Protseduur
The Substance
Coralie Fargeat
Prantsusmaa-UK
Adastra Cinema

WTF dude... See oli mu esimene reaktsioon Cannes'is pressilinastuse järel kinosaalist välja tulles, ja sellele järgnes kohe hämmaris küsimus iseendale: MIDA ma just vaatasin?

Kehalisemat filmi on raske ette kujutada kui "Protseduur". Selle ulmeõuduka esimeses pooles tuleb puritaanidel kuidagi ära kannatada rohkelt alasti Demi Moore'i ja Margaret Qualley'd, ja kui neil ka midagi seljas on, on see napp, väljakutsuv ja teadlikult maksimaalselt keha seksualiseeriv. Natuke meenub "Väljakutsujate" ekspluatatiivne viis keha kujutada. Aegluup, suurendus, hämaratesse õõnsustesse suunatud kaamera. Milleks? Aga ilmselt selleks, et kontrast filmi teise poolega oleks võimalikult terav, kui nendesamade kehadega hakkab juhtuma midagi ekstreemselt vastupidist.

"Protseduur" on film Hollywoodi kesksest teemast, igavesest ja põletavast nooruseihalusest ja kehakultusest. Täisrespekt Demi Moore'ile, kes võttis siin vastu nii julge ja sisuliselt enda pihta käiva rolli, sest ta mängib vananevat näitlejannat, kes ei suuda oma vanusega leppida ja skoorib põrandaalust ainet nimega The Substance, mille õige manustamine annab ajapikendust üsna võikal moel.

Loomulikult tuleb rõhutada sõna "õigel", sest selge see, et asjad lähevad lappama ja tagajärjed on hirmsad, šokeerivad, rabavad, hüsteeriliselt naljakad ja jahmatama panevad. Kas päriselt ka on sellised filmid nüüd Cannes'i võistluses? Ja mitte ainult, vaid ka lausa auhinna vääriline kõige nõudlikumas filmide ringis (parim stsenaarium lavastaja Coralie Fargeat'le).

Ühtlasi soovitaks Fargeat' esimest filmi "Revenge", juba seal ei õnnestunud tal oma metsikut andekust eriti hästi varjata.

4,5 / 5

Patulunastus
Absolution
USA
Hans Petter Moland
Silver Film

Ühel hetkel tegi muidu täitsa normaalsetes karakterdraamades mänginud Liam Neeson otsuse keskenduda B-kategooria märulifilmidele ja sealt algas peale justkui ta teine karjäär. Kunagi oleks ta peaaegu Oskari eest Oscari saanud (Schindler), aga viimasel ajal teatakse teda pigem rea kivikõvaks keedetud, napisõnaliste karmide meeste järgi, kes võtavad seadusemõistmise enda kätesse ja on selles võitmatud.

Nüüd on Neeson teatanud, et teeb 72-aastase mehena märuližanriga lõpparve, sest, nagu ta ise ütleb, "See ei saa ju igavesti kesta. Mingist hetkest pole enam võimalik publikut lollitada". Need viimased Neesoni rollid on aga toonud mingi introspektiivse lisatasandi, mis mulle päris meeldib. Me näeme, et ka Neeson on kulunud ning pole enam ka tingimata võitmatu.

Nii "Pühakud ja patused" kui "Patulunastus" näitavad pigem kuulsusrikka krimikarjääri lõpuhetki, kui tuleb veel maksta viimased arved ja klaarida viimased võlad. Mölluaeg on läbi nii Neesonile kui ta halliks läinud rusikakangelastele, ning siinse peategelase, poksija ja krimigängi rusikamehe (nime pole toodud, tema poole pöördutakse lihtsalt kui Thug – Pätt) pilk sissepoole ja tagasi, elatud elule, peegeldab ilmselt ka Neesoni enda oma.

3 / 5

Kergemeelne perekond
The Radleys
UK
Euros Lyn
Garsu Pasaulio Irasai

Õudussugemetega komöödia sõltuvusest, kus perekonnavanemad on paranemise teel sõltlased, püüdes välja ravida oma.. hemoholismi? Veresõltuvust. Kuna nad on vampiirid. Päriselt muidugi ei õnnestu ja tasahilju pudeneb nende võltsvagadus tükkideks ning veri hakkab voolama.

Mulle päris meeldib mõte sellest, et Halloweeni paiku tuua kinno selline verine komöödia, aga Walesi telelavastaja Euros Lyni teine mängufilmikatsetus jääb kahjuks siiski üsna aneemiliseks. Oma esimesest täispikast, hobusefilmist nimega "Dream Horse" on ta kaasa võtnud "Homelandi" hobusenäo Nicholas Brody ehk Damian Lewise, kes mängib siin lausa kaht venda, kellest üks on kasin mormoon ja teine elupõletajast rokkar – vampiirid mõlemad.

Tahtnuks, et see mulle rohkem meeldiks.

2 / 5

Galina
Sulev Keedus
Eesti
Q Film

Sulev Keedus on teinud dokumentalistina suuri tegusid, aga tuleb tunnistada, et "Galina" tekitab minus pigem segadust ja jätab sisse väga pooliku tunde. Portreedokkide programmis valminud film helilooja Galina Grigorjevast pidi valmimiseks läbima tõelise Kolgata tee, kui alguses ei saanud koroona tõttu Soomes asuvat Grigorjevat filmida, siis segas vahele Ukraina sõda, kuna oli plaanis filmida Ukrainas.

Pika teekonna lõpuks on valminud film, mis aga ei vasta praktiliselt ühelegi tekkima kippivale küsimusele. Sulev Keedus on ilmselt teadlikult otsustanud loobuda igasugusest kontekstist. Neil oli uuritavaga olnud eelnevalt kokkulepe, et poliitikat ei puuduta ja seetõttu saan ma alles guugeldades teada, et filmis vene keelt rääkiv Grigorjeva on tegelikult pärit Ukrainast ning sel teemal oleks olnud huvitav mingitki reaktsiooni näha.

Selle asemel jääb üldse segaseks, miks (ja kas enam?) elab Grigorjeva Eestis, kuidas ta siia sattus ja millal? Keedus on ka öelnud, et Eestis teatakse Grigorjeva muusikat vähe. Võib-olla tõsi, aga miks siis seda ka filmis nii vähe on? Võrreldes näiteks täiesti ebafilmiliku ja juhusliku turismivideomaterjaliga, kus käiakse Grigorjeval ja ühel meesterahval (eeldan, et abikaasa?) sabas ja vaadatakse, kuidas ta mobiiltelefoniga pilte teeb. "Ma kardan, et see on huvitav ainult meile sinuga", lausub Grigorjeva keset järjekordset turismiklippi. Ausalt öelda, tundub nii küll.

Filmitud võib olla Kreekas, aga kindel pole, kuna seda pole mainitud. Vähemalt oleks Kreekat võimalik põhjendada, sest Grigorjeva sügavalt sakraalne muusika ja tema mõtisklused usu teemal filmis lubavad arvata, et ta näeb end ja oma loomingut Õigeusu kiriku ja selle kristliku kultuuritraditsiooni osana, misjuhul filmimine Kreekas kui Kreeka-Katoliku kiriku lättel on põhjendatud.

Pikapeale muutuvad huvitavamaks Grigorjeva mõtisklused inimesest ja usust, mis on vahel lahendatud läbimõeldult – taustaks maha koorund värvi ja huvitava struktuuriga kivisein ja kaamera filmib kõnelejat külje pealt –, teisal jälle lihtsalt kuskil sööklas, jope seljas, üles filmitud, taamal kaadrist läbi kõndimas teenindav personal. Tekib lihtsalt tunne, et Grigorjeva ja tema muusika väärivad rohkem müstikat ja rohkem filmimaagiat. Filmi üheks lähtepunktiks oli jätta kõrvale Grigorjeva isiklik elu, aga samas on sisse jäänud palju otstarbetult argist, millel pole ilma isiklikkuseta erilist nägu ega tegu.

Lõpetuseks pani täitsa mõtlema, et mis on ühe portreefilmi ülesanne. Tuua vaatajale lähemale portreteeritav või tema looming, või siis tekitada kunstlikult kaugenemine temast, luua ta ümber saladuslikkuse loor, et vaataja ise läheks oma käe peal tõe välja selgitamise teekonnale.

"Galinal" ei õnnestu päriselt ükski aspekt. Me ei saa filmist Grigorjevast teada peaaegu et mitte midagi, kuuleme ta muusikat väga vähe, ja film ei jäta sisse ka mingit märkimisväärselt erilist tunnet. Kasvõi siitsamast portreedokkide seeriast võrdlust otsides suudab Marianne Kõrveri Tõnu Kõrvitsa portree "Lageda laulud" tõsta edukalt esile nii helilooja, heliloomingu kui kinematograafia.

1,5 / 5