Kõrvaltuba
The Room Next Door
Pedro Almodóvar
Hispaania
ACME

Pärast Panama paberite maksupettuse skandaaliga meediasse sattumist 2016. aastal võttis küll kogu vastutuse enda peale Pedro Almodóvari vend ja eluaegne produtsent Agustín, aga Pedro maine sai kõvasti pihta. Tööpuudusest ja majandusraskustest räsitud Hispaanias liikus kõigi boheemide ja deviantide eestkõneleja Almodóvar järsku nende sahkerdajate poole peale, kes üldsuse arvates Hispaania kehvas seisus süüdi olid. Samal aastal välja tulnud "Julieta" sai tema taseme kohta väga vähe vaatajaid ja järgnes mitmeaastane vaikusperiood, mis pani kartma, et Almodóvar ei pruugigi sellest löögist enam toibuda ja oma muusat üles leida. Tahab ta üldse enam filme teha?

Selgus, et tahab, ja kuidas veel. Tema skandaalijärgne tagasitulek on olnud uskumatult võimas, ja ehk panid need sündmused teda ka pilku rohkem sissepoole heitma. Õigupoolest meenutabki "Kõrvaltuba" ta esimest comeback-perioodi filmi "Valu ja hiilgus" (2019) oma keskmisest suurema isiklikkuse taseme poolest. "Kõrvaltuba" on film eutanaasiast, ja ei saa kuidagi selles kontekstis üle vaadata tõsiasjast, et vanameister on juba 75-aastane. "Kõrvaltuba" on jõuline sõnavõtt eutanaasia kaitseks, aga seda on kutsutud ka kõige helgemaks surmast rääkivaks filmiks. Almodóvar on siin maha keeranud nii energilise tegevuse kui huumori ja tulemuseks on mõõdetud tempos, pigem isegi natüürmortliku (vaikelu, surnud loodus, aga justkui ka loomulik surm!) olekuga lugu. Samas on siin alles Almodóvari elujanu peegeldus, kirev värvigamma.

Ka "Kõrvaltoas" kasutab Almodóvar edukalt samasugust kõrge ja madala kokku segamist nagu oma eelmises filmis "Paralleelemad": tõsiseid teemasid esitatakse omamoodi kergelt melodramaatilises võtmes, mis leevendab sõnumi süngust, lubab avada tajud mängulisusele ja paneb kogu filmi jälgima justkui kahes võtmes korraga. See kummaline õhustik meenutab mulle pisut Todd Haynesi, eriti ta suurepärast "Mai ja detsembrit", ja ka võtmeelement selle loomisel on sama – helitaust.

Alates 1995. aastast, filmist "Minu saladuse lill" (1995) on Almodóvari filmidele muusika teinud helilooja Alberto Iglesias, kes on viimasel ajal kuidagi eriti hästi pihta saanud sellele, kuidas eeltoodud vastuolu kõlama panna. Iglesiase muusika võtab midagi Bernard Herrmannilt, et saavutada Hitchcocki trillerite vaib, ja segab juurde melodraamade emotsionaalset paisutust. Võib-olla oleks Iglesias ise mu kirjeldust lugedes täielikus hämmastuses, aga minule see täpselt nii mõjub, ja läbi selle on mul "Kõrvaltuba" ka väga huvitav vaadata.

Mõlemad filmi naisstaarid Julianne Moore ja Tilda Swinton on võrratud, ja mõlemad kandideerivad ka naispeaosa Oscarile. Kuigi Almodóvar on viimasel ajal küll teinud paar toredat ingliskeelset lühifilmi ("Inimhääl", 2020; "Kummaline eluviis", 2023), on see tema esimene katsetus teha inglise keeles täispikka filmi. See tekitab kohati väga kummalise efekti, kuna mingid olemuslikult täiesti almodóvarlikud dialoogid kõlavad nüüd ühtäkki inglise keeles, ja terased naljad viivad loo kohati sinna Woody Alleni filmide piirimaile. Uus ja huvitav kogemus, mis korraks nagu annab nihet, aga sellega harjub ära.

Igatahes oleks huvitav näha (ja julgus loota), et inglise keele valimine avab "Kõrvaltoale" mingi ukse Euroopa arthouse'i salongist väljapoole, suurema globaalse tunnustuse suunas. Kasvõi näiteks juba mainitud Oscaritel.

4,5 / 5

Vaikiv vennaskond
The Order
Justin Kurzel
UK-USA
Silver Film

Hmm.. Mitte just maailma muutev ega ka erakordselt meeldejääv, aga täiesti lobedalt vaadatav teos. Natuke nagu "True Detective" lite, Matthew McConaugheyga sarnast kulunud maailmavalu kumab vastu peategelast kehastava Jude Law' näost, kui ta FBI agendina läheb Ameerika võpsikusse uurima neonatside kuritegelikku askeldamist.

Lugu põhineb tõsielulistel sündmustel, kui 1980. aastate alguses asus noormees Bob Mathews ristiretkele valge Ameerika eest, rahastades röövidega plaani viia läbi relvastatud ülestõus. "Vaikiv vennaskond" on atmosfäärirohke triller, lavastajale Justin Kurzelile ja ta vennale, heliloojale Jed Kurzelile igati kohases kõhedas võtmes.

Mathewsi mängival Nicholas Houltil on väga tegus aasta – lisaks ka Clint Eastwoodi "Vandekohtunik nr. 2" ja Robert Eggersi "Nosferatu" – ja auhinnahooajal arvatakse edu saatvat just pigem neid kaht, mitte niivõrd Veneetsias esilinastunud "Vaikivat vennaskonda". Kuigi muusika võiks mingi tunnustava äramainimise küll saada.

Igati korralik film, kus kõlama jäävad sünged noodid, filmi lõpus tuuakse välja ka vajalik ja hirmutav paralleel tänapäevaga. Minu ainus küsimus on see: kui ma pärast filmi hakkasin guugeldama raamatut "The Turner Diaries", siis polnud ma ilmselt ainus. Järele mõeldes on "Vaikivat vennaskonda" võimalik väga lihtsalt vaadata kui märtrilugu üllast katsest Ameerikale taas tema suurus tagasi anda, mis kukkus küll läbi, aga innustab ehk uuesti proovima. Ehk et "Vaikiv vennaskond" on küll neonatside kriitika, aga võiks kujuneda ka nende üheks lemmikfilmiks, kuna näidatakse olulist ajahetke nende võitluses, tutvustatakse nende subkultuuri üsna detailselt, ja tuuakse laiema avalikkuse ette ka üks tüvitekst "The Turner Diaries".

3,5 / 5

Kütt Kraven
Kraven the Hunter
J. C. Chandor
USA
ACME

Tundub, et "Kütt Kraveni" läbikukkumisega kinolevis on nüüd lõpuks maha maetud ka Sony Spider-Mani Universum (SSU), mille eesmärgiks oli anda Spider-Mani lugudest tuttavatele kõrvategelastele oma filmid. Selle idee tulemusena valmis loetud aastate jooksul rida täiesti ägama panevaid õõnsusspektaakleid nagu kolm osa "Venomit", "Madame Web" ja "Morbius", millest kaht viimast on loetud ka kõigi aegade halvimate koomiksifilmide hulka.

Sellest reast ongi "Kraven" ausalt öelda kõige parem (ma ei kannata neid "Venomi" filme ka silma otsaski). Mis siis, et Spider-Mani elupõlisest põhivaenlasest on siin saanud positiivne kangelane ja film ise on nagu koomiksifilmide klišeede paraad, pakendatuna kulme kergitama panevatesse eriefektidesse, mille oleks kohati justkui teinud mõni praktikant. "Kravenil" on oma lihtsuses mingit hinge.

Kõige klassikalisemal moel näidatakse meile ära kangelase origin story ja siis demonstreeritakse piisaval määral tema erivõimeid. Arusaamatu kiiruse ja rabedusega hakkab ühel hetkel juurde tekkima supervõimetega lisategelasi, kellest mõnda pole viitsitud isegi nimepidi kutsuda (pidin lausa guugeldama, et üks arusaamatumaid neist on mees nimega Võõramaalane ehk The Foreigner). Kõige keskel pakub aga omajagu meelelahutust tänane D-kategooria filme C-kategooriasse kergitav endine Oscari-võitja Russell Crowe, kelle saatuseks siin filmis on rääkida läbivalt vene aktsendiga.

Kui vaadata lavastajarida, siis leian sealt oma tohutuks üllatuseks nime J. C. Chandor. Päriselt? Chandor on olnud üks alahinnatud kaasaegne ameerika lavastaja, kellel kõik vaadatavad filmid, aga "A Most Violent Year" (2014) on tõeline meistriteos. Olgu "Kraven" siis tehtud raha pärast või mingist lapsepõlvenostalgiast, aga oluline on see, et Chandori järgmiseks tööks on juba kinnitatud kaasaegne triller-draama surmajuhtumi uurimisest rikkurite dünastias. Juba on huvitav, ja ühtlasi hea meel, et me Chandorit pole kuskile eriefektide maailma täiesti ära kaotanud.

2 / 5

Limonov. Ballaad
Limonov: The Ballad
Kirill Serebrennikov
Prantsusmaa-Itaalia-Hispaania
Bestfilm

Kui ma kuulen, et Serebrennikov on teinud filmi Eduard Limonovist, on esimene paratamatu küsimus: miks? Milleks on vaja täispikka eluloofilmi mingist vene natsist ja rahvusradikaalist, millel on filmi kavatsusest hoolimata mingisugune paratamatu mütologiseeriv või isegi heroiseeriv mõju? Serebrennikov järgib siin oma tuttavat rada võtta vene põrandaalune mässajafiguur ja panna välismaalane teda mängima – "Leto" peaosalise Viktor Tsoi asemel on nüüd aga valitud tõeliselt probleemne protagonist ja antud juhul pole võimalik filmilugu peategelase loost piisavalt eraldada ilma, et tekiks kollaborandi tunnet.

Serebrennikov on kujutanud Limonovit inimesena, kelle jaoks mäss või revolutsioon on kutsumus, olemise viis. Justkui pungipõhimõte tõstetud ümber poliitikasse. New Yorgi aastaid kujutades tekib pähe võrdlus Travis Bickle'iga Scorsese "Taksojuhist" ja kohe materialiseerub see võrdlus ka ekraanil, dialoogis. Limonov mässab kõige ja kõigi vastu. Tõelise psühhopaadi kombel tahab ta näha maailma leekides, teadmata täpselt seda, millist uut ilma hakata vana suitsevatele tukkidele ehitama. Limonov saab, mis ta tahab – revolutsiooni, oma jüngrid, oma partei, kuulsuse ja kurikuulsuse. Väikese inimese võit, ja ehk kõige suuremaks saavutuseks võib selle filmi rõhkude puhul pidada äraütlemist Putini nõuniku kohast, sest ka siin mässab ta autoriteedi vastu, kuigi autoriteet taotleb üsna sarnaseid eesmärke.

Aga ikkagi arvan kokkuvõttes, et maailm oleks parem paik ilma filmita Limonovist, kellele oleks surmjärgselt ilmselt kõige mõjuvam karistus see, kui ta ära unustatakse. Miks me siis sellel sündida ei lase? Miks Serebrennikov selle filmi tegi? Juhtida tähelepanu nn kurja juurele, ehk sellele, kust saab alguse autokraat? Seda oleks saanud teha ka ebaisikuliselt nagu seda tegi Brady Corbet võrratult oma filmis "Juhi lapsepõlv" ("The Childhood of a Leader"). Soovib ta siis meid Limonovi-sarnaste näidete eest hoiatada? Mis seal enam hoiatada, täiemahuline sõda käib ja maniakid on maskid eest rebinud. Oleme me Limonovit tema arvates valesti mõistnud? Ilmselt mitte, sest tehakse ka siin selgeks, et Limonovi partei liikemad ja pooldajad siirdusid kõik Ukraina vastu sõtta, ja meelsasti. Mis siis veel? Ei tea. Arusaamatu samm. Ja mul pole sellist toodet vaja.

Kui mõni austerlane teeks nüüd Jörg Haiderist filmi, siis ta löödaks ilmselt risti. Miks on siis okei siin näidata järjekordset venelase tehtud apologeesi vene kultuurile? Serebrennikovi puhul on see juba kolmas kord järjest – Tsoi, Tšaikovski ja nüüd Limonov. Hakkab nagu agenda välja joonistuma.

Isukalt venelaste saapaid limpsivatel prantslastel on ainult vaja väikest JOKK-akent, et vene kultuuri trummi edasi taguda, ja seda eksiilis olev "dissident" Serebrennikov neile juba ka mitmendat korda pakub.

1 / 5