Aeg elada
We Live in Time
John Crowley
UK
Adastra Cinema

Filmi "Aeg elada" poster, kirjeldus, teema ja muu seonduv on nagu üks suur ohutulede meri ning puhtalt välise vaatluse põhjal on ootused madalamad kui muru. Mees ja naine ning armastus ja vähk nende vahel – kõlab nagu klassikaline nutukas ja ei tõota just erilist kunstilist lendu hoolimata sellest, et ma isiklikult oleksin nõus vaatama Florence Pugh'd ka kaks tundi peenraid rohimas või seina värvimas, kuna ta ilmselt suudaks ka nii nappide võimaluste juures auhinnaväärilise rolli teha. Lihtsalt hämmastavalt loomulik näitleja, kes suudab ka halva filmi vaadatavaks muuta.

Siin ei pea ta õnneks aga raskust ainsana oma õlgadele võtma, sest filmi toon ja käsikiri toovad "Aja elada" selgelt võitjate poolele. Tõsi: on vähk ja on armastus ja seda briti armastusfilmide-romkommide krigelevat, aga samas nunnut möödarääkimist, mida ikka ja jälle üritatakse kassaedukalt ellu äratada (enamasti ebaõnnestunult). Kokkuvõttes on "Aeg elada" aga täpselt selline nagu üks seda tüüpi film olema peaks.

Naljakas mõelda, et romantiliste filmide maailmas on justkui endiselt täitmata Hugh Grantist tühjaks jäänud sarmika kohmerdaja suured kingad, millesse üritab siin astuda Andrew Garfield, kes on selles samuti päris hea, kuigi tihti meenutab ta niiskete silmadega katarsise-eelne olek Coldplay kontserdile sattunud turundusjuhti. Ja kogu selle hoolikalt läbi mõeldud koreograafiaga juhusliku armastusväärsuse all suudetakse vähiteemat kõnetada ilma haigust alavääristamata või marginaliseerimata; ilma liigse melodraamata, aga samas tundlikult. Hea töö. Muidu seni võrdlemisi keskpärase John Crowley parim film.

4 / 5

Kelly. Kellegi teise unistus
Helen Lõhmus, Leana Jalukse
Eesti-Prantsusmaa
ACME

Eesti rahvas väärib dokfilme oma naisspordikangelastest. Just ilmus film Anett Kontaveidist, nüüd Kelly Sildarust, tulemas on dokk Erika Salumäest. Alati pole need lood aga kangelaslood ja tihti on huvitavam see, mis jääb heroilisuse taha ning selle teemaga tegelavad nii "Anett" kui "Kelly. Kellegi teise unistus".

"Kelly" saamislugu on eepos omaette. Nagu ma aru saan, siis hakati algselt prantslaste produktsioonina filmima sisuliselt freestyle-promovideot doki vormis, koos kõigi imetabaste trikkide, videotehniliste klišeede tulevärgi ja kiire montaažiga nagu sellistel asjadel kombeks. Kui aga lahvatas Sildaru perekonna skandaal ja tuli avalikkuse ette pikaajaline kuritahtliku ärakasutamise muster, hakkasid prantsuse suusavideomeistrid oma võimetes kahtlema, sest ühtäkki tuli hakata tegema hoopis teistsugust filmi ja päevauudiste foonil oleks suusavideodokk mõjunud pehmelt öeldes kohatuna.

Tundub, et ebatavalise käiguna võtsid sel hetkel lavastaja ülesanded enda peale pooliku filmi produtsent Helen Lõhmus ja stsenarist Leana Jalukse. Mis seal salata, eks tänapäeval saab ka nii filmi tehtud, kui on tarkust nõu küsida ja seda kuulata. Nagu arvata, jääb siin puudu kunstilisest karakterist või nägemusest: film on arhiivikaadrite ja rääkivate peade abil üsna sirgjooneliselt ära jutustatud lugu. Isikupära peaksid lisama Jaan Sinka animatsioonitükid, mis on aga kahjuks võrdlemisi labased ja keeravad tõsise teema täiesti ebavajalikult naljaks. Pigem oleks vast võinud seda teema tõsidust alla joonida, aga ma ju pole ka ise filmitegija ja võib-olla tundus selline toonivalik tegijatele õige mingil põhjusel, mida ma ei näe.

Animatsioon on kahjuks juba ise meie kollektiivses tajus "multifilmilik" või koomiline ja seetõttu mitte päris tõsiseltvõetav, nii et kas seda efekti veel koomikaga rõhutada vaja oli, on kaheldav. Sellisena mõjub film oma olemuselt pigem nn kõrgendatud teleajakirjandusena kui dokumentalistikana, mis avab sellele ilmselt igasuguste voogedastusplatvormide riiulid võrdlemisi lihtsalt, sest üldiselt nende arusaam dokumentalistikast selline ongi.

Selle lihtsa ja vähenõudliku vormi sees aga tulevad käsitlemisele väga suured ja mõjuvad teemad, millele tahaks isegi lausa lisa: üks aktsendi järgi otsustades ameerika päritolu ekspert väidab, et spordikeskkonnas on (alaealise) kuritahtliku ärakasutamise valulävi hoopis kõrgemal või kaugemal kui ühiskonnas keskmiselt, ja kannatustele, saavutustele ja võitudele üles ehitatud mütoloogias muutuvad noored sportlased instrumentideks mingi suurema idee teenistuses ning inimlik aspekt ning nende õigused liiguvad tahaplaanile. Palju on räägitud Hiina ja Põhja-Korea sportlaste puhul sellest, et kaotus tähendab karistust kodus. Sportlase ja treeneri lubamatust seksuaalsuhtest on tehtud mitu mängufilmi ("Slaalom", 2020; "Julie on vakka", 2024), piitsutamisest viimase piirini aga kasvõi iluuisutamisdokk "Üle piiri" (2017). Ka Kelly on justkui vangis oma ambitsioonika isa skeemides, kelle tegevusest jääb filmist küll klassikalise nartsissisti mulje. Tõnis Sildaru lõikab järk-järgult läbi Kelly sidemed muu maailmaga ja loob noore sportlase ümber infomulli, mida kontrollib ainult tema ise.

Kahju, et meedias on nende vahel lahvatanud tüli keskmes raha, sest kahjuks mõõdetakse rahas kõike ka tänapäeva spordimaailmas ja see ongi suuresti probleemide põhjuseks. Tegelik lugu on aga siin inimõigustest ja ärakasutamisest ning "Kelly. Kellegi teise unistus" aitab loodetavasti jätkata Kellyl sportlasekarjääri omadel tingimustel nii kaua, kui ta soovib, ja juhtida tähelepanu sellele, et noored sportlased on ikkagi ennekõike inimesed, mitte masinad, kelle ülesandeks on mõne riigi, meeskonna või maniakaalse vanema unistuste täitmine.

Tohutu respekt Kelly Sildaru ees, kes kogu sellest jamast on tänaseks siiski üsna puhtalt välja tulnud ja tegeleb suusatamisega edasi. Ja täielik iroonia, et inimene võitis Eestile olümpiapronksi ja sellest on kogu juhtumi jooksul väga vähe juttu olnud. Äkki keskenduks olulisele? "Kelly. Kellegi teise unistus" suudab skandaalsuse kõrval nendele olulistele aspektidele ka edukalt tähelepanu pöörata, ja tema lugu lihtsalt läheb mulle korda.

3,5 / 5

Hirmutaja 3
Terrifier 3
Damien Leone
USA
Hea Film

Fenomeniks kujunenud Terrifieri-sari on nüüd kolmanda filmiga jõudnud lõpuks ka Eesti kinolevisse. Unustamatu maskiga pikk kloun Art jätkab oma halastamatute mõrvade seeriat filmisarjas, mille muudab sadade konkurentidega võrreldes eriliseks see, et kuigi tegemist on klounifilmiga, siis "Terrifier" ei ole mingi naljategemine.

Damien Leone filmisari on niivõrd vägivaldne ja verine, et omandab juba otsast teatud unenäolise kvaliteedi. See on vereballett, purustamise ja lömastamise koreograafia. Siin on teadlikult mindud juba nii kaugele, et tapmine on ühtlasi nii täiesti karikatuurne, aga samas üldse mitte naljakas. Terve sarja esimene kill aastast 2016, telesaate juht Victoria Heyes, on läbi kolme osa tõusnud lõpuks Arti parema käe staatusse ja koos mõjuvad nad kohati päris võikalt ja võimsalt.

Osa-osalt on süvenenud ka üleloomulik element, deemonlik kohalolu, mis annab võimaluse mängida selle laiendatud reaalsuse lisatasanditega (raskem vahet teha, mis on päriselt, mis unenägu ja mis ettekujutus) ja film sellest ainult võidab, kuigi tuleb tunnistada, et teises osas suudeti see üleloomulik pool huvitavamalt ära lahendada. Ja kuskile on ära kadunud ka teise osa mõnus synthwave-heliriba, millest on pisut kahju.

Aga selline eriline nähtus igal juhul. Lätis oli filmi vanusepiirang 18, meil on 16. Millele siis Eestis veel üldse 18 pannakse? Aga ka sellisel, pealtnäha läbini nihilistlikul filmil on oma punased jooned. Mõtlesin avastseenis, et noh, kas tõesti teil on julgust väikelast ekraanil ära tappa, aga sinna siiski ei mindud. Lastest saadakse lahti veidi hiljem ja off-screen, aga see-eest korraga.

3 / 5

Vaikne tund
The Silent Hour
Brad Anderson
USA-Malta
Silver Film

Joel Kinnaman on vormimas oma nn meelekaotuse filmisarja, sest alles eelmisel aastal mängis ta John Woo filmis "Vihased pühad" ("Silent Night") meest, kes kaotas kõnevõime ja asus õiglust jalule seadma, siis "Vaikses tunnis" tuleb tal kehastada politseinikku, kes kaotab kuulmise ja tal tuleb asuda õiglust jalule seadma.

Tulemuseks mitte paha väike ja kompaktne märulifilm kinnises keskkonnas, Bostoni lagunenud korterelamus, mis on nagu getoversioon Nakatomi Plazast. Üheksakümnendatest triivib välja sarnastes majades pool elu filme teinud Mekhi Phifer, kes on alati lahe vaadata. Lugu ise on üsna usutav, kui välja arvata see, et mugavuse mõttes saavutab Kinnamani tegelane ülikiirelt hea viipekeeleoskuse, aga midagi peab sel vaesel mehel ju varuks olema.

Näitlejana on tal siin pisut parem kontakt oma tegelaskujuga kui Woo filmis, aga loo ootamatu pööre on selge juba avaminutitel, mis võtab kogu filmil osalt hoo maha. Kujutan ette, et täitsa okei vaatamine, kui voogedastuses midagi paremat parasjagu oma kuutellimusega pihku ei jää, aga kinost peaks küll leidma ka paremaid asju.

2,5 / 5

Pojad
Vogter
Gustav Möller
Taani-Prantsusmaa-Rootsi
Estinfilm

Nende ootused, kes nägid Mölleri eelmist filmi, telefonitrillerit "Süüdlane", olid muidugi kõrgel, aga minu meelest "Pojad" sellele mingit konkurentsi küll ei paku. Sidse Babett Knudsen on vangivalvur, kelle kinnipidamisasutusse saadetakse noor rets, kellega on seotud naise minevikutrauma. Naise ja retsi vahel tekib vastastikune sõltuvussuhe, kui naine üritab oma valu ja kättemaksu fookuses hoida samal ajal, kui tal tekib mehe vastu ka seletamatu tõmme.

Kirjeldus on märksa huvitava kui film ise, tundub, et Mölleril pole lihtsalt olnud päris seda finessi, mis sellise psühholoogilise loo jutustamiseks vaja läheb. Pole otseselt ajaraisk, aga samas ka mitte hädavajalik. Berliin 2024 võistlusprogramm, auhindu ei saanud.

2,5 / 5

Venom. Viimane tants
Venom: The Last Dance
Kelly Marcel
USA
ACME

Kindlasti üks selline teos, mis vastas mu selle nädala ootustele kõige täpsemalt. "Venom" on olemuselt nn buddy movie. Üks buddy elab küll sümbioottulnukaga teise sees, aga omavaheline kraaklemine ja slapstick-stiilis komöödia on küll nagu õpikust. Abbot & Costello vs. Midnight Run, kuna nad on üksteise külge aheldatud.

Seekord on vaatenurk selline, et sümbioodid on suuremas kosmilises plaanis tegelikult head, kuna on tegutsemas Thanose stiilis intergalaktiline maniakk Knull, kes tahab külvata surma ja hävingut ja nagu ikka. Ääremärkusena tahaks küsida, et kas Rootsis tõesti lasti kinodesse film, kus põhilise kurikaela nimi on Knull? Situatsioonikoomika nimel ma küll väga loodan seda.

Tutvustatakse uut sorti pahasid sümbioote ja eriefektide möll on sama igav kui kahel eelmisel "Venomi" vaatamise piinarikkal korral, aga seekord suudetakse eelmiste filmide olematust tasemest karvavõrra kõrgemale tõusta, sest tunda on ka mingit soovi nendele tegelastele siin mingi oma olemus tekitada. Aga kokkuvõttes jääb siiski üle vaid loota, et see jääb viimaseks ja et Tom Hardy taoline talent selle Marveli rämpsuga rohkem oma aega ei raiska.

1,5 / 5

Must tee
Black Tea
Abderrahmane Sissako
Elevandiluurannik-Prantsusmaa-Luksemburg-Mauretaania-Taiwan
Filmstop

Ma pole Mali filmitegija Abderrahmane Sissako loominguga küll eriti sügavalt tuttav, aga "Timbuktu" oli küll ikka väga hea. Seda šokeerivam näha, kui nõrk on tema viimane film "Must tee". Pärast jõulist avastseeni – Elevandiluuranniku naine jätab oma tulevase abikaasa altari ette ja keeldub abielust, mis on selles kultuuris täiesti ennekuulmatu – reisib ta eneseotsingutripile Hiinasse, kus kahjuks kulgeb film edasi täieliku seebika võtmes, taustaks silutud linnatänavatega Hiina, kus pole kohta koertele ega kerjustele ega üldse mitte mingisugusele päriselule. Teekultuuri tutvustamise ja avastamisega üritatakse tegevusele mingit kultuurilist kaalu anda, aga tulemuseks on ekspluatatiivne softcore-väikekodanlus, mis mõjub olemuslikult läbinisti küünilisena.

"Must tee" kulgeb kangestunult teatridekoratsioonide vahel nagu eksinud zombi ja viskab õhku ka suure poliitilise küsimärgi, mida me siin üldse vaatame. Kui VGIKis õppinud Sissakot on tema karjääri jooksul alati Moskva suunas tõmmanud, siis on ka mõista, miks ta on "Mustas tees" maalinud meile pildi Hiina Rahvavabariigist kui mingist idealiseeritud suurte unistuste täitumise maast, kus muresid ei eksisteeri ja õigeks äravalituks saab olla vaid üks kindel hiina mees. Piinlik jamps kultuuripoliitiliselt taunitava piirimail. Berliin 2024 võistlusprogramm, auhindu ei saanud.

1 / 5