Ei iial enam
It Ends with Us
Justin Baldoni
USA
ACME

Colleen Hooverist on saanud Ameerika kirjandusmaastikul omaette nähtus, kelle raamatuid on müüdud umbes 20 miljonit eksemplari. Žanrilt on ta tegutsemisvald tihti New adult fiction (nagu Young adult, aga juba täisealiseks saanutele, vanuses 18–29, muidu toonilt samasugune sentimentaalne ja veidi seebimaitseline).

Tema vast tuntuima ja tõsisema romaani "Ei iial enam" ekraniseeringu peategelased on küll veidi vanemad, neljakümne kanti. Kahe keskse tegelase positsioonid on siin jagunenud mööda selget võimupiiri – armastusfilmi naisosalist kehastav Blake Lively on ka filmi produtsent, meesosatäitja Justin Baldoni aga režissöör. Võiks ju olla taevalik loominguline abielu – olulised rollid nende inimeste kanda, kes ka ise keskmisest enam filmi õnnestumisest huvitatud –, aga tühjagi. Filmimise ja hilisema promoga on käinud kaasas valjud kuulujutud sellest, kuidas kaks peaosatäitjat päriselus üksteist absoluutselt ei kannata. Ja on ka see lugu ju sellest, et esialgne keemia osutub petlikuks ning mees vägivaldseks, nii et selles mõttes on nende omavaheline hõõrumine ja vastumeelsus ehk isegi filmile kasuks, eriti teises pooles.

"Ei iial enam" on üks kummaline loom: filmi esimene pool on peaaegu väljakannatamatult imal valges privileegis püherdamine keset Maine'i osariigi heaolumulli. Ainult paarikese sõbrad on veelgi eemaletõukavamad kui paar ise ja see kõik on lavastuslikus plaaniski täielik rongiõnnetus. Siis aga, kui see nn adraseadmine ja vaataja idülli uinutamine on kestnud juba talumatult kaua, hakkavad vaikselt välja kooruma traagilisemad kihid ja värske armastuse roosamanna kausi põhjast vilksatab hoopis teine pilt. Hooverit on süüdistatud perevägivalla normaliseerimises, millega ei saa küll nõus olla, sest see ongi normaalne kuni kõrvaltvaatajale arusaamatult kauge piirini. Ikka tahaks uskuda armastusse ka siis, kui see enam ratsionaalne ei tundu. Ja endale kinnitada, et oli juhus. Viimane kord. Ei iial enam.

Ja kui film käima läheb, on just see normaliseerimine see, mis asjale jume annab. Tunne oma vaenlast, seda enam, et ta esitab end sõbra ja armastatuna.

Kuna romaanile on kirjutatud ka järg "It Starts with Us" ja siinne film on juba teeninud täiesti ootamatult 80 miljonit dollarit, on võrdlemisi kindel, et tuleb ka teine film. Aga isiklikke suhteid arvestades oleks üllatav, kui sama loomingulise tiimiga.

Kokkuvõttes, huvitava rõhuasetusega kesiselt tehtud film olulisel teemal, aga ebausutavate tegelastega. Isegi Blake Lively mõjub usutavalt vaid loetud stseenides, aga tema Hunk nr 2 ehk lapsepõlvearmastus (Brandon Sklenar) on ehk kõige veenvam.

2,5 / 5

Borderlands: salapärane reliikvia
Borderlands
Eli Roth
USA
ACME

Hollywood ikka üllatab. Alles tundus, et enam hullemaks ei saa minna, aga näed – saab. "Borderlands" on kõigi kosmiliste ja post-apo ja aardeküttide ja robotite süžeeliinide totaalne megamiks, millest on võimatu leida mingit tegu, nägu või oma sisu. Eli Rothi videomängu ekraniseering on lihtsalt seitsmest ilmakaarest kokku varastatud sisuga läikiv-krabisev tühjus, mille ülim traagika lisaks täielikule mõttetusele on suutmatus saata märklaua pihta vähemalt ükski nali. Karma karistab: üle sajamiljonilisest eelarvest on kinodes tagasi saadud kaheksa, mis võib "Borderlandsist" teha kõigi aegade suurima põrumise.

Meile jääb aga märulikomöödia, mille action-stseenid on leierdatud, karakterid lihtsalt mujalt pihta pandud (siinne robot on 3-CPO idioodist vennapoeg, nunnusid kaisuloomapomme viskav Madgirl aga kohati äravahetamiseni sarnane Jinxile animasarjast Arcane) ja komöödiaosa lihtsalt kuni kondiüdini ebanaljakalt piinlik. Võtmetegelased on täiesti mööda castitud – miks Kevin Hart? Aga Cate Blanchett? Miks mina? Miks kino? Miks elu?

1 / 5