Naine ja...
Kobieta z
Michał Englert, Małgorzata Szumowska
Poola-Rootsi
Artgene

Nägin seda filmi juba umbes aasta tagasi, nii et detailid on tuhmunud, aga üldmulje mitte. Väga sümpaatne poola film ühe transnaise kulgemisest loomuliku mina suunas. Ja kui see teekond pole ilmselt kuskil lihtne, siis seda vähem on see seda 1980. ja 1990. aastate katoliiklikus Poolas, kus transsoolisust peetakse mingiks homoseksualismi värdvormiks. Hälbe hälbeks.

Lavastaja Małgorzata Szumowska filmograafia on nagu sotsiaalsete valupunktide checklist, mis võib tunduda veidi mehaanilisena, aga selle meetodiga on ta ikkagi suutnud ka paar päris head filmi teha ("Keha", 2015; "... nimel", 2013). Ja äkki mulle see käesolev trans-film meeldib isegi ta seni nähtud asjadest kõige rohkem.

Küll üsna standardne narratiivne ajastudraama, aga hästi tehtud, empaatiline ja olulisel teemal. Kõik eesti transfoobid, kinno nüüd.

3,5 / 5

Légua
Filipa Reis, João Miller Guerra
Portugal, Prantsusmaa, Itaalia
A-One

Alustuseks muidugi tore, et eesti kinolevisse jõuab ka ebatavalisematest päriolumaadest puhast arthouse'i ja aeglast kino, mis on juba oma pagunid nõudlikuma publiku ees, Cannes'i "Quinzaine des cinéastes" kõrvalprogrammis esilinastudes välja teeninud.

Film aga kahjuks ei vea päris välja. Sümpaatne, et alguses võetakse väärikas vanale kultuurile omane rahulik tempo ja ei püütagi eriti müüa vaatajale mingit lugu või tegevust. Me saame ju niigi aru: vaene pere hooldab rikkurite tühjaks jäetud villat ootuses, et pererahvas kunagi koju tuleb. Samm-sammult näeme esimese pooles tugeva perekonna vaikset murenemist, kui ühel põhjusel lahkub üks ja jääb kõrvale teine. Võõrandumine, miskommunikatsioon.

Seni on kõik hästi, aga teine pool jääb kinni haigehoolduse protseduurilisuse detailsesse kujutamisse, lisamata tegelikult midagi uut või väga huvitavat juba seni loodule. Ja 10-15 minutit enne lõppu oleks justkui ärgatud: pagan, me teeme ju portugali filmi, aga kus on maagiline realism, allegooria ja kõik see värk? Paneme nüüd! Ja siis ongi rida seosetuid stseene, mille eesmärgiks on viia kogu mäng reaalsuse piiridest välja, kujundlikumale tasandile, aga fantaasia ei lähe kaasa, sest see kõik tundub täiesti põhjendamatu. Aga näed, Cannes'i valijad lollitas ära.

2,5 / 5

Jokker. Folie à Deux
Joker. Folie à Deux
Todd Phillips
USA
ACME

Eks nüüd sai selgeks, et kuningas on alasti. Või noh, mis kuningas nüüd... vaid "Hangoveri" filmisarja lavastaja Todd Phillips. Vaatamata kiidukoorile ei suudetud mind paar aastat tagasi siiski ära veenda, et "Jokker" on midagi muud kui üks õõnes ja epateeriv poosivõtt, millel filosoofilist sisu umbes koolikirjandi sügavuse jagu.

Nüüd oleme jõudnud teise osani, mis kontseptuaalse konstruktsioonina võiks ju olla huvitav – Phillipsi vasturünnak alt-right trumpistidele, kes tegid tema Jokkerist endale süvariigivastase iidoli, õigustades ta teguviisi –, aga olgu see konstruktsioon nii tahtlik kui tahes, siis film lihtsalt ei kõla kokku. Ei jookse. Lausa koperdab.

Isegi kui "Jokker 2" on teadlikult valinud n-ö enesetapu tee, et teha ots peale igasugusele maniakkide heroiseerimisele, siis on siin kahjuks võetud mingil hetkel vastu otsus lahendada asi muusikali vormis, millest Phillipsil ei käi absoluutselt jõud üle. Laulunumbrid mõjuvad nagu hädapidur ja pärast on rongi taas päris keeruline jälle käima ja sõitma saada kuni järgmise pidurdusmomendini, mida hakkab filmi edenedes tulema järjest tihedamalt.

Tunnistan üles, et hindan kõrgelt nii Joaquin Phoenixit kui Lady Gagat (tõesti, alati lahedad rollid tal) ja ka siin võiks nad tegelastena, isegi inimestena olla sümpaatsed või mõistetavad, aga kõik see laulude ja muu mudruga tekitatud tinglikkus tapab meie suhte. Phoenix tundub siin veel enam olevat šnitti võtnud Charles Mansonilt, aga sellest hoolimata õnnestub filmi jooksul paar korda tukastada.

Vähemalt on üsna kindel, et järjele enam järge ei järgne, aga mürki võtta ei saa millegi peale. Pealkiri on ju nii intrigeeriv - folie à deux on kahe inimese n-ö ühine või jagatud psühhoos –, aga filmina põeb uus "Jokker" oma psühhoosi üksi, ei suuda päriselt aru saada, mis ta olla tahab ja tulemusena ei saa sellest aru ka publik.

2 / 5

Grand finale
Fullt Hús
Sigurjón Kjartansson
Island
Estinfilm

Islandi must komöödia osutub ühte serva pidi taas laibalohistamise žanrisse kuuluvaks teoseks. Filmi esimene pool on tegelikult päris meelelahutuslik, kui laiast ilmast naaseb kodumaale staartšellist, kes osutub totaalseks perverdiks. Tšellisti rollis tunneb end väga koduselt Hilmir Snær Guðnason ja lootust on, et tuleb selline tugeva käsikirjaga ja karakterdraama joontega must komöödia, mis kommenteerib vaimukalt ka #metoo ajastut.

Aga ei midagi. Filmi teine pool mandub täielikku jantkomöödiasse, kus usutavuse valulävi (ehk võiks nii tõlkida suspension of disbelief'i) tuuakse nii madalale, et jääb vaid imestada, kas kõik need teist poolt hõlmaval kammerkontserdil olevad inimesed on pimedad või rumalad. Ma ei arva, et fantaasia on keelatud ja kõik peab olema nii nagu päris, aga meie tegelikkuse raamides püsiv film peaks mingeid reegleid siiski järgima.

Kahjuks raisatud võimalus.

1,5 / 5