümber laiali lagunev või õigemini uuesti tekkiv maailm on selline, millisena ma oma eluülikooli meditsiiniharidusega umbes kujutangi ette skisofreenia toimimist. Ja nüüd mõeldes nendele eelpool nimetatud ja meedias täiesti läbi pekstud naistele: kas ka nemad kogesid midagi sarnast? Kui kasvõi karvavõrra, siis väärivad nad kindlasti meie poolehoidu, mitte hukkamõistu.

Skisofreenia taustal näidatakse aga ka muud, ennekõike superstaarluse masinavärgi kruvisid ja polte, kui siinne megatäht – uue maailma Lady Beyonce Swift – peab mängima oma osa veatult igal sekundil, sest kogu maailm vaatab pealt. Ja kui ma muidu pole õudukates ehmatuste fänn, sest enamasti on need lihtsalt lamedad odava efektitsemise võtted, kui filmil millegi kandvamaga rabada pole, siis skisofreeniadiagnoosi puhul on need täiesti põhjendatud. Haigus üritab rünnata inimese mõistust ja ta hulluks ajada, kasutades selleks ka kõiki odavaid eriefekte – ehmatus võib viia šokki ja lükata niigi kõikuma läinud vaimse tasakaalu üle ääre.

"Naeratus 2" pakub peategelase, kellele on võimalik kaasa elada ja maailma, mida on huvitav jälgida. Kokku pole hoitud ei ebameeldiva pingekruvimise ega ka otseselt n-ö rebustamisega. Tapmised on ebameeldivad, nende ootamine kohati veelgi enam. Ja mõned meeldejäävad stseenid ka lisaks (ründavad taustatantsijad ftw).

Korralik töö, lõpp üritab pakkuda perspektiivi kolmandale osale, mis võib õnnestumise korral taas päris hull tulla.

3,5 / 5

Pöörane robot
Wild Robot
Chris Sanders
USA
Hea Film

Kuskilt stratosfäärist on minuni jõudnud signaal, et "Pöörast robotit" saadab parasjagu meeletu edu nii vaatajate kui kriitikkonna hulgas... Mistõttu ongi suure ootuse järel filmi vaatama hakates natuke rabav leida end mõõtmas oma leiget tundetemperatuuri ja mõtlemas, millest ma siin aru ei saa.

Ütleme nii, et Pixarist on asi kaugel. Idee tundub olevat nagu uus riff Pixari "Wall-E" teemadel, aga üksik, sentimentaalne robot on seekord prügimäe asemel eksinud täpselt vastupidisesse keskkonda, vabasse loodusesse. See, et talle on seekord kõnevõime antud, pole paha, sest filmi meeldejäävamad hetked tulevad just dialoogist, kui loomade keele ära õppinud robot ja roboti keele ära õppinud loomad üksteiselt tahtmatult kõnepruuki üle võtavad.

Visuaalselt on kohati huvitav vaadata käsitsi maalitud stiili, aga peab tunnistama, et näiteks viimases ninjakilpkonnade filmis "Mutant Mayhem" töötas see märksa paremini, kuna koomiksiseos, tänavakunstistiil jne. Mingil põhjusel meenud referentsina ka lätlaste tänavune hitt "Flow" oma karvase-pikslise animatsioonistiiliga. "Flow" loomad liiguvad huvitavalt, loomulikult, siinne animatsioon on aga karvase pealispinna all siiski taas võrdlemisi tavaline.

Tõsi, siin on südamlikke hetki ja sümpaatseid tegelasi, aga kokkuvõttes jätab film siiski skemaatilise mulje, tundepaisutusi ja liigvalju ülevat muusikat on ilmselgelt ülearu, kohustuslik märulistseen jätab sunnitud mulje.

Ma hoolin nii inimestest kui robotitest, aga pisut jääb puudu isikupärast nii neil mõlemal kui ka filmil tervikuna.

3 / 5

Rändajad
Eva Sepping
Eesti
Klara Films

Väga vastuolulised tunded. Seda ülikaua küpsenud dokki vaadates on selge, et tegijate kavatsused on üllad ja head. Avada meile 19. sajandil Venemaale kolinud eestlaste järeltulijate saatust ja näidata eestluse kestmist veel ühest ebatavalisemast rakursist. Maal, kus eestlased on tänaseks vihatuimate rahvaste hulgas.

Probleemne on muidugi see, et osa filmitud materjali on juba vähemalt kuus aastat vana ja Venemaal toimunud selle lühikese aja jooksul sündmusi, pärast mida seda eelmist maailma enam lihtsalt ei ole olemas. Seetõttu tundub kogu sealne sebimine ja arutelu isikuvabaduste, demokraatia ja Navalnõi võimaluste üle absoluutselt ja täiesti aegunud. Jah, me näeme, mis seal toimus enne Ukraina sõda, aga kasu pole sellest kellelegi midagi.

Kolm peategelast on huvitavad ja saadud kaadrisse mitmeid meedejäävaid stseene nendega, aga varieeruvas vanuses ja joobeastmes vene jorsid liiguvad episoodidest sisse-välja ja minu rikutuse astme juures ei suuda ma nende minevikku võimalikust olevikust lahutada. Kes neist kus sõdib ja kui kõva häälega Putini nime hüüab? Kõik see tundub jah süütu, kuni ta seda enam ei ole. Võib ju marssida Surematu polgu rongkäigus, aga .... Aga.

Minus tekitab kerget küsimust ka arhiivifotode elama panemise vajadus. Liigutavad vanad fotod meenutavad veidi deaging'ut filmides, et vaadata hästi ei saa, aga mujale vaadata ka ei suuda. Tekib ikka korralik nn uncanny valley efekt, et miski on väga inimlähedane, aga samas ilmselgelt ei ole inimlikku päritolu. Inimkujule liiga lähedal asuv simulatsioon. Väidaks, et vaikivad pildid kõnelevad märksa enam.

Kokkuvõttes pole "Rändajad" filmina ka kuigi meeldejääv rea sarnaste linateoste järel – esimese hooga meenub kasvõi Liivo Niglase Eesti lugude sarja pooletunnine "Puhkus Siberis" –, aga oma koht ajastu kroonikana mõne telekanali arhiivis ja voogedastuses on tal täiesti olemas.

2,5 / 5

Kafka teine armastus
Die Herrlichkeit des Lebens
Austria-Saksamaa
Estinfilm

Tore, et meile tahetakse Franz Kafkat uuest küljest tutvustada, aga Kafka ümbersünd putukana on ikka märksa huvitavam kui armunud mehena.

2,5 / 5

Vari
Jaak Kilmi
Eesti
Hea Film

Nii, alustame plussidest: Pääru Oja! Andekas näitleja on teinud kõvasti tööd, võtnud kaalust alla, mananud ette läbitungiva hullupilgu. Nii palju, kui ma Liivi kujutisi näinud olen, siis meenutab ta kohati ka kehahoiakult täiesti Liivi. Tipptasemel töö.

Nii, nüüd võib vist edasi minna, sest plussid said ette loetud ja ülejäänud film pudeneb tugeva Liivi ümber laiali nagu liiv tuulde. Esiteks tundub mulle odav panna vaene luuletaja mingeid "Kättemaksukontori" stiilis mõrvu lahendama – milleks? Otsekui poleks usaldust Liivi enda, tema luule ja loo vastu, et tuleb kunstlike vahenditega asja põnevdada, sest ega eestlane ju mingit luulet viitsi kinno kaema minna ilma selleta, et kedagi mättasse löödaks. Krimižanr on eestlastel käpas, mõrvu on siin edukalt uurinud üks keskaegne apteeker ja tulemas on Sagadi paruni mõrvalugudes tapatöid lahendava mõisnik Von Focki seriaal, Liivi haakimine sellesse ritta tundub pisut meelevaldne lihtsama vastupanu teed minek. Luule hõljub mõrvajahi kohal nagu uduvine, aga ei saa kunagi päriselt osaks filmist. Äkki oleks pidanud kogu seda maailma hakkama luule, mitte mõrvade peale ehitama?

Liiv väärinuks tõeliselt tugevat karakterdraamat, mis toetub kahe jalaga kõnealusele ajastule, aga siin pole orientiiriks viitsitud isegi perioodi ära mainida, vaid räägitakse ebamääraselt eestimeelsete meeleolude taandumisest (?) ja vene mõju suurenemisest. Detektiiv Liivi kombel võiks seinale riputatava Nikolai II (?) pildi põhjal arvata, et ehk on tegu tema võimuletuleku aastaga 1894, aga kokkuvõttes ei öelda ajastu kohta mitte midagi peale paari hämara lause. 1894 on küll ajalooraamatute järgi ka Liivi kodutallu Alatskivile naasmise aasta, nii et tundub klappivat, aga see võiks ka ilma guugeldamiseta kätte tulla.

"Vari" võiks rääkida Eesti ja eestlaseks olemise loo nii, et seda vaadataks ka Euroopas – Liiv kannaks selle välja küll. Selle asemel rapsime jälle sealsamas metsas, et mõni ime, et Metskassi või apteeker Melchioriga kokku ei põrka. Miniskaala. Kitsas maailm. Igav Liiv.

"Vari" on häirivalt pealiskaudne film, milles on raske leida midagi kinematograafilist, ainus meeldejääv kaader on Liivist käänulisel teel lõpupoole. Lõputiitrite alla kõlav black metal lugu ansamblilt Pime on kunstiliselt rebelim valik kui kogu eelnenu.

2 / 5