Navigaator Pirx
Test pilota Pirxa
Marek Piestrak
Poola-Eesti NSV
Eesti Filmi Instituut

Eesti-Poola ühistööna 1979. aastal valminud ulmefilm tegeleb tänapäeval päris moodsate tehisintelligentsi teemadega ja kuigi ei inimkehaga robotid ega kosmosereisid pole tänapäeval enam kõige olulisemate teemade hulgas, on Pirxis paljutki, mida vaadata. Ühe filmiga lennutati eestlased tavapärasest kolhoosist-põllult-kalurikülast Saturni rõngaste juurde, kaaslasteks mitte partorgid ja tšekistid, vaid robotid. Lähemalt ja pikemalt kirjutasin "Navigaator Pirxist" juba selles loos.

Soovitan ikka kindlasti kinos ära näha, kuigi linastusi tuleb taga otsida kui tolmukübet avakosmoses.

3,5 / 5

Suur vanker
Le Grand Chariot
Philippe Garrel
Prantsusmaa-Šveits
Otaku

Tänapäeval on kindlasti kuulsam Philippe Garreli poeg Louis, kes on end näitlejana mänginud oma põlvkonna prantsuse tuntumate nägude hulka ning isa eeskujul ka paar filmi lavastanud, aga isa Philippe on vähe tuntud, aga arthouse-ringkondades oma tunnustuse pälvinud üsna avangardistlik lavastaja, kelle filme on alati keskmisest keerulisem vaadata, aga tal on ka keskmisest rohkem öelda või näidata.

Garrelil on komme kaasata ka oma lähedasi – Louis tegi isa filmis debüüdi juba viieaastasena, 1989. aastal – ja nii ka siin. Nukuteatri direktori lapsi mängivad ta enda lapsed Louis, Esther ja Léna. Film on sellest, kuidas nukuteater järgmisele põlvkonnale edasi anda, ja selgelt autobiograafilise mõjuga. Garrel aga otsustab lavastada ka "iseenda" surma ja näidata, kuidas elu pärast teda edasi läheb, mis on päris julge käsitlus. Lavastada ja näidata oma laste kurbust ja pärandi lagunemist. Elude edaspidist ettearvamatust.

Film on Garreli kohta üsna sirgjooneline draama, mis räägib laiemas plaanis ka kunstnikuks olemise raskusest üldse. Sellest, et see pole peaaegu kunagi mõistlik valik, ja et igaüks peab kunstis oma tee leidma, vahel õnnestunult ja vahel mitte

"Suur vanker" tõi Garrelile ka Berlinale parima lavastaja Hõbekaru eelmisel aastal.

3 / 5

Muusika
Music
Angela Schanelec
Saksamaa-Prantsusmaa-Kreeka-Serbia
A-One

Aasta turundustegu levitaja A-One'ile, kes sellise filmi julges kinno tuua. Angela Schanelec on väga avargardistliku ja minimalistliku käekirjaga lavastaja, kes on siinkohal võtnud väga lõdvalt lavastada Oidipusse müüdi. See eelteadmine hoiab filmi koos ning laseb antiikmüüdi motiive ja sisupöördeid loos lahedalt aimata.

Samas ma pole kindel, et ilma selle eelteadmiseta paljud loo ära tunneks ja ilma selleta on filmi võrdlemisi keeruline jälgida, sest Schanelec kasutab väga pikka kaamerafookust, filmid on üles ehitatud staatiliselt, näitlejatel on instruktsioon emotsiooni näidata võimalikult vähe, tihti koosneb film justkui pannoodest, kus on filmitud mingisse poosi tardunud näitlejaid.

Ühesõnaga, see kõik on vormiliselt päris huvitav, aga pole minu arvates alati sisu teenistuses. Teatrinäitleja haridusega Schanelec tundub olevat hardcore-intellektuaal (Shakespeare'i tõlkija saksa keelde koos abikaasaga!) ja tal on selgelt lavastajana oma väga tugev ja eripärane käekiri, aga selleks, et mind veenda, et ta kunstilised otsused oleksid minu arvates õiged, tuleb meie tutvust veel pisut pikendada ja süvendada.

"Muusika" vaatamise järel ma selles veel päris veendunud pole. Aga omapärane film, mida tasub vaadata, ainult kannatust tuleb varuda ja ennast filmi rütmi sisse viia.

2,5 / 5

Ära räägi kurja
Speak No Evil
James Watkins
USA
Hea Film

Kui Taani-Hollandi film "Ära räägi kurja" oli lugu kurjuse paratamatusest ja põhjendamatusest, siis Ameerika versioon üritab öelda hoopis midagi muud, otsides esiteks pealtnäha kena, aga tegelikult maniakaalse võõrustajapaari tegevusele mingit sotsiaalset põhjendust (viide ärakasutamisele lapsepõlves) ja teiseks näidates seda, et meie kõigi sees on olemas loom, kes on võimeline hädaolukorras ja ellujäämise nimel tapma.

Kui Euroopa film oli meie kaasaegse heaoluühiskonna mugandumise kriitika, siis see siin jääb domineerima üldameerikalik võitjamentaliteet. Ja sellisena on see uusversioon originaalist kordades nõrgem, kuigi James MacAvoy paneb päris sarmikalt hullu.

2 / 5

Ohtlik kallim
Strange Darling
J.T. Mollner
USA
ACME

Vaatasin siis ka järgi selle haibitud Ameerika sarimõrvari-filmi ja midagi siin nüüd oli, aga laias laastus siiski pettumus. Suure kirjaga kuulutatakse alguses välja, et see on võetud 35mm filmilindile, aga erilist võitu ma sellest enesekindlast kunstilisest otsusest ei näe, pigem piinlik, et nii suurelt välja hõigatud loosungile järgneb film, mille oleks võinud ka telefoniga üles võtta.

Kuuest peatükist koosneva filmi episoodid on segamini aetud, et hoida dramaturgilist pinget ja pakkuda ootamatuid süžeekäike, mis tõesti osalt ka õnnestub. Filmis on omajagu verd, sellega pole tagasi hoitud. Toon on vali ja labasevõitu, koloriit ere ja värviline.

Pole kõige huvitavam vaatamine, aga eraldi plussina tooks välja paar lõpustseeni, kus on tegelikult näha, millise sügavuseni see film oleks võinud küündida, kui oleks rohkem vaeva näinud või lihtsalt kunstiliselt õigeid otsuseid teinud. Lõpustseen on kohe isegi päris hea. Too little too late.

2 / 5

Igavesti
For evigt
Ulaa Salim
Taani-Island-Norra
Estinfilm

Uus sajand on toonud uue žanri – kosmosemelodraama. Ulmeteemad segunevad tunnetega, eleegiline heliriba paneb meid hambaid kiristades läbi kannatama erineva pikkuse ja kaalukategooriaga teostest, kus tõdemus, et jaa, inimene on nii väike, põrkub tõdemusega, et jaa, kosmos on nii suur, aga jaa, inimese sisekosmos on veel suurem ning üksikisiku eneseohverdus on vaata et jumalik. "Interstellar", "Gravity", "First Man", "The Midnight Sky", "Ad astra", viimastest Adam Sandleri "Spaceman" jne.

Kuigi filmis "Igavesti" siirdutakse hoopis sügavikku maakoort lappima, siis on kogu siinne ulme-element ainult vabanduseks melodraamale hoog sisse lükata. Tundub, et nii ainult suhtelugu kui ka ainult ulmelugu oleksid märksa huvitavamad, sest need kaks komponenti siin sel moel kokku surutuna mingit uut väärtust küll ei tekita.

"Igavesti" on üsna tüütu ja labane tundlemine ning tagant on lausa kumamas konservatiivne pro-life sõnum. Õpime, et ükski karjäär ei ületa igavat pereõnne ja sündinud laps on parem kui sündimata laps. Nende käibetõdedeni jõudmiseks aga ei ole vaja siirduda maakoort parandama ega ka vaadata kehva Taani filmi.

1,5 / 5

Sülita mulle näkku
Manfred Vainokivi
Eesti
Filmivabrik

Pidin kõigepealt korraks kontrollima, et milline film see nüüd oligi, sest elemendid kipuvad korduma... See on nüüd see film, mis esilinastus PÖFFil eelmisel aastal ja kus on taas jah jälle kaks vanakooli filmimeest Kristjan Svirgsden ja Edvard Oja tegemas sedasama, mis alati – jauramas minevikusaavutuste ja ebaõiglase oleviku üle. Juba eelmises Vainokivi lavastatud filmis "The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör" (2021) oli üheks dramaturgiat käivitavaks tegelaseks ka minu raamat "101 Eesti filmi" ja nii ka siin.

Iseenesest väga meelitav, et seda lausa kahel korral stsenaarse instrumendina kasutada saab ja tuleb öelda, et kui esimesel korral oli see lihtsalt natuke mõttetu trollimise tööriist, siis nüüd tuleb kombinatsioonist raamatuga välja päris ilus mõte. Film toetub väga tugevalt 2008. aasta lühidokile (alla poole tunni) "Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan" ning kasutab nii tolle stseene kui välja jäänud materjali. Vaidluses, kumb on kõvem filmimees, jääb kajama Svirgsdeni enesereklaam, kes räägib sissekandest Eesti Entsüklopeedias, koostööst BBC ja Deutsche Wellega jne.

Kerime nüüd 15 aastat edasi ja nende üllatuseks tuleb välja, et "101 Eesti filmi" raamatus on sissekandega hoopis Edvard Oja "Autoportree emaga", aga Svirgsdenit mitte. Hea näide sellest, et ehk saab vahel ka ise oma soovide ja sõnade järgi ajalugu kirjutada, aga adekvaatseks hinnanguks on parim siiski kõrvalseisja pilk.

Kuna raamatus pole ka Vainokivi – vähemalt oma sissekandega, raamatus on mainitud küll neid mõlemaid, lisan tõe huvides, ja soovitan vaadata ka sedasama "Emumäe Eedit" –, siis pöörab nende ühine teravik Eesti Filmi Instituudi suunas, kes väidetavalt aastaid ei andnud Svirgsdenile raha Jüri Arraku doki tegemiseks ja filmis jäetakse äärmiselt ekspluatatiivselt mulje, et EFI on kaudselt Arraku surmas süüdi, mis on muidugi võrdlemisi alatu populism.

Vaatame siis lähemalt, mis seal juhtus. Svirgsden küsis arendustoetust nii EFI-st kui kulkast ja sai mõlemast kaks korda eitava vastuse aastatel 2015 ja 2016. Nagu ma aru saan, andis ta end ise üles ka projekti produtsendi, režissööri, stsenaristi ja operaatorina (!), omamata eelnevalt mitte ühtki produtseerimiskogemust. Filmitegemine pidi ju olema kollektiivne kunst, aga Svirgsden ei saanud ilmselt seda memo kätte. 2016. aastal sai samast voorust toetust ka Kinoport Filmi projekt "Savvusannasümfoonia", nii et otsused said vist siiski õiged tehtud.

Ma sügavamale sellesse ei sukelduks, miks nõrgale projektile kaks erinevat komisjoni kahel korral raha ei andnud – võiksin veel pikalt kirjutada –, aga tõe huvides tundus õige see üsna kallutatud tõlgendus püüda veidi sirgemaks lükata.

Film ise on kokkuvõttes potentsiaalselt sümpaatne, aga kokkuvõttes siiski üsna laisk toode, mis põhineb suures osas juba tehtud asjadel ja juba mõeldud mõtetel. Ka tehniliselt on omajagu absurdseid kordusi ning filmi liigub kahe erineva ajaliini vahel üsna seosetult.

Sellel on teatud kroonikaväärtus, jälgida taas neidsamu tegelasi, aga tegelaste mõtteseisundis või ideoloogias pole nende filmide vältel märgata mingeid muutusi, ainult tervis läheb halvemaks. Kuna me kõik läheme siit jalad ees, siis sellise mõttega filmi võiks teha ükskõik kellest. Filmi "Sülita mulle näkku" (Kes ja kellele? Ja miks?) põhjal ma ei näe, miks nendeks uurimisobjektideks peaks olema just Oja ja Svirgsden, kes oma asja kinolinal väga vaimukalt juba 2008. aastal ära tegid

1,5 / 5

Hellboy: Murtud mees
Hellboy: The Crooked Man
Brian Taylor
USA
Hea Film

Põrguvärk tõesti: kuidas on see võimalik, et ennast kinos varem nii võimekana näidanud tegelaskuju (Gullermo del Toro "Hellboy II" on ikkagi meistriteos) on nüüd paari viimase sammuga jõudnud sinna kõige alumisele odavtoodete riiulile, kust millegi võtmiseks tuleb selg küüru tõmmata?

Mida iganes siin algse koomiksiga teha üritati, tuleb see kinematograafiliselt liigitada ikkagi rämpsu hulka. Siin on õrnu varjundeid Apalatšide elanike müütidest ja uskumustest ning mahajäetud kaevanduste saladustest, aga see kõik muutub kinolinal mingiks segapudruks, kus soovitud klaustrofoobiast saab lihtsalt tegijate fantaasia piiratus, tuhnitakse ühes ümbruskonnas ringi, absurdsed üleloomulikud tegelased kobivad kaadrisse ja kaadrist välja kordamööda nagu ootaks teatrilava kõrval järjekorras.

Eriefektid on üsna kohutavad ja kas selle Crooked Man'iga ehk surmaga, kes niiviisi kaela külje peale raksutab, ma juba ei näinud mingit filmi? Paranoias hakkan kahtlustama "universumit". Nagu meil neid halbu universumeid veel vähe oleks, palun mitte.

1 / 5