Metsas jalutades võib aeg-ajalt ikka näha, et keegi on puude alla sokutanud mõne vana roostes külmkapi või köögipliidi. Tehnika looduse keskel mõjub võõristavalt ning tekitab pahameelt endise omaniku vastu. Chris Sandersi uue täispika animafilmi "Pöörane robot" ("The Wild Robot") nimitegelane on looduse keskele sattunud samuti kogemata ja vastumeelselt. ROZZUM 7134 (hüüdnimega Roz) uhutakse laevahuku järel üksikule saarele ning katsub sealses ökosüsteemis oma nišši leida. "Kas teil on abi vaja?" uurib ta meelekindlalt iga vastutulija käest ning pälvib ainult kahtlustavaid pilke ja füüsilist vastupanu.

Õnnetu sündmuseahela käigus saab Rozist kasuema väikesele hanepojale, kelle ta Nipsnokaks ristib. Nende seltskonnaga liitub veel üksildane rebane Riks, kellest saab Rozi teejuht loodusseaduste maailma. Kõik kolm on saareelanike vaatepunktist peksukotid. Rozi peljatakse, nimetades teda lihtsalt "selleks asjaks", kolliks või asjanduseks. Ka tootja seisukohast on tegu defektse tootega, kes programmeeritud käsklusi eirab. Orvukesest Nipsnokk omandab roboti hoole all kasvades tema kõneviisi ja liikumismaneerid ning ühinemine lõunasse lendava haneparvega kulgeb üle kivide ja kändude. Riks, kes algul Rozi juurest eelkõige materiaalseid hüvesid (toitu ja peavarju) otsib, leiab robotis ja hanepojas aga kaua igatsetud sõbrad. "Kui sa kasvad üles ilma mingi asjata, siis sa mõtled selle peale päris palju," sõnab rebane Rozile hoolivust õpetades.

Looduse ja tehismaailma kõrvutamist ning vastastikust nöökimist Rozi ja loomade vahel jagub kogu filmi, ehkki suuremad vastuolud saavad esimeses pooles siiski seljatatud. Lastefilmi kohta on julgelt välja joonistatud looduses toimuv olelusvõitlus, kus nõrgemaid varitseb pidev oht ära söödud saada ja äbarikel pole elulootustki. Ehkki toiduahel on üks läbivaid naljaviskamise teemasid, sageli ka musta huumorina, on see kunstiliselt parem valik kui utoopiline Eedeni aed.

Metsikule loodusele vastandub Rozi siseprogramm, kust agressiivsus ehk looduse seisukohalt enesekaitsefunktsioon puudub. "Ta arvas, et headus on ellujäämisoskus," nendib Riks murelikult oma õpipoissi vaadates. Kuna üksiku saare loomadele esindab Roz mõneti inimühiskonda, siis pälvib kriitikat ka tehnoloogiale toetuv maailmakorraldus. "Ära saa valesti aru, aga ma vist ei tahakski näha seda kohta, kuhu sa päriselt sobid…" kommenteerib 3D-mudeldatud Metsiku Elu esindaja.

Rozi äärmine ettevaatlikkus talle tundmatul territooriumil liikudes ning valus teadlikkus oma emotsionaalsetest puudujääkidest toob meelde Plekkmehe "Võlur Ozi" raamatust. Ehkki teose esmailmumisest (1900) on möödas enam kui sajand, on südant igatseva Plekkmehe tegelaskuju aktuaalsem kui kunagi varem. " … kord jäi plekkmehele jala alla teel roomav põrnikas ja vaene väike olevus sai surma. See tegi plekkmehe väga õnnetuks, sest ta vaatas alati hoolega, et ta ühelegi elusolendile viga ei teeks, ja ta astus kurbus- ja kahetsuspisaraid valades edasi. [—] "Teil inimestel on süda, mis teid juhib ega lase iial halba teha," ütles ta. "Aga minul ei ole südant ja sellepärast ma pean hoolega ette vaatama," need sõnad võiksid samahästi kõlada metsistuva roboti Rozi suust.

Filmi viimane kolmandik toob sisse Rozi päritolu saladuse ja tehnoloogiahiiu Universal Dynamics, kes lubab androidrobotite kaudu inimestele "40% rohkem vaba aega ja õnne kõigile". Mesimagusa häälega reklaamklippidele vastandub "tundetu, paindumatu ja moraalselt neutraalne" meduusjas kontrollrobot Vontra, kes Rozile järele tuleb, et tema mälestused varastada ja defektne toode kahjutuks teha. Pendel on jõudnud lookaare teise serva ning Vontra suu läbi esitatakse meile antropotsentriline vaade loodusele: "Kuidas sa said ülesande kohas, kus miski ei saa sinuga suhelda?"

Tegelaskujuna ei ole inimlikustatud robot filmimaailmas midagi ennekuulmatut. Rozi eeskujusid võib leida eelkõige paljudest ulmefilmidest "Tähesõdadega" ("Star Wars") eesotsas, aga ka täispikkadest animatsioonidest nagu "Raudhiiglane" või "Wall-E"³. Enamasti on antropomorfiseeritud masinad osa futuristlikust tulevikumaailmast kõrvutatuna oma kaasaegse inimühiskonnaga või toimetavad täiesti omaette tasandil (nt Pixari filmides "Autod"⁴).

"Pöörane robot" asetab aga tehnoloogilise olendi looduse keskele, taustal toimetamas groteskse tuleviku (kuid igati tänapäevase ideoloogiaga) tehnoloogiahiid. See on julge valik, sest eri keskkondade veenev süntees ning järjepideva animatsiooniloogika⁵ hoidmine mitmekihilises loos on nii stsenaristile kui tüübi disainijale paras väljakutse.

Filmi alusmaterjaliks on Peter Browni samanimeline lasteraamatute sari aastast 2016. Halbade valikutega võib muidugi ka tugeva alusteksti nässu keerata, kuid "Pöörase roboti" loojad on olnud ülesannete kõrgusel. Peategelased (Roz, Nipsnokk ja Riks) on kõik mitmetahulised, selge motivatsiooniga, loo käigus arenevad ning isegi oma halvimatel hetkedel vaatajas empaatiat ja kaasaelamist äratavad karakterid. Riks oleks võinud olla lihtsalt koomiline sidekick, kuid suurustamise ja naljade viskamise kõrval avaldub ka tema haavatavam pool. Nimitegelane Roz läbib arhetüüpse kangelase teekonna, jõudes filmi lõpuks saarel kogutud teadmiste ja uudse väljaõppega tagasi koju. Nipsnokk aga, kes algul kasvatuse ja käitumise poolest roboti ja hanepoja hübriidi meenutab, tõestab haneparvele, et ka teadmised tehismaailmast tulevad tänapäeva maailmas kasuks. Ühesõnaga – tegelasloome on õnnestunud ning seda ilma "kogupereanimatsiooni" pisenduseta!

Ingliskeelses maailmas on filmi juba tabanud ülistava kriitika laviin, mis ausalt öeldes kinno mineku pisut ettevaatlikuks tegi. "Emotsionaalselt võimas" kõlas mu kõrvadele kui "läägevõitu", "visuaalselt rabava" tõlkisin aga mõttes "lärmakaks ja kiiretempoliseks". Lööklause ""Pöörane robot" on lüüriline ood planetaarsele armastusele ja vanemlikkusele" jäi lihtsalt arusaamatuks.⁶ Kinosaalis aga hajusid mu kahtlused kiiresti. Filmile osaks saanud soe vastuvõtt on igati teenitud.

Independent kõrvutab "Pöörast robotit" vanameister Hayao Miyazaki teostega⁷. Võrdlus on igati asjakohane, sest nii taustade kujunduse, värvipaleti, loodustunnetuse kui emotsionaalse tonaalsuse poolest on teos tõesti lähedasem stuudio Ghibli toodangule kui Dreamworksi varasematele projektidele. Need kaks loomingulist suunda risttolmlevad harva, kuivõrd anime austajad suhtuvad skepsisega suurstuudiote toodangusse ning Hollywoodi animafilmidega harjunud publikule võivad poeetilisema pildikeelega anime filmid liiga aeglaseks või igavaks jääda. Loodan väga, et "Pöörase roboti" jälgedes tuleb selliseid katsetusi veelgi, sest lõpuks on publiku kasvatamine ju filmiloojate kätes.

Teine hirm, mis treileri ja sünopsise põhjal hinge puges, kuid õnneks samuti asjatuks osutus, oli kahtlus, et tegu on "tehnoloogilise rohepesuga". Ehkki tehnika areng pakub võimalusi keskkonnaprobleemide lahendamiseks, on seni automatiseeritud ning tehisarul põhinevad lahendused koha leidnud ikkagi eelkõige seal, kus liigub raha, seega tööstuses, sealhulgas tööstuslikus põllumajanduses, kalapüügis ja metsanduses. Senise arengu põhjal võib järeldada, et mida inimesest sõltumatumad ja intelligentsemad on masinad, seda julmemad ja looduskaugemad on nende taga otsuseid langetavad inimesed. Ja nüüd äkki jookseb antropomorfiseeritud robot hirvedega võidu ning kussutab linnupoega?!

Õnneks pole siingi loo jutustamisel liigselt kiirustatud. Rozi kohanemine saareeluga kulgeb (sõna otseses mõttes) okkaliselt. Väikesed detailid lubavad eneseirooniat ekraani taga laiuva tarbimisühiskonna aadressil, näiteks püüd võita loomakeste poolehoid allahindluskoodide või preemiakleepsudega. Tarbijatruudus ja tõeline side elusolendite vahel on aga kaks ise asja. Üsna lihtne tõdemus, ent kui meenutada, et tegu on noorema publiku filmiga, siis võib Rozis näha mitte ainult kohmakat robotit, vaid ka üle hulga aja ekraani tagant metsa pääsenud inimlapse võrdpilti.

Lisaks näeme filmi teises pooles vilksamisi ka industrialiseeritud toiduainetööstuse tulevikuperspektiive. Rozi kasvandik Nipsnokk jõuab sügisrändel inimeste maailma, kus parv teeb vahemaandumise mingit laadi hüdropoonilises taimekasvanduses. Taimede eest hoolitsevad Rozi-sarnased robotid, kuid nende algoritm lubab haneparves näha vaid saaki ohustavaid kahjureid, kes tuleb hävitada. Sellesarnase ülesehitusega stseen kordub filmi lõpus, mil Roz on naasnud Universal Dynamicsi rüppe ning nähtavasti jaganud saarel saadud väljaõpet robotite tootmise taga olevate arendajatega. Niisiis lõpeb film lootusrikkalt, kajama jääb nii inimkonnale kui robotitele kehtiv tõdemus, et "vahel tuleb ellujäämiseks saada enamaks kui see, kelleks oleme programmeeritud".

Lõpetuseks, riskides küll pakkuda lastele tehtud animafilmi uuel viisil, kuid samal ajal julgustades ka vanemat vaatajaskonda kinno minema, pakub "Pöörane robot" meelelahutuslikus vormis sissejuhatust robootika saavutuste ootusele ning transhumanismi perspektiividele.

Pärast XXI sajandi digirevolutsiooni mõjub "Pöörases robotis" kujutatud tulevik realistlikuna ning ajaliselt lähemal kui eespool mainitud "Tähesõdade" või "Wall-E" futuvisioonid. Paljudes kodudes toimetavad juba robottolmuimejad ning mõne aasta eest ilmusid Tallinna tänavaile ka Starshipi pakirobotid. Olles ühtaegu usinad ning – inimese loodud keskkonnas, mida täidavad trepid, lävepakud ja äärekivid – ka ääretult abitud, äratasid nad kaastunnet ning mõjusid igati armsalt.

Roz demonstreerib filmis "Pöörane robot" paljusid robootikale seatud ootusi ja lootusi: ta masstöötleb ja mudeldab andmeid ning õpib nende põhjal uusi oskusi; ta on tugev, kiire ja füüsiliselt väsimatu ning – vähemalt teadmiste hulga poolest – tark. Robootika areng liigubki inimlike võimete ületamise ja puudujääkide korvamise poole. Rozi-sarnase androidi loomine pole aga mitte ainult "kauge tulevik", vaid ka eri põhjustel mitte kõige otstarbekam.⁸ Küll on aga tähelepanuväärne filmis kujutatud roboti tarkvaras toimuv nihe antropotsentriliselt (inimeste soovide ja vajaduste teenindamisele suunatud) toimimiselt saare ökosüsteemi elushoidmisele. Karmi talve episood, kus Roz talvituvatele loomadele varjupaika pakub, on otsene vihje inimtekkelisele kliimamuutusele ning meeldetuletus, et kõikvõimalike hüvede kõrval, mida tehnoloogiline areng inimühiskonnale juba pakkunud on, peaks isegi transhumanistlik tulevik endas sisaldama ökoloogilist mitmekesisust.

"Metsiku roboti" peategelane õpib loomadelt "inimlikkust" – empaatiat, improviseerimisoskust, tundlikkust. Ekraanivälises maailmas on aga hoopis tehnoloogia (chat'id, ühismeedia ja bot'id) usinalt muutmas inimsuhtlust. Ehkki inimese, looduse ja tehnoloogia vahekorrad on pidevas muutumises, ei saa tänapäeval enam ühtki muutujat võrrandist välja jätta ning seda "Pöörane robot" vastuvõtlikule vaatajale meelde tuletabki.

Kardetavasti ei püüa "Pöörane robot" Eesti kinodes ligilähedaseltki nii suurt vaatajahulka kui selle suve megahitt "Mina, supervaras 4"⁹. Aga võiks. Kui see oli üks kuivaks pigistatud frantsiisi väsinud uus osa, siis "Pöörane robot" mõjub värske tuulena keskpäraste koguperefilmide seas. See on südamlik, muutumata läägeks. Vaimukas, samal ajal hoidudes lihtsakoelistest peerunaljadest ja slapstick'ist. Chris Sanders oma meeskonnaga on ekraanile toonud mitmetahulised tegelaskujud, kes on arenguvõimelised ega karda näidata oma nõrkusi. Maalilised, soojad taustad ning head kaadrikompositsioonid pakuvad nii vaatemängu kui ka meeldejäävaid kujutluspilte.

Ja lõpetuseks – "Pöörases robotis" käsitletud teemad lähevad korda. Siin ja praegu. Olgu selleks siis kliimamuutused, tehisintellekt või nii inimeste kui robotite õppimisvõime. Film ei paku lihtsaid lahendusi, vaid jätab ruumi kaasa mõelda ning kinost väljudes lapse või sõpradega vestlust jätkata.

Arvustusest arvustusse korduv sõna "hingestatud" (soulful) tõestab, et "Pöörane robot" on peavooluanimatsiooni tagasi toonud sõna anima algse tähenduse – hingestatuse. Loodan, et publikuedule ja soojale retsensioonile järgneb ka ametlik tunnustus (Guardian ja Observer juba ennustavad filmile kuldmehikest¹⁰) ega järgne mõni lahjendatud ja kassahittidele poolkohustuslikuks saanud järg.

​

¹ Tõlkeski oleks "metsik" või "metsistunud" kõlanud asjakohasemalt kui "pöörane", mis viib mõtted tembutamisele või ringi hullamisele.

² Frank L. Baum, Võlur Oz. Eesti Raamat, Tallinn 1983, lk 33–35.

³ "The Iron Giant", Brad Bird, 1999; "Wall-E", Andrew Stanton, 2008.

⁴ "Cars", John Lasseter, 2006.

⁵ Ehkki antropomorfiseeritud esemed, loomad ja taimed on animatsiooniga kaasas käinud aegade algusest peale, tasub tervikliku maailmaloome huvides jälgida, et inimestelt üle võetud jooned ei tekitaks vastuolusid joonistatud maailmas. Nt kui piilupart Donald kana sööb (olles ise part) või peab koera ühtaegu nii lemmiklooma (Pluuto) kui sõbrana (Kupi).

⁶ Jeff Spry, "The Wild Robot" is a lyrical ode to planetary love and parenthood. Space.com, 8. X 2024. https://www.space.com/the-wild-robot-peter-brown-review

⁷ Clarisse Laughrey, DreamWorks's Studio Ghibli homage will leave you a blubbering mess. – Independent, 17. X 2024. https://www.independent.co.uk/arts-entertainment/films/reviews/the-wild-robot-movie-review-lupita-nyongo-pedro-pascal-b2630172.html

⁸ Loe lähemalt nt: Karl Kruusamäe, En Attendant Robot. – Vikerkaar 10-11 / 2021, lk 65–68.

⁹ "Despicable Me 4", Chris Renaud, 2024.

¹⁰ Emily Zemler, A Metal Heart Beating With Animated Beauty. – Observer 24. IX 2024. https://observer.com/2024/09/the-wild-robot-review-a-metal-heart-beats-with-animated-beauty/;

Adrian Horton, The Wild Robot review – heartfelt animated adventure is soaring success. – The Guardian 16. X 2024. https://www.theguardian.com/film/2024/sep/26/wild-robot-movie-review