"Tulnukal" on minu südames vaieldamatult eriline koht. Esimene õudusfilm, mida ma väikse lapsena vaatama sattusin, oli 2004. aasta crossover-film "Alien vs Predator", kus omavahel madistasid kahe frantsiisi suured kanged. Ma pole kindel, kuidas selline filmi keset päeva tele-eetrisse sattus, aga paar nädalat ei saanud ma öösiti enda peast välja stseene näkku kargavatest kämblalistest ja rindkerest välja murdvatest tulnukabeebidest.

Sellegipoolest jättis see kõik väga sügava mulje, ja kuigi ma ei pea ennast endiselt eriliseks õudusfilmide fänniks, siis "Tulnukas" mingil põhjusel tõmbab vaatama. Ridley Scotti esimese "Tulnuka" klassikaline loostruktuur ja atmosfääriloome– vaikne ja rahulik algus, stseenid tühjast kosmosest, kõledad kosmoselaeva koridorid, lõbus meeskonnaliikmete loba, siis aga esmane kontakt facehugger'itega, Xenomorphi sünd, tema metamorfoos jne – toimib lihtsalt nii hästi.

Kaanoni järgi on esimesed kaks "Tulnukat", vastavalt siis Ridley Scotti ja James Cameroni omad, siiani kõrgeimalt hinnatud. Ülejäänud filmidel käis kett juba kergelt maha. Eelmisel kümnendil tehtud eellood "Prometheus" ja "Tulnukas: Covenant" ei kujunenud niivõrd suurteks edulugudeks, kui loodeti, kuid puudutasid sellegipoolest huvitavaid teemasid, arutledes "Tulnuka" universumis inimese ja teda ümbritsevate igipõliste küsimuste üle: kes me oleme, kust me tulime ja kuhu me läheme?

Režissöör Federico Alvarez lubas nüüd aga enda tõlgendusega "Tulnukast" minna tagasi juurte juurde. Ja "Romulusega" ta oma lubaduse ka täidab, kuna uue filmi näol vaatab meile otsa väga klassikaline, suisa valemi järgi tehtud "Tulnuka" film. Looloogika on originaalfilmidest eeskujulikult üle võetud, alates esmasest viljastamisprotsessist, kompanii huvide nimel töötavatest kahepalgelistest androididest ning lõpetades kohustusliku, n-ö "üllatusliku" neljanda vaatusega. Miks muuta midagi, mis toimib?

Paberil ongi nagu kõik paigas, kuid mida ei teki, on see mõnus teadmatusest tekkiv pinge, millega on saanud hakkama algsed filmid (Scott ja Cameron), kus vaataja ei teadnud, mis täpselt pimeduses varitseb, kuidas seda miskit tappa, kui palju teda on jne.

Alvarez purjetab enda eelkäijate rasva peal, kuid positiivne on see, et ta ei sõida selle käigus karidele. Ta on igast eelnevast filmist midagi kokku laenanud ja need arvestatavaks tervikuks kokku õmmelnud. Lisaks üldisemale ülevõetud süžee ülesehitusele leiab iga mõne hetke tagant väikese viite nii originaal- kui ka eellugudele, kas siis visuaalselt või suisa otsetsitaadina dialoogis. Uusi ideid on pigem vähem, kuid neid siiski on.

Nimelt on Xenomorphile seekord jahtimiseks ette söödetud hoopis grupp hilisteismelisi koloniste, kes proovivad türanliku Weyland-Yutani korporatsiooni kaevandusplaneedilt põgeneda parema keskkonna ning võimalustega planeedile kõrvalsüsteemis. Kuna reis on pikk, on vaja teekonna mööda saatmiseks vaja krüokambrikesi, mille leiab äkitselt orbiidile ilmunud kosmosejaamast Renessanss.

Noorte seadmine sündmuste keskele, annab filmile kergelt teistsuguse varjundi, puistades "Tulnukale" peale tiinekaõudukatest päris stiilikihi: on kerget suhtedraamat, juhusuhtest tekkinud rasedust, toredat arulagedat loba ja muidugi pea laiali otsas ringi jooksmist.

Võrreldes kahe värskema filmiga on mänguvälja taaskord koomale tõmmatud, noored on surutud hüljatud teadustööle keskendunud kosmosejaama, kinnistesse koridoridesse, eluvaenuliku kosmose keskele, kust teatud põhjustel põgeneda pole kuhugi. Lisaks on sisse toodud ka ajaline piirang: kosmosejaam on kokkupõrke trajektooril planeedi rõngastega. See kõik lisab pinget, kuid ei lahenda peamist probleemi: kuidas vaatajat üllatada?

Kuna Tulnuka-filmidel on popkultuuris mäekõrgune maine ja kohalolu, kõik umbes teavad, mis filmis juhtuma hakkab, siis siin selle teadmatuse hoidmise peale ka ei mängita. Peaaegu kohe peale facehugger'itega kontakti loomist räägib kosmosejaama ainuke "ellujäänu", teadusohvitser, tehisinimene Rook, kelle kehastamiseks on surnust üles äratatud esimeses "Tulnukas" mänginud näitleja Ian Holm, kiirelt ja täpselt ära, missugune on ühe tulnuka moondetsükkel. Šokk ja inimlik nõrkus (või armastus), ka nooruslik uljus ja kogematus ei lase noortel aga kalkuleeritud otsuseid teha ning kõik läheb oodatult aia taha.

Võiks ju teha kriitikat, et jälle on õudukategelased rumalateks tehtud. Tõepoolest, aga samas loo kontekstis on see ära õigustatud, tegu on ju siiski hilisteismeliste noortega, pole ime, et äkiliste sündmuste keerises tehakse läbimõtlemata otsuseid.

Film saab seesuguse asjade õigustamisega üldiselt ka hästi hakkama. Näiteks, kuidas teha tüdrukust, kes pole kunagi varem relva käes hoidnud, tõeline märulikangelane? Lihtne, tuleb anda talle kätte relv, millesse on sisse ehitatud tugisüsteem, mis ei lase oma vastasest mööda tulistada. Aga mida teha tulnukate söövitava vere vastu? Ka sellele leiti väga loogiline lahendus, mis käivitas omakorda laheda tulevärki täis episoodi. Lahedat badass'ilikku märulit on siin küllaga, ka pilku pöörama panevat keha-õõva. Need on filmi tugevamad küljed.

Film näeb visuaalselt enamasti hea välja, suuresti tänu sellele, et kasutatud on palju praktilisi efekte, taaskord kummardus 1979. aasta originaalfilmile. Arvutiefektidest küllastunud filmimaailmas on see mõnus ja värske vaheldus. Ka kogu produktsioonidisain annab head retrohõngu. Kerge prohmakas on tehtud aga Ian Holmi näo genereerimisega, mis tõmbab kahjuks vaataja loomaailmast korraks välja. Võib küsimuse alla seada, kas päriselt oli vaja Holmi nägu sinna animeerida? Midagi erilist see loole ei lisanud ja töötas pigem odava nostalgialaksuna.

Kuigi film teeb justkui palju asju õigesti, jääb siiski lõpuks sisse pisut kahetine tunne. Ühelt poolt saame me korraliku "Tulnuka" filmi, mis on kergelt ümberpakendatud, kaasajastatud, noortepärastatud, millele on tempot juurde lisatud. Aga siiski oleme me seda kõike suures osas juba näinud. Vähesed värsked lisandused suudavad filmi ääri-veeri küll veel pinna peal hoida, kuid tekib küsimus, kas siit on kuhugi edasi liikuda, ilma, et asi end täielikult ammendaks? Ehk kuulub ka Tulnuka frantsiis ise juba külmakambrisse.