Mantlipärija
Le successeur
Xavier Legrand
Prantsusmaa-Belgia-Kanada
KP Distribution

Tunnistan kohe, et siinsed punktid on paremad kui film ise. Selge see, et iga filmi tuleb osata hinnata objektiivselt ja kaaluda täpselt tema väärtust erinevates stsenaarsetes või tehnilistes kategooriates, aga ma lisaks siia midagi veel. Iga filmi tuleks julgeda hinnata ka subjektiivselt, sest inimestena oleme kõik erinevad ja lausa imelik, kuivõrd kriitikkond vahel on varmalt valmis ühtmoodi mõtlema – enamasti küll lihtsalt hirmust erineda.

See siin on, ma arvan, subjektiivne hinne, sest midagi mul nende kadumislugudega on – "The Changeling", "Gone Girl", "Spoorloos" ... Filmid, mis poevad naha alla ja ei taha sealt kuidagi ära minna ka külma higiga. Tunne, et peseks selle filmi lihtsalt enda pealt maha, aga ei käi need asjad nii lihtsalt.

Oma eelmise filmiga "Hooldusõigus" sisuliselt kümnesse paugutanud Xavier Legrand on nüüd tagasi romaani ekraniseeringuga, kus moeloojatest isa-poega on üksteisest võõrandunud ja nende teed ristuvad taas vaid siis, kui pojal tuleb minna pärast isa järsku surma Quebeci üle vaatama tema valdusi ja mõtlema, mida teha maja ja selle sisustusega. Majas on aga – liigpalju ette ütlemata – sisu rohkem kui poeg oleks oodanud, ja nüüd tuleb hoopis uusi traumeerivaid probleeme hakata lahendama.

Usun, et see raamat on väga hea, sest jäi pisut puudu isa ja poja omavahelisest suhtest ja paralleelidest, mis ilmselt raamatus olemas on. Filmi pingeline ja ebamugav pingekruttimine täidab edukalt esimese kolmandiku, teises hakkavad süžeeniidid end lahti kerima ja film läheb kohati pisut jantlikuks, aga lõpuosa isa matusel on jällegi täiesti fantastiline, kui mingid saladused hakkavad välja tulema.

Kuidas küll veel sellest filmist nii rääkida, et midagi ei reeda – pole aimugi. Minge ja vaadake ise, aga garantiid muidugi pole, et meeldib, sest olen kuulnud mitmelt inimeselt ka seda, et jättis leigeks. Mulle mõjus ikka samas väga ebamugavalt, ja ajal, kui enamus filme ei mõju üldse mitte kuidagi, on see väga suur asi.

4 / 5

Surm on elavate probleem
Peluri - Kuolema on elävien ongelma
Teemu Nikki
Soome
Estinfilm

Matusebürookomöödia on nagu omaette alažanr, mille rekord kuulub siiani Tony Richardsoni filmile "The Loved One" (1965), aga massilise populaarsuse tõi ilmselt telesari "Six Feet Under".

Ka Skandinaavia morbiidselt musta huumoritraditsiooniga läheb see teema imetabaselt kokku, ainult, et... Kui palju on "Surm on elavate probleem" õigupoolest komöödia? Selge see, et ilma üsna karmi huumorita me Teemu Nikki filmi ette ei kujuta, aga siinseks keskseks teemaks kujuneb hoopis ühe peategelase kõikehõlmav hasartmängusõltuvus, millele annab sobiva ilme Pekka Strengi pikk, peksasaanud koera nägu. Filmi teisel peategelasel on aga mingil seletamatul moel puudu aju... Kaduvväikese aju ümber saab omajagu nalja, aga kokkuvõttes mõjub see just sellena, mis ta on – ajuvabadusena.

Pisut ebaühtlane film, mis otsib oma tooni ja päriselt ei leiagi, aga iseenesest on sümpaatne kaastundlikkus ja keeldumine hukkamõistust ja moraliseerimisest. Kui luukered on kapis, siis äkki polegi nii tark püüda neid summutada, vaid pigem tuleks kontidel reipalt trummi klõbistada.

3,5 / 5

Tulnukas. Romulus
Alien: Romulus
Fede Álvarez
USA
Hea Film

Kui Ridley Scotti kahe hiljutise "Alieni"-sarja möödalasu "Prometheuse" ja "Covenanti" puhul jäi mulje, et reklaamisektorist tulnud kommertsfilmimehel käis katse Alieni-maailma filosoofiliselt laiendada-selgitada lihtsalt vaimselt üle jõu, siis on "Romulust" algusest peale turundatud kui tagasi juurte juurde küünitavat žanrifilmi, mille eesmärk on mõjuda kosmosetrilleri ja elukaõudukana. Tõsi, "Romulus" on austusavaldus kuni selleni välja, et laiemad sisuliinid on peaaegu täiesti võrreldavad 1979. aasta originaalfilmiga (umbes nagu "Tähesõdade" reboot "The Force Awakens"), aga lisatud on vunki ja tempot ja efekte, kuna aeg on selline.

"Romuluses" on natuke liiga palju kummi, et asi päriselt õudsena mõjuks ja mingist hetkest tabab seda sama needus, mis saatis peaaegu tervikuna David Fincheri filmi "Alien 3", kus ühest hetkest muutus kogu film lõputuks klaustrofoobiliste koridoride ja järsult sulguvate-avanevate vaheuste jadaks.

On päris keeruline ka siin jälgida kosmosejaama geograafiat, kes kus asub ja millisest uksest sisse saab või ei saa ja kokkuvõttes pole see ka kuigivõrd huvitav, aga mingeid uuendusi võib siin ka tunnustavalt ära märkida, näiteks oma olemust tarkvarauuenduse peale muutev android või trikid happe ja kaaluta olekuga.

Näitlejatest on täiesti arusaamatu, milleks tagasi tuua surnud Ian Holmi digitaalset nägu kandev robot, aga plusspoolelt ei saa ikka kuidagi selle vastu, et Cailee Spaenys on midagi nii erilist, et suudab ka päris ise filmi vajadusel välja vedada. Pealtnäha selline petlik hall hiireke, aga sisemist jõudu ja sarmi ajab üle ääre. Kinnituseks rida roll tipptaseme filmides, kaasa arvatud üks mu tänavune lemmik "Kodusõda".

"Romulus" pole vähemalt piinlikult halb (jah, "Alieni"-sarja latt on praegu nii all) ja aitab selle loo tuua uue põlvkonnani, aga ega seda otseselt vaja ka ei ole. Üle pika aja on mul aga tunne, et sellest sarjast võib ehk tõepoolest veel midagi saada.

3 / 5