Sidonie Jaapanis
Sidonie au Japon
Elise Girard
Prantsusmaa-Saksamaa-Jaapan-Šveits
StoryArc

"Sidonie Jaapanis" pealkiri võiks ka olla "Huppert tagasi Aasias", sest kuigi ka teised näitlejannad on Aasias filme teinud, on Isabelle Huppert'i kalbe aristokraatia Aasia filmide keskkonnaga alati nii meeldejäävas kontrastis, olgu siis tegemist Brillante Mendoza "Vangistatuga" ("Captive") Filipiinidel, Claire Denis' "Valge materjaliga" Aafrikas, Rithy Panhi "Meretõkkega" kuskil endises Prantsuse Indo-Hiinas või kolme võrratu Hong Sang-soo filmiga Lõuna-Koreas. Tõsi, pärast pikka karjääri pärinevad kõik need näited käesolevast sajandist. Maailm on vahepeal rohkem avanenud, loodame, et tänane taassulgumine on ainult ajutine.

Ja kuigi visuaalselt võib mängida kontrast, on Huppert'i vaoshoitud olek tihti kooskõlas Aasia kultuuride, eriti Kaug-Ida filosoofilise laadiga. Mängib ju Huppert sõnatult välja kõik selle sisepinge, mida me tema olekust aimata võime. Tema tegelaste traumad, läbielamised, imelik varjatud minevik, mille eest tuleb tihti pageda võõrale maale, keset võõrast kultuuri, on nii tugevad just seetõttu, kuidas Huppert'il õnnestub need näiliselt alla suruda ja meile nendest ainult jaopärast aimu anda. Nii ka siin. Sidonie püüab tragöödia kodumaale maha jätta, aga see tuleb temaga ta sees Jaapanisse kaasa ja materialiseerub sellel maal, kus vaimud ja kami'd on vaid õhkõrna mõttega meie maailmast lahutatud.

"Sidonie Jaapanis" meenutab Wim Wendersi "Täiuslikke päevi" ja Hong Sang-soo tänavust Hupperti-filmi "Reisija vajadused". Ja siin on ka kaguaasialikult kujutatud argielulist vaimudeilma, kohati üsna humoorikal moel. 

Sellele filmile on ette heidetud niinimetatud valge lunastaja kompleksi ilminguid, aga mina seda ei näe: Sidonie ei tee saladust sellest, et tal on võõra kultuuri tavade mõistmisega raskusi, aga ta pingutab, et neid vähemalt matkida. Mõte ju osalt selles ongi, et näidata, kuidas ta sel hetkel elus kohta ei leia, aga uue armastuse tekkel on ta lõpuks võimeline oma traumast hakkama lahti laskma. Ilus, vaikne film. Mitte ülemäära originaalne, aga sümpaatne ja jätab karmist teemast hoolimata helge tunde sisse.

3 / 5

Eesti rula lugu
Ivar Murd, Taavi Arus
Eesti
MÕ 

Filmitegijad Ivar Murd ja Taavi Arus on moodustanud subkultuuriteemalise tandemi ning asunud koos läbi valgustama Eesti kummalist underground'i. "Lil' Eesti" tutvustas uut räpiskenet, tulevikku planeeritud lugu räägib pungi uuest põlvkonnast. "Eesti rula lugu" puudutab nende kahe vahel maarjamaise rulatamise nõukaaegseid juuri ja tänast tegelikkust.

Algselt pooletunnise "Eesti loo" sarja dokina planeeritud film arenes tegemise käigus ajaraamidest välja ning lõpptoode on 53 minutit pikk, mõjudes sealjuures samas ikka veel liiga lühikesena.

Filmi esimene osa on väga haarav ja täiesti unikaalne sissevaade nõukaaegse rulaelu lätete juurde, kus mängis suurt osa Eesti NSV läänelikkus ning see, et siin lasti ka läänelikke popkultuuriilminguid katsetada, vajadusel isegi riiklikku tootearendust ja teadusparki appi tuues. Järgmised, vabariigiaegsed teenäitajad on samuti väga ilusti kaardistatud, mitme huvitava rõhusasetusega, näiteks viitega eestlaste-venelaste headele suhetele rulakogukonnas ajal, kui selliseid sidemeid ilmselt pigem tauniti või need polnud nii tavalised.

Tänapäeva rulapõlvkonna ideoloogiline kese jääb aga mulle veidi hõredaks, sest kõik küll kinnitavad, et tahavad sisuliselt rula peal surra, aga sellele muud ei lisandu. Nende loo keskmes on reis Hispaaniasse, Barcelona Kaasaegse Kunsti Muuseumi kõrval asuvale platsile, mis on legendaarne rulapark, aga Hispaania osas jääb veidi arusaamatuks, miks kogu selle sõidujutu peale näidatakse sõitmist võrdlemisi vähe ja ekraanilt jäävad pigem meelde kaks kitarriga hispaania bomži, kes seal kõrval meeleolu loovad.

Filmi lõpupoole läheb tempo ka lisapikkusest hoolimata rutakaks ja Simple Sessionist libisetakse võrdlemisi jutupunktidena üle, kuigi ma saan aru, et see on tegelikult ekstreemspordi ja rulatamise maailmas äärmiselt oluline üritus. See olulisus võinuks ehk paremini välja tulla, nagu ka selle ürituse mõju Eesti rulapõlvkondadele, kui selline mõju üldse olemas on (ja kui ei ole, siis miks).

Tahtmata olla ülemäära kriitiline kõigi nende küsimuste väljatoomise juures, on tegemist meelelahutusliku ja ladusa subkultuurifilmiga, mille on kuulu järgi omaks võtnud ka kogukond ise ehk et mis see tavalise jalakäija sõna siin ikka väga maksab. Viiteks soovitan aga kõrvale vaadata dokki "King Skate" sotsialistliku tšehhoslovakkia kõvematest rulaässadest.

3 / 5

Impeerium
L'Empire
Bruno Dumont
Prantsusmaa
Estinfilm 

Bruno Dumont on geenius. "Keeruline", "piinatud" või mis iganes laiendeid sellele väitele lisada, aga asja olemust see ei muuda. Geenius võib vahel olla ajast ees, olla valesti mõistetud või teha ka lihtsalt vigu. Ega iga katsetus ei peagi edukas olema.

Kõiki neid põhjendusi kasutan ma "Impeeriumit" vaadates ikka ja jälle, et kuidagi leida ühist keelt selle jämekomöödiaga, mis algab täiesti vaimustavalt – lausa aasta täielike tippude graafikus –, aga on mõne aja möödudes nii tühjaks jooksnud ja absurdi taganenud, et ülejäänud film lihtsalt ei liigu paigast. Kahju. Olen olnud Dumonti hullustele alati väga avatud ja ka sarnast täiesti üle vindi baskiniteaterlikku Dumonti varem nautinud ("Pentsik puhkus", ehk "Ma loute", 2016), aga siin jääb mõistus või huumorisoon lühikeseks.

Tõelises jõuluteemas "Impeeriumis" sünnib kalurikülas imetabaste võimetega laps, keda seob eepiline tulevikuennustus. Lapse pärast lähevad hea ja kurja võitlusse maavälised jõud, eesmärgiks saada kontroll Maa ja kogu universumi üle. Võimas kirjeldus. Lahe ja äksis näitlejaskond (Lyna Khoudri, Anamaria Vartolomei, Fabrice Luchini, sarja "Helistage mu agendile" staar Camille Cottin jne), aga tundub, et stsenarist Dumont jäi pärast tosinkonda lehekülge magama ja ärgates pidi režissöör Dumont hakkama välja mõtlema, millest filmi teha.

Kahju, aga vaadake ise üle. Nagu geeniuste puhul ikka, võin ma lihtsalt sammu maas olla. Mõtet otsides on "Impeerium" ehk pilge Ameerika kosmiliste eeposte, koomiksifilmide ja muu fantaasiapaisutuse aadressil. Mis on okei ja pila ehk isegi toimiks, kui film oleks samal tasemel kui pilkeobjektid. Natuke palju vaeva nähtud ühe selle ühe nalja vormistamiseks.

2,5 / 5

Mind on kaks
Romet Esko, Raul Esko
Eesti
Tallifornia

Pärast mitut päris head lühifilmi, mis segasid edukalt kokku kämpi ja siirust ning erinevaid tegelikkuse tasandeid (eriti hea oli räpparist sõbrale Mängupoiss Kärule pühendatud "Välguga löödud"), on Eesti kung-fu kaksikutel Eskobrodel arusaadavalt nälg teha pikka filmi, mida nad iseend mängides oma pikas filmis ka kõnetavad ("Kaua me nende lühikatega jamame!").

Kooliajal võis internetiavarustest leida Eskode toodetud kõikvõimalikku kirjut pudipadi lühiformaatidest ülilühiformaatideni, mis tundusid ideaalne uue põlvkonna audiovisuaalmaterjal – meemimõõtu mängulised kommentaarid elust meie ümber ja vahel ka meie sees. Sotsmeedia-generatsiooni ADD-montaažikääridega kokku lõigatud filmikesed, mis tunduvad olevat suurelt osalt loodud nende valmimise hetkel ja käigupealt. Siin ei planeerita liigselt ette, vaid minnakse peale.

Nüüd... Ilmselt oligi suur küsimus see, kas sellist hektilist stiili on võimalik pikka filmi üle tuua, sest pikk film on ikkagi pikk film ja nõuab vaatajalt rohkem tähelepanu, olles sunnitud end ka teistmoodi kehtestama. Ärevad noodid olid õhus kogu filmi valmimise aja, kui otsiti võrdlemisi hilises järeltootmisfaasis monteerijat ning kaasati kaksikutele lisaks juurde ka kolmas varilavastaja, kes pidi laeva lõppsadama-kursil hoidma. Neid heitlusi on mainitud ka meedias: "Nad kirjutasid umbes kolmandiku stsenaariumist ära ja siis jäid toppama," ütles Eesti Ekspressis produtsent Rain Rannu. Rannu sõnul probleem ajapikku lahenes, mina jääks siiski eriarvamusele.

Pärast väga head partide ritta seadmist filmi algusfaasis ja katset vastata ekraanil küsimusele, kuidas teha filmi mitte millestki, tuleb neil endal hakata seda küsimust ekraanil lahendama. Nad on tõesti püüdnud tühjast õhust selle filmi valmis kududa. Siin tekibki olukord, et teatud maale saab sellise lähenemisega välja vigurdada, aga üsna kiiresti jookseb filmist vaim välja ja tihti seisab film stseenide kaupa lihtsalt paigal ja mitte midagi ei juhtu. Tulemuseks film, mis ei lähe justkui kuskile, kuni lõpuks minnakse Nigeeriasse (idee, mis tundub olevat sündinud kui mingi deus ex machina, et siiski kuskile välja jõuda), aga ka seal jääb mulje, et ettevõetud vaev pole tulemust väärt.

Film filmis idee on realiseeritud üsna pealiskaudselt ja kahjuks jäänud enamasti poolikuks. Ühe erakordselt vaimuka erandina meenub sünnitamise filmimine, kus filmi palgatud amatöörnäitleja (tegelik legendaarne B-filmide ekstra Jürjo Võisula) ületab täielikult iseennast ja muudab näitleja tahtmatu ülemängimise stseenis tõeliseks ühemehe-show'ks. Need hetked annavad aimu sellest, mis võinuks olla, aga mida siiski kahjuks ei tulnud. Hoolimata peategelaste-autorite elavusest on siin enamasti elusat väga vähe.

Ootan järgmisi filme, sest vendade annet ei saa maha salata, aga äkki oleks abiks asjad natuke paremini läbi mõelda, kaasata mõni stsenarist või mõelda välja, kuidas see täispikk formaat endale alluma panna.

2 / 5

Vaiana 2
Moana 2
David G. Derrick, Jr., Jason Hand, Dana Ledoux Miller
USA
Hea Film

"Vaiana 2" on oma ebamäärasuses täiesti vihale ajav. Peategelase missioon on "taas ühendada kõik ookeani rahvad", mis on vahepeal paha jumala poolt laiali pillutatud, sest muidu ootab tulevikus ees "isolatsioon" ja hääbumine". Kõigi rahvaste ühendamise järel ma naasen koju, lubatakse. Mis rahvad? Kuhu lähevad ja miks?

Kuigi tegevus toimub kuskil täpse kohamääruseta Sajusaartel, ilmselt Okeaanias, meenutab kogu retoorika piiblilugusid ja ma peaaegu kuulen kuskil taamal Moosese häält kaikumas: "Lase mu rahval minna!" Taustaks välgud ja paugud otse Cecil B. DeMille'i "Kümnest käsust".

Samasugust kultuuriloolist päevapraadi pakutakse kogu filmi vältel. Et ainult keegi ei solvuks ega pahandaks. Natuke mingit sousti, mille koostisained on pigem alkeemia vallast, midagi krõpsuvat, et saaks vitamiinirahva vaikima, ja ongi valmis. Edu retsept kõigile, aga päriselt mitte kellelegi.

Võib-olla on kogu taustasisu edastamine ja maailmaloome nii auklik tänu sellele, et "Vaiana 2" pidi algselt tulema välja Disney+ seriaalina, aga otsustati siis ikkagi filmiks teha. Sellised formaadiga mängimised võivad pealtnäha tunduda lihtsalt  "pikkuse muutmisena", aga tegelikult laguneb ju koost kogu algne struktuur ja idee poolest tuleks hakata algusest peale kivi kivi haaval sisuraami üle ehitama. Siin pole sellega eriti tegeldud või vähemalt hakkama saadud. Kinokassades käib küll pidu ja lakkamatu rahakõlin, nii et majanduslikus mõttes õige otsus.

Kui tehisaru laia levimise kriitika on see, et "tuleb ja võtab meie töö ära", siis sellise näite nagu "Vaiana 2" puhul ei oleks absoluutselt mingit vahet, kas seda skemaatilist toodet teeb inimene või masin. Õigemini oleks tehisarul omajagu tegemist, et sellist mehaanilisust saavutada. Siin ei ole otseselt mitte midagi sellist, mis käiks vastukarva. Disney on oma tootedisaini täiustamise käigus suutnud kõrvaldada kõik võimalikud ebakõlad. Kurvilised, ilma ühegi järsu nurga või jooneta kuldpruunid tegelased kuristavad oma uinutavat teksti, mis võtab vahepeal eksalteerituma tooni, kui peaks justkui hakkama midagi juhtuma.

Kõrgendatud erutusele järgneb tihtipeale laul, mis on nii tüütu, et tõmbab tekitatud pinge uuesti maha. Kui esimese osa laulust "How Far I'll Go" sai superhitt (võib-olla ka seetõttu, et see kõlas filmi jooksul kena tosin korda), siis siin on multitalent Lin-Manuel Miranda asendatud kahe tundmatu nimega, Abigail Barlow ja Emily Bear, keda me peaksime teadma mitteameliku "Bridgertoni" muusikali järgi, mis nad Netflixiga kohtusse viis. No ei piisa. Parim tagasiside kallilt kolleegilt Kasparilt: "Proovisin poole filmi peal nii aeglaselt tualetis ära käia kui võimalik."

Ja viktoriini lisaküsimus: miks on inglise keeles "Moana", aga eesti keeles "Vaiana"? Hispaanias, nagu ka paljudes teistes Euroopa riikides, on Moana bränd kaitstud. Kosmeetikatootjal Baïja sari Moana, mille "päikeseline ja sõltuvust tekitav valge lill tõmbab paradiisisaare kontuurid". Itaalias lisandub veel üks komplikatsioon: väidetavalt on rahval veel meeles populaarne pornostaar Moana Pozzi, kes esines filmides tihti Moana nime all ja nii võib "Moana 2" kogemata segi minna filmiga "Moana: Armastus ja saladused 2", kus käib ka tegus rahvaste ühendamine. 

1,5 / 5