Kui eelmisel aastal lõid üleilmse kinofenomeni kaks tõeliseks gigandiks ja kassahitiks kujunenud filmi "Barbie" ja "Oppenheimer", mida ühe katustermini all tunti ka kui Barbenheimerit, siis tänavu võib sama nurga alt vaadelda Francis Ford Coppola "magnum opus't" "Megalopolis" ning tõelise popkultuurilise laine tekitanud Todd Phillipsi linateose "Jokker" järge "Jokker: Folie à Deux". Koos moodustavad nad Megajokalise, omamoodi antifilmide tandemi, mis lööb sind kõhtu nagu palavikuunenägu. Konventsionaalses mõttes on neid keeruline lugeda õnnestunud filmideks, kuid ometi on mõlemad intrigeerivad ja väärivad vaatamist ja harutamist.

"Megalopolist" ja "Jokkerit" ei seo seejuures omavahel üksnes samasse ajaauku sattunud linastusperiood, ühisosa on leitav nii filmide sisus kui ka neid ümbritsevas laiemas diskursuses, publiku vastuvõtus, kassaedus ja muus. Seetõttu ongi kohane need kaks filmi võtta vaatluse alla ühes artiklis ja suruda end nägu ees filmiilma, mille puhul ei saa kindel olla, kas nutta või naerda.

"Megalopolis" kui eklektiline Tigutorn

"Megalopolis" leiab aset alternatiivajaloolises 21. sajandi New Yorgis ehk Uus Roomas, millega Coppola tõmbab paralleele Rooma vabariigi lagunemise ning tänapäeva ühiskonna allakäiguga. Lugu keerleb rikka ja uuendusmeelse arhitekti Caesar Catalina (Adam Driver) ning Uus Rooma korrumpeerunud linnapea Franklyn Cicero (Giancarlo Esposito) ümber: Caesar tahab dekadentsi langenud linna luua enda nägemuse järgi utoopiaks – Megalopoliseks, Cicero üritab seda ära hoida, klammerdudes võimu külge ja õõnestades visionäärist arhitekti jalgealust.

Kogu narratiivne ja ideeline pool on filmis korralik segapundar: mõtteterasid ja tsitaate lendab igas stseenis sellisel hulgal, et kui filmi alapealkirjaks on märgitud "Valm", siis samahästi võiks ta olla ka "Jutlus". Coppola on end asetanud suure prohveti rolli, kes läbi enda tegelaste kõne maailma õpetab ja pragab. Põhiline mõtteliin kõneleb sellest, et maailm on hukas ning me vajame võlukeppi, millega kõik ümber luua. Filmis on selleks Caesari avastatud või leiutatud ehitusmaterjal megalon, millest on võimalik vormida eeldatavasti kõike, mida hing ihkab – ainult ettekujutus on piiriks. Mis see megalon täpselt on, kuidas loodud ja mida kõike tegelikult võimeline tegema, filmis täpselt ei selgitatagi, vihjates vaid õrnalt, et Caesar omandas võimu uue substantsi (ja seejuures ka aja) üle oma naise surmast saadud traagilise kogemuse kaudu.

Coppola töötas "Megalopolise" kallal vahelduva eduga suisa 40-aastase perioodi jooksul. Selle aja peale kirjutas ta filmi mitu korda ümber ja kui lugeda filmi tootmisprotsessi kohta, siis ilmneb, et ka filmimise ajal olid väga paljud asjad lahtised, selgusid kohapeal, oli palju niisama passimist. Muidugi on filmitegijatel erinevad lähenemisvõtted ja töömeetodid, mõned tahavadki rohkem vabadust, teised panevad kogu võttekava rangelt paika. Kuid "Megalopolisest" kumab küllaltki tugevalt läbi seda kohatist suvalisust ja tihtipeale seosetust materjalikäsitlust. 

Coppola tuli ilmselgelt filmi tegema eesmärgiga tänast filmikeelt uuendada, panna hullu, mistõttu oligi näha vormilahendusi, mida võiks kohata näiteks videokunstis või eksperimentaalfilmis. Eksperimentaalseks võibki seda filmi nimetada, mille valguses ei tundugi madalad reitingud, kehv kassaedu jms enam nii veidrana. Coppola ei läinudki tegema kassahitti, vaid enda palavikulist nägemust ja endast maha jätma hullumeelset pärandit. Kui filmitudeng tahab kohe oma esimeses filmis kõik maailmaprobleemid ette võtta, siis Coppola tahtis sama teha enda viimases filmis.

Kõige huvitavam on film just oma vormi poolest: kasutatakse huvitavaid rakursse, efekte, kadreeringut, montaaži, seinast seina muusikat, helikujundust ja muud sellist, mida kõike võiks näha ka mõnes lahedas arthouse filmis. Filmi visuaalsesse identiteeti on segatud Antiik-Rooma arhitektuuri ja stiili, art-deco'd, mille keskmes troonib igavese sümbolina Chrysler Building, kuid seal kõrval ka kitši ja odavust, mis 21. sajandi globaliseerunud maailma tihti iseloomustab.

Selles mõttes räägib vorm sisule kaasa, sest ka filmikunstis on Coppola väljendanud oma rahulolematust filmi kui kunstižanri mandumise osas, olles varasemalt kritiseerinud näiteks frantsiisifilme, Marvelit, n-ö kiirtoidukino. Nii prooviski režissöör tuua värskendust filmikeele konventsioonidesse ja "Megalopolis" võinukski olla üks väga eriline film, kui stsenaarium oleks kukkunud välja parem. Hetkel on see üks massiivne tsitaadikogumik, millest teise poole moodustab pooleldi piinlik jauramine, mis seejuures laenab oma esituskeele hoopis teatrikeelest.

Oli kummastav vaadata suuri tõsiseid filminäitlejaid nii üle kui ka ala näitlemas sellisel viisil, et sisse lendas suisa Eesti teatrinäitlejate filmiesteetikat. Tahaks arvata, et see oli taotuslik stilistiline valik, sest filmi kontekstis see tegelikult töötas ja lõi taaskord imeliku nihestuse vaataja ja looilma vahele. Ülemklass on filmis konstrueerinud justkui enda kõneviisi, sellise, mille puhul iga lausung on lavakõne mõõtu. Seal kõrval on Coppola maha saanud ka kohati päris arulageda dialoogiga, millest õhkab samaaegselt nii iganenud ideaale kui ka naiivset unistust paremast homsest ja peale kaubaks veel dušimõtisklusi.

Ja kuigi esimene reaktsioon filmile võib tõesti olla, et Coppola sai valmis ühe paraja käkiga, siis ometi oli see kõik ju lõpuks küllaltki meelelahutuslik, veider, samas rapsiv, kuid kätkes endas sõnumit, mis nägi parema homse võimalikkust, seda läbi loomingu, fantaasia ja kunsti – see on ju ometi väga tervitatav. Tsitaatide rohkus mõjus küll veidi uhkustavalt-jutlustavalt, kuid maailm ongi erinevatest tekstidest läbi imbunud ja põimunud nii et ühel hetkel kaobki eristus selles vahel, mis on tõelisus, mis on minu enda mõtted ja mis on fantaasia. Kuid tekstidekülluse all ei jõua kõike süveneda, mistõttu lokkab pealiskaudsus ja nii ei jõua ka Coppola mõttekäigud alati kuhugi välja.

Me elame kiiretel ja tormilistel aegadel – "Megalopolis" on selle elav väljendus.

Jokker ehk kõigi maade incel'id ühinege

Omamoodi Rooma langemist näeme ka "Jokker 2-s", sest esimese osaga tõeliseks fenomeniks tõusnud Todd Phillipsi "Jokker" on nüüd teise osaga paljude silmis lõpetanud nägupidi mudas.

"Jokker: Folie à Deux" annab edasi kohtuprotsessi, kus mõistetakse kohut Arthur Flecki ehk Jokkeri toime pandud kuritegude üle. Jokkerist on saanud nüüdseks suur rõhutute iidol, kes sündinud sotsiaal-majanduslikus kriisis vaevlevast Gotham Cityst. Film peamine idee on, et mitte Arthur ei ole Jokker, vaid see on rahva poolt talle omistatud kuvand, märk, sümbol, kelle taha koonduda. Kuid seda me saime tegelikult juba esimeses filmis teada. Teine osa küll laiendab seda ideed mingil määral, kuid ei lisa eriliselt värsket annust mõtet, mis täielikult filmi eksistentsi põhjendaks. Pigem ongi film suuresti kommentaar või tagasivaade esimesele osale, mille käigus avatakse Arthuri siseilma läbi muusikaliste etteastete. Režissöör Todd Phillips haaras sellega väga otseselt kinni "Jokkeri" esimese osa lõpustseenist, kus Arthur ümiseb laulu "That's Life".

Phillips ei tahtnud ehitada järgmist frantsiisi, Arthur ei tahtnud olla Jokker, ka Joaquin Phoenix ei tahtnud väga Jokker olla, kuid 20 miljonit muutsid ilmselt ta meelt, raha pani kõigi rattad käima. Selle eest saame vaatajatena jällegi Phoenixi väga kandva rollisoorituse osaliseks Arthurina, kes otsib endiselt armastust ja heakskiitu, klammerdudes selle leidmiseks nüüd Lady Gaga kehastava Harley Quinni, filmis Lee Quinzeli külge, kes talle seda pakub, kuid kes on nii nagu kõik teisedki armunud Jokkerisse, mitte Arthurisse endasse. Nende kahevaheline armulugu ei tõuse küll pilvepiirini, kuid Lady Gaga rollisooritus oli sellegipoolest omal kohal ning laulmaski oli teda meeldiv näha ja kuulda.

Otsus, et filmi muusikalised osad toimusid ainult Arthuri enda peas, et see on kõik vaid ühe vaimuhaige sonimine, oli filmi realistlikkuse taotluse mõttes põhjendatud, kuid filmi enda kontinuaalsuse osas mõjus see pigem takistavalt, kui sind jälle kohtudraamast välja kistakse, et teha üks muusikaline number, millel loo kulgemisele on väga väike mõju. Sellest tekkis vägisi teatav slideshow tunne, Kui oldaks üleni muusikali maailma sukeldutud, kui kogu filmimaailm oleks muusikali kui žanri reeglite järgi korraldatud, oleks tulemus ehk etem olnud. Hetkel muusikal kui psühhoosi väljendus ei hakanud lihtsalt õigetel tuuridel tööle.

Film on saanud esimese linastusnädalaga küllaltki madalate hinnangute osaliseks, inimesed sammuvad kuulujärgi massiliselt kinosaalidest välja (minu seansil ei lahkunud küll keegi) ja kuulutavad valjuhäälselt, et tegu on tohutu pettumusega. Naljakal kombel illustreerib fännide seas pead tõstnud pahameel äärmiselt hästi filmi enda sõnumit, kuidas rahvas keerab ära ja läheb pööraseks, kui nende ettekujutus ühest väljamõeldud tegelasest ei ühti tõelusega, sel puhul siis režissööri nägemusega. See on küllaltki tavapärane tegevus koomiksifilmide fännkondade puhul, kes on kurikuulsad just oma toksilise vihkamist õhutava kuvandi poolest. Nüüd kaotasidki incel'id üle maailma mõnes mõttes enda vapilooma, kuna Jokkerit ei olnudki päriselt olemas, oli vaid Arthur Fleck, aga nii nagu filmis, ei huvitu ka päriselus temast keegi. Selle kohta ütleks "faking meta".

Filmi üks suuremaid puudusi oli see, et ta oli lihtsalt veidi igav ja kohati pealiskaudne. Kohtudraamadele omast niigi aeglast tempot tõmmati muusikaliste vahepaladega veelgi alla ning neil puudus laiemas pildis kausaalsus. Visuaalselt oli kogu mornus ja sellele vastanduvad värvikad episoodid imeliselt kinoekraanile tõlgitud, puudu jäi just substantsist, mida muusikalised vahepalad Jokkeri kohtuskäimisele pakkuda ei suutnud.

MEGAJOKALIS

"Megalopolis" ja "Jokker 2" käsitlevad mõlemad ühe põhilise teemana ühiskondlikku allakäiku, dekadentsi, mandumist. Mõlemad filme seob asukohapõhisus, New York kui maailma keskpunkt ja mudel, olgu ta siis Uus Rooma või Gotham City kujul. Kui aga Caesar istub enda elevandiluust tornis, Chrysler Buildingus, siis Arthur Fleck istub Arkhami vaimuhaiglas, olles see kõntsakihi, töölisklassi, ühiskonna äärealadele aetute esindaja, kelle linnaosad Caesar maha tõmbas, et oma utoopia ehitada. Samahästi võiksid filmid aset leida samas universumis, sest ühisosa on palju.

Kui Coppola näeb ette, et ühiskonna päästmine lasub suurte ja rikaste kätes, siis Phillips lootusi ei heieta: maailm on katki ja päris elus ei eksisteeri inimesi, kes aja seisma saaks panna. Aeg seiskub vaid Arthuri hullunud peas, kus lavastuvad tema muusikalised kujutelmad.

Ometi leiavad lõpuks mõlemad lavastajad lahenduse maailma muredele ja valudele ühes ja sama asjas – armastuses. Coppola jaoks on see kogu inimese loomingulisuse keskmeks, impulsiks, mis paneb elama megaloni ja peatab aja, jõuks, mis ehitab parema homse. Phillips näitab, et näidates üles mõistmist ja armastust, võib ka viimse piirini aetud inimene korraks justkui normaalsusesse naasta või vastupidi minna peast veelgi rohkem hulluks ja olla valmis selle nimel kõike tegema. Õnnelik saab selle juures olla aga üksnes siis, kui armastatakse sind sellisena nagu sa oled.

Megajokalis koondab enda alla ka tohutul hulgal raha: kui "Megalopolise" eelarve oli 120 miljonit, siis "Jokkeril" lausa 200 miljonit. Sellega tõestasid Coppola ja Phillips, et veidraid kirefilme saab teha nii omal käel kui ka stuudiorahade eest. Coppola võttis enda vabaduse kindlustamiseks kogu rahastuse enda peale, kuid imetlusväärne on, et Todd Philips suutis läbi stuudiokadalipu enda nägemuse läbi suruda. Pole aimugi, kuidas see tal õnnestus, sest eks seda oli oodata, et muusikali võtmes Jokkeri film, kus peaaegu kedagi maha ei lööda ja maailma ei põletatagi maha, võib fännides pettumust valmistada. Mõlemad filmitegijad näitasid oma tegutsemisega suurtele stuudiotele keskmist sõrme. "Jokkeri" lõpukaadrist võib järeldada, et kolmandat filmi Phillipsi poolt oodata kindlasti pole. Kahtlane on ka, kas Coppolat tulevikus üldse enam režissööritoolist võib leida.

"Megalopolist" ning "Jokker 2-e" võibki lugeda mõnes mõttes anti-filmideks, sest nad eiravad teatud reegleid, mis ajavad vaataja vahel lühisesse. Seda eriti just "Megalopolis" oma kõigi veidrustega, kuid ka "Jokker: Folie à Deux" oma täiesti teise suuna valikuga on vähemalt anti-Jokkeri film. Kuid lõpuks, kui on vaja mingi number neid filme iseloomustama valida, siis jäädki kahe äärmuse vahele limbosse hõljuma, ühel hetkel oled täiesti vaimustunud, kuid järgmisel täpselt sama pettunud ja segaduses. Ja nii nad elavad su peas, võideldes aegade lõpuni või kuniks tuleb järgmine Barbenheimer või Megajokalis.

Mõlemad filmid on kindlasti vaatamist väärt, isegi kui nad pole imelised filmid per se, ometi pakuvad nad elamuse. Mõlemaid, eriti "Jokkerit", ümbritsev vihaloor on selgelt liialdatud. See on lihtsalt mugav n-ö rong, millele hüpata, millega mööda maailma ringi sõita ning millelt mahategevaid meeme laiali loopida. "Megalopolist" ja "Jokker 2-t" on keeruline lugeda headeks filmideks, kuid nad ei ole kindlasti ka kohe mitte halvad, jäävad kuskile vahepeale ning pakuvad mõlemad erilise ja originaalse kogemuse. Eks otsustage ise, kas vihata või mitte, kuid ärge pimesi rongile astuge, kukute muidu rööbaste vahele.