Sauteri sõnul on "Tulnukas: Romuluse" režissöör Fede Alvarez juba varasemalt silma jäänud sellega, et jätkab stiilselt õudusseeriaid.

"Saan aru, miks ta selle filmi tegijaks valiti," märkis Sauter. "Ta on oma karjääris olnud päris algusest peale vana materjali efektiivne ja huvitav taastöötleja. Ta alustas 2013. aastal "Evil Deadiga", mis oli Sam Raimi vana filmi uusversioon ja täpselt selline südamega tehtud splatter, kus verega tagasi ei hoitud, kõik oli intensiivne ja valus, aga film nägi ka ilus välja. Alvarez on juba enne "Tulnukas: Romuluse" tegemist tema sõnul näidanud, et ta oskab võtta vana materjali ja teha selle enda omaks, aga armastavalt.

Ka "Tulnukas: Romulust" vaadates on tema sõnul näha, et režissöör on tudeerinud põhjalikult esialgset "Tulnuka" seeriat. "Kui mõelda "Tulnuka" filmidele, siis tekivad kohe assotsiatsioonid krabilaadsete olenditega, limaga, suurte kehadest välja ronivate elukatega. Selles seerias on väga olulised mehaanika ja orgaanika, kuidas nad omavahel on ühendatud ja kuidas tulnukate mustad kehad kaovad kosmoselaevade interjööride sisse ära – see kõik on olnud seeriale hästi isikupärane ja oluline," lisas Sauter.

Tema sõnul üritab Alvarez seda palju imiteerida ja jäljendada siinses järjes, kus noored tegelased lähevad ühele mahajäetud kosmoselaevale, mis on varem olnud kasutuses tulnukate hoidmiseks."

Filmikriitiku sõnul on see järg tugevalt seotud varasemate osadega, kuid oma nägu või identiteeti "Romulus" kehtestada ei suuda. "Luuakse süžeeliselt ka ühendus eelmiste filmidega, sest uue filmi tegevus toimub 20 aastat pärast kõige esimese "Alieni" sündmusi, samuti seotakse lõpus "Romulus" ära hiljutisema filmiga "Prometheus"."

Filmina jäi "Tulnukas: Romulus" Sauteri jaoks isegi liiga imiteerivaks.

"Kõigist "Tulnuka" filmidest siiani üritab "Romulus" kõige vähem midagi uut lauale tuua ja on näha, et üritatakse liigagi jõuliselt eelmistele osadele viidata. Kui juba filmi alguses süüakse maisileiba, siis ma mõtlesin kohe, et ahhaa, James Cameroni "Tulnukates" oli ka stseen maisileivaga, kus Ripley saab vihaseks ja loobib maisileiba ning üks sõdur kostab, et talle vist ka ei meeldi maisileib," kommenteeris Sauter.

Mitmes kohas on tema sõnul näha, kuidas jõuliselt lausa otsitakse kohti, kus selliseid seoseid varasemate "Tulnuka" filmidega luua. "Ja iga ootamatu hetk, mida siin luua üritatakse, tekitas pigem armsat nostalgiat kui põnevust. Isegi kui lõpus hakkavad tekkima uued hübriidid ja film muutub natuke häirivamaks, siis ma mõtlesin, et seda ju tehti juba "Tulnuka taassünnis". Ja ventilatsioonišahtid meenutasid filmi "Tulnukas 3"," lisas ta.

Sauter märkis, et "Tulnukas: Romulus" tekitas pidevat sisemist äratundmist, aga sellevõrra vähem jätkus põnevust.

"Filmi üks eesmärk ongi saada kätte kõik fännid, kellele ikonograafia ja need põnevad visuaalsed detailid on olulised, samal ajal jutustada lugu, mida saab puhtalt lehelt vaadata. Aga pärast seda, kui Ridley Scott oma filmides "Prometheus" ja "Tulnukas: Covenant" üritas ambitsioonikalt seda salapärast tulnukaorganismi ära seletada ja lõi seoseid inimkonna algusega, oli võõristav näha "Tulnuka" filmi, mis tegeleb lihtsalt imiteerimisega, selle asemel et üritada midagi uut teha."

Sauter oleks tahtnud näha rohkem ambitsiooni või julgust seda seeriat uude suunda viia. "Aga ma hindan siinset retro-filmitegemist, kus näidatakse palju analoogtehnoloogiat ning tulnukad on ka kostüümides inimesed. See on siin küll esiplaanil. Kes hindab praktilist tööd, mis niisuguse filmi tegemisega kaasas käib, siis selles osas on film hästi demonstratiivne."

Edasi liikus Sauter romantilise draama "Ei iial enam" juurde, mille produtsendiks ja naispeaosatäitjaks on Blake Lively ning režissööriks ja meespeaosatäitjaks Justin Baldoni.

"Kaadri taga on praegu toimumas draamad, millesse ma pole viitsinud süveneda, aga tundub, et Lively ja Baldoni vahel käivad suuremad sõjad. Romaan oli täielik menuk, Colleen Hoover on üks populaarsemaid romantilise kirjanduse viljelejaid. Käesolev lugu räägib ka lähisuhtevägivallast, kui lillepoodi avav naine kohtab maja katusel noormeest nimega Ryle Kincaid," selgitas Sauter.

Sellest hetkest hakkas Sauteri jaoks lugu paistma õhuke. "Ma ei mõista, miks nendes romantiliste romaanide ekraniseeringutes tegelastel nii veidrad nimed on. Filmis ongi tegelastel nimed nagu Ryle ja Atlas."

"Peategelane räägib sellest, kuidas ta vihkab kokteilikirsse ja tahab lillepoodi. Ryle on neurokirurg, aga me ei näe teda kordagi seda neurokirurgiat tegemas, vaid lihtsalt vahepeal sinist kitlit kandmas. Mõistsin, et tegemist on mingi kirjaniku fantaasiaga, kes ilmselt palju kodust väljas ei käi. Aga olgu, vahel võivad sellised filmid irooniliselt meeldida, kui nad on liigutavalt välja mängitud ja näitlejad usuvad seda materjali või kui nad on nii jaburad, et mõnus on nende üle itsitada."

"Aga selle filmi teema on nii tõsine, et itsitada oli raske ja samal ajal mulle ka ei tundunud, et näitlejad väga usuks seda materjali või et materjal oleks piisavalt hea, et seda üldse saaks veenvalt välja mängida. Nii et lõpuks oli mul suurema osa ajast igav," kommenteeris ta.

Siiski tunnustas Sauter filmi selle eest, kuidas lähisuhtevägivalla kogemust kujutatakse. "Üks asi, mida siiski selle filmi  juures kiidaksin, on lähisuhtevägivalla kogemuse subjektiivsus. Dramaturgias kasutatakse sellist võtet nagu "ebausaldusväärne jutustaja", mis tähendab, et film või raamat esitab tervet lugu peategelase perspektiivist, aga ühel hetkel mõistad, et sulle ei esitata seda, mis päriselt juhtus, vaid seda, kuidas peategelane seda mõtestab. Näeme lihtsalt peategelase subjektiivset vaadet. Sama tehnikat kasutatakse siin lähisuhtevägivalla võtmes väga hästi," selgitas Sauter.

Kui näeme filmi vältel lähisuhtevägivalda, siis need intsidendid tunduvad Sauteri sõnul nagu keerulised, aga kohati mõistetavad õnnetused. "Ühel hetkel toimub huvitav pööre ja mõistame, et nägime lihtsalt seda, kuidas peategelane ise enda jaoks neid olukordi tõlgendab ja milliseid õigustusi ta otsib, et endale öelda, et juhtunu pole tegelikult vägivald."

Paraku näitlejatesse Sauter eriti ei uskunud, materjal ise on hästi pealiskaudne ja reaalsusega on filmil justkui vähe pistmist. "Aga vähemasti lõpus oli tunda, et kasutatakse filmi meediumit ära, et pöörata lugu mõjuvamaks, kui ta alguses tundus."

Filmikriitiku sõnul valmistas pettumust, et nii raske teema vahendatakse vaatajale siiski lahjendatud kujul ning intervjuudes ei suuda Blake Lively filmi tõsisemalt mõtestada.

"Võib-olla kogu selle filmi kõige kurvem asjaolu on see, et filmis ohvrit mängiv Blake Lively käitub intervjuudes kohatult. Kui temalt küsitakse tõsiseid küsimusi lähisuhtevägivalla teemal, siis Lively üritab oma abikaasa Ryan Reynoldsi vaimus sardoonilisi vastuseid anda ja naerab neid teemasid kerglaselt maha," mõtiskles Sauter.

Samamoodi on filmis endas mõte justkui hea, aga see on Sauteri sõnul pandud nii kergemeelsesse, tibikirjanduslikku konteksti. "Eriti kui võrrelda seda näiteks hiljutise Itaalia filmiga "Homme on ka päev". Siin on kibe maitse juures, et ta on lihtsalt hästi turundatud toode, mille Blake Lively produtsendina teeb nagu oma armsaks lapseks ja räägib sellest nagu ilusast romantikafilmist," ütles Sauter.

Kui "Ei iial enam" paneb kedagi oma probleeme nägema või abi otsima, siis on tore, aga objektiivselt tunneb Sauter, et see lugu pole eriti usutav. "See on alati mu jaoks halb märk, kui filmis tegelane näiteks tahab lillepoodi avada, siis ta järsku avabki selle, lillepoel läheb hirmus hästi, aga nendesse asjadesse ei süveneta üldse, need on lihtsalt mingid fantaasiad."