Blur. Lõpuni välja
Blur: To the End
Toby L
UK
Hea Film

Ei tahaks küll jälle heietama hakata mingitest läinud aastatest, aga Bluri 1993. aasta Rock Summeri live oli küll elumuutva toimega. Avastasin, et seda on ka võimalik üle vaadata, muidu ehk võikski mõelda, et mu mälestus sellest, kuidas Damon Albarn ronis mööda konstruktsioone lavalae alla ja jäi sinna kogu looks kõlkuma, oli mingi unenägu. Ja piisas mul vaid see lindistus käima panna, kui nägin peatselt ka iseennast... Väga sürreaalne kohtumine varateismelise iseendaga. Kes kohal oli, proovige ära, võib-olla olete ka seal kuskil.

Sellest ajast peale on Blur vahelduva eduga mu elus ikkagi figureerinud ja alati positiivses kontekstis, tänini minu arvates ühegi halva plaadita bänd. Ja alati otsimas kaevamas muusikalist maardlat kuskilt veidi kaugemalt, kui neilt oodati. Indiskene oli ja on peaaegu alati ja peaaegu täiesti valge. Mäletan, kui britpopi kontekstis oli Ocean Colour Scene'is mustanahaline trummar (Oscar Harrison), siis tundus see nagu viga maatriksis. Isegi kohatu. Jube mõelda.

Eks Bluris on juba ka ainult valged, aga nad on oma asja muidu ajanud üsnagi inklusiivselt. Alates "Tenderi" gospelist ja lõpetades Damon Albarni mehetegudega plaadifirma Honest Jon's Records kuraatorina, kus tema aafrika muusikutega koos mängimisest sündinud plaat Mali Music tõi aafrika biidid valgele Inglismaale hoopis lähemale kui enne. Ja kui nende britpop-antagonist Oasis õhutas oma tegutsemisega ikkagi pigem imperialistlikke meeleolusid ning ajas seda suur-Briti asja täie tõsidusega, siis Blur rääkis küll asjast asjast, aga alati iroonia ja koomika võtmes.

Enne seda filmi seisab neil aga ees midagi väga britilikku, mida nad varem proovinud pole – kontsert Wembley staadionil. Loomulikult suhtuvad nad pisut irooniliselt ka oma comeback'i. Laulja Damon Albarn ütleb filmi alguses, et eks nad püüavad seda teha nii ausalt kui võimalik, ja ütleks, et see läheb korda. "Lõpuni välja" on südamlik sissevaade eakamate indimeeste ellu, kes püüavad taas koos midagi ägedat teha ja hapuks läinud suhted jälle ära klaarida – mõned neist pole omavahel suhelnud kümmekond aastat. Sümpaatne, et nad tundsid vaata et kohustust comeback-tuuri eel ka uus plaat teha, et ka ise n-ö midagi lauale tuua, mitte lihtsalt vana nostalgia peal sõita. Ja kui nad lavale saavad, siis tundub, et energiatase on ikka sama nagu varem.

Bluri tüübid on intelligentsed ja kirjaoskajad tüübid, mis tähendab, et nad suudavad oma mõtteid ja tundeid üsna adekvaatselt edasi anda ja ennast kõrvalt analüüsida. "Lõpuni välja" on justkui pooleldi musadokk ja pooleldi promotoode. Lavastaja Toby L ongi spetsialiseerunud kontsertfilmidele, aga see siin tõuseb kvaliteedilt sellest kitsast kategooriast kõrgemale.

Ainult ühe korra sel teisipäeval kell 20:30 on Apollo Solarises võimalik kinos vaadata ka tervet nende Wembley kontserti!

4 / 5

Emalõvi
Liina Triškina-Vanhatalo
Eesti-Läti-Saksamaa
Hea Film

Aasta ehk üks oodatumaid Eesti filme "Emalõvi" aitab täita seda hõredat ühiskondliku draama nišši eesti filmis, käsitledes täna siin ja praegu toimuvat lugu noortegängist, kes saab enda kontrolli alla ühe õrnas emotsionaalses seisundis noore neiu, keda ta perel, eriti Ema(lõvi)l tuleb hakata valgusesse tagasi tooma. Aga kas see ongi valgus?

Trilleri ja põneviku elementidega loo kõrval püüab Triškina otsida ja leida vastuseid sellele, kuidas see olukord tekkida võis. Ta viitab siin peresisestele mõjudele – kuidas nn. mittehoolivat vanemlikku stiili pärandatakse vereliinipidi edasi –, aga kokkuvõttes "meeldib" mulle isegi rohkem tunne, et sellised asjad võivad lihtsalt juhtuda. Laps läheb kodust ja jääb. Kõike ei ole lõpuni põhjendatav. Või kuidas kõnetada tänapäeval järjest akuutsemat noore põlvkonna halveneva vaimse tervise probleemi? Selle mõjurid on ilmselt nii mitmekihilised ja keerulised, et ühest filmist nende lahkamiseks ei piisa. Tuleb lihtsalt nentida, et on probleem ja püüda vaadata otsa tagajärgedele.

Palju on olnud juttu sellest, et naised võiksid filmides rääkida rohkem naiste lugusid. Kui see teema on tihti demagoogiline, siis "Emalõvil" see tõesti õnnestub: Triškina on suutnud ekraanile tuua koguni kolm eripalgelist, aga kandvat naisrolli. Teismelist Stefit kehastav Teele Piibemann on väga hea värske leid ja tervitatav, et noor inimene-näitleja, kellel on ilmselt muidu enesekuvand väga oluline, on nõustunud nii ennastunustavalt mängima märtrit, ohvrit, allasurutut. Psühholoogiliselt üsna ränk katsumus. Elina Masing antagonist Mariannina on justkui pimeduse poolele üle läinud Valge tüdruk, femm-bemm fatale, kes pidi intervjuude põhjal samamoodi ennast üsna ebamugavasse kohta viima, et see roll ära teha. Ja Emalõvina on Katariina Unt korraga nii kaastunnet kui vastumeelsust tekitav, värskendavalt ambivalentne.

Filmil endal on minu jaoks teatud struktuurseid probleeme, mis tegelikult olid tunda ka Triškina eelmises filmis "Võta või jäta" – tekitatakse põnev algseis, aga selle lahenduskäik takerdub kohati tempoprobleemidesse ja lastakse algselt üles seatud pingel mingil määral lahtuda. Ka siin püütakse ju kokku panna kaht erinevat liini: hoogsat tegevust nõudev "kuidas" ja pigem sisse- ja tagasivaatav "miks". Seetõttu taban end filmi vaadates kohati natuke kadununa.

Küll aga tuleb tunnistada, et lõpupööre on väga tugev, maailmaklass. See raputab nii korralikult, et muu film hakkab tunduma lõpu sissejuhatusena. Polnud ilmselt päris see efekt, mida taotleti, aga selle lõpplahendusega jääb film küll piisavalt meelde ja see võiks saada välismaa festivaliringluses omajagu tähelepanu.

3,5 / 5

Ära iial lase lahti
Never Let Go
Alexandre Aja
USA
ACME

"Ära lase iial lahti" on nagu uus episood telesarjast "Keeping Up with the Shyamalans". Siin on kokku segatud isa M. Nighti "The Village" ja tütre Ishana Nighti "The Watchers". Tulemuseks veel üks kinnises keskkonnas toimuv põnevik, kus ellujäämiseks tuleb jälgida kindlaid reegleid ja oht on pidevalt taamal olemas.

Siin näeme perekonda, kelle turvakeskkonnaks on nende maja, aga sealt lahkudes tuleb hoida kinni köiest, vastasel juhul või puudutada kurjus, mispeale minnakse peast segi. Siin on kõhedust ja ehmatusi, aga lugu ammendab end kümne minutiga. Mütoloogia on mingil kujul esitatud, aga jääb lihtsalt mugavate väidete tasandile, sügavamale põhjendustesse ja seletustesse ei süüvita.

Lõpu-twist keerab samas suunas kui paljud selle filmi taolised varemgi (ka täiesti Shyamalanide stiilis) ning paneb meid kahtlema nähtu tegelikkuses. Nüüd tagantjärgi üle lugedes tundub kirjeldus ju päris põnev... Aga film seda siiski ei olnud.

1,5 / 5