Gladiaator II
Gladiator II
Ridley Scott
USA
Hea Film

Peale põhjuse, et Ridley Scotti sugune hiidrežissöör võib teha, mida ta tahab (isegi "Alieni" sari anti tema kätte tagasi, tundub), ja märkimisväärse kasumipotentsiaali, ei oska ma väga mõelda välja ühtki põhjust, miks oleks praegu tarvidust teha järge käesoleva sajandi 2000. aasta sisse ristinud hittfilmile.

Edu kordamine on keerukas ülesanne ja kuigi lugu jookseb siin laias laastus samu biite mööda ja ka kõrvaltegelaste asetus on avaosale tegelikult väga sarnane, tuleb siin meelde tuletada ütlust, et välk kaks korda samasse kohta ei löö. Kuigi Paul Mescal on üks uuema põlvkonna eredamaid meesnäitlejaid, ei too ta siin tegelikult lauale midagi erilist peale oma märkimisväärselt füüsilise näitlemislaadi.

Rambivalguse võtab endale hoopis Denzel Washingtoni Macrinus – reeturlik ja salakaval, aga oma skeemitamises siiski miskit moodi sümpaatne lurjus, tõeline oportunist. Keisri puhul saab valusalt selgeks, et Joaquin Phoenixit ei suuda asendada ka kahe hulluga ühe asemel – Joseph Quinn ja Fred Hechinger pööritavad silmi, mis jaksavad, aga tundub nagu ei suudaks nad enamuse aega välja mõelda, mida üldse teha tuleb. Täielik madallend. Pedro Pascal tuli alles siis taas meelde, kui näitlejate nimekirja vaatasin ja siduaineks kahe filmi vahel saab ootamatult hoopis Connie Nielseni Lucilla, sest tundub, et kahe filmi vahepeal on Nielsen avastanud igavese nooruse saladuse, mis lubab tal probleemideta samas rollis üles astuda.

Mul on välja arenenud selline probleem, et kui filmis on eriti aktiivne ja arvutiefektide rohke märulistseen, siis tuleb hirmus uni peale, sest aju üritab tühja vilgutamise eest põgeneda mingisse turvatsooni. Tuleb küll aga tõdeda, et Scott mulle nii ei mõju ja pean teda endiselt üheks parimaks action-stseenide lavastajaks läänepoolkeral. Ka siin on võitlused, kaklused ja muud konfliktsed kokkupõrked lahendatud meeldejäävalt ja hea koreograafiaga, tõeline meistriklass. Võib-olla polegi vastust küsimusele, milleks seda filmi teha, vaja kaugemalt otsida.

3 / 5

Nüüd ja igavesti
Fino alla fine
Gabriele Muccino
Itaalia
Tespi

Õpetlik lugu korralikust noorest neiust, kes teeb puhkusereisil Sitsiilias täiesti teadlikult rea absurdselt enesehävituslikke otsuseid ja astub silmagi pilgutamata kuritegelikule rajale, kuna tal on trauma sellest, et õppis muusikakoolis 16 aastat klaverit ja polnud tegelikult enda sõnul õiget elu näinudki.

Nii et, kallid lapsevanemad, hoidke silm peal oma MUBA kasvandikel, sest nemad ongi see tegelik riskigrupp, sest, nagu me siit filmist teada saime, siis aastatepikkune klaverimäng ei pruugi kuskile viia, aga kuritegevus, vastupidiselt levinud kõnekäänule, tasub end kenasti ära.

1 / 5