Mina, kapten
Io capitano
Matteo Garrone
Itaalia
Estinfilm

Eks pagulaslugusid on nüüd viimase kümnekonna aasta jooksul, mil pagulassurve Euroopale on märgatavalt kasvanud, tehtud päris palju, nii doki- kui mängufilmivormis, kohati kunstiliselt päris edukalt, ka suurte auhindadeni küündides. Kuidas aga teha valge eurooplasena üht pagulaslugu nii, et see ei tunduks mingi privileegipimeda didaktikana olukorras, kus autoril endal midagi kaalul ei ole? Vist umbes nii, nagu on Matteo Garrone teinud "Mina., kaptenis".

Garrone räägib oma lugu läbi tavaliste, mittemidagiütlevate inimeste, kes peavad raskustes end näitama hakkama. Ta valgustab läbi kogu tegelikult otsapidi inimkaubanduse valda kuuluva põgenemisteekonna ahela kõikvõimalike ohtude ja riskidega. Ja kasutab selleks üsna poeetilist filmikeelt, kartmata vajadusel kõrvale astuda realismi rajast, mida mööda kipuvad seda tüüpi filmid muidu minema, ilmselt kartuses, et kunstilisem lähenemine vähendab filmi sõnumi mõju. Aga ei vähenda. Elu on elu, aga film on film, ja filmis tulebki sõnumi edastamiseks kasutada filmi vahendeid.

Peaosalisele Seydou Sarrile Veneetsiast eelmisel aastal parima noore näitleja auhind, Garronele parim režissöör. "Mina, kapten" jõudis välja ka Euroopa filmiauhindade, Kuldgloobuse ja Oscari nominatsioonini. Kõrgekvaliteediline arthouse-draama, mis on praegu kinos jooksvatest filmidest ehk kõige rohkem tähelepanu väärt.

4 / 5

Mardikamahl, Mardikamahl
Beetlejuice Beetlejuice
Tim Burton
USA
ACME

Järjefilm 1988. aasta "Beetlejuice'ile" paneb lähenema äärmiselt ettevaatlikult, sest need kipuvad olema rahategemise projektid, kus nostalgiat on maksimaalselt ja küüniliselt ära kasutatud ning sisu puhul tihti pole isegi lihtne otsustada, ka hullem variant on see, kui on sisu kaasajastatud või seda mitte tehtud. Keeruline sellisest olukorrast võitjana välja tulla. Tim Burton suudab seda ometigi teha.

Mul pole "Beetlejuice'i" originaaliga mingit nostalgiat ja nüüd vaadates tuleb tõdeda, et... mulle meeldib see uus isegi natuke rohkem. Peamiselt seetõttu, et originaalfilmis on Michael Keatoni energia minu jaoks natuke problemaatiline, ei saa kuidagi selle Beetlejuice'iga ühele lainele, hirmus tüütu tegelane ja mitte ka kuigivõrd naljakas. Energia tuntub olevat selline tüüpiline 80ndate kokaiini toel kõvatamine, intensiivne jaur ja rabelung. Ansambel Idles kasutas ühes loos rida "A heathen from Eaton on a bag of Michael Keaton". Midagi peab siin elus ikka ära tegema, et sind laulu sisse pandaks.

Uus film on aga ootamatult vaimukas ja kuidagi vaba. Keaton on paar kraadi rahulikum ja ausalt öelda tuleb see ta tegelaskujule kasuks, mõjub kohati isegi pisut ohtlikuna. Monica Bellucci on seekordne corpse bride, teda võiks küll rohkem olla, võttes arvesse, kui efektselt ta mängu tuuakse, aga natuke surnust üles tõusnud Belluccit on ikka parem kui üldse mitte. Ja Justin Theroux' libedik kosilane on lihtsalt võrratu.

Kõik algsed näitlejad olid ka nõus järjefilmis osalema peale Jeffrey Jonesi, kes kirjutatakse loost välja kõige lahedamal viisil: tema tegelane Charles tapetakse nukuanimatsiooni episoodis ja edasi seikleb ta ilma peata. Põhjus, miks Jonesi filmis pole on üsna kõhe – ta jäi 2002 vahele lapspornograafia omamise ja produtseerimisega ning on sellest ajast peale pildilt üsna kadunud.

Igatahes on "Beetlejuice Beetlejuice" väärikas järg, mis tunneb iseendast rõõmu, suudab teha head nalja ja ei väsi ka poolel teel ära. Teise osa edu arvestades on lootust ka kolmandale. Kuna Beetlejuice'i nime tuleb ju tema välja kutsumiseks öelda kolm korda, ootame filmi "Beetlejuice Beetlejuice Beetlejuice".

3,5 / 5