"'Nosferatu" süžee on paratamatult selline, mida suur osa inimkonnast on kunagi mingis vormis kuulnud, lugenud või näinud. Bram Stokeri "Dracula" on nüüdseks pea eeposliku vundamendiga tekstiks kujunenud ja Eggers austab seda oma adaptsiooniga. Värske ja ajastupäraselt loogiline adaptsioon toob lisaks originaalsusele lauda ka palju sügavaid kummardusi eelnenud filmidele. Varje kasutatakse uhkelt ja tõhusalt, meenutades Murnau lähenemist 1922. aasta "Nosferatus". See kinnistab end tugevalt filmi külge ja teeb odava homaaži asemel raudse funktsionaalne ja stiilse otsuse, mida on tänapäeva kinolevis harva näha.

Eggers hoiab õudusfilmide lippu püsivalt kõrgel – kõik ei ole odav ehmatamine või rõvedus rõveduse pärast – mistõttu kõigel, mis on õudne, on väga selge eesmärk ja põhjus. Samuti toetub õudus suuresti hoolikalt ehitatud atmosfäärile – lõpptulemuseks on õõvastavalt sünergiline ja sürreaalselt pahaendeline maailm. Algteksti selgelt seksuaalne sõnum jõuab selgelt kohale – tegemist ei ole mingil juhul erootilise filmiga, vaid teosega, mis näitab karmilt vägistamise mõju, olemust ja tagajärgi. Kajama jääb vaimust vaevatud peategelase, keda kehastab Lily-Rose Depp, kõhedad sõnad: "Does evil come from within us or from beyond?"

Väga hästi näitlev Lily-Rose Depp jääb peategelasena siiski taustale. Ta lugu ja kogemus on kohati etteaimatav (mis on sellise algmaterjaliga niigi vältimatu) ja sarnaneb loomult Eggersi 2015. aasta filmile "The Witch". Sestap peitub see valu pigem režissööri- kui näitlejatöös.

Eggers särab, töötades koos Bill Skarsgårdiga, kes mängib kurikuulsat vampiiri Nosferatut. Kurikaela nägu ja tõelist palet hoitakse vaataja eest kohutavalt pikalt ja see mängib kogu filmi tempo mõttes imeliselt välja. Tema alasti vormi ja tõelist ihu näeb vaataja püsivalt alles filmi viimastel hetkedel. Bill Skarsgård tõestab, et tal on alati uus tegelane varrukast tõmmata, moonutades häält ja grimmi-grimassiga oma nägu. Filmis polnud ühtegi veidramat naudingut kui näha sellises vormis olendit ekraanil.

Nicholas Hoult veab välja ilmselt ühe oma karjääri tugevaima rolli. Langedes tükk tüki haaval maad laastava kurjuse ohvriks, muutub klišeeline hüsteeriat süüdistav abikaasa oma naisele sümpaatseks ja nad peavad neile osutuvast kurjusest koos vabanema. See toob ka filmi mingi pisikese lootuskiire, mida Eggersi filmides muidu naljalt ei leia.

Eggers tõmbab kinopubliku endaga esimesest hetkest peale kaasa ja võtab nii mõnegi hingetõmbe, et sellega harjuda. Ekraan on filmi alguses tänapäeva kino kohta märgilist aega must ja muud polegi vaja, et vaataja eesseisvaga vette tõmmata.

Eggers on kahtlemata üks neist režissööridest, keda on väärt kinosaalis kogeda. Pikad ja detailselt lavastatud stseenid aitavad hoida vaatajat ruumis koos tegelastega, tekitada pinget, mis ei toetu montaažile, vaid näitlejate ja režissööri vahelisele koostööle.

Filmi tugev lojaalsus algmaterjalile annab ka filmi teises pooles pikkuse osas tunda ning niit vaataja ja ekraanil näidatava Saksamaa vahel hakkab õhkõrnalt hargnema. See-eest suudab seda kõike lõpuni ülal hoida näitlemine – Willem Dafoe on fantastiline tuluke kergendust sellel masendaval katkust laastatud maal. Dafoe tegelast on ekraanil näha alles filmi teises pooles, lastes esimesel poolel teha oma tööd ja vajuda koos peategelastega sellesse fantaasiaklassika õudusunenäkku.

Kuigi Eggers ei taba "Nosferatuga" sama lage, mida "The Lighthouse'iga", on "Nosferatu" film, mis seisab selgelt, uhkelt ja säravalt mitme hiiglase õlgadel.