Suurema ning põhjalikuma kokkuvõtte asemel teeme ka sel korral ülevaate sellest, milliseid filme spetsialistid oma ülevaadetest enim esile tõstsid. Kõige populaarsem rahvusvaheline linateos oli kahtlemata Coralie Fargeat' "Protseduur", mille tõstis oma ülevaadetes esile 28 inimest. Sellele järgnevad 18 mainimisega nii Denis Villeneuve'i "Düün 2" kui ka Luca Guadagnino "Väljakutsujad". 16 korda toodi välja Brady Corbet' "Brutalist", 14 korda Gints Zilbalodise animatsioon "Vooluga kaasa" ning Sean Bakeri "Anora". 12 inimese ülevaadetest leidis George Milleri "Furiosa" ning Jacques Audiardi "Emilia Pérezi". Kümme inimest tõstsid esile Edward Bergeri "Konklaavi" ning Alex Garlani "Kodusõda".

Kodumaistest filmidest oli kõige populaarsem Sander Marani õudus-muusikal-komöödia "Mootorsaed laulsid", mis mahtus 19 inimese ülevaadetesse. 11 korda tõsteti esile Marko Raadi "Biwa järve 8 nägu" ning seitse korda Ülo Pikkovi lühifilmi "Õmblusmasin". Kuues ülevaates mainiti Meel Paliale "Pikki pabereid" ning Liina Triškina-Vanhatalo filmi "Emalõvi", viis inimest tõstsid esile Rasmus Merivoo "Tulnukas 2" ja Helen Takkini "Elu ja armastuse".

Filmiaasta ülevaates osalesid (loos vastavasse kohta hüppamiseks vajuta nimele) Tristan Priimägi, Kaspar Viilup, Miikael Raun, Rasmus Kuningas, Iris Peil, Maarja Hindoalla, Siim Rohtla, Aurelia Aasa, Andrei Liimets, Kaarel Kuurmaa, Ra Ragnar Novod, Edith Sepp, Ralf Sauter, Mariliis Mõttus, Kaupo Liiv, Katre Valgma, Andres Jõesaar, Jan Joonas Pevkur, Ülo Pikkov, Chris Reintal, Richard-Erik Järvi, Kristi Helme, Helmut Jänes, Maria Ulfsak, Ivar Murd, Heleri All, Annika Koppel, Kristina Märtin, Mikk Granström, Tõnu Karjatse, Elo Vilks, Mart Raun, Kalver Tamm, Peeter Kormašov, Martin Oja, Mart Noorkõiv, Eveli Raja, Karlo Funk, Eeva Mägi, Elvis Raja, Rasmus Rääk, Tiina Teras, Johannes Lõhmus, Sten Kauber, Raiko Puust, Joonas Lass, Piia Õunpuu.

Tristan Priimägi
Sirbi filmitoimetaja

1. Üksilduse pärastlõunad
Tardes de soledad
Afternoons of Solitude
Albert Serra
Hispaania

Albert Serra on oma filmides ikka osanud meisterlikult õhustikku üles ehitada nii, et tema filme vaadates jääb aeg justkui seisma. Õigemini muutub mingiks poolvedelaks venivaks massiks, mis nõrgub su ümber ja tarretab su katarsisesse nagu merevaigu sisse jäänud kärbse. Igaühe peal see ei tööta, aga minu tinistab ta ikka tihtipeale täiesti ära ja nii ka siin.

"Üksilduse pärastlõunad" on vaatlev dokk härjavõitlusest. Esiteks muidugi see elementaarne tasand, et kuidas selline meelelahutusvorm üldse tänapäeva Euroopas võimalik on, vaesed härjad, hirmus lugu. Serra keeldub seisukohta võtmast, salvestab kõike. Kui ta on kellegi suhtes kriitiline, siis rahvamassi suhtes, keda ta ekraanil kordagi ei näita, aga kelle poolehoiu- või pahakspanukoori me tribüünidelt kuuleme. Rahvasse tunduvad üleolevalt suhtuvat ka matadoorid ise.

Selle kohati ikka päris verise spektaakli kõrval näeme aga kogu härjavõitluse subkultuuri oma absurdses veidruses: matadoorid kujutavad justkui ette, et nad on üllad ristirüütlid, kes peavad minema võitlema lohe, mitte härjaga. Verejanuga segunevad sügav katoliiklus, totaalne macho-õhustik segatuna väga feminiinsete aspektidega riietumises ja kehakeeles, ja ikkagi ka mingi maniakaalne hullumeelsus, sest nad ikkagi riskivad eluga iga kord, kui ringi lähevad.

"Üksilduse pärastlõunad" võib olla kohati päris keeruline vaatamine, aga kui moraalsesse tasandisse mitte kinni jääda – härjavõitlused on ju tänase tegelikkuse osa, mistõttu on meil on ka seda teemat käsitletuna näha –, on siin nii lopsakalt nii dokumentalistikat kui kinematograafiat. Õigemini, ilmselt ongi see film nii värske ka sellepoolest, et pole üritatud vaatajale mingeid õigeid moraalseid ja ideoloogilisi seisukohti kurgust alla toppida, vaid on seisukoha kujundamise otsus jäetud vaataja vastutuseks.

2. Ma pole see, kes ma tahan olla
Ještě nejsem, kým chci být
I'm not Everything I Want to Be
Klára Tasovská
Tšehhi Vabariik

"Ma pole see, kes ma tahan olla" on fotofilm, mis koosneb täielikult fotograafi Libuše Jarcovjáková ülesvõtetest. Noor fotograaf tulistab tunde pealt kõike enda ümber alates 1960. aastatest: suuri ajaloomuutusi, isiklikku draamat, eksistentsiaalset peataolekut, sihituid pidusid… Ja kogu aeg on üheks peategelaseks ka fotograafia kui pääsetee välja sotsialistliku Tšehhoslovakkia kammitsatest. Piltidele taustaks ta enda sisse loetud väga aus päevikulaade jutustus oma elust. Kui kellegagi võrrelda, siis on Jarcovjákovát kutsutud ka näiteks sotsialistliku tšehhi Nan Goldiniks.

Pildid on suurepärased, lugu dramaatiline nagu elu ise, vahepeal mängitakse vabamalt muusika ja koloriidiga, mis annab filmile väga elusa tunde. Tulemuseks dokk, mis on üks isiklikumaid tänavusi linateoseid. Jarcovjáková ise on öelnud: "Inimesed kipuvad fotograafiat liialt intellektualiseerima. Neil on tunne, et selles peab olema midagi enamat; midagi, millest nad pole aru saanud või mille nad on maha maganud. Nad ei saa aru, et nad kas saavad pildiga kontakti või mitte. Ma ei suuda selgitada, kuidas pilt mind puudutab. Selle paneb paika see, mis su sees juhtub esimesel murdosasekundil pärast pildi nägemist."

3. Kodusõda
Civil War
Alex Garland
UK-USA-Soome

Ameerika postapokalüptilist teekonnafilmi läbi lõhestunud Ameerika on audiovisuaalselt varem edukalt käsitletud ennekõike seriaalides – meenuvad "The Stand", "The Walking Dead", "The Last of Us". Neis kõigis on väline oht – viirus, zombid, seened – keeranud elu pea peale ja inimestel tuleb ohuga elama õppida. Sündmuste arenedes saadakse aga alati aru, et inimesele kõige suurem oht on ikkagi teine inimene.

Siin on pealtnäha algusest peale süüdi inimesed ise, aga vihjamisi antakse minu meelest mõista, et just meedia on eskalatsiooni taga. Kui vaadata eelmisi presidendivalimisi ja Kapitooliumi ründamist, siis mängis (sotsiaal)meedia neis sündmustes viha õhutades keskset rolli. Nüüd näeme loo keskmes just sellesama meedia esindajaid, kes siiski üritavad oma tööd eetiliselt teha.

Garland on intervjuus öelnud, et üks mõte on pressi rehabiliteerimine. "Kui me pressi enam ei usalda, siis meil pikka pidu pole". Teine mõte on muidugi tuua kõhedust tekitav paralleel tänase päris-Ameerika ja Trumpi võiduga lõpppenud presidendivalimistega. "Kodusõja" sündmused on justkui paralleeluniversumi USA-st – samad, aga pisut erinevad. Hukatuslike variatsioonidega. Ja kolmandaks panna meid nägema seda, kui õhukesed on igasugused meelevaldselt tekitatud kuuluvused. Mis see Ameerika üldse on? Suvaliselt maha tõmmatud piiridega maalappide kogum, kellest igaühel on oma identiteet ja soovid. Kaugemale kerides tulid kõik üldse muult mandrilt ja otsustasid end hakata ühtäkki ameeriklasteks kutsuma. Kogu selle riigi identiteet põhineb real kokkulepetel, mille püsimisel tuleb jääda lootma suurtele sõnadele nagu demokraatia, iseseisvus, deklaratsioon ja nii edasi. Seniks, kuni inimloomus lihtsalt oma lapselikus lõhkumisihas seda kõike maha ei tambi, sest meile pole tegelikult vist omane tsiviilne kokkulepe. Ja ka seepärast, et relvad on lahedad.

Filmist pikemalt siin.

4. Ühine keel
Une langue universelle
Universal Language
Matthew Rankin
Kanada

Mulle läheb väga korda Quebeci kino, ja ma armastan iraani kino. Ja nüüd tuleb härra ja paneb need kaks asja kokku. Quebeci filmitegija on Winnipegi kivist, betoonist ja kiirteedel tossutavatest autodest pannud kokku täiesti autentse iraani filmi, üleni farsikeelse ja iraani näitlejatega mõistuloo, mis tõukub nii Jafar Panahi "Valgest õhupallist" kui Abbas Kiarostami filmist "Kus on mu sõbra maja?". Sarnaselt neile on ka siin loo keskmes lapsed, kelle elu saadab mingi võimatuna näiv olmeodüsseia täiskasvanute maailmas, kes neid ära kuulata ei viitsi ja päris inimeseks ei pea.

Lisaks lastele on siin teise liini peaosas tegelane nimega Matthew Rankin, keda mängib Matthew Rankin. Läbi tegelase võib aimata lavastaja enda isikliku elu imbumist tegevusse, kui käiakse hiljuti lahkunud isa haual või lõpetatakse töösuhe linnaametiga. Tegelased ja liinid ristuvad, põimuvad, sulavad ühte. Kõike seda edastatakse esiteks väga sooja ja ägeda huumoriga kirjutatud stsenaariumiga, milles on äratuntav iraani filmide mõju ja ka indie-filmide vaib, aga ka võrratu operaatoritööga, mis suudab seda kivist Winnipegi kadreerida mingi väga huvitava ja tingliku maastikuna, kus tegelased ringi liiguvad.

Pärast filmi toimunud vestluses tegijatega tuli ka väga naljakat infot peale. Rankini sõnul on Winnipeg ennekõik tuntud kahe žanri poolest: kuna seal on palju varemeid ja mahajäetud ehitisi, siis esimene on nn ruin porn (mitte selle teise sõna otseses tähenduses, vaid fetišina) ja kuna see on muutunud jõulufilmide filmimise tihedaks võttepaigaks, siis Hallmarki jõulufilm. Ja tema sõnul prooviski ta "Universaalset keelt" üles võtta nii, et ruin porn meets Hallmarki jõulufilm. Ainulaadne ja hingeminev teos.

Filmist pikemalt siin.

5. Brutalist
The Brutalist
Brady Corbet
USA-UK

Kas see on üldse esimene mängufilm arhitektuurist, mis on ka päriselt hea film? Tundub, et kunstiliigina on arhitektuuri mängufilmis väga keeruline kujutada, sest, labaselt öeldes, majad on ju passiivsed ja ei tee mitte midagi. Siin on aga meie ette toodud väljamõeldud lugu sõja järel Ameerikasse põgenenud juudi tipparhitektist, kes püüab Unistuste Täitumise Maal uuesti jalgu alla saada.

Eepiline ja võimas lugu arhitektuurist, antisemitismist, rahast, sõltuvus(t)est, ärakasutamisest, kunstilise visiooni teostamise püüdest iga hinna eest. Kolme ja poole tunnise pikkuse juures ei eemaldaks ma siit mitte midagi. Ainult nii saab see film hingata ja rääkida mingit teist lugu, mida kunagi ei sõnastata.

6. Emilia Pérez
Jacques Audiard
Prantsusmaa-Belgia-USA

Hakkan seda Jacques Audiard'i filmi vaatama täiesti puhta lehena. Nii... hispaaniakeelne film, toimub Mehhikos, mingi kartelliteema, Zoë Saldaña peaosas. Tundub selline korralik hard boiled intensiivne krimi... äkki taas midagi "Prohveti" sarnast? Või südamlikum lugu nagu Audiard'ile Kuldse palmioksa toonud "Dheepan"?

Ja siis avab Saldaña suu ja... hakkab laulma. Muusikal? Päriselt? Ja see pole veel midagi. Järgneb kartellikrimi, muusikali, melodraama, telenovela ja narcocorrido segu läbi transsoolisuse kireva prisma. Täiesti pöörane asi, kus sõna otseses mõttes pole võimalik ette ennustada, mis järgmiseks juhtuma hakkab, aga juhtub, nii et vähe pole.

Karussellisõit, kus tuleb alguses endas leida see jõud mitte konventsioonide külge klammerduda ja osata minna lasta, aga juhul, kui on tahtmist sellesse maailma veidi usku investeerida, siis saab vaev kuhjaga tasutud. See siin on kõike seda, mida minu jaoks Leos Caraxi "Annette" ei suutnud. Audiard on alati proovinud ennast mitte korrata, aga see on isegi tema kohta päris metsik hüpe tundmatusse. Ja kuigi Cannes'sist oleks pärast esikat lootnud kõrgeimat auhinda (sai lõpuks n-ö kolmanda koha ehk Prix de jury), siis tänaseks on õiglus end jalule seadmas: praktiliselt puhas töö Euroopa filmiauhindadel, kümme Kuldgloobuse nominatsiooni ja hetkeseisuga vähemalt kuues esialgu avalikuks tehtud kategoorias ka Oscari lühinimekirjas. Loodan südamest suurt edu.

Filmist pikemalt siin.

7. Ma nägin teleka kuma
I Saw the TV Glow
Jane Schoenbrun
USA

Viimase hetke totaalne üllatus sellesse aastasse. Filmikaadrite neoon-koloriit lubas arvata, et järjekordne õudusmaiguline, nohikute südameverega käigus hoitav ood armsatele friikidele, selline "Stranger Thingsi" ja David Robert Mitchelli vaimus popkultuurne toode, aga vaip tõmmati täitsa alt.

Elust võõrandunud poiss ja tüdruk leiavad üksteist läbi kiindumuse teismeliste üleloomulikku põnevussarja "The Pink Opaque" Nad plaanivad põgeneda, aga tüdruk kaob ja samal päeval lõpeb telekast ootamatult ka sari. Rohkem midagi ei ütle, vaid niipalju, et mittebinaarse lavastaja Jane Schoenbruni isiklikke läbielamisi ja dilemmasid pole siit loost keeruline näha.

See film on nagu Jordan Peele'i "Meie" teismeliste versioon, aga selles mõttes põrutavama arutluskäiguga, et ei jääda pidama stsenaarsete piruettide juurde, vaid tehakse ka ülitugev statement kuulumise ja identiteedi kohta tänases Ameerikas, ja lahendatakse lugu julgemalt, kui oleks osanud oodata. Kirjeldus on hämar, ma tean, aga lülitage sisse teleekraan ja vaadake selle kuma lähemalt. Eestis Apple TV'st.

8. Protseduur
The Substance
Coralie Fargeat
Prantsusmaa

Kehalisemat filmi on raske ette kujutada kui "Protseduur". Selle ulmeõuduka esimeses pooles tuleb puritaanidel kuidagi ära kannatada rohkelt alasti Demi Moore'i ja Margaret Qualley'd, ja kui neil ka midagi seljas on, on see napp, väljakutsuv ja teadlikult maksimaalselt keha seksualiseeriv. Natuke meenub "Väljakutsujate" ekspluatatiivne viis keha kujutada. Aegluup, suurendus, hämaratesse õõnsustesse suunatud kaamera. Milleks? Aga ilmselt selleks, et kontrast filmi teise poolega oleks võimalikult terav, kui nendesamade kehadega hakkab juhtuma midagi ekstreemselt vastupidist.

"Protseduur" on film Hollywoodi kesksest teemast, igavesest ja põletavast nooruseihalusest ja kehakultusest. Demi Moore mängib vananevat näitlejannat, kes ei suuda oma vanusega leppida ja skoorib põrandaalust ainet nimega The Substance, mille õige manustamine annab ajapikendust üsna võikal moel.

Loomulikult tuleb rõhutada sõna "õigel", sest selge see, et asjad lähevad lappama ja tagajärjed on hirmsad, šokeerivad, rabavad, hüsteeriliselt naljakad ja jahmatama panevad. Kas päriselt ka on sellised filmid nüüd Cannes'i võistluses? Ja mitte ainult, vaid ka lausa auhinna vääriline kõige nõudlikumas filmide ringis (parim stsenaarium lavastaja Coralie Fargeat'le).

9. Väljakutsujad
Challengers
Luca Guadagnino
Itaalia-USA

Pall on ümmargune, väljak neljakandiline ja kolmnurkne armastus on kuskil nende kahe vahel. Luca Guadagnino on spordifilmi treeningdressi pakkinud amour fou melodraama, kus kaks eluaegset sõpra hakkavad võistlema ühe naise südame pärast. Saab selgeks, et armastuses ja tennises on kõik lubatud, aga erinevalt päris sportlikust kahevõitlusest on kirevõitluses raske välja selgitada võitjat. Kõik kaotavad, sest kõik pannakse mängu.

"Väljakutsujad" on suhtedraama, mille sees on lugematult kihistusi, nurki ja nurgataguseid, mis loo edenedes jälle uutmoodi paistavad. Tegelaste ees seisab väljakutseid rohkem kui kiirabibrigaadil täiskuu ajal ning Kirg, Võidutahe, Iha, Armastus, Konkurents ja Reetmine pannakse omavahel pidevalt ühte või teise ebatervesse, obsessiivsesse kombinatsiooni.

Ja seda kõike vaadates ei taha ununeda, et tennise kõnepruugis tähendab "Love" nulli.

Filmist pikemalt siin.

10. Kix
Dávid Mikulán, Bálint Révész
Ungari-Horvaatia-Prantsusmaa

Võimas arhiividokk Helena Třeštíková stiilis ehk pikk ajavahemik on pakitud ühe filmi kestusse, tekitades väga huvitava ajanihke, kus me näeme tegelasi kaamera ees suureks saamas või vananemas. Ajamanipulatsioon on üks filmikunsti alustalasid ja on juba iseenesest mõjuv, eriti veel, kui film on nii hea nagu "Kix". Suures osas käsikaameraga ja tihti rula pealt üles võetud tänavajäädvustus niisama rumalusi tegevast poistegängist, mis suumib välja sotsiaalsetele probleemidele ja seejärel ka traagilistele, poiste elu muutvatele sündmustele. "Kix" on vabadus ja vaba dokumentalistika. Täielikult elus asi oma tsenseerimata naljade ja pingutamata olemisega. Ja lõpuks emotsionaalses plaanis väga liigutav.

11. Tõusuvete vangis
Feng Liu Yi Dai
Caught by the Tides
Jia Zhangke
Hiina-Prantsusmaa-Jaapan

Väga ootamatu käik Jia Zhang-Ke'lt. Esimese tunni vältel valdab peamiselt segadus, siis saabub aimdus rütmist ja siis jõuab kogu asi kohale. Aga ma kahtlustan, et valdavas enamuses loobutakse kiiremini. See Hiina nn Kuuenda põlvkonna üks tuntumaid filmitegijaid on sellist hiina sotsrealismi alati viljelenud, aga enamasti märksa narratiivsemas võtmes.

"Tõusuvete vangis" on nagu mingi palavikuline unenäoreis läbi hiina lähiajaloo, jutustatuna läbi sündmuste 21. sajandil – üks episood 2000, siis 2006, lõpuks 2022. See, mida meile öelda tahetakse, on tugevalt isiklikus tõlgenduses kinni. Mina näen siin sotsiaalkriitilist filmitegijat, kelle kaamerasilma keerab tsensuur järjest väiksemaks, nii et sealt mahub läbi üha vähem.

See on tänase Hiina kontrolli all tehtud film nende vahenditega, mis võimalikud. Siin on minu jaoks sõnum Hiina üdini ökovaenulikust tarbimis- ja tootmismajandusest, mis looduse täielikult ära kurnab, samuti ülelinnastumisest tekkinud üldine pettumus lootustes ja elu mehhaniseerumine.

Armastust võiks elus rohkem olla ja kommunikatsiooni samuti – selle märgiks on kasvõi see, et esimese tunnui vältel dialoogi praktiliselt pole. On ainult jada jaburaid juhutöid, mida võtab ette Zhang-Ke püsinäitleja Zhao Tao, ja kaootiline ning, jah, just palavikuline keskkond tema ümber.

Siin filmis on toimumas kohati nii palju, et korgid kipuvad läbi minema, aga nende vaev, kes tooli külge klammerdudes esimese, mulle tundub, et tahtlikult tekitatud laviini üle elavad, võivad teiselt poolt ühe väga omapärase kogemuse võrra rikkamana välja tulla.

Filmist pikemalt siin.

12. Kõrvaltuba
The Room Next Door
Pedro Almodóvar
Hispaania-USA

Pärast Panama paberite maksupettuse skandaaliga meediasse sattumist on Almodóvari tagasitulek on olnud uskumatult võimas, ja ehk panid need sündmused teda ka pilku rohkem sissepoole heitma. Õigupoolest meenutabki "Kõrvaltuba" ta esimest comeback-perioodi filmi "Valu ja hiilgus" (2019) oma keskmisest suurema isiklikkuse taseme poolest. "Kõrvaltuba" on film eutanaasiast, ja ei saa kuidagi selles kontekstis üle vaadata tõsiasjast, et vanameister on juba 75-aastane. "Kõrvaltuba" on jõuline sõnavõtt eutanaasia kaitseks, aga seda on kutsutud ka kõige helgemaks surmast rääkivaks filmiks. Almodóvar on siin maha keeranud nii energilise tegevuse kui huumori ja tulemuseks on mõõdetud tempos, pigem isegi natüürmortliku (vaikelu, surnud loodus, aga justkui ka loomulik surm!) olekuga lugu. Samas on siin alles Almodóvari elujanu peegeldus, kirev värvigamma.

Alates 1995. aastast, filmist "Minu saladuse lill" (1995) on Almodóvari filmidele muusika teinud helilooja Alberto Iglesias, kes on viimasel ajal kuidagi eriti hästi pihta saanud sellele, kuidas eeltoodud vastuolu kõlama panna. Iglesiase muusika võtab midagi Bernard Herrmannilt, et saavutada Hitchcocki trillerite vaib, ja segab juurde melodraamade emotsionaalset paisutust.

Loodame, et inglise keele valimine avab "Kõrvaltoale" mingi ukse Euroopa arthouse'i salongist väljapoole, suurema globaalse tunnustuse suunas. Kasvõi näiteks juba mainitud Oscaritel.

Filmist pikemalt siin.

13. Pikad paberid
Meel Paliale
Eesti

Eesti noorte mittemidagitegemise ja eneseotsingu-indie, mis liigub mugavalt dialoogide sees ja stseenide vahel ning suudab väga edukalt jätta sellise lõpuni läbikavandamatuse mulje, mis filmile väga mõnusalt õhku ja olemise ruumi annab. Sealjuures on suuremas osas filmis tunda ikka väga tugevat autorikätt ja stiilseid, nutikaid stseenilahedusi. Esimesed meenuvad lemmikhetked, ilma liialt midagi ette rääkimata, sest film jõuab kinodesse järgmise aasta jaanuaris: ajahüpe täpselt filmi keskel (millele tehakse üks lahe metatasandi eelhoiatus eelneva stseeni dialoogis); kaamerasõit aknast välja telekavaatamise stseenis enne seda; "Camrip 24p, see on minu D.O.C."

Ja palju muud.

14. Seks / Unenäod / Armastus
Sex / Drømmer / Kjærlighet
Sex / Dreams / Love
Dag Johan Haugerud
Norra

Võimalus väike pettus teha ja ühe sissekande alla kolm filmi ära mahutada, aga ma olen väga vastuvõtlik igasugustele kontseptuaalsetele triloogiatele ja komplektidele ning seda norra lavastaja Dag Johan Haugerudi tänavust filmikolmikut on väga keeruline lahutada või paremusjärjestusse panna. Õigupoolest on need nagu ühe seriaali kolm episoodi, mille kvaliteetsed erinevused on kosmeetilised.

Nende filmide esteetika on midagi väga erilist. Natuke nagu seebiseriaali fiilinguga lood tänapäeva Oslo kodanikest, kes on kimpus tundealaste dilemmadega. Kõigis kolmes on esil omasoolise armastuse motiiv, kahes mehed ja keskmises filmis naised. Tänases lõputu sõnumineerimise ja signaliseerimise mõjuväljas olevas filmikunstis mõjuvad need filmid ideoloogilistes võitlustes räbalaks kulunud närvidele nagu kuum vann koos vannipardiga. Kui te kunagi kuulete kedagi süüdistamas mõnd filmi nn valges privileegis või "valgete inimeste probleemides", siis saatke nad joonelt selle triloogia juurde, sest see on täiesti värkskendavalt ja häbenematult 100 protsenti heaoluühiskonna toode. Mis annab tegevustikule täiesti teise oleku: probleemid on spetsiifilised ja isiklikud, aga ka filosoofilised. Nende arutamisel ei lähe keegi närvi, endast välja ega hüsteeriasse ning ei püüa ülereageerimisega sisu dramaatilisust tõsta. Asjad arutatakse rahulikult läbi, kuskile kiiret pole.

Ma ei tea, kas Haugerud on gei või kristlane või mõlemat, aga nende kahe maailma tundlikkus justkui siit läbi kumaks. "Seksis" magab korstnapühkija täiesti ootamatult ühe meeskliendiga ning püüab oma tegudest töökaaslasele pihtides sellest teost aru saada. "Armastuses" püüab 40ndates naisarst monogaamiast välja murda ja talle on inspiratsiooniks ta noorem gei töökaaslane. Ja "Unenägudes" armub keskkoolitüdruk oma uude õpetajasse ja kirjutab kogemusest päeviku, mis hakkab oma elu elama. Aga need on vaid jutupunktid tegelaste omavahelisele õhulisele ja avatud suhtlemisele. Siin on palju teksti, filmid on soojad ja vaimukad. Nagu hygge-versioon Bergmanist, ühe pipraga.

15. Nokturnid
Nocturnes
Anirban Dutta, Anupama Srinivasan
India-USA

Tänapäeva dokumentalistikas on palju kunstlikku põnevust, erutavaid taaslavastusi, valupunktidesse torkamist ja päevakajalisust. "Nokturnidest" leiab midagi sellist vaid kannatliku meele korral, sest see räägib… ööliblikatest. Loodusdokk? Jah, ja ei. Või vähemalt mitte ainult, kuigi loodus on siin tõesti erakordselt kaunis: kõrgmäestike udu ja tuhanded erinevad öölased välja pandud valguspeibutise ümbert oma väikese elu mõtet otsimas. Nende ümber omakorda veidi suuremad mutukad kahel jalal, vaatamas neid liblikaid ja arutamas samuti oma elu mõttega seonduvatel teemadel.

Mingil väga võluval mikrotasandil ennustavad spetsteadlased liblikate arvu ja liikide läbilõike järgi ette võimalike kliimamuutuste tulevast mõju meile kõigile.

"Nokturnid" on tõeline kinofilm, esmaklassiline slow cinema väga kummalisel, aga ilusal teemal. Teadus ja meditatsioon – see on ju paljuski üks ja sama.

16. Furiosa. Mad Maxi saaga
Furiosa: A Mad Max Saga
George Miller
Austraalia-USA

Raske on püüda korrata täiust. "Mad Max: Raevu tee" on vist selle sajandi parim action-film ja ausalt öelda oli "Furiosa" osas päris suur hirm üleval, et on lähenemises antud järele ja mindud lihtsamat teed, sest treiler tundus märksa digitaalsem ja silutum kui "Raevu tee", mis deklareeris uhkelt, kuidas valdav osa efekte püüti teha füüsiliselt.

Tõsi, digitaalsem ta on, aga see ei sega üldse: Mad Maxi sarjas on alati olnud seda ägedat video-trash'i hõngu, kasvõi paatoslikud pealelugemised, kiiresti pealesõitvad zuumid jms. See on esteetika, mis on iseenda camp-cool'ist teadlik ja oskab seda ära kasutada, ja nii muutub see teatud odav digilikkus "Furiosas" selle maailma osaks. Selge see, et siin ei võeta end liiga tõsiselt, kuigi mäng käib elu ja surma peale.

Eelloos näeme Furiosa armutut kujunemist selleks vaikivaks võitlejaks, keda kehastas "Raevu tees" Charlize Theron. Palju on kõmu tekitanud fakt, et Furiosal on filmis umbes 30 rida dialoogi, mida George Miller põhjendas sellega, et dialoog tõmbab tempo kinni ja film peab olema kiire. Seda kõnekamad on Anya Taylor-Joy silmad, kui ta on silmitsi järjekordse ülekohtuga, vandumas kättemaksu.

Aga vähem sõnu, muidu kaotame tempos. "Furiosa" on haarav, bensiinilõhnaline, tõeliselt VALI märulifilm, auväärne eellugu Mad Maxi saagale.

17. Aeglaselt põleva maa laulud
Пісні землі, що повільно горить
Songs of the Slow Burning Earth
Olha Zhurba
Ukraina-Taani-Rootsi

Väga liigutav ja valus ukraina dokk sõjast, mis jääb rindejoonest eemale, ja otsese sõjategevuse taha. Film sellest, kuidas kilde kokku korjatakse. Üritatakse tuvastada surnukehi, taastada elu tagasi võidetud okupeeritud aladel, korraldatakse matuseid. Üldjoontes püütakse võidelda sõja normaliseerimisega või normaliseerumisega nii meie kui nende silmis. Ja heidetakse ka pilk tulevikku, kus kumab lootus.

18. Igaveseks
Resten af livet
Forever
René Frelle Petersen
Taani

"Igaveseks" on alguses justkui väikekodanliku ja õnneliku taani pere veidi nännutav näitamine, aga selline arvamus osutub raskeks eksimuseks, kui tabab traagika ja pere peab sellega hakkama toime tulema.

Lavastaja näitab imetabast oskust muuta detailid väga kõnekaks, teisalt lööb täiesti särama vaikiv, aga võrratu koostöö operaatoriga – kadreeringud on läbivalt nii stiilsed, et võtab õhkama. Ootamatu nurgaga, muidu alati ilusad, aga mingi häirega: kas varjutab udune lähiplaanis uksepiit osa pildist, peegeldab alumine lauaserv osa pilti häguseks ja nii edasi. Ehk et nii nad elavadki, normaalsust varjutamas mingi häire või hägu.

Peterseniga seoses ei ole kuidagi otsitud võrdlus jaapani klassiku Yazujiro Ozuga, nii viisis kujutada argist ja lihtsat pereelu, mida hoiab koos rutiin ning seda, kuidas selle rutiini muutumine võib väga mõjusalt tragöödiat edasi anda. Petersen näitab Ozu kombel ka tühjaks jäänud tubasid, inimesteta kohti ja ruume; mööduvat aega läbi looduse. Kõik elab ja hingab ka siis edasi, kui inimesi parasjagu kohal ei ole.

Filmist pikemalt siin.

19. Sansaara
Samsara
Lois Patiño
Hispaania

2023. aasta dokk, aga ootasin ilusti tänavuse kinolinastuseni selle vaatamisega, ja asi oli seda täielikult väärt. Unikaalne kogemus kinos. Samsara on budistlik surmade ja ümbersündide tsükkel. Film on jaotatud kolmeks: elu enne surma, ümbersünd, ja elu pärast. Ümbersünni ajal palutakse vaatajal silmad kinni panna ja vastutasuks antakse vist umbes veerandtunnine (Vist? Sest ajataju kaob täiesti) tripp, mille jooksul tunnedki justkui suremist ja taassündi. Silmad kinni kuuled vaid heli ja tajud mingit vilkumist ekraanil, piiratud meeled panevad fantaasia tööle ja film hakkab toimima mingil seni enneolematul tasandil.

Kui küsida, millega kinos võiks unikaalselt eristuda muudest ekraanidest, siis palun väga – ideaalne näide.

20. Mootorsaed laulsid
Sander Maran
Eesti

Splatter-muusikal, mida tegi Sander Maran kümme aastat suuremas osas üksi ja mille saamislugu on sama uskumatu kui see, et see film ikkagi nii hästi koos seisab ja täielikult toimib. Naljakas, vaimukas ja julge.

Kunstiliselt võiks ju siia listi panna nii mõnegi hoopis teise filmi, aga kinoelamuse mõttes on Eesti oma mootorsaagide film koha aasta edetabelis täiesti välja teeninud.

Kes oleks osanud oodata, et Eesti aasta rahusvaheliselt kõige (au)hinnatum film on žanrikas.

Kaspar Viilup
ERR-i kultuuriajakirjanik

1. "The Substance", rež: Coralie Fargeat

Siplesin ja peitsin silmi, tahtsin kiljuda ja vist kiljusin ka. Füüsiline kinokogemus ja põhjus, miks nüüd ja edaspidi ikka lootusrikkalt kinno minna. Elan kogu 2025. aasta lootuses, et ilmub mõni sama põrutav linateos.

2. "Flow", rež: Gints Zilbalodis

Vahel on hea meel, kui naabritel hästi läheb. Lätlaste "Flow" tuletas meelde, miks ma lapsepõlves seiklusfilme nii väga armastasin. "Indiana Jones" loomadega. Panen tärnikesega siia juurde ka teise tänavuse tumm-animatsiooni "Robot Dreams", millele Gints ikkagi üks-null teeb. Aga super filmid mõlemad!

3. "Challengers", rež: Luca Guadagnino

Spordifilmid, mille fookuses on sport, ongi tüütud. "Challengersis" on tennis aga selgelt pigem metafoor, mitte keskne telg. Kirjeldama hakates tundub "Challengers" ülitühine, aga see ongi Guadagnino suurim saavutus: totralt lihtsast stsenaariumist voolida välja peeneid mikroemotsioone lahkav romantiline draama.

4. "The Brutalist", rež: Brady Corbet

Film, mis on suurem kui elu. Veider, et ma saan seda liiga harva filmide kohta öelda. Ootan juba võimalust sinna suurusesse uuesti ära eksida.

5. "Emilia Perez", rež: Jacques Audiard

Muusikalidel on mõte ainult juhul, kui gaas on põhjas ja sõidetakse järgemööda kõik seinad ja tabud ja klišeed maha. Audiard keeras nuppu nii palju peale, et see tuli juba esimese pooltunniga küljest, aga see on kuradima lõbus.

6. "Dune: Part Two". rež: Denis Villeneuve

Aasta parim blockbuster.

7. "Furiosa: Mad Max Saga", rež: George Miller

Aasta teiseks parim blockbuster. Oleks neist kahest piisanud ka, mitusada muud kehvemat lahjendust võinuks tegemata jätta.

8. "Love Lies Bleeding", rež: Rose Glass

Ma oma peas kujutan ette, et 90ndate trillerid võiksid sellised olla. Enamasti ei ole, aga tore, et Rose Glass mu vaimupildi väga veenvalt ekraniseeris. Ja superrõõm, et see ka Eesti kinolevisse jõudis.

9. "Femme", rež: Sam H. Freeman

Veel uskumatum on, et selline väike briti LGBT-draama Eesti kinodesse jõudis. George MacKay teeb ebanormaalselt tugeva rolli, aga film on ka tervikuna täielik tippklass, kuidas üks kammerlik lugu pinevalt tööle panna. Enamvähem samast kategoorias võtke siia kõrvale ka Anna Hintsi ja Tushar Prakashi ülitugev "Sannapäiv", filmid täiendavad üksteist omal veidral moel.

10. "Memoir of a Snail", rež: Adam Elliot

Kui see jääb siin-seal olulistest anima-nominatsioonidest USA suva-anima kõrval ilma, siis on küll maailmas midagi valesti. Aasta kõige geniaalsemad karakterid ning sellest tragikoomilises tumeilmas tahaks pikemalt aega veeta.

11. "Didi", rež: Sean Wang

Suuresti radari alt läbi lennanud indie-pärl, mis räägib noorte elust nullindatel. Hollywoodi seksikomöödiates on see ajajärk üleekspluateeritud, kuid siin läheneb Sean Wang palju empaatilisemalt. Taas film kategooriast "oleks selliseid vaid rohkem".

12.-13. "Drowning Dry", rež: Laurynas Bareisa
12.-13. "Toxic", rež: Saule Bliuvaite

Leedukad said hakkama kahe filmiga, mille puhul ma sügavalt kahtlen, et ükski Eesti lavastaja millegi sarnasega hakkama saaks. "Drowning Dry" oma mosaiikse ja painajaliku psühholoogiaga jääb pikaks ajaks kummitama, "Toxic" on aga näide sellest, kuidas üks terve ühiskond peaks suutma suhtuda oma äärealadesse. Teine Leedu, ausalt, ehedalt, puudutavalt. Mõlemad filmid on meistriklass ning tuleb tõdeda: Eesti jäi Balti filmivõidujooksus tänavu auhinnalisele kolmandale kohale.

14. "Anora", rež: Sean Baker

Erinevalt mitmest varasemast Sean Bakeri filmist ei liigutanud see mind nii sügavalt, aga polnudki vaja: "Anora" on parim komöödia, mida sel aastal nägin. Tahaks ka loota, et nii Mikey Madisoni ja Juri Borissovi jaoks on see film läbilöök suurele areenile.

15.-16. "Scrapper", rež: Charlotte Regan
15.-16. "Bird", rež: Andrea Arnold

Jätkame indie-lainel, seal korral aga USA keskklassi asemel kuskil Londoni või selle äärealade slummides. Mõlemad filmid uurivad töölisklassi troostitut reaalsust UK-s, Andrea Arnold vaatab seda läbi Buriali imelise muusika ja maagilise filtri, "Scrapper" läheneb sellele kohati otsekui Sean Bakeri "Florida projekti" laadsete roosade prillide. Mõlemad variandid lähevad korda ja puudutavad.

17. "The Seed of the Sacred Fig", rež: Mohammad Rasoulof

Iraani kino tuntud headuses, rahvusvaheliselt kõvasti hinnatud film näitab, kuidas lämmatav diktatuur hakkab lõhkuma peresuhteid ja kuhu see kõik lõpuks välja jõuab. Ei pea liiga palju vaeva nägema, et seda ükskõik millise konfliktikolde konteksti ümber tõsta. Aga siia kõrvale sobib hea topeltannusena ka "My Favourite Cake", ka Iraanist: palju õhulisem, ent samavõrd plahvatusohtlik.

18. "Pikad paberid", rež: Meel Paliale

Eesti mängufilmi vaadates jääb pahatihti mulje, et ollakse pisut liiga pinges ning võetakse iseend liiga tõsiselt. Jah, meil oli tänavu "Tulnukas 2" ja "Mootorsaed laulsid", kumbki pole lõpuni minu veregrupp, aga õnneks teeb Meel Paliale just sellist kino, mida meie siinne väike filmitiik hädasti vajanud on. Elav ja hingav film, mis liigub vabalt ja plastiliselt, ei alga kuskilt ega lõppe kuskil, ent teekond on rikastav. Lisaks on "Pikad paberid" lihtsalt vajalik kultuurilooline jäädvustus Tallinnast siin ja praegu.

19. "Loveable", rež: Lilja Ingolfsdottir

Eesti kinolevi tänavune suurüllataja. Vabalt võinuks see väike Norra pärl mul ka kahe silma vahele jääda, jumal tänatud, et selle ikkagi üles leidsin. Need probleemid, millest "Loveable" räägib, on nii tavalised, normaalsed ja levinud, ometigi ei räägita neid mängufilmis peaaegu kunagi. Norra romantilisest draamast on saamas minu lemmikžanr...

20. "Monster", rež: Hirokazu Kore-eda

Koolikeskkonnas on viimastel aastal tehtud mitu väga kriipivat linalugu ning "Monster" läheb vist julgelt selle nimekirja tippu. "Monster" on nii õrn ja habras, et sellest rääkimine tundub isegi kuidagi... tabu. Vaataja juhatatakse otsekui salamahti sinna maailma sisse ja jäetakse siis nende keeruliste küsimustega üksinda. Raputav vaatamine.

Miikael Raun
Eesti Päevalehe kultuuriajakirjanik

"Flow" / "Vooluga kaasa"
Läti, Belgia, Prantsusmaa

Ja parima võõrkeelse filmi Oscar läheb... Läti multikale? Läti animaatori ("Flow" puhul ka helilooja) Gints Zilbalodise südantsoojendav lugu on nimelt kuldmehikeste nominatsioonide shortlist'is koguni kahes kategoorias, nii animatsiooni kui võõrkeelse filmi omades.

Öeldakse, et kui tooteklaamis on mõni kass või koer, tõuseb kohe reklaami vaadatavus. "Flow's" on olemas isepäine, ehkki ümbritseva suhtes arglik kass, samuti koerad, kes talle ohtu ei põhjustagi, ja veel terve rida loomi.

Ülim tunnustus, mille oskan "Flow'le" anda, on võrreldes teda Pixari "Wall-E'ga". Mõlemad on sisuliselt tummfilmid, ent – ja seda olen palju kurtnud – rikub "Wall-E" (mis on siiski animatsioonižanri üks suurimaid saavutusi) minu jaoks natukene ära lõpp, kus inimeste pilti tuleku tõttu ohtrama dialoogi peale minnakse. "Flow's" seda probleemi ei teki, jutusädinat filmis peale erinevate loomahäälituste (mis valdavalt salvestatud pärisloomade pealt) pole.

Maailmas ülimenukaks saanud film näitab ka kaastootmisprojektide suurt potentsiaali: visioon tuli Lätist, kuid kahasse vändati film Belgia ja Prantsusmaaga.

"Meister ja Margarita"
Venemaa

Ei tasu lasta end tootjamaast häirida, sest Venemaal põlati tänavune "Meister ja Margarita" võimude poolt ära. Räägib ta ju samast tsensuurist ja loomevabaduse vägivaldsest piiramisest, mis seal praegu väga akuutne on. Venemaal tehtuna ei ole tal praegu ka erilist lootust lääneriikides; teistsugustes oludes vääriks film ainuüksi August Diehli soorituse eest Wolandina suurte auhindade, sh Oscari sahinaid.

"Meister ja Margarita" suutis teha midagi väga keerulist ja tuua maailmaklassika ekraanile nii, et süžeelise ballasti vähendamisega ei läinud kaduma ega õhenenud loo moraal. See on tõesti haruldane: näiteks ei suutnud seda minu arust teha tänavune prantslaste "Krahv Monte Cristo", mille süžeed häirivalt palju oli kitsendatud. Peasasjalikult prantslased ise küll kiidavad filmi taevani ja kindlasti paljudest adaptsioonidest ta parem ongi, aga selle filmi linale toomisega on sinilind siiski "Monet Cristo" osas veel püüdmata.

"Meister ja Margarita", algmaterjalina lühem, aga iseenesest ambitsioonikam, on selles mõttes palju õnnestunum. Film ja kohandatud süžee, ka näitlejatööd on üldiselt väga tugevad, ent kas rahalistel või filmitehnilistel põhjustel on CGI selles liialt tajutav. Eriti häirib see lõpu poole, mil suurejooneline saatana ball peaaegu puhtalt arvutiga loodud on.

Minu intervjuu filmi režissööriga.

"Lugedes Teheranis Lolitat"
Itaalia, Iisrael

Jätkakem kirjanduse ja filmi kohtumisradadel. PÖFF-ilt, millel toimus filmi rahvusvaheline esilinastus, õnnestus "Lugedes Teheranis Lolitat" näol korjata tõeline pärl. 

Naiskangelane Azar (Golshifteh Farahani) kolib abikaasaga revolutsioonilisse Iraani, lootes seal kirjandusõpetajana hakata lääne kirjandust tutvustama, mis aga peagi keelatakse. Väikses ringis ta salaja sellega siiski jätkab ja nii tekib omamoodi vastupanunaiskonnake, kes omakeskis šariaadireeglitest vabaneda püüavad.

Pilguheidu naiste ellu Iraanis teeb võim(e)s(tava)amaks see, et tegemist on pärislooga Azar Nafisilt, kelle 2003. aastal ilmunud samanimeline raamat pikalt New York Timesi bestselleri nimekirjas veetis ja kümnetesse keeltesse on tõlgitud.

"Konklaav"
Suurbritannia, USA

Ajal, mil katoliiklus on madalseisus ja lõpututest skandaalidest raputatud, sureb progressiivne paavst. Ralph Fiennes'i mängitav kardinal Lawrence on kardinalide kolledži dekaan, kelle ülesanne on juhtida uue valimise protsessi ehk konklaavi. Kandidaat peaks olema puhas, süütu ja skandaalitu, et religiooni mitte veelgi häbistada. Lawrence, kellel ambitsiooni paavstiks saada ei ole ja keda ennast kimbutab moraalne dilemma, hakkab aga oma kaaskardinalide kohta järjest erinevaid komrpomiteerivaid paljastusi tegema.

"Konklaav" toimib hästi oma originaalse ja üllatavalt tempoka süžee ning suurepäraste rollisooritustega, mis võiks Fiennesile viimaks Oscari tuua.

"Ketser"
USA

"Konklaavi" seedumiseks sobiks tema järel vaadata "Ketserit", mis märksa verisemas kastmes võtab religioonid ette nii kriitiliselt kui on ühes popkornikas üldse võimalik. Tänavune kino oli suuresti õudukate päralt, kuid nagu Eesti Päevalehes kirjutasin, siis "Ketser" nende hulgas troonib. Täiusest jääb filmil puudu peamiselt seetõttu, et selle teises pooles on küllaltki palju õudusklišeesid. Ent nagu on ka filmi üks moraale, siis isegi kui miski uudsena paistab, on see tõenäoliselt ikkagi taastoode.

"Late Night With the Devil"
Austraalia, USA, Araabia Ühendemiraadid

Veel üks hirmus šedööver õudusžanris oli "Late Night With The Devil" – tõenäoliselt üks tundmatumaid filme selles nimekirjas, ent ühtlasi üks paremaid. Film särab oma 70ndate esteetika, huvitava kotseptsiooni (kogu film on n-ö ülesvõte ühest USA jutusaate lindistustest, mille vältel hakkavad juhtuma õudsad asjad) ja näitlejate poolest, kes on naturaalselt creepy'd. Õudsalt hea pearollisoorituse teeb David Dastmalchian, karakternäitleja, keda tunneme pisikeste rollide poolest paljudest filmidest, nt Nolani "Pimeduse rüütlist" ja "Oppenheimerist".

"Jokker 2"
USA

Ajatute ja suurte meistriteoste poolest oli 2024 vaesevõitu. See-eest tuli pidevalt välja filme, mis inimesed leeridesse ajas – võib-olla on see ajastu märk, et isegi filmid polariseerivad? Oli kaks suurfilmi, mis sisuliselt Hollywoodi stuudiotele keskmist näppu näitasid. Kui ka nimekiri pikem oleks, siis "Megalopolis" siiski parimate filmide hulka ei jõuaks, ent "Jokker 2" osas on mu arvamus äärmiselt ebapopulaarne: see oli parem kui esimene, mis oli andekate inimeste poolt tehtud läägelt kommertslik vaese mehe homaaž kahele Scorsese filmile. "Jokker 2" oli 200-miljonilise eelarvega arthouse- ja autorifilm, mis oma probleemse peategelase psüühikasse palju sügavamalt ja originaalselt (eriti kusjuures läbi paljuvihatud laulustseenide) suutis kaevuda. Rääkimata kunstilistest riskidest, mida Philips ja Phoenix seekord võtsid, ehkki vaevalt see neile auhinnahooajal esimese osaga võrreldavat furoori tekitab.

Eesti ogarfilmid

Eesti film tabas ülemaailmseid trende hästi. "Tulnukas 2" ajas inimesed leeridesse nagu Jokkergi, "Mootorsaed laulsid" on aga üle maailma tänaseks õudukafestivalidel auhindamised kinni pannud. See omakorda näitab Eesti filmi mitmekülgsust: ühel aastal vallutame maailma festivale kunstilise dokfilmiga "Savvusanna sõsarad", järgmisel juba "veriefekte" täis "Mootorsaagidega".

"A Different Man"
USA

Tänavu filmis "The Apprentice" Donald Trumpi vikskingadesse astunud Sebastian Stani aasta parim roll oli minu jaoks hoopis "A Different Man". Veebruaris kirjutasin EPL-is filmi kohta nõnda: Meeste kannatused on leierdatud teema, aga "A Different Mani" peategelasel on isegi täiesti olemas objektiivne õigustus olla õnnetu. Amatöörnäitlejast Edward (Stan) on filmi esimeses vaatuses deformeerunud, teda vaevab kasvajalik haigus neurofibromatoos.

Puhtfilmilikult satub ta imeravimi otsa, millega vaat et üleöö paraneb. Pilti ilmub aga peagi Oswald (Briti näitleja Adam Pearson, kellel on ka päriselt neurofibromatoos), kellel on oma välimusest hoolimata hoopis positiivsem ellusuhtumine kui Edwardil. Edwardi kulul saame osa antropoloogilisest rännakust. Millist rolli mängivad välimus ja ellusuhtumine selles, kuidas ühiskond sind vaatab? Kas Edward suudab olla "normaalse ja nägusana" õnnelik(um) või on tema jaoks liiga hilja?

"Vandekohtunik #2"
USA

Selle listi koostamisel kõige frustreerivam on, et jõuludel USA kinolevvi jõudev "Nosferatu" jõuab meieni alles uue aasta alguses. Esimesed kriitikud, kelle silmis paistab see olevat läbimurderoll näiteks Lily-Rose Deppile, on jõudnud filmi ülivõrdes kiita. "Vandekohtunik #2" oleks tänavusse listi jõudnud nii või naa, ent esindagu ta siis sedagi oodatud filmi Nicolas Houltiga peaosas.

Kui nii mõnegi eaka filmitegija puhul sooviks, et nad režissööritooli noorematele jätaksid (seda põhjendust tuues kavatseb Tarantinogi filmitegemisest loobuda), siis 94-aastase Clint Eastwoodi oskused filme vändata ei ole ajas närtsinud. "Vandekohtunik" on ühelt poolt dostojevskilik moraalilugu, teisalt "12 vihase mehe" sugune kohtudraama, lisaks kriitiline (ja poliitiline?) vaade USA kohtusüsteemile.

Eastwood on selle kõik kokku pakkinud samasuguse taktitundega, nagu ta oma elulistes draamades ikka ja jälle on teinud. Samuti oskab Eastwood nii noorest kui veidi vanemast põlvkonnast suurepäraselt näitlejaid värvata. Kohtudraamas teevad lisaks Houltile kaasa veel nt Toni Collette (kes 2002. aasta "About a Boy's" ta ema mängis), Zoey Deutch, J. K. Simmons ja Kiefer Sutherland.

Rasmus Kuningas
ERR-i kultuuriportaali toimetaja

1. Hirokazu Kore-eda "Monster"

Sfääriline.

2. Denis Villeneuve "Düün 2"

Chalamet kasvas meheks.

3. Yorgos Lanthimos "Vaesekesed"

Kill-koll

4. Coralie Fargeat "Protseduur"

Daf***.

5. Alex Garland "Kodusõda"

Sõbrad ja revolutsioon = hea roadtrip

6. Marko Raat "Biwa järve 8 nägu"

Järvepoeesia

7. Luca Guadagnino "Väljakutsujad"

Meemipinge

8. Francis Ford Coppola "Megalopolis"

Daf***, vol 2.

Iris Peil
filmikriitik

Kuigi eelistasin ning üritasin sel aastal nähtud filmide hulgast valida neid, mis ka esilinastusid 2024. aastal, siis võrreldes eelmise aastaga tundus üldpilt nõrgem.

1. "Huvivöönd"

Huvivöönd on omanäoline ning originaalse pilguga film, mis vaatleb koonduslaagreid ja tolle aja režiimi n-ö võimupositsioonilt. Lisaks põnevatele visuaalsetele lahendustele on filmis kasutatud paralleelina jooksvat sümboolikat piirini, kus alltekstis jooksvad lood saavutavad uue mõõtme ning süžee täiendamise kõrval leiavad ka oma hääle.

2. "Kimäär"

Poeetiline film, mis meenutas mulle, mida kinokunst minu jaoks tähendab. Linateos on lahendatud intuitiivselt – läbi omanäolise meloodia laseb film endaga kaasa võnkuda ka siis, kui kõik pole päris arusaadav. "Kimäär" särab eelkõige mängleva rütmi poolest, kus kohati küll eri vormid ja stilistika omavahel segunevad, kuid üldpildis mõjuvad üdini harmooniliselt.

3. "Anora"

Empaatiline draama-komöödia tantsiskleb küll tugevatel stereotüüpidel, kuid suudab samas üllatada ning küllaldaselt naerutada. Jäin mõtlema, kas otsus anda peategelastele vene juured on kohatu või pigem kaastundetu, kuid otsustasin filmitegelasi vaadata kui "võõramaalasi" ning sellele, kust ja miks nad Ameerikasse on jõudnud, tähelepanu mitte pöörata. Nii jäävad filmi figureerima lihtsalt kurvad tegelased, kes otsivad elule leevendust. Kuigi nalja saab palju, poeb filmi peategelane siiski piisavalt hinge, et endast ka tiitrite järel märk maha jätta.

4. "Protseduur"

Taaskord julge ja omanäoline film. Kuigi tegu peaks olema justkui õudusfilmiga, pakkus "Protseduur" mulle pigem nalja kui õõva. Film pakub palju üllatavaid ja värskeid momente ning on tänu sellele tore analüüs ja kommentaar Hollywoodi ilu- ja staarihullusele. See mõjub omamoodi naljakana ka peategelast kehastava Demi Moore'i suurepärast vormi ja vanust trotsiva välimuse juures.

5. "Konklaav"

Ühendades esmaklassilist näitlejatööd nutika ning üllatusi pakkuva stsenaariumiga, mõjub trillerlik "Konklaav" vaatamata tekstitihedale ja kohati aeglasele tempole väga köitvana. Illustreerides jaburat reaalsust tõetruus võtmes, mõjub peapiiskopi valimine absurdse ja kogu intriigiderohke draama keskel isegi naljakana.

6. "Lugusid headusest"

Kohati tundub, et "Lugusid headusest" on Yorgose üks viimase aja nõrgemaid filme, kuid sellegipoolest sai see pikemalt mõtlemata koha selleaastase TOP10 hulgab. Film hõlmab endas kolme lühifilmi, mida ühendab esmapilgul ainult korduv näitlejaskond, kuid laiemalt vaadates Yorgosele iseloomulik uudishimulik pilk inimhinge ja maailma absurdsusesse.

7. "Viimane hämaruse aasta"

Hiina-USA dokumentaalfilm keskendub noortele, kes riigi copy-paste ühiskonnaga kaasa minna ei taha ega ehk saagi. Vastupidi, nad leiavad lohutust kohalikus klubis, mis kõigi kurvastuseks varsti igaveseks uksed sulgeb. Film on traagiline ja aus pilt neist, kelle maailmavaated, seksuaalsus ja olek üldise massiga ei ühti, kellel pole kuhugi minna ega mõistmist oodata mujalt kui üksteiselt.

8. "Teistsugune mees"

"Teistsugune mees" on stilistiliselt julgete valikute poolest tuntuks saanud A24 käekirjale iseloomulik film. Kurbnaljaks linateos juurdleb ühiskonnas juurdunud veendumuse üle, et ilus võrdub edukus ning muudmoodi on elu tühi ja helge tulevik võimatu.

9. "Valguse murdumine"

Ööpäevaga võib juhtuda nii mõndagi. Islandi indie-film puudutab tõenäoliselt eelkõige neid, kes on noores eas lähedase kaotanud, kuid on realistlik ja ilus lugu leinast ka sellega võõramatele.

10. "Raudne küünis"

Filmi suurimaks tugevuseks on selle tõsieluline taust, mis kurva filmiloo päriselt ellu äratab ja kaastunnet tekitab. Filmi näitlejatöö on hea ning stsenaariumi sündmustik sedavõrd filmilik, et kui loo sugemeid ei teaks, ei oskaks kuidagi seda tõsieluliseks pidada.

Maarja Hindoalla
filmiajakirjanik

Üldiselt tundus filmiaasta kokkuvõttes pisut tasapaks. Maailmakinos kipub jätkuvalt domineerima Hollywoodi nostalgia kaubastamise trend oma lõputute järgede, eellugude ja uusversioonidega. Leidusid siiski ka mõned väga originaalsed ja köitvad linalood ning hulga lihtsalt väga häid filme.

Järgnevalt pisut pikemalt Eesti filmiaasta silmapaistvamast pärlist teiste väga tugevate teoste ("Biwa järve 8 nägu", "Emalõvi", "Sannapäiv", "Mootorsaed laulsid", "Anett", "Elu ja armastus", "Mo mamma", "Ääremängijad", "Yummy" jt) seas ning 10 meeldejäävamat filmi kinolevist ja festivalidelt. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et mitmed tänavustel festivalidel ilma teinud, ent Eesti kinolevisse heal juhul alles tuleval aastal jõudvad filmid on veel nägemata.

"Õmblusmasin"

Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 programmi raames ilmunud lühifilmide kasseti "Metsik lõuna" magustoit Ülo Pikkovilt. Sisult ja vormilt selle aasta kõige tugevam ja haaravam tervik kodumaises filmis ning kahtlemata silmapaistev teos terves Eesti filmiloos. Pikkov mitte ainult ei kasuta suurepäraselt nii Eesti kui ka välismaa filmipärandit kohaloo jutustamiseks läbi isiklike perekondlike sündmuste, vaid läheneb väga loominguliselt ja vabalt ka filmilindile kui meediumile. "Õmblusmasin" võlub ajaloo intiimse ja poeetilise käsitlusega.

"Brutalist" ("The Brutalist")

Brady Corbeti epopöa mõõtu draama II maailmasõja järel Ungarist emigreerunud brutalismi viljelevast arhitektist László Tóthist, kes asub Uues Maailmas taga ajama Ameerika unistust. Väljakujuneva küünilise kapitalismi küüsis muutub aastakümnete pikkune loomepalang painajalikuks teekonnaks, mis sööb hinge seest ning kurnab oma kahest osast koosneva kolme ja poole tunnise kestuse juures parimal viisil ka vaatajat. Taaskord suurepärane sooritus Adrien Brodylt ning sekundeerivalt Guy Pearce'ilt, kes hingestavad selle brutalismile omaselt massiivse, ent kõleda olemusega filmi oma jõhkruse ja tooruse juures üksiti ka aasta üheks puudutavamaks teoseks.

"Protseduur" ("The Substance")

Filmiaasta üks jõulisemaid ja kreisimaid filme, täielik powerhouse algusest lõpuni! Coralie Fargeat astub oma teises täispikas filmis terase ja terava satiiriga vastu misogüünsele ilu- ja nooruse kultusele, mis paraku ajab oma teravaid küüsi palju kaugemale kui vaid edev ja alp Hollywood. Suurepärased kehastused Demi Moore'ilt ja Margaret Qualley'lt selles omapäraselt pahempidi pööratud Dorian Gray loos, mis haarab lisaks ülimalt aktuaalsele sisule ka stiilse ulmesugemetega teostuse poolest.

"Õed" ("Manas")

Brasiilia lavastaja Marianna Brennand Fortesi väga raske film perekonnast, kes elab Marajó saarel, kus paraku on levinud intsest. Oma raskepärasuse juures siiski ka väga jõustav film, sest peategelane, 13-aastane Marcielle hakkab vastu nii oma isale kui ka kogu külaühiskonnale, kes lubab vaikimise ja kõrvale vaatamisega nii võigastel asjadel toimuda. Kahjuks täiesti tõsieluline film, nimelt veetis Brennand Fortes aastaid taoliste lugude uurimisega ja tahtis esiotsa teha dokfilmi, ent asjaosaliste kaitseks kirjutas kuuldud lood mängufilmiks. Niivõrd keerulise teema juures oskab lavastaja hoida väga täpset tasakaalu selle osas, mida ja kui palju näidatakse ning kui palju jäetakse vaataja aimduse hooleks.

"Psühhopaadi suudlus" ("Woman of the Hour")

Anna Kendricku väga tugev lavastajadebüüt, tõsielul põhinev krimidraama 1970ndatel USA-s tegutsenud sarimõrvarist Rodney Alcalast. Erinevalt tavapärastest sarimõrvarite krimipõnevikest keskendub Kendrick aga Alcala ohvritele, andes hääle nii nendele, kes tema käest pääsesid kui ka nendele, kes kahjuks ei pääsenud. Tundliku lähenemise kaudu tabab lavastaja naelapeade pihta ka väga mitme senini aktuaalse ja keerulise teema osas, mis paraku puudutavad naiste argielulisi kogemusi veel tänapäevalgi. Muuseas, levitajale eriauhind kõige kehvema pealkirja tõlke eest, sest Woman of the Hour tuleneb samanimelisest telesaatest, kus Alcala osales, ning mis Eestis kandis pealkirja "Reisile sinuga".

"Minu lemmikkook" ("Keyke mahboobe man")

Süngete poliitiliste allhoovustega humoorikas romantiline draama kuldses elusügises Iraani prouast, kes otsustab pärast pikki üksi veedetud aastaid proovida taas õnne armastuses. Tutvudes taksojuhist Faramarziga, veedetakse kaunis ja vabadust täis õhtu naise kodus, mis on kui soe ja turvaline oaas ümbritsevas rõhutud ühiskonnas, kus "sündsusetu" koosviibimine ja veini joomine võib salakuulajate abil kaasa tuua karistuse. Tegelaste ülim sümpaatsus, osavalt doseeritud huumor, elulisus, ühiskondlik-poliitiline kontekst ja ka südamevalu panevad jäägitult kaasa elama ning moodustavad nii Iraani-spetsiifilise kui ka ühtlasi universaalse loo sellest, et õnn kipub olema üürike, mistõttu tasub iga hetke sellest täiel rinnal nautida.

"5. september" ("September 5")

Tim Fehlbaumi pinev ajalooline põnevik 1972. aasta suveolümpiamängude pantvangikriisist, mis oma traagilise lõpptulemuse tõttu ristiti Müncheni veresaunaks. Erinevalt senistest käsitlustest ei sea Fehlbaum aga fookusesse mitte niivõrd pantvangikriisi, kuivõrd selle kajastamist otsetelevisioonis. Detailitäpselt ja ajastutruult kujutatakse eetilisi dilemmasid ja tehnilisi keerukusi teleajaloo ühe traagilisema ülekande vaatajateni toomisel, kui olümpiaküla kõrval asuvast suitsuvinest ja pingest paksus ABC sporditoimetuses leiutatakse ajaga võidu joostes viise, kuidas raporteerida sündmuste arengut ilma pantvange veelgi suuremasse ohtu seadmata. Nii saab vaataja muuhulgas heita pilgu ka enam kui poole sajandi tagusesse teletoimetuse töösse, kus käib vilgas 16 mm filmilintide ilmutamine ja monteerimine, mehhaaniline tiitrite loomine ning pidev eetriaja üle kauplemine, mis tänapäeva digimaailmas mõjub lummavalt keerukalt. Kaalutletult põnevas ja visuaalselt köitvas draamas teevad suurepärased rollid John Magaro, Peter Sarsgaard, Ben Chaplin ja saksa tõusev täht Leonie Benesch ("Õpetajate tuba", 2023).

"Ketser" ("Heretic")

Filmitegijate tandem Scott Beck ja Bryan Woods on peamiselt tuntud sõnavaese triloogia "Kena vaikne kohake" stsenaristidena, kuid on oma teise lavastajatööna ette võtnud tekstitiheda õudusfilmi, mille tugevus seisneb justnimelt tegelaste retoorilises võimuvõitluses. Hugh Grant särab tema ukse taha saabunud noori misjonäre kimbutava härra Reedina, kuid ka tema vastas mängivad Chloe East ja Sophie Thatcher ei jää sugugi alla, kasvades nii sügavamaks ja sisukamaks kui sageli õudusfilmides esinevad naiste karikatuurid, kelle peamine eesmärk on olla lihtsalt vägivalla sihtmärgiks. Seejuures eritleb "Ketser" ka laiemalt ühiskondlikke ja religioosseid struktuure, mis eeskätt just naisi argielus süstemaatiliselt ekspluateerivad ja maha suruvad. Kammerliku labürintfilmi teises pooles liigutakse tavapärasemasse õudusžanrisse, mis ei kanna küll pinget lõpuni välja, kuid suudab siiski põhjendada, miks on taaskord vägivalla välja elamiseks valitud noored naised.

"Sellised väikesed asjad" ("Small Things Like These")

Tim Mielantsi lavastatud hillitsetud, ent liigutavas tõsielulises draamas kehastab Cillian Murphy tugeva südametunnistusega pereisa, kes avastab juhuslikult ja oma suureks õuduseks, kuidas kodulinna katoliku nunnakloostris piinatakse noori vallasemasid. Ent ka tugeva moraalse kompassi olemasolul on raske vastu astuda tervele ümbritsevale külaühiskonnale, mis enese heaolu säilitamise nimel on võimeline välja heitma ja ebainimlikult kohtlema endast nõrgemaid liikmeid. Vaikselt hõõguv ebaõiglus hakkab järjest enam ka vaataja südant pitsitama ning kasvab oma mõõdetud tempos üheks aasta kõige trööstitumaks, ent samas ka liigutavamaks looks.

"Konklaav" ("Conclave")

Ehkki väga häid paavsti valimist eritlevaid filme võib lähiminevikust lugeda vähemalt kahe käe sõrmedel, võlub Edward Bergeri käsitlus oma peenelt kootud ja intriigidega palistatud protseduurilise looga, mis valgustab läbi katoliku kiriku kui institutsiooni ja süsteemi pimedamad nurgad inimlikult puudutavast vaatenurgast. Ansamblifilm, mille säravad võrdselt meisterlikult ja suurepärase omavahelise keemiaga Ralph Fiennes, Stanley Tucci, John Lithgow, Lucian Msamati, Sergio Castellitto, Carlos Diehz ja Isabella Rossellini. Pinevale kahetunnisele mängule keeratakse viimases stseenis nii tugev vint peale, et rahulolumuie on garanteeritud.

"Saatana kümblus" ("Des Teufels Bad")

Õõvameistrite Veronika Franzi ja Severin Fiala ligi kümnendi jagu küpsenud õuduselementidega dokumentaalne talurahvadraama depressioonist ja infatsiidilainest 18. sajandi Austrias ja ka laiemalt Euroopas. Et enesetapp oli kõige kohutavam surmapatt, mille tõttu oli hinge taevasse pääsemine kategooriliselt võimatu, leidsid depressioonis inimesed omamoodi lahenduse – sooritada mõrv, mille karistuseks oli surmanuhtlus. Nii ka noor abielunaine Agnes, kes ei suuda kohaneda oma-aegse traditsioonilise naise rolliga, mis seisneb nüris ja ränkraskes töös ning laste sünnitamises.

Soojades suvelõpu toonides algav film on üles ehitatud nagu selle keskmes olev psühholoogiline häire, muutudes märkamatult sujuvalt aina külmemaks ja ahistavamaks, kuni möödapääsmatu lõpplahenduseni (ning sellega kaasnevate dokumenteeritud veidrusteni) välja. Peaosas suurepärane Anja Plaschg, tuntud ka artistinimega Soap&Skin, kes koges elutruuduse nimel omal nahal läbi kõik ebameeldivused ja valu, et tuua ekraanile tõeliselt hingestatud kehastus kannatavast naisest. Lisaks komponeeris Plaschg ka filmi kütkestavalt rõhuva muusikalise kujunduse.

"Kägu" ("Cuckoo")

Tilman Singer demonstreerib ka oma teises täispikas mängufilmis meisterlikku oskust mängida laiade pintslitõmmetega, ent siiski peenelt sensuaalsuse, huumori ja õõvaga. Noorte menusarjast "Euphoria" tuule tiibadesse saanud Hunter Schaffer, keda võis näha ka mulluses "Näljamängude" eelloos "Laululindude ja madude ballaad" ning Yorgos Lanthimose tänavuses "Lugusid headusest", kehastab teismelist Gretchenit, kes peab ema surma järel suunduma koos võõraks jäänud isa ja poolõega vaevu hingitsevasse kuurortisse Alpides, kus hakkavad aset leidma järjest kummalisemad sündmused. Võluvalt südika ja usutava noore peategelasega kummastav lugu, mis seob endas kerget twinpeaksilikku vaibi stiilipuhaste retroõudukatega ning säilitab ka sihiliku jaburuse juures sisukuse.

Siim Rohtla
filmispetsialist

Lõppeva hooaja parimad filmielamused

1. "Civil War" / "Kodusõda"

2. "Dune: Part Two" / "Düün – Osa 2"

3. "Conclave" / "Konklaav"

4. "The Brutalist" / "Brutalist"

5. "Emilia Perez"

6. "Flow" / "Vooluga kaasa"

7. "Anora"

8. "September 5" / "5. september"

9. "When Evil Lurks" / "Kui kurjus varitseb"

10. "Myrskyluodon Maija" / "Tormisaare Maia"

11. "The Wild Robot" / "Pöörane robot"

12. "Parthenope"

...ja veel väga häid filme

"A Complete Unknown"

"A Different Man"

"A Quiet Place: Day One"

"A Real Pain"

"Alien: Romulus"

"Beetlejuice Beetlejuice"

"Better Man"

"Elu ja armastus"

"Heretic"

"Horizon: An American Saga - Chapter 1"

"Inside Out 2"

"La Chimera"

"Mootorsaed laulsid"

"Society of the Snow"

"The Most Precious of Cargoes"

"The Order"

"The Substance"

"U Are the Universe"

Aurelia Aasa
filmiajakirjanik

"Väljakutsujad", rež: Luca Guadagnino

Ehkki alguses ei suutnud mind kinno meelitada ei moemaailma üle võtnud #tenniscore, vürtsikas turunduskampaania ega lemmikrežissöör Luca Guadagnino, osutus "Väljakutsujad" 2024. aasta absoluutseks lemmikuks. On turgutav näha naist, kelle signatuurnaeratus on resting bitch face, liikumas vabandust palumata oma eesmärkide poole.

"Langemise anatoomia", rež: Justine Triet

Vana hea krimka, mille keerdkäikudes peidavad end kaasaegse loomingulise paari valud. Tänase Euroopa kino tunnusfilm.

"Protseduur", rež: Coralie Fargeat

See ilustandaritest kõnelev body horror tõestab, et Demi Moore väärinuks juba ammu renessanssi. "Protseduuri" tuules ootan ka filmi "Teistsugune mees" ("A Different Man") vaatamist.

"Ketser", rež-id: Scott Beck ja Bryan Woods

Ehkki Briti romantiliste komöödiate käilakuju Hugh Grant pole kinolinal teepotti nurka visanud, pole ta ise liisunud nagu roheline tee, vaid muutub näitlejana ajas üha nüansirikkamaks vananedes nagu tummine portvein.

"Furiosa", rež: George Miller

Tõenäoliselt ainus postapokalüptiline triller, mille liivadel tahaks veel ja veel driftida.

"Vooluga kaasa", rež: Gints Zilbalodis

Tänavune festivalide hittfilm, millel on suur šanss jõuda Oscari nominentidesse mitmes kategoorias. Seejuures on huvitav, et filmi puhul on palju jäädud kinni fakti, et tegemist on dialoogita animatsiooniga. Pigem on dialoogi mittekasutamine indie-animatsioonis sage nähtus.

Küll on vähe Euroopa täispikki (anima)filme, mis suudaksid võistelda "Vooluga kaasa" eduga. Siiralt hea meel Gintsi ja kogu tiimi üle. Animafilmidest hoian lisaks pöialt Pixari "Pahupidi 2'le", mille tuules tuli ka äsja välja seriaal.

"Düün II", rež: Denis Villeneuve

Ma pole kunagi olnud "Düüni" fänn , aga pärast teise osa vaatamist võib vast kindlalt öelda, et Denis Villeneuve versioonid panevad inimese muutuma.

"Toksiline", rež: Saulė Bliuvaitė

Locarno Kuldse Leopardi pälvinud Leedu draama teismeliste elust nullindate väikelinnas.

Film, mis pole mõneti enamat üksteise otsa laotud väikelinna nooruse stereotüüpsetest fragmentidest, ent on oma ülestiliseeritud Y2K esteetikas siiski piisavalt poeetiline, et olla meeldejääv.

"Suursugused", rež: Juris Kursietis

Juris Kursietise "Oleg" oli esimene Läti film, mis tekitas minus huvi lõunanaabrite kino suhtes. "Suursugused" ei raba küll samal moel jalust, ent režissöörina on Kursietis siiski mu südames. Ning tegelikult pole ju kinolinal midagi paeluvamat kui üks üle käte läinud pidusöök.

Mitmed tänavuse aasta hitid nagu "Brutalist" ja "Lugusid headusest" on jäänud veel nägemata ning leiavad tõenäoliselt koha järgmise aasta listis.

Andrei Liimets
kultuurikriitik

1. "Flow" ("Vooluga kaasa")

2. "Challengers" ("Väljakutsujad")

3. "The Substance" ("Protseduur")

4. "All We Imagine As Light" ("Kõik, mis näib valgusena")

5. "My Favourite Cake" ("Minu lemmikkook")

6. "Anora"

7. "Dune: Part Two" ("Düün: Teine osa")

8. "The Wild Robot" ("Metsik robot")

9. "A Real Pain" ("Tõeline valu")

10. "Furiosa: A Mad Max Saga" ("Furiosa: Mad Maxi saaga")

Kaarel Kuurmaa
filmispetsialist

"Bogancloch"
Režissöör: Ben Rivers

Kinokogemus selle parimas tähenduses. Režissöör Ben Rivers naases Šoti mägismaale oma erakust sõbra Jake'i juurde, keda ta filmis juba ka 2011. aastal linastunud unustamatus teoses "Two Years at Sea". Nii hea, et see võluv maailm selles suures universumis ikka veel alles on. 

"I Am Not Everything I Want To Be"
Režissöör: Klára Tasovská

Tšehhi fotograafi Libuše Jarcovjáková poole sajandi jooksul üles võetud dokumentaalfotodest koosnev originaalne päevik-film. Aasta suurim üllatus, mis tuli esile justkui peidust ja nurga tagant. Film nagu tema kangelannagi - vahetu, eluline, toores ja samas inimlikult õrn. Avab korraga nii ühe inimese kui sotsialismibloki lugu. Ei ühtki liikuvat pilti ja ometi selline film, et hoiad toolist ja ei saa pilku eemale. 

"Nocturnes"
Režissöör: Anirban Dutta, Anupama Srinivasan

Imeilus meditatiivne film Himaalaja lopsaka roheluse ööliblikatest. Puhas delikaatne meeleline kogemus, mis ilmselt lausa õitseb kui saab avaneda suurel ekraanil parima võimaliku helisüsteemiga. 

"Kix"
Režissöör: Dávid Mikulán, Bálint Révész

12 aasta vältel Budapesti tänavatel filmitud suureks kasvamise lugu. Teekond kuidas ühest mängulisest 8 aastasest poisist saab teismelisena saatuse koledal sekkumisel Ungaris riiklikult vihatud kuulsus. Taas suurepärane näide hästi tehtud pikast vaatlevast dokumentalistikast ja selle üllatusvõimest. 

"A Move"
Režissöör: Elahe Esmaili

Kümnetel festivalidel osalenud ja mitmeid auhindu pälvinud suurepärane lühidokk Iraanist. Ilma suurema kärata jätab naisrežissöör sugulastele külla minnes lihtsalt kuidagi muuseas oma juuksed pearätiga katmata. Tagajärjeid ühe riidetüki kandmata jätmisest on komplekselt tragikoomilised. 

"Eight Postcards From Utopia"
Režissöör: Radu Jude, Christian Ferencz-Flatz

Jälle tema. Jälle Radu Jude. Jälle täielik ogarus. Aga jälle on see miski, mis aasta lõpus kuidagi eredalt meeles on, samal ajal kui hulk muud audiovisuaalsisu on peast pühitud. Seekord siis sadadest Rumeenia telereklaamidest kokku lõigatud kompott, mis maalib vaatajaile vaimuka pildi ühe halli sotsialistliku riigi muundumisest värviliseks vulgaarkapitalistlikuks tarbimisühiskonnaks. Eks ole see laias laastus ju ka eestlastelegi tuttav teema ja teekond. Lihtsalt Balkani kastmes ja meisterkokk Radu Jude maitsestatuna.

"No Other Land"
Režissöör: Basel Adra, Hamdan Ballal, Yuval Abraham, Rachel Szor

Tugevalt ajakajaline ja samas nii lootusetult ajatu film alustas teekonda Berlinale dokkide Kuldkaru ja Panorama sektsiooni publikuauhinnaga ja põrutab ilmselt ka Oscari rallis üsna kaugele. Teose neljaliikmelisel režiikvartetil, kus on koos loojad nii Palestiina kui ka Iisraeli poolelt, on õnnestunud luua mõjuv cinéma vérité stiilis ehe jäädvustus sellest, kuidas Iisraeli riik meeter meetri haaval Läänekalda maa üle kontrolli kehtestab. Mõjuv vaatamine isegi neile, kellele tundub, et selles lõputuna näivas konfliktis vaevalt enam midagi uut on.

"An American Pastoral"
Režissöör: Auberi Edler

Ülimalt põhjalik film demokraatiast Pennsylvania väikelinna koolis ja kooli ümber. Süvitsi minevalt, kuude kaupa ühe kogukonnaga koos olemisest sündinud vaatlev dokumentalistika on kõige ehedam rohujuuretasandi pilt sellest, kui lõhki on Ameerika ühiskond ideoloogiliselt kistud. Ameerika kultuurisõdade tallermaa näitlikustamiseks kasutab režissöör kooli esinduskogu valimisi, aga loomulikult käivad taamal palju suuremad poliitilised kaevikusõjad ning hoogu koguvad järgmised presidendivalimised. Selle seljavõiduga lõppenud tulemusi meie vaatajana nüüdseks juba teame kuid mida siinsed USA eksperdid kuidagi ennustada ei suutnud. Silmiavav pilt maailmast mida meie ega maailma suurmeedia praktiliselt ei kajasta. 

"Two Strangers Trying Not To Kill Each Other"
Režissöör: Manon Ouimet, Jacob Perlmutter

Kahe küpses eas kunstnikupaari suhtelugu. Öeldud asjadest ja ütlemata jätmistest. Armastusest, märkamisest, loomisest ja hoolimisest ning sellest kuidas seda kõike ühte kooselusse ära mahutada.  

"Mama Micra"
Režissöör: Rebecca Blöchler

Vildinukutehnikas lühianima. Autori ekstsentriline vagabundist ema elas kümmekond aastat väikeses Nissan Micra autos mööda ilma ringi reisides ning sellest kõnelev film on ka režissöörile omamoodi teraapiavorm oma ema mõistmiseks. Nukufilmi võimalused lasevad sel lool taassündida puudutaval viisil, lubades samas säilitada tõsielufilmi üdi. "Mama Micra" tuletas ka kurvastava halastamatusega meelde, et vaatamata Eesti suurele ja mitmekesisele animatraditsioonile pole peale Ülo Pikkovi loomingu meil praktiliselt mitte midagi dokumentalistikaga haakuvat loodud. Kuigi ainest ja oskust peaks ju jaguma. Õnneks oli meie enda tänavuse filmiaasta pärliks just Pikkovi suurepärane ja täpselt komponeeritud "Õmblusmasin". 

"Robot Dreams"
Režissöör: Pablo Berger

Tegelikult juba ülemöödunud aastal linastunud täispikka dialoogita animafilmi koera ja roboti sõprusest õnnestus näha alles tänavu. Lätlaste tänavuse hittfilmi "Flow" osas loodan tulevale aastale, sest tänavu ei õnnestunud seda suurel ekraanil veel tabada. Hea meel, et sõnatu anima abil sünnib paradoksaalsel moel nii palju lihtsat, muhedat ja sügavalt inimlikku.

"Furiosa: Mad Max Saga"
Režissöör: George Miller

No üks mängufilm võiks siin tabelis siiski ju ka olla. George Miller ei ajanud latti maha, aga "Raevu tee" taset muidugi ka ei ületanud. Sest noh, kuidas see olekski võimalik. Aga sellegi poolest, elagu Furiosa!

Ra Ragnar Novod
Artise programmijuht

1. "Mootorsaed laulsid" (2024). Rež: Sander Maran

Üle 10 aastat töös olnud žanripomm jõudis enne jõule kinodesse ja see on üks kõige erilisemaid debüütfilme, mis vähemalt viimase 10 aasta jooksul on tehtud. Žanrid nagu õudus, muusikal, komöödia ja draama on kokku toodud üheks kahe tunniseks looks armastajapaarist, kes satuvad sarimõrtsukate perekonna küüsi. Seda lausa peab seltskonnaga nautima ja teistele soovitama. Sellist filmi pole varem Eestis tehtud. 

2. "Exhuma" (2024). Rež: Jang Jae-hyun

Lõuna-Korea filmide austajana arvasin, et olen juba kõike näinud, aga "Exhuma" tõmbas ikka vaiba alt ära. See on müsteerium lahkunute ümbermatjatest, kes leiavad ühe väga erilise kliendi, kelle abil võiks ameti maha panna ja kõigest puhata. Muidugi ei lähe asjad tavapäraselt ning lahti pääseb tõeliselt košmaarne sündmustejada. Ülimalt stiilne, ootamatusi pakkuv ning õuduse, efektide ja pinevuse jalustrabav film on taaskord ehe näide Lõuna-Korea kinost ehk see, mis on žanri poolest Euroopa ja USA kinos vaatajale juba harjumuspäraseks kujunenud, on Koreas alati värskendav ja eriline. 

3. "Koletis" ("Kaibutsu", 2023). Rež: Kore-eda Hirokazu

Kore-eda Hirokazu ("Peale elu", "Tõde", "Keegi ei tea", "Poevargad", Maborosi", "Broker") uusim film on psühholoogiline draama-müsteerium ühes koolis aset leidvast õpilaste, vanemate ja õpetajate vahelisest konfliktist. Tegemist on kihilise narratiiviga, kus kõik konflikti asjaosalised annavad oma versiooni loost näidates, et tõde pole kunagi ühepoolne ning igaühel on tõest oma nägemus. "Koletis" on ka legendaarse helilooja Ryuichi Sakamoto viimane töö. Sakamoto suri kaks kuud enne filmi esilinastust. Film on pühendatud tema mälestuseks.

4. "Homme on ka päev" ("C'è ancora domani", 2023). Rež: Paola Cortellesi

Itaalia hittfilm on kaunis, kurb, traagiline, liigutav, lootustandev ja kauaks ajaks kummitava jääv lugu 1946. aasta Itaalias. Filmis nii näitleja kui ka režissöörina tegutsev Paola Cortellesi on tõeline filmiajaloo õpilane. Ta on loonud filmi, mis peegeldab nii filmi kui ka ajaloo arengu minevikku, olevikku ja tulevikku. 

5. "Raudne küünis" ("The Iron Claw", 2023). Rež: Sean Durkin

Sean Durkin on vist üks alahinnatuimaid USA režissööre. Ta võtab ette ootamatud teemad ja vormib neist tõeliselt meeldejäävad filmid, mis ronivad hoolega naha vahele. "Raudne küünis" on 80ndatel aset leidev lugu professionaalse wrestling'uga tegelevast Von Erichi perekonnast. Võiks arvata, et kui wrestling huvi ei paku, siis pole ka see film igaühe teetass. Aga peaks olema. See on liigutav, karm ja võimas lugu perekonnast, lastest, isadest, emadest ja vendadest. 

6. "Tormisaare Maija" ("Stormskerry Maja", 2024). Rež: Tiina Lymi

"Tormisaare Maija" põhineb Soome-Rootsi kirjaniku Anni Blomqvisti raamatusarjal "Stormskärs Maja". Lugu leiab aset 19. sajandil kui noor Maija abiellub tagasihoidliku kalur Jannega. Pea kolmetunnine eepiline ajalooline peredraama on juba omaette saavutus, kuid režissöör Tiina Lymi on selle kõik kokku sidunud niivõrd meisterlikult, et raske on ette kujutada lühemat filmi, sest siis oleksin ilma jäänud Maija ja Janne karmi elu tõusudest ja mõõnadest, ilust ja koledusest, headusest ja kurjusest ning õnnistustest ja kaotustest. Selliseid filme väga enam ei tehta ning olen väga õnnelik, et see on siiski olemas. 

7. "Düün: teine osa" ("Dune: Part Two", 2024). Rež: Denis Villeneuve

Denis Villeneuve on geenius ja üks olulisemaid Hollywoodi blockbuster kinos autorina tegutsevaid režissööre koos Christopher Nolani, Quentin Tarantino ja David Fincheriga. 

8. "Väljakutsujad" ("Challengers", 2024). Rež: Luca Guadagnino

Režissöör Luca Guadagnino ei teadnud midagi tennisest, kui hakkas tegema filmi tennisemängijatest, aga see polegi oluline, sest "Väljakutsujad" pole tennisest, vaid tunnetest, kiindumusest ja salajastest soovidest, mida tennis aitab antud loos esile tuua, kui sõnadest jääb siiski puudu. Trent Reznor/Atticus Ross ja Luca Guadagnino on üksteise jaoks loodud. 

9. "Protseduur" ("The Substance", 2024). Rež: Coralie Fargeat

Õudusfilm vananemisest, vananemise peatamisest ja igavesti noor olemisest. Lisaks veel Hollywoodi või tegelikult igasuguse tööstuse absurdsed nõuded kehadele ja nende nõuete haiglane mõju nii asjaosaliste kui ka tarbijate psüühikale. "Protseduuri" geniaalsus ei seisne tuttavlike teemade taaskasutamises, vaid vapustavalt otsekoheses stilistikas, mis kas peletab kinosaalist või naelutab kõik meeled kinoekraanile. 

10. "Deadpool & Wolverine" (2024). Rež: Shawn Levy

Praeguse seisuga on Marveli filmid parimad, kui need teevad iseenda üle nalja. Metahuumor on tore, aga veel toredam on vaataja kaasamine, publiku mõistmine ja ajaga kaasas käimine. Filmitegijad teadsid väga hästi, et kõik on Marvelist väsinud, huvi on kadumas ja filmide kvaliteet on langenud. Seetõttu ei seisne "Deadpool & Wolverine'i" väärtus mitte ainult Hugh Jackmani naasmises Wolverine'i rolli, vaid pigem ka verises, ropus ja enesest teadlikus huumoris, mis paneb puid alla kõigile ja kõigele. 

Veel tooksin välja ka need äramärkimist väärt filmid:

11. "Kui kurjus varitseb" ("When Evil Lurks", 2023). Rež: Demián Rugna

12. "Konklaav" ("Conclave", 2024). Rež: Edward Berger

13. "Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas" (2024). Rež: Rasmus Merivoo

14. "Loomade kuningriik" ("The Animal Kingdom", 2023). Rež: Thomas Cailley

15. "Kodusõda" ("Civil War", 2024). Rež: Alex Garland

16. "Biwa järve 8 nägu" (2024). Rež: Marko Raat

17. "Furiosa: Mad Maxi saaga" ("Furiosa: A Mad Max Saga", 2024). Rež: George Miller

18. "Hingede koguja" ("Longlegs", 2024). Rež: Oz Perkins

19. "Cobweb" (2023). Rež: Kim Jee-woon

20. "Brutalist" ("The Brutalist", 2024). Rež: Brady Corbet

21. "Tulnukas: Romulus" ("Alien: Romulus", 2024). Rež: Fede Álvarez

22. "Noryang: Deadly Sea" (2023). Rež: Kim Han-min

23. "Hirmutaja 3" ("Terrifier 3", 2024). Rež: Damien Leone

24. "The Roundup: Punishment" (2024). Rež: Heo Myung-haeng

25. "Pahad poisid: sõida või sure" ("Bad Boys: Ride or Die", 2024). Rež: Adil El Arbi, Bilall Fallah

Edith Sepp
Eesti Filmi Instituudi juht

1. Brady Corbet "The Brutalist"

See on tõeline suurteos – kunstiliselt ambitsioonikas ja hingepuudutavalt mõjuv. 215 minutit möödub märkamatult, kui oled haaratud filmi sügavalt liigutavast loost, meeldejäävast visuaalsest esteetikast ja pigem harva käsitletud teemadest. See film ühendab ajaloolise narratiivi, arhitektuurilise ilu ja Ameerika unistuse müüdi lammutamise, keskendudes samas kõige olulisemale – inimlikele suhetele ja konfliktidele. Film paneb pikaks ajaks mõtisklema elu, kunsti ja inimese rolli üle teise inimese elus. Suurepärased näitlejatööd ja Daniel Blumbergi meeldejääv muusika tõstavad filmi veelgi kõrgemale tasemele.

2. Rich Peppiatt "Kneecap"

Filmi keskendub ühe Pōhja-Iiri bändi toore autentsuse tabamisele, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ja dokumentaalstiilis visuaalset lähenemist.Väga värskendav lähenemine keelele, ka eestlastele olulise keele kasutamisele, ja selle tähtsustamisele väga üllatuslikus võtmes.

3. Bogdan Mureșanu "Uus aasat, mis ei tulnudki"

 Veneetsia filmifestivalil Orizzonti võistlusprogrammi parima filmi auhinna pälvinud linalugu on eriline oma võime poolest rääkida suurtest ajaloolistest sündmustest läbi väikeste inimlike lugude, pakkudes tragikoomilist ja siirast pilguheitu keerukale ajastule. See film jääb meelde ja paneb jälle kord  mõtlema vabaduse ja lootuse tähenduse üle, jäädes meelde ka oma emotsionaalse mõju ja ajatute teemadega.

4. Matthias Glasner "Dying"

Film käsitleb elu, surma, perekondlike suhete keerukust, tuues esile haavatavuse, aga ka vajaduse leida lepitust. Universaalsed teemad, nagu haigus, kaotus ja armastus, puudutavad vaatajat isiklikul tasandil. Meisterliku peaosatäitja näitlejatöö, pakkub emotsionaalset ja kunstilist elamuste. Väga aus film elu ja surma teemadel, mis jääb kummitama.

5. Saulė Bliuvaitė "Toxic"

See on emotsionaalne debüüt, mis paistab silma tugevate näitlejatööde ja ühiskondlikult oluliste teemade käsitlusega. Film vaatleb ausalt noorte eneseotsinguid ja keerulisi suhteid, paigutades loo tegelased kaasaegse Leedu küla reaalsusesse. Oma otsekohesuse ja kaasaegse teemakäsitlusega pakub  film vahetut ja mõtlemapanevat ainest vaatajale. Film esilinastus 77. Locarno filmifestivalil, kus pälvis festivali peaauhinna ehk Kuldse Leopardi, mis on omaette saavutus.

6. Jacques Audiard "Emilia Perez"

Ühe olulisema Prantsuse filmilavastaja Jacques Audiard'i muusikaline krimikomöödia esilinastus Cannes'i filmifestivalil, pälvides tähelepanu julge ja žanreid ületava muusikalise lähenemise ning originaalse looga. Nagu alati Audiard'i filmides, keskendub ta ka sel korral keerukatele teemadele ja pühendub peategelase sisemisele konfliktile. Film tegi puhta töö selle aasta Euroopa Filmiakadeemia auhindade gaalal, võites viis auhinda.

7. Mo Harawe "The Village Next to Paradise"

"The Village Next to Paradise, mis esilinastus Cannes'is, on esimene Somaalia film, mis on pääsenud festivali võistlusprogrammi. See on ka režissööri esimene täispikk mängufilm, mis toob esile Somaalia inimeste vastupidavuse ja perekondlike suhete keerukuse väga rasketes ühiskondlikes oludes. Film jättis sügava emotsionaalse jälje tänu meisterlikule režiile, huvitavatele näitlejatöödele ja realistlikule stiilile. Värskendav  kogemus, mis avardas tavapärase filmielamuse piire.

8. Magnus von Horn "The Girl with the Needle"

Ajalooline psühholoogiline õudusfilm "The Girl with the Needle", mis esilinastus Cannes'is. See on sünge, mõtlemapanev teos, mis uurib inimloomuse kōige tumedamaid külgi ja see on intrigeerivalt esitatud. Vic Carmen Sonne ja Trine Dyrholm'i näitlejatööd on meistriklass omaette, samuti on filmi visuaalne külg väga meeldejääv. Keegi kriitik on öelnud, et film muutub peaaegu tuimaks oma julmuses, ja see on väga tabav kirjeldus.

9. Basel Adra, Hamdan Ballal, Yuval Abraham ja Rachel Szor "No Other Land"

See on kahtlemata üks eelmise aasta tugevamaid dokumentaalfilme. Film pakub vaatajale võimsa ja liigutava pildi Palestiina kogukondade kannatustest ning nende vastupanust, tuues meieni ausa pildi okupeeritud aladel toimuvast. Filmist õhkub ülimat valu ja samas ka inimlikkust, tehes sellest doki, mida lihtsalt peab vaatama. Neile, kes soovivad mõista, mis tegelikult Palestiinas toimub, on see film lausa kohustuslik.

10. Benjamin Ree "The Remarkable Life of Ibelin"

See on erakordselt inimlik ja sügavalt liigutav lugu ühe noormehe digitaalsest jalajäljest, kes veetis suure osa oma elust videomänge mängides. Süvenedes tema ellu, avaneb aga lugu, mis muutub palju sügavamaks – käsitledes digitaalsete kogukondade tähtsust ning seda, kuidas digimaailmad võivad pakkuda väga tähendusrikkaid suhteid neile, kellel on füüsilises maailmas piiratud võimalused.

11. Gints Zilbalodis "Flow"

Väga suur saavutus Läti animatsioonile, aga film ongi väga hea tänu oma visuaalsele stiilile, mis ühendab lihtsuse ja detailsuse. Dialoogita narratiiv teeb loo universaalseks ja emotsionaalselt mõjuvaks, samas kui keskkonnateemad ja koostöö rõhutamine annavad loole sügavuse. See on kunstiliselt julge ja südamlik film, ning loodetavasti ei jää parima Euroopa animatsiooni auhind selle filmi viimaseks tunnustuseks

12. Maryam Moqhaddam, Behtash Sanaeeha "Minu lemmikkook"

Väga soe ja kaasahaarav lugu vananemisest, aga ka vastuhakust ühiskondlikele normidele või represseerivale režiimile. Film räägib ootamatult avanevast võimalusest, millest inimene kinni haarab, sest inimloomusele on omane alati uuesti uskuda ja loota.

13. Sean Baker "Anora"

Järjekordne Bakeri sügavalt inimlik lugu Ameerika ühiskonna äärealadel elavate inimeste elust.

Ralf Sauter
Postimehe kultuuriajakirjanik

1. "Kõrvaltuba" ("The Room Next Door")

2. "Brutalist" ("The Brutalist")

3. "Mürgine" ("Toxic")

4. "Ma nägin televiisori kuma" ("I Saw the TV Glow")

5. "Yannick" ("Yannick")

6. "Armastusväärne" ("Loveable")

7. "Homme on ka päev" ("There's Still Tomorrow")

8. "Ärge oodake maailmalõpust liiga palju" ("Don't Expect Too Much from the End of the World")

9. "Anora" ("Anora")

10. "Päike enam ei tõuse" ("Sun Never Again")

Eraldi ka Eesti TOP5

1. "Biwa järve 8 nägu"

2. "Anett"

3. "Sannapäiv"

4. "Õmblusmasin"

5. "Elu ja armastus"

Mariliis Mõttus
Müürilehe toimetaja

1. "Düün: teine osa"

Olemata teab mis suur ulmekate austaja, on Denis Villeneuve suutnud sellest Frank Herberti loodud universumist ehitada täpselt minu maitsemeele järgi mõõdetud maailma, mis ei ujuta tulevikunarratiividega üle, vaid jätab alles täpselt parasjagu viiteid minevikule (ja ka meie praegusele olevikule), osutades seeläbi inimkonna igavikulisele võimuvõitlusele looduse ja üksteisega. Ei saa üle ega ümber ka Hans Zimmeri loodud heliribast, mis peegeldab võrdväärselt inimlikkuse ja masinlikkuse tasakaalu.

2. "Brutalist"

Kui film on 3 tundi ja 35 minutit pikk ning räägib juudi arhitekti Ameerika unelma ülesehitamisest, võib tekkida eelarvamus, et oodata on eepilise kulminatsiooniga pisarakiskujat. Ometi podiseb see Brady Corbeti ainult 9,6 miljoni dollarilisele eelarvega film vaikselt mööda kinoekraani ning annab eepilisusele hoopis uue tähenduse.

3. "Mootorsaed laulsid"

Juhuslikult sattus "Mootorsaed laulsid" linastuma täpselt samal aastal, kui nägin esmakordselt "Texase mootorsae mõrvade" 1974. aasta originaalversiooni. Ükskõik kui keerukate süžeepöörete ja veidrate deemonitega kaasaja õudukad üllatada üritavad, mõjuvad vähesed neist sama värskelt kui kaks nimetatut. 

4. "Väljakutsujad"

Oma esteetika ja teemade poolest oleks Luca Guadagnino nagu 30 aastat liiga vara sündinud Z-generatsiooni režissöör. Nii paksu pingega film, et seda võiks noaga lõigata, ning oma panuse annab sellesse ka Trent Reznori ja Atticus Rossi soundtrack.

5. "A Different Man"

Letterboxdis ristis üks kasutaja selle filmi poiste "Protseduuriks". Kuigi nahavahetus on "A Different Manis" pigem tagasihoidlik, mõjub see siin kontekstis isegi tumedamalt, isegi kui huumorist ei jää ka siin vajaka.  Pigem on selle tumeduse allikaks äratundmine, et kes meid siis päriselt vangis hoiab: kas meie keha või me ise?

6. "Protseduur"

Võiks isegi öelda, et Instagrammitav body horror.

7. "Lugusid headusest"

Filmiga "Lugusid headusest" naaseb Yorgos Lanthimos minu jaoks oma "Koerahamba" veidruste juurde. Kuigi kreeka veidruste asemel on siin tunda rohkem Hollywoodi veidruste puudutust, on see kõik vana hea Lanthimos.

8. "Maria"

Film, mida läksin vaatama suure skepsisega ja mis lendas TOP10 hulka. Kui Larraíni "Jackie" ja "Spencer" voolasid mul täiesti mööda külgi maha, siis Angelia Jolie kehastatud Maria Callas vajutas küll õigetele nuppudele liigsesse paatoslikkusesse langemata.

9. "Konklaav"

Sassy´d veipidega kardinalid, nende võimumängud ja ootamatu lõpplahendus. Algselt löövate visuaalide peal sõitev film paneb lõppedes Rooma paavsti valimise loogikat guugeldama.

10. "Juror #2"

Clint Eastwoodi linateos, mis paneb tööle vaataja enda moraalikompassi ning osutab vohavale ignorantsusele, isegi kui see võib muuta kellegi saatust.

Kaupo Liiv
filmilevitaja

1. "Protseduur" ("The Substance")
Režissöör: Coralie Fargaet

Vist on päris esimest korda, kui õudusfilm on mul aasta edetabeli kõrgeimal kohal. Ma ei ole õudusfilmide fänn ja see on veidike ootamatu. Päris puhtaks õudusfilmiks seda kindlasti pidada ei saa ka. Ise liigitaks ta rohkem satiiri ja musta komöödia valdkonda, aga eks see ole vaieldav.

Harva, kui ühes filmis tundub olevat kõik perfektne ning lihvitud parima võimaliku tulemuseni ja minu silmis see film seda on. Näitlejatööd on imelised, isegi suurepäraselt nimetatud Harvey Dennis Quaidi kehastuses, Margaret Qualleyst ja Demi Moore''ist rääkimata. Väga hea kaameratöö, heli ja muusika, dekoratsioonid, mis teevad austusavaldusi nii paljudele klassikalistele õudusfilmidele ja loomulikult grimm.

Õudusfilmidel on raske võita suuri Oscareid, kuid juba praegu on filmil auhinnad Cannes'ist, Toronto filmifestivalilt ning Euroopa filmiauhindadelt ja film on väärt iga nominatsiooni ja võitu, mis tulevikus veel ees.

2. "Vooluga kaasa" ("Straume"/"Flow")
Režissöör: Gints Zilbalodis

Ilmselt saab Läti sel aastal oma esimese Oscari nominatsiooni. Heal juhul isegi kaks ja igati teenitult. Ning miks piirduda vaid nominatsioonidega? Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes on filmi näinud ja kellele see ei meeldiks. Ja kui leiakski sellise inimese, siis ma ei tea, kas me saame olla sõbrad. See imepärane, dialoogita film üleujutuste eest põgenevast kassist ei ole mitte ainult aasta parimaid filme, vaid leiab kindlasti koha ka tulevikus tehtavates läbi aegade parimate animatsioonide nimekirjades.

3. "I'm Still Here" ("Ainda Estou Aqui")
Režissöör: Walter Salles

Oi kuidas ma tahaks, et Fernanda Torres saaks oma rolli eest Oscari nominatsiooni. Küll selle väikese mööndusega, et see võiks mitte tulla Demi Moore'i arvelt. Aga kindlasti on tegu rolliga, mida ma hindan üle kõikide teiste naisrollide sel aastal. See tõsielul põhinev film räägib sõjaväelise diktatuuri poolt vangistatud meest leida üritavast naisest ning teeb seda just nii nagu sellised olukorrad tegelikult ilmselt ka on, mitte läbi ilustuste ja liialduste, mis sarnastel filmidel enamasti kombeks.

4. "Kõrvaltuba" ("The Room Next Door")
Režissöör: Pedro Almodovar

Almodovar on selline lavastaja, kelle filmid on alati kvaliteedimärgiga, aga ta pole kunagi olnud lavastaja, kelle filmid oleksid mu lemmikfilmide hulgas. Seega ei oodanud üldse, et "Kõrvaltuba" võiks mu aasta TOP10 hulka murda, kuid just nii on läinud. Tilda Swinton ja Julianne Moore on nii head ja selles filmis on kummalisel kombel mingi sõnul seletamatu rahu, mis lihtsalt ei lase filmile vastu panna.

5. Brutalist ("The Brutalist")
Režissöör: Brady Corbet

Nii mõnigi näitleja on avastanud oma karjääri ajal, et tahaks tegelikult olla kaamera taga, mitte ees. Mõnel õnnestub see üleminek ja mõnel mitte. Brady Corbet kuulub kindlasti esimeste hulka. "Brutalist" on selle aasta kõige parem n-ö monumentaalteos. Kolmetunnine pikk oopus, mida pigem võiks oodata Martin Scorseselt, mitte lavastajalt, kelle karjäär on alles algusjärgus. Filmi peaosalist kehastav Adrian Brody pole küll päris kadunud olnud, kuid auhindade mõttes haigutab pärast "Pianisti" üks suur tühimik. Nüüd võib tulla üsna ootamatult teine kuldmehike.

6. "Pöörane robot" ("The Wild Robot")
Režissöör: Chris Sanders

Võib-olla on see film natuke liiga kõrgel mu nimekirjas, aga ei oska ka kuhugi paremasse kohta asetada. Animatsioone on lihtne armastada ning kui ekraanile jõuab üks ülimalt optimistlik ja naiivne robot ning hunnik erinevaid veidrustega metsloomi, siis tekib küsimus, et mida rohkemat tahta? Harva vajun ma nii filmi sisse ära, et ei taba enda mõtteid mingil hetkel mujale liikuvat. Loodan siiralt, et film kogub piisava summa kinodest, et sellele tehtaks ka järg. Ah jaa, pardid ruulivad ka.

7. "Pilguta kaks korda" ("Blink Twice")
Režissöör: Zoe Kravitz

Mingis mõttes sarnane film "Protseduurile", sest tegu on musta satiiriga, mis heidab altkulmu pilgu Hollywoodi ja rikaste peale. Aga ta pole nii stiilne, nii kompaktne teos, kui esimene ning rohkem Hollywoodilik ja mainstream film. Kes naudib "Protseduuri", siis kindlasti soovitaks ka seda vaadata.

8. "Kneecap" ("Kneecap")
Režissöör: Rich Peppiatt

Oli see alles sõit? Räpp ei ole muusikastiil, mis mind just ülearu tõmbaks ning "Kneecapi" sõnad pole ka need, mis on minu maitse, aga see film, ja see lugu, ja need näitlejatööd, mis on tehtud ju bändi liikmete, mitte professionaalsete näitlejate poolt - lihtsalt nii hea. Tahate midagi pöörast ja lahedat ning sellist, mis meelest ei lähe, siis otsige Teliast või mõnest muust striimingust film üles ning nautige.

9. "5. september" ("September 5")
Režissöör: Tim Fehlbaum

Mulle ei meeldi, kui ajaloos toimunud sündmusi filmides valesti esitatakse, aga mulle jällegi meeldib, kui neid antakse edasi nii, et see on üsna aus ning moodustab ühe pildi suures visuaalses ajalookroonikas. Selle filmi puhul toimib väga hästi see, et juhtunu on tagaplaanil ja esitatakse kõrvaltvaatajate pilgu läbi, kellel ei ole ka täit pilti. Mõnes mõttes on nad samamoodi kaasreisijad, kui kinosaali publik. Film päris "Spotlighti" tasemele ei küündi ning isegi "She Said" meeldis natuke rohkem, kuid ühe sellise filmi võtaks ma aastas küll. Muidugi oleks veel parem, kui selliseid filme üldse tegema ei peaks.

10. "Megalopolis" ("Megalopolis")
Režissöör: Francis Ford Coppola

Kust sa lilleke siia said? See ei ole traditsiooniliselt hea film ning ilmselt on isegi rohkem neid, kes filmi lõpuni vastu ei pea. Vanameistri Francis Ford Coppola kummaline oopus peidab oma pealiskaudse pinna ja sära all ühte väga komplitseeritut teost. Kui üritada viia filme kahest mõõtmest välja teemade ja selle järgi, mida film öelda soovib, siis tikutulega otsides leiab filme, millel on mitmeid kihte justkui korruste kaupa, kuid see film läheb veel edasi ja on otsekui sfäär, mille sees on üks rägastik.

Nii nagu Joyce'i "Ulysses" ja "Finnegan's Wake", on tegemist unikaalse teosega, mida peab austama ning võtma aega, et mõista. Kui päris alguses arvasin, et film ei jõua mu TOP50 sekka, siis natukese aja pärast juba mõtlesin, et äkki palistaks ta mu TOP10 tagumist otsa ning praegu tundub tema kümnes koht nii õige. Nii ta siia saigi.

11. "Anora" ("Anora")
Režissöör: Sean Baker

"Anora" on kummaline film, sest film liigub sujuvalt ühest žanrist teise ja seda lausa mitu korda. Ühest küljest omapärane viis, aga teisest küljest natuke segab seda ja raske on võtta filmi ühe kindla tervikuna. Ilmselt armastad sa mingit osa rohkem kui teist. Üsna vähetuntud Mikey Madisonil on väga hea võimalus võtta palju tuntumate nimede eest Oscar.

12. "Mootorsaed laulsid"
Režissöör: Sander Maran

Selle aasta parim Eesti film. Natuke imelik on öelda, et selle aasta, sest terve kümnend kulus filmi tegemiseks. See romantiline õuduskomöödiamuusikal on parem, kui tal peaks olema õigust olla. Vahel vaatan eesti komöödiaid ja mõtlen, et kuidas nii, et enam ei osata nalja teha, kuid selle filmi puhul seda öelda ei või. Kui teha nimekiri praeguse aastatuhande Eesti filmides olnud kümnest parimast naljast, siis see film annab neist ilmselt enamuse. On ka neid nalju, mis ei toimi ja mõnel pool jätab sõnakasutus soovida, aga teisalt, mingid kohad on lihtsalt geniaalsed. Tipp on kõrge või midagi sellist. Automaatne kultusklassika.

13. "Better Man: Robbie Williamsi lugu" ("Better Man")
Režissöör: Michael Gracey

Ma pole kunagi olnud ülimalt suur Robbie Williamsi fänn, kuid Take That kuulub mu lapsepõlve juurde ning Robbie Williamsile pühendatud laul "Shine" on mu playlist'ide püsielanik. Nii "Bohemian Rhapsody" kui ka "Rocketman" läksid mul aasta edetabelis 10-15 koha vahele ning see film jätkab seda sama rida. See, et Robbiest on filmis tehtud ahv, see oli täiesti geniaalne otsus. Silmad filmi vaadates kuivaks ei jää.

14. "Emilia Perez" ("Emilia Perez")
Režissöör: Jacques Audiard

Ilmselt film hispaaniakeelsest Mehhiko narkoparunist, kes tahab saada naiseks, ei oleks just kõige müüvam. Aga mis siis, kui see oleks muusikal ja mis siis, kui selles näitleksid megastaarid Zoe Saldana ja Selena Gomez? Audiard näitab, et on võimalik siduda osi, mis tunduvad eksisteerivat täiesti erinevas maailmas ja teha midagi väga omanäolist ja erinevat.

15. "Väljakutsujad" ("Challengers")
Režissöör: Luca Guadagnino

See on film, mis mulle ei peaks meeldima, kuid see lihtsalt on nii hästi tehtud ning näitlejad on ka ülimalt tublid. Filmi hoiab ka koos võimas muusika Trent Reznori ja Atticus Rossi poolt, mis ei taha kuidagi mälust kustuda. See on selline film, mis natuke kannatab selle pealt, et ta tuli välja juba kevadel ning auhinnahooajal jääb uuemate filmide varju. Kuid see on täpselt ka selline film, et aja jooksul hakatakse seda rohkem hindama ning saab olema erinevate retrospektiivide ja programmide lemmik.

16. "Monkey Man" ("Monkey Man")
Režissöör: Dev Patel

Kuigi ei olnud ahviaasta, oli iga paari nädala tagant kinodes film, kus ahvid mängisid suurt rolli. Alates King Kongi ja Ahvide planeedi uutest filmidest kuni eelpoolmainitud Robbie Williamsi filmini.

Seni vähe rahulikumates filmides näidelnud Dev Patel teeb üllatuslikult filmi, mis ei jää alla John Wicki tetraloogiale. Ilma kahtluseta aasta parim märul, millesse on põimitud ka törts India mütoloogiat.

17. "Konklaav" ("Conclave")
Režissöör: Edward Berger

Mulle üldse ei meeldi selle filmi loo autor ja tema sõprus ning toetus Roman Polanskile ning mingis mõttes annab see filmile ühe varjundi veel juurde, aga film ise on hea ning Ralph Fiennes, Stanley Tucci ja John Lithgow on imeline püha kolmainsus. Kui keegi küsiks, et kas on võimalik teha trillerit, milles oht eludele puudub, siis see on see film, mille peale saab näpuga näidata.

18. "Lennuta mind kuule" ("Fly Me to the Moon")
Režissöör: Greg Berlanti

Üks lapsepõlve mälestusi on see, kui nädalavahetuseti näidati vanu Doris Day ja Rock Hudsoni rom-com'e. Sellistel viiekümnendate-kuuekümnendate alguse tunnetusega komöödiatel on alati koht mu südames ning see film tabab väga hästi märki. Mõnus, nauditav komöödia, millesarnaseid enam palju ei tehta.

19. "Kaskadöör" ("The Fall Guy")
Režissöör: David Leitch

Puhtalt kriitilisest aspektist vaadatuna oleks võib-olla mõni teine film edetabelis eespool, mida võiks öelda ka eelneva filmi puhul, aga siin tuleb mängu see, et tegemist on filmiga, mille sarnastega ma üles kasvasin ja mille asemele on tulnud teist tüüpi, enamasti emotsioonituid põnevuskomöödiaid. See oli hea ja tahan seda filmi seetõttu ka tunnustada. Paluks veel selliseid filme.

20. "Janet Planet" ("Janet Planet")
Režissöör: Annie Baker

Selle wesandersoniliku dialoogiga indie-filmi võib üles leida Elisast ja ilmselt ka mõnest muust striimingukanalist. Vahel ei peagi film olema suur ja võimas ning aeglaselt kulgev üleskasvamise lugu sobib mõnel õhtul vaatamiseks perfektselt. Ja Julianne Nicholson on näitlejanna, kes võiks rohkem tunnustust saada.

Katre Valgma
ACME Film Eesti levijuht

2024 aasta parimad filmielamused on "Düün. Teine osa" ja "Emilia Perez". Kaks filmi, mis selgelt eristuvad kõikidest teistest lavastuse, näitlejameisterlikkuse ja filmitehnilise kvaliteedi osas.

Tipp-15 filmid on nimetatud Eesti kinodes linastumise aja järjekorras:

"Poor Things" / "Vaesekesed", kinodes 12.01.2024

"Dune: Part Two"/ "Düün. Teine osa", kinodes 11.03.2024

"The Zone of Interest" / "Huvivöönd", kinodes 29.03.2024

"Civil War" / "Kodusõda", kinodes 12.04.2024

"Challengers" / "Väljakutsujad", kinodes 26.04.2024

"Furiosa" / "Furiosa: Mad Maxi lugu", kinodes 24.05.2024

"Blink Twice" / "Pilguta kaks korda", kinodes 23.08.2024

"Love Lies Bleeding" / "Armastus, valed, veri", kinodes 27.09.2024

"The Apprentice" / "Mantlipärija. Trumpi lugu", kinodes 11.10.2024

"The Substance" / "Protseduur", kinodes 1.11.2024

"The Room Next Door" / "Kõrvaltuba", kinodes 13.12.2024

"Kneecap", Just Film 2024

"Conclave" / "Konklaav", PÖFF 2024 (kinodes 24.01.2025)

"Anora", PÖFF 2024 (kinodes 31.01.2025)

"Emilia Perez", Euroopa Filmiauhinnad 2024 (kinodes 2025)

Andres Jõesaar
kultuuriministeeriumi meedianõunik

1. "Düün II"

2. "Vaesekesed"

3. "Surm on elavate probleem"

4. "Homme on ka päev"

5. "Oppenheimer"

6. "Killers of the Flower Moon"

7. "20 päeva Mariupolis"

8. "Tulnukas 2"

9. "Nähtamatu võitlus"

10. "Biwa järve 8 nägu"

Jan Joonas Pevkur
filmikriitik

1. "Anora"

Pikemad mõtted kirjas novembrikuises arvustuses, kuid ükski film ei pakkunud mulle võrdväärset kinokogemust Sean Bakeri puhtavereliselt kaootilise komöödiaga, mille laastav viimane kaader ei kao silme eest järgmisegi aasta lõpuks.

2. "Challengers"

Tennisemängijatele sarnase seksikuse ning energiaga lavastatud meeletult lõbus armukolmnurk, mille üksikud probleemid jäävad fantastilise montaaži ja pühendunud näitlejate taha kaugele varju.

3. "All We Imagine As Light"

Tihti rohkem dokumentaali, kui mängufilmi meenutav teos kolmest naisest kaasaegses Mumbais, kus režissöör Payal Kapadia peegeldab isiklike kogemusi imeõrnalt ekraanile. Lihtne tõestus, et vähem on rohkem.

4. "No Other Land"

Kahju, et Palestiinas toimuva genotsiidi teemaline film peab siia listi üldsegi jõudma, kuid meeletu tunnustus Basel Adrale ning Yuval Abrahamile, kes on oma pisikese küla hävitamisest vorminud südantlõhestava ja karmi, kuid ääretult olulise dokumentaali, mida peaks nägema iga inimene maamunal.

5. "The Seed of The Sacred Fig"

Pea kolmetunnine draama tänapäevases mässavas Teheranis aegumatudest teemadest nagu paranoia ja pere, kus iga hetk, otsus ning kaader päriselust mõjub publikule kui paremhaak kõhtu.

6. "Mootorsaed laulsid"

Tugeva kohaliku filmiaasta raames ei ole võimalik unustada Sander Marani kümnendi töös olnud kohest kultusklassikat, millesarnast ehtsat trash'i pole Eestis varem tehtud. Müts maha!

7. "Conclave"

Nutikalt üles ehitatud, ootamatult naljakas ühe-lokatsiooni-põnevik, mis triivib targalt ja sihikindlalt oma irooniliselt ootamatu lõpplahenduse poole.

8. "I Saw The TV Glow"

Kummituslik kogemus, mis on ajapikku sööbinud ajju oma omapäraste õudusnootide ja kauni kaameratööga. 

9. "The Brutalist"

Esimene pool Brady Corbeti "Brutalistist" on aasta parim audiovisuaalne teos. Isegi, kui vahepausile järgnev teine ei leia 215-minutise ekraaniaja lõpuks päris õiget viisi, kuidas otsad kokku tõmmata, teeb see mõjusalt ambitsioonikas film piisavalt palju hästi, et oma koht paremikus ära õigustada. Pika, pika puuga aasta parim originaalmuusika.

10. "ME"

Don Hertzfeldt on üks alahinnatumaid ja parimaid kaasaegseid kunstnike. Tema viimane lühianimatsioon "ME" on muusikaline odüsseia nartsissismist, traumast ja inimlikkusest. Imeline, kuidas see üksi tegutsev mees suudab 22 minutiga öelda rohkem, kui enamus filmitegijaid oma karjääri jooksul.

11. "A New Kind of Wilderness"

Dokumentaal ühe pere eluviisist ja uue reaalsusega kohanemisest, mille karget õrnust ning luuleliselt jutustatud, nüansirikast teemakäsitlust leinast pole suutnud kuid maha raputada.

Honorable mention. "Pikad paberid"

Tahtsin siin listis hoiduda filmidest, millega mingisugune erapooletus võib puududa, kuid kuna ebatavaliselt nõrga rahvusvahelise filmiaasta taustal oli 2024 üks tugevamaid Eesti kinos üle pika aja, siis pean ära mainima Meel Paliale "Pikad paberid". Ääretult eluline ja samastutav teos, mis püüab nüüdisaegse nooruse Tallinnas lihtsalt nii ehtsalt kinni. Südames esimene.

Ülo Pikkov
režissöör

1. "Vari", rež: Jaak Kilmi

2. "Emalõvi", rež: Liina Triškina-Vanhatalo

3. "Biwa järve 8 nägu", rež: Marko Raat

4. "Vara küps", rež: Martti Helde

5. "Anett", rež: Kaupo Kruusiauk

6. "Mo mamma", rež: Eeva Mägi

7. "Mind on kaks", rež: Raul ja Romet Esko

8. "Kunst ja külm sõda", rež: Sandra Jõgeva

9. "Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas", rež: Rasmus Merivoo

10. "Rändajad", rež: Eva Sepping

Chris Reintal
filmikriitik

10. "Ohtlik kallim" ja "Mantlipärija: Trumpi lugu"

Kaks filmi jagavad 10. kohta, sest kuigi mõlemal filmil on omajagu puudujääke, on neis minu meelest kaks aasta parimat näitlejatööd. Seetõttu väärivad mõlemad äramärkimist. Kahjuks ei saa Willa Fitzgeraldi filmikandvat etteastet "Ohtlikus kallimas" üksikasjalikult kirjeldada, ilma et see ütleks filmi kohta liiga palju ette ära. Aga uskuge mind, roll on metsik! Jeremy Strongi osatäitmine Trumpi mentorina on samuti loomalik, kuigi tunduvalt vaoshoitum. Ta annab suurepäraselt edasi sotsiopaadist kiskjat, kelle esmapilgul emotsioonitute silmade taga võib aimata pulbitsevat kurjust.

9. "Luna Rossa"

On ju tore, kui ka Eesti on ikkagi aasta edetabelis esindatud. Ükski täispikk film mind sel aastal vaadatutest ei köitnud, kuid miks ennast piirata. Lühifilm ju ka film. Priit Pärna uus animatsioon on üllatavalt keerulise sisuga, ent sealjuures ometi ilma dialoogita. Tema omanäoline kunstistiil töötab imehästi ka kolmandas dimensioonis ja loob sürreaalse eklektilise maailma.

8. "Anora"

Järekordselt on Sean Baker välja tulnud filmiga seksitöötajast. Meeleolu läheb aina farslikumaks, meenutades vahepeal lausa Armando Iannucci filme. Kindlasti on tegemist aasta naljakaima filmiga, millel siiski on tugev dramaatiline tuum. Pole sugugi üllatav, et film on ka selle aasta suur favoriit mainekate auhindade jagamisel.

7. "I Saw the TV Glow"

Üsna lihvimata film, suuresti tahtlikult, aga natuke ka tahtmata. Filmi keskne sõnum on veidi vastuoluline ja see kestab kahjuks mõne minuti edasi hetkest, mis oleks sobinud ideaalseks lõpuks. Samas jääb filmi ainulaadne atmosfäär veel pikalt mõtetesse hõljuma, kuniks sarnaneb hägusalt meenuva unenäoga. Lynch oleks vast kõige lähedasem võrdlus.

6. "Lugusid headusest"

Lõpuks ometi natuke veidrat vanakooli Lanthimost. Mitte et "Vaesekesed" ei oleks veider, eks ole. Seekordne antoloogia sarnaneb pigem "Püha hirve tapmisega", eriti sealse Lanthimosliku kõrbekuiva huumoriga, mis läheb mulle täiega peale. Minu jaoks pole probleem olla ainus, kes saalis naerab. Kuigi kõik lühijutud pole võrdselt head, on igaühel huvitav kontseptsioon.

5. "Pahupidi 2"

Film pole küll nii hea, kui selle eelkäija, aga kuna "Pahupidi" on üks parimaid animeeritud filme läbi aegade, siis päris nii hea ei peagi olema. Ikkagi on suurepärane film! Uued emotsioonid lisavad vürtsi ja kindlustavad, et tegemist poleks järjekordse sisukordava järjefilmiga. Teismeiga pole kerge, eriti kui puldis on Ärevus…

4. "Armastus, valed, veri"

Kristen Stewart valib endale jätkuvalt huvitavaid projekte... Seekord siis kõrbekrimka, mis teeb mitmeid ootamatuid ja kummalisi pöördeid. Tegemist on lihtsalt suurepärase filmiga – hea näitlejatöö, muusika, stilistika jne. Ja mis kõige olulisem – ärgem tehkem steroide!

3. "The Substance"

Ja rääkides keelatud ainetest… "The Substance" on mõistujutt narkosõltuvusest ja ilustandarditest. Stiilne, hektiline, värviline. Pringid pepud ja nakatunud haavad. Saab nii nalja kui ka jälestust tunda ja lugu kulmineerub… Lõpus on... Põhimõtteliselt lõppes see… noh, midagi seal kohe kindlasti juhtus!

2. "Furiosa: Mad Maxi saaga"

Kogu "Raevu tee" fenomen on minust varasemalt mööda läinud – mitte et sel filmil oleks otseselt midagi viga olnud. Mõnes mõttes ei oska isegi öelda, miks selle eellugu mulle nii palju rohkem meeldib, kuigi tegemist nii sarnaste filmidega. Võib-olla peitub põhjus "Furiosa" keerulisemas sisus, või kõnetasid rohkem sealsed suurejoonelised ja mitmekesised märulistseenid. Või on asi lihtsalt Chris Hemsworthi kehastatud karismaatilises pahalases! Siiamaani ei tea, kas tegemist oli geeniusega või lihtsalt tolaga, kel oli õnne.

VA. "Megalopolis"

Ükski arv ei suuda täpselt edasi anda selle filmi asukohta edetabelis. Kõik kohad on ühtaegu nii liiga kõrged kui ka liiga madalad. Sestap võistleb Coppola Magnum Opus väljaspool arvestust. Objektiivselt on tegemist halva filmiga. Subjektiivselt ka. See on aga eriline halbus – transtsendentaalne. Justkui oleks Tommy Wisseule või Neil Breenile antud Hollywoodi-kogus raha ja päris näitlejad. Aasta meeldejäävaim film.

1. "Huvivöönd"

Tegelikult on tegu 2023. aasta filmiga, mida oleksin tahtnud pedantlikult vältida, aga kuna see jäi eelmisel PÖFFil nägemata, siis ei olnud võimalust seda aastalistis kiita. Ja kiita tasub! "Huvivöönd" võiks võita kasvõi järgmised viis aastat aasta parima filmi tiitli. Olenemata sellest, et Holokaust on üks kajastatumaid teemasid kunstis, pakub film uue vaatevinkli. Auschwitzi õudusi ei näidata otse, kuid siiski on see üks õõvastamaid ja kummitavamaid filme, mis sel teemal tehtud. Tükk minust istub siiamaani kinosaalis ja kuulab seda põrgulikku lõpukoori.

Richard-Erik Järvi
Jupiteri peatoimetaja

1. "Düün, osa 2"

Denis Villeneuve can do no wrong! Intelligentne ning detailselt läbimõeldud adaptsioon Frank Herberti ulmeromaanist sai nüüd teise poole ning seadis lati veelgi kõrgemale. Tehniliselt laitmatu film, mis suudab üllatada ka loovuse ja näitlejate kunsti osas ning laseb ennast vaadata ja avastada mitu korda.

2. "Pahupidi 2"

Disney'l olid suured kingad täita pärast esimest filmi, kuid said sellega eeskujulikult hakkama. Animatsioon, mis käsitleb noore inimese tundeid, töötab ühte pidi, kui värviline meelelahutus, kuid teisest küljest aitab mõista ning vaadelda oma sisemaailma läbi Reilly tegelase. Paanikahoo stseen jääb pikalt minuga.

3. "Vooluga kaasa"

Müstiline, kuid tuttavlik animatsioon ühe kassi seiklustest loodusjõudude vastu. Film, mida tuleb tunnetada ja kogeda, mitte vaadata kui traditsioonilist lugu, millel on algus ja lõpp. Kõige unikaalsem filmikogemus sellel aastal, mis ei lähe nii pea meelest.

4. "Kena vaikne kohake: Esimene päev"

Ootused filmile olid madalad, kuid Sarnoski kirjutatud ning lavastatud eellugu ulmefrantsiisis suutis olla uudne, pingeline ning sügavalt südamlik. Lupita Nyong'olt eriti mõjus roll ja tõusev staar Joseph Quinn jätkas head vormi.

5. "Hit Man"

Glen Powell selle filmiga tõestas ennast A-kategooria tasemel. Richard Linklaterilt ebatavaline tõestisündinud loo põhjal valminud romantiline ning pisut nupust nikastanud põnevusfilm oli aeglaselt kruttiv kuid ülimalt originaalne.

6. "Pöörane robot"

Uskumatult armas ja südamlik kogupere animatsioon, mis suudab üles sulatada ka kõige külmemad südamed. Humoorikad ning kohati tumeda huumoriga vürtsitatud naljad vanemaks olemise kohta pakuvad meelelahutust ka täiskasvanutele.

7. "Keeristormid"

Suured CGI keeristormid, Glen Powell ja kantrimuusika. Piisavalt nostalgiat, pöörast märulit ning siirupiselt kaasakiskuvad peategelased suutsid selle suve vingeima kassahiti meieni tuua.

8. "The Remarkable Life of Ibelin"

Väga liigutav ja kurb dokumentaalfilm, mida jutustati läbi arvutimängumootori. Värskendav oli näha vaadet videomängumaailma ilma, et see peaks jutlust või räägiks, kui kuri see kõik on. Mängud võivad avada maailma ning ühendada inimesi ootamatul moel.

9. "Kaskadöör"

Võimas ning meelt lahutav suvine märul, mille karismaatilised peaosalised (Gosling ja Blunt) haarasid koheselt. Üle võlli keeratud lugu, mille keskmes ood märkamata kangelastele – kaskadööridele.

10. "Abigal"

Ootamatult lõbus ja kompaktne õudukas, mis vaatamata treileris ette "rikutud" loo keerdkäigule siiski üllatas ja toimis.

Kristi Helme
Eesti Päevalehe ajakirjanik

Filmiaasta oli võrreldes eelmiste aastatega nõrgemapoolne, suuri elamusi, a la "Oppenheimer", "Vaesekesed" jne polnud. Isiklik lemmik oli käesolevast aastast Yorgos Lanthimose "Lugusid headusest", kuigi film jäi alla sama režissööri "Vaesekestele". "Lugusid headusest" lõikab skalpelliga nagu kõik Lanthimose filmid, kohati ka sõna otseses mõttes. Teemadeks võimusuhted, allutamine, allumine, manipuleerimine, egoism, naiivsus, järjest süvenev kinnisideelisus jne. Soovitada on seda filmi keeruline, kui Lanthimose filmid meeldivad, on vaatamine rõõm, kui aga mitte, ilmselt paras piin.

Suurima elamuse pakkus 2024.aastal aga hoopis Netflixi seriaal "Baby Reindeer" (kui sobib siia nimekirja lisada seriaali!). Hästi kirjutatud aus ja originaalne lugu, autor Richard Gadd on ise peaosas ja kõik ekraanilt nähtu ka läbi elanud. Haarab esimesest hetkest ega lase lõpuni lahti. Meeldis nii, et viimasele osale punkti pannes alustasin kohe esimese osa algusest uuesti (et mitte endast obsessiivset muljet jätta, lisan igaks juhuks, et sellega sel aastal antud sarja vaatamiskorrad siiski ka lõppesid). "Baby Reindeer" pole üksnes jälitaja ja tema ohvri lugu, tegemist on nüansirikka jutustusega, kus pigem on naispeategelase ehk jälitaja tundeid säästetud. Naise prototüüp muidugi nii ei arvanud, kuid oma hilisemate intervjuudega tõestas, et ekraanil nähtu vastab tegelikkusele, on isegi leebem.

"Ketser" ("Heretic"). Hugh Grantile sobivad psühhopaadi rollid täpselt samamoodi nagu romantilised kangelased, ta on lihtsalt ürgandekas. Tänavune aasta oligi pigem õudusfilmide ja psühholoogiliste põnevike päralt, "Ketser" neist parim. Kahe mormoonineiu intellektuaalsesse ummikusse ajamine tuleb filmi esimeeses pooles Grantil hästi välja, kuid tüdrukud leiavad ühel hetkel endas jõu manipuleerivale mehele vastu hakata (mõistagi on manipulatsioon ka usukuulutamine nende enda poolt). Film, mis pakub põnevust ja mõtteainet.

"Kõik me võõrad" ("All Of Us Strangers"). Film armastusest, kaotusest, lootusest, selle purunemisest, enda leidmisest. Filmi esimene pool on suurepärane (ja erakordselt kurb), teises pooles hakkab melodramaatilisus pisut üle ääre loksuma. Andrew Scott ja Paul Mescal on fantastilised ja nüansirikkad, nagu alati.

"Protseduur" ("The Substance"). Demi Moore'i come-back on igati õnnestunud, säravad ka Margaret Qualley ja Dennis Quaid. Nüsansirikas ja mitmekihiline lugu (nais)filmistaari 50. eluaasta saabumisest, mida Hollywood, st produtsendid mõistagi suure aplausiga ei tervita. Nn body-horror pole küll päris minu teema ja film oleks võinud korduste arvelt olla pisut lühem, kuid idee on nutikas ja näitlejatööd väga head.

Kullar Viimse dokumentaalfilmi "Torn" sai näha PÖFF-il. Võrumaa mees Kalju on mõnes mõttes iga dokumentaalfilmitegija unistus. Eraklik (ka eraklike kategoorias erakordselt eraklik), omamoodi ambitsioonidega ja eluga mitte kuigi hästi hakkama saav mees, kes soovib ehitada ihuüksi 19-meetrist torni. Kaljul on oma tõekspidamised ja nende järgi ta käitub, kuid elu on ta viinud selleni, et ta elab üksinduses. Ta nägi oma tütart viimati 1990ndate algul, vahetult pärast tolle 4. sünnipäeva. Kaljut on väga kerge hukka mõista, kuid oma üksindusega peab hakkama saama just tema ise. Iseäranis illustreerib tema sees toimuvat suur korralagedus ta kodus, see näitab, kui sassis on asjad tema sees. Kui film peaks tulema kinolevisse (mul info hetkel puudub), siis tasub kindlasti sammud kinno seada.

Eesti täispikkadest mängufilmidest meeldis enim Helen Takkini debüüt ja ühtlasi Apollo Film Productionsi siiani parim film "Elu ja armastus". Filmi pluss on naise elu kujutamine läbi naise silmade. Filmikunstis on meestegelaste vaatepunkti piisavalt nähtud ja nende sisekõnet ekraanile toodud. Karolin Jürise Irma oli naine aastast 2024: üsna enesekindel, piire tõmbav, igati adekvaatne inimene (1930ndate maatüdrukud ilmselt olid veidi naiivsemad). Filmile on ette heidetud kohatist venimist, minu arvates oli psühholoogiliselt pinev.

Taani draama "Armastusväärne". Film peaks kosutama kõigi psühholoogide hingekeeli, filmis on pereterapeut ülimalt efektiivne peategelase "kalgi hinge" lahtimuukimisel ja tema enesepildid teistpidi pööramisel. Film, mille vaatamisel tuleb kasuks elukogemus, kuid ka sel juhul peab vaatama kannatlikult, peategelane mõjub filmi esimeses pooles äärmisel ärritavalt. Kokkuvõttes on aga film meeldejääv, isegi liigutav.

Itaalia režissööri Paola Cortellesi "Homme on ka päev". Mustvalge Itaalia film, mis kujutab aastat 1946, mil koduvägivald oli nn normaalsus (oli veel aastakümneid hiljemgi, nagu näitab Elena Ferrante oma Napoli-teemalises raamatusarjas "Minu geniaalne sõbranna"). Kui valdav osa filmist näitab naiste jõhkrat allasurumist (ka südikate ja tugevate naiste läbitulekut neist elujamadest), siis filmi lõpp on helge ja toob Itaalia naistele valimisõiguse. Jah, Itaalias saabus see alles 1946. aastal, Eestis teatavasti veel enne iseseisvumist, 1917. aastal. Fakt, mille üle saame meie mõistagi uhked olla. Päriselt ka.

PÖFFilt veel üks film, India režissööri Vinod Kapri linateos "Tuleriit". Hingematvate vaadetega Himaalaja tühjenevas külakeses elav vanapaar Padam Singh ja Tulsi ehk Aama ja Bubu ootavad oma poega koju. Ootavad juba 30 aastat, kuni saabub kiri pojalt, kes lubab tulla. Aga... Lugu on ilus, südamlik, kurb ja ehe. Palju kõneainet pakkusid PÖFF-i ajal peategelased, kes lennutati Tallinnasse, tegemist oli nende esimese lennureisi ja üldse välisreisiga. Usun, et silmaringi avardas reis nii neil kui ka PÖFF-i publikul.

Helmut Jänes
HÕFF-i juht

Kuna lõppev 2024. aasta oli võrreldes mõne varasema aastaga õudusfilmi žanrile märkimisväärselt hea, siis mõtlesin teha edetabeli ainult žanrifilmidele toetudes, kus põhifookuses seisaks ikkagi õudusžanr. Just tänavune aasta demonstreeris ilmekalt, et ka Eesti levitajad on muutunud julgemaks võtmaks oma repertuaari taolisi "kunstiteoseid", millesarnaseid varem pole meie kinodes näidatud. Seda tõestab kasvõi siinkirjutaja viibimine "Hirmutaja 3" seansil, mille järel lahkunud noored rääkisid omavahel, et nad poleks ka unes taolist asja osanud ette näha ja oli hea, et üks nendest tüdruksõpra kaasa ei võtnud. Kohtingufilm pole viimane tõesti, kuigi varateismelisi tüdrukuid võis samal seansil kiljumas kuulda. 

Iga edetabeli koostamine on tänamatu ülesanne ja ka minu tagasihoidlik nimekiri ei pretendeeri absoluutsele tõele kõigest, mis on hea ja mis halb (õudusfilm). Pigem püüdsin hoida tasakaalu nähtud teoste vahel, et üks keel, üks tootjamaa või üks kindel õudusfilmi alažanr ei domineeriks liialt teiste üle. Sorry, Damien Leone, nii palju kui ma ka oleksin soovinud sinu "Hirmutaja 3" tabelisse panna, ei mahtunud see siiski siia, sest nagu ütlesin, oli tugev õudukate aasta!

Tabelisse mahtus lausa kaks ja pool väga tugevat saksa filmi ning mis siin salata, kõige parem meel on mul ikkagi sellest, et uhkusega sain nimekirja asetada ka ühe eestikeelse, suure südamega valminud filmi, mis on tegelikult Eesti žanrifilmi kontekstis erakordne. 

10. "Saatana kümblus" ("Des Teufels Bad", Austria-Saksamaa, rež-id: Severin Fiala, Veronika Franz)

Folkloorse-õuduka žanr on vaat et pea sama vana kui filmikunst ise ning tuleva aasta uus algus peaks meie kinodesse tooma ka selle žanri meistri Robert Eggersi ("Nõid", "Majakas") uue nägemuse saksa tummfilmiklassikast "Nosferatu". Kuigi Ulrich Seidli filmidega tihedalt seotud olnud austria lavastaja paar Fiala - Franz on varem ehk isegi millegi paremaga silma paistnud, mõeldes kasvõi nende kõhedikule "Head ööd, emme", on nende uus film siiski niivõrd häiriva olemusega, et mõnel kehvemal aastal seisaks film kindlasti edetabelis eespool. Jookseb praegu kinodes.

9. "MadS" (Prantsusmaa, rež: David Moreau)

20. sajandi alguses lühikeseks ajaks pead tõstnud prantsuse ekstreem horrori järellainetus moodsa zombifilmi võtmes, mille tempo võib mõne nõrgema närvikavaga vaataja hulluks ajada. Üheainsa võttega teostatud hullumeelne tripp David Moreault, kes on ka ise olnud ühe 2000. aastate alguses valminud eksreemõuduka "Nemad" autor, mis meie kinodesse kunagi ei jõudnudki, küll aga toodi see välja VHS-il. 

8. "Armastus, vale, veri" ("Love Lies Bleeding", UK-USA, rež: Rose Glass)

Selle filmiga on mul armastus-vihkamise suhe (tõenäoliselt sarnane emotsioon oli paljudel). Tegelikult oleks soovinud seda näha suurel ekraanil Tartuffil, sest tegemist on ühe viimaste aegade sõgedama armastusfilmiga, kus õudusel vaid väike kuid see eest oluline roll kanda on. Kiitus levitajale, kes selle lõpuks ka Eesti kinodesse tõi. 

7. "Loomu poolest tapja" ("In A Violent Nature, Kanada", rež: Chris Nash)

Oh sa jutt, nagu oleks 1980ndad ja Jason ning Freddy tagasi kinos. Ise noorukina sai selliseid filme nähtud ainult VHS-idel, tänapäeva põlvkond on kinos näinud vaid originaalfilmide kahvatuid uusversioone, mis pole üldse see… Aga nüüd! Kõige pesuehtsam ja heas mõttes naiivsem slasher surnust ülestõusnud kättemaksjast, kes hakkab noori maha nottima kõikvõimalikul viisil. Filmis polekski midagi nii erakordset, aga midagi erakordset selles filmis siiski on. Kasvõi see emotsioon, igatsus kadunud nooruse järgi, kus rohi oli rohelisem ja filmid paremad. Näidatud ka meie kinodes.

6. "Late Night With the Devil" (USA, rež-id: Cameron Cairnes, Colin Cairnes)

Meie kinodesse see sõltumatu USA film ei jõudnudki, kuid seda on paljud välismaised kriitikud pidanud vaat et üheks olulisemaks õudusfilmiks tänavusel aastal. Ei vaidle vastu, ühtviisi stiilne ja kõhe teos 1970. aastate tõsielusaate tegemisest, mis saab otseeetris eksortsismikatseid demonstreerides väga hirmutava pöörde. Vaimukas ja õudne ühel ajal. 

5. "Kõiksuse teooria" ("Die Theorie von allem", Saksamaa-Austria-Šveits, rež: Timm Kröger)

Teine saksakeelne minu lemmikute edetabelis. Juba 2023. aasta lõppu jäänud filmis, mida ise nägin küll hiljuti, taaselustub meile ameerika õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti lugude stiilis maailmalõpu nägemus, seekord siis sõjajärgsetel aastatel. "Kõiksuse teooria" on sügav kummardus vanakooli Hollywoodile (Hitchcock eelkõige), kus lahtihargnenud sündmustik Alpi lumistel nõlvadel viib meid millegi seletamatuni. Hakkas meenutama ka meie enda "Hukkunud Alpinisti hotelli". Müsteeriumi kõrglass. Näidatud PÖFFil 2023.

4. "Kägu" ("Cuckoo", Saksamaa-USA, rež: Tilman Singer)

Ja kohe siia järgi veel üks Saksa film, kuid ingliskeelne ja koostöös ameeriklastega. Tean, et sellel filmil on ka vastaseid, aga mulle avaldas see miskipärast sügavat muljet. "Kägus" on taas seda mõnusat seletamatut vaibi, mida ühelt filmilt alati ootan ja mis tundub ehk natuke jabur, aga lõppkokkuvõttes mõjub üllatuslikult hästi. Põhimõtteliselt nagu oleks "Twin Peaks" või "Hiilgus" viidud üle Alpi mägedesse. Hoogne, kõhe, müstiline ja vaimukas. Oleks vaid rohkem selliseid filme, oleks maailm ilusam paik. Näidatud PÖFFil.

3. "Hingede koguja" ("Longlegs", USA, rež: Oz Perkins)

Osgood Perkins pole Eesti kinopublikule väga tuttav nimi, kuid tasub üles otsida tema eelmine täispikk õudusmuinasjutt "Gretel & Hansel" ja pilt saab selgemaks, mis lavastajaga tegemist on. Selles mõttes on kummaline film, et seal mängib Nicolas Cage peapahalast, kes justkui peaks kogu tähelepanu endale võtma, kuid tema olemasolul pole üldse suurt tähtsust. Pealtnäha kirjelduse järgi oleks tegemist justkui tavalise psühholoogilise põnevikuga, kuid äärmiselt kurjakuulutava atmosfääri loomisega suudetakse publikule niivõrd sügavale naha alla pugeda, et tõesti hakkab hirmus. Ses mõttes väga õnnestunud õudukas, mis jääb meelde just sõnaga "õudne". Näidatud kinodes.

2. "Mootorsaed laulsid" (Eesti, rež: Sander Maran)

Nagu sissejuhatavas osas vihjasin, siis tegemist on suure südamega tehtud žanrikaga filmifännilt filmifännidele, mis oma vaimukuse ja muusikaliste vahenumbritega rahva saalis aplodeerima paneb. Seda pole juba kinos näinud, kus rahvas niivõrd vahetult filmile kaasa elab. Eesti filmi kontekstis midagi ainulaadset ja seda on märgatud ka kümnetel välismaistel filmifestivalidel. Soovin südamest jõudu ja edu filmi edasisele käekäigule Eesti kinode rallil ja jääme lootma, et filmi autor Sander Maran ei jää loorberitele väga kauaks puhkama. Korralik teetähis on maha pandud, nüüd ainult edasi. Näidatud nii HÕFFil, Tartuffil, PÖFFil ja nüüd ka kinodes.

1. "Protseduur" ("The Substance", UK-Prantsusmaa-USA, rež: Coralie Fargeat)

Film, millest räägi ette palju ja millest räägiti palju ka pärast selle linaletulekut. Kindlasti hakkab "Protseduur" jahtima ka üleüldise parima filmi tiitlit ja sestap pole ma siin väga originaalne, kui ma selle ka omalt poolt esimeseks sätin. Ütlen ausalt, ma pole just selle filmi kõige suurem fänn, kuid filmi ahhetama panev WTF-lõpp korvas pisut siiski venimahakanud süžee lünklikkuse. Film, mis jääb kauaks meelde. Näidatud kinos.

Panen siia ka filmide pealkirjad, mis hästi napilt edetabelist välja jäid: "Naeratus 2", "Hirmutaja 3", "Stopmotion", "Oddity", "Kus kurjus varitseb", "Maxxxine", "Exhuma", "Kuidas koolnuid koheldakse", "Jenny Peni käsul".

Ja aususe mõttes ka valik filmidest, mille vaatamine oli pigem piin ning mis oleksid võinud olemata olla: "Azrael", "Kottpea", "Arkaadlane", "Öine suplus", "Vares", "Ära iial lase lahti".

Maria Ulfsak
Eesti Filmi Instituudi mängufilmide ekspert

Seoses oma praeguse ametiga jätan Eesti filmid tabelist välja ja hindan ainult välismaa filme.

1. "Emilia Pérez", rež: Jacques Audiard

Originaalne seebiooper-trans-muusikal, mille elemendid teoreetiliselt ei tohiks üldse kokku sobida, aga tulemus sai väga uhke.

2. "Brutalist", rež: Brady Corbet

Täiesti sõgedalt suurejooneline film, võimsad allegooriad ja suurepärane tehniline teostus.

3.-5.
"Toxic" ("Mürgine"), rež: Saule Bliuvaite
"Flow" ("Vooluga kaasa"), rež: Gints Zilbalodis
"Drowning Dry" ("Kuiv uppumine"), rež: Laurynas Bareisa

Hea meel, et saab panna sel korral edetabelisse ka lätlaste ja leedukate filmid. Armas lätlaste kiisu-animatsioon "Vooluga kaasa", Leedu-Läti koostöös valminud nutikas "Kuiv uppumine" ning leedulanna Saule Bliuvaite võluv debüütfilm "Mürgine" annavad lootust, et Balti regiooni filmid on rahvusvaheliselt tõusulainel.

6. "Bird", rež: Andrea Arnold

Film, mis jäi täiesti teenimatult sel aastal ilma suurema tähelepanu ja auhindadeta. Siin on maagiat, poeesiat ja armastust, see tuleb vaid üles leida.

7. "Furiosa", rež: George Miller

Mis siin ikka jahuda, meeldis "Mad Max: Raevu tee" (2015) ja meeldib ka uus "Furiosa: Mad Maxi saaga". Kaks ja pool tundi täielikku bensiinihaisust kütet.

8. "My Eternal Summer", rež: Sylvia Le Fanu

Nukker, ilus, liigutav debüütfilm, mis paneb elu ja surma ühte tuppa.

9. "The Substance" ("Protseduur"), rež: Coralie Fargeat

Vananev naisterahva keha kui kõigi õuduste allikas ja Demi Moore'i vaprus selle õuduse kehastamisel on väga tabav. Paneb mõtlema naiseks olemisega kaasas käiva enesevihkamise ja piinavate ilustandardite üle ning on samal ajal highly entertaining.

10. "Babygirl", rež: Halina Reijn

Demi Moore'ile ei jää alla ka Nicole Kidman, kes teeb üle pika aja väga hea rolli filmis, mida mõned (mees)kriitikud on tobeduses ja tühjuses süüdistanud. Asjatult. See on julgelt ajakohane film seksist ja seksuaalsusest, võimust ja kontrollist ning nende nähtuste omavahelistest suhetest.

* "Anora", rež: Sean Baker

Lõbus tragikomööda, mis on hästi kirjutatud, lavastatud ja mängitud, aga kuna filmi sisu ja retseptsiooni puhul on süsteemselt ignoreeritud fakti, et selle keskmes on vene oligarhi perekond, siis eestlasena käsi ei tõuse "Anorat" edetabelisse panema. Aga välja ka ei jäta, vaid austusest Bakeri vastu märgin ta ära tärniga.

Ivar Murd
režissöör

1. "The Substance", rež: Coralie Fargeat

Demi Moore, ämbrite viisi body horror'it ja eriti steroidne versioon loost "Pump It Up" on kõik kirsid selle filmi tordil, kuid "The Substance" on film, mille peamine tugevus peitub minu arvates Coralie Fargeat' stsenaariumis. Selle oleks võinud lavastada ükskõik kes ja film oleks ikka toiminud. Fargeat tegi sellest lihtsalt parima võimaliku versiooni. 

Kui palju võttepaiku selles filmis on? Kümme? Neliteist? Kaheksateist? Ei saanud olla rohkem kui kakskümmend. Paljuski selle tõttu on "Protseduur" nii veenev oma tegelaste hinge avamises. Alates oma 50. sünnipäevast marsib kunagine filmistaar Elisabeth Sparkle mööda samu tänavaid, põlastab end samas vannitoa peeglis ja roomab justkui kurjast vaimust vaevatuna läbi sama tagatänava turvavõre. Ta on hukule määratud. Tema keha surm on kindel. Kivisse raiutud. Maailm on permanentne kest, mis inimesi ära kasutab ja siis välja heidab. Ta ahmib õhku läbi noore Sue, kuid see on kasutu. Tal puudub kontroll, ta on hukule määratud ja siplemine kõigest kiirendab protsessi.

Fargeat suudab selles klaustrofoobses maailmas pinget kruvida üle kahe tunni, kuni lõpuks saabub filmi haripunkt. Monstro Elisasue, kes on seni peeglis vaid põlastust vastu vaatamas näinud, õpib end lõpuks armastama. Tema publik pöörab end aga tema vastu. Tema ilu on surnud. Sama hästi võib ta siis juba ise ka olla. Filmi ökonoomsus paneb kogu tegevustiku täiuslikult tööle – see ei saanud muudmoodi lõppeda, me ju nägime Elisabethi allakäiku lähivõttes nendel samadel tänavatel, selle sama vannitoa peegli ees, kunagise filmistaari moraalset allakäiku poolsuletud turvavõre alt läbi roomates. "Protseduur" on nagu aegluubis rongiõnnetuse vaatamine.

2. "Akiplėša", rež: Saulė Bliuvaitė

Esimene neljast filmist meie Baltikumi naabritelt selles nimekirjas. Eesti filme on üks. Mis küll Leedus ja Lätis vee sees on ja kuidas meie ka natukene seda saaksime? Kas paeluss? 

Mind hämmastas seda filmi vaadates, kui kirju ja maaliline "Mürgise" tegelikult täiesti tavaline suvine postsovietlik Ida-Euroopa on. Erilist vahet filmi keskkonna ja Kohtla-Järve, Kiviõli või Paldiskiga ei ole, ent meie ei ole lahti muukinud enda jaoks seda luulelisust, mida see endas peidab. Äkki oleme end vaimselt nii põhjamaiseks mõelnud, et ainus, mida suudame ammutada tööstusjärgsusest ja vaesusest on pinnapealne eksootilisus ja kaastunne? Sellest oleks väga kahju.

"Mürgine" räägib kehadest. Normaalsetest ja "ilusatest" kehadest, täiesti teistsugustest, ainulaadsetest kehadest, kehade vigadest ning sellest, mida oleme nõus ilu nimel oma kehadega tegema. Film aktsepteerib oma tegelaste kehasid sellistena, nagu need on, kuni lõpuks teevad seda ka tegelased ise. Samamoodi lepib film tegelaste vaesuse, ühiskondliku eraldatuse, kõigega. See lepib oma Ida-Euroopaga.

3. "Uogos", rež: Vytautas Katkus

"Kirsid" on 2022. aasta Cannes'i lühifilmide võistlusprogrammis esilinastunud Leedu lühiteos meie annetest, võimetest, kasvatusest ja vanematest. Selle filmi režissöör ja peaosatäitja Vytautas Katkus on muide ka filmi "Mürgine" operaator. Teine Leedu või Läti film selles nimekirjas.

Mainiks ära ka esimest aastat toimunud festivali Valga Hot Shorts, tänu millele ma "Kirsse" nägin. Oli väga värskendav osa võtta festivalist, kus tihti kõrvalprogrammidesse jääv formaat oli pearoana esile tõstetud. Kuuldavasti avaneb ka järgmisel aastal võimalus Valgas lühifilme vaadata.

4. "Hundreds of Beavers", rež: Mike Cheslik

Kuigi selle filmi esilinastus oli juba 2022. aasta SXSW-il, õnnestus mul seda näha alles nüüd pärast filmi ülemaaiilmsesse voogedastusse jõudmist. Soovitused ja kaks aastat tagasi loetu olid piisavad, et see mul nii kaua meeles püsiks.

"Hundreds of Beavers" on mikroeelarvega sünnitatud slapstick-komöödia õnnetust 19. sajandi puskariajajast, kes peab õnne ja armastuse nimel lumises Põhja-Ameerika metsikuses sadu kopraid küttima. See on selline film, et just siis, kui sa arvad, et naljale ei ole enam võimalik vinti juurde keerata, selgub näiteks, et koprad on ehitanud omale puskari jõul töötava raketi, millega nad enne saarmaid kosmosesse kavatsevad jõuda.

Hullumeelsete ideede elluviimise küsimus ei ole tihti rahas. See dialoogita kummardus "Looney Tunesile", mis on üles võetud kahe peegelkaamera, loetud arvu kostüümide ja rohelise ekraaniga kusagil lumisel väljal, püsib ligi kahetunnise filmina paremini koos kui näiteks mõni "Kiirete ja vihaste", "Võimatu missiooni" või "Jason Bourne'i" film.

5. "Straume", rež: Gints Zilbalodis

Nimekirja kolmas film naabritelt.

"Vooluga kaasa" animatsioonistiil ei ole just geniaalne või ainulaadne, kuid lugu ise on nii hästi jutustatud, et vorm muutub täiesti teisejärguliseks. Filmi peategelane on kass, kelle maailma tabab üleujutus. Kõik kaob vee alla. Õnne kombel leiab kassi purjepaat, mille reisijaks on üksik unine kapibaara. Peagi liituvad nendega ka leemur, röövlind ja koer ning kirju seltskond on sunnitud koos töötama, et elus püsida. Imeline film, mida loodetavasti saadab maailma laval tõeline edu.

6. "The Brutalist", rež: Brady Corbet

"Brutalist" on film, mis julgeb end suures osas tõsiselt võtta, kuid nullib viimase viie minutiga kõik selle raske töö ära. 

Kuidas saab film, mis oli üles võetud VistaVisionis (tehniline protsess, mida kasutati viimati täispikal mängufilmil 1961. aastal), lõppeda nii labaselt?

Seda on lihtsam seletada loeteluna:

Pilt näeb välja, nagu mingi suvaline default Betacam filter oleks postis peale visatud

Odava suvelavastuse tasemel Adrien Brody grayface

Casting'u otsus, kus mitukümmend aastat vananenud kõrvaltegelast mängib uus näitleja ja endine osatäitja kehastab iseenda tütart 

"Brutalisti" lõpu flash forward on nagu "Kajaka" lõpus laval peeretamine. "Viige Irina Nikolajevna siit kusagile ära. Asi seisab selles, et Konstantin Gavrilovit on end maha lasknud," ja siis PUUKS! 

7. "Wander to Wonder", rež: Nina Gantz

Kuigi Gantzi film esilinastus Veneetsias juba eelmise aasta sügisel, on see festivalidel pikka elu elanud. Minul õnnestus filmi näha talvel Tamperes. Filmi kolm tegelast on Briti 80ndate lastesaate osatäitjad, kes on jäänud stuudiosse omapäi peale saate looja hukkumist. Jumal on seega surnud. Suutmata oma uue vabadusega midagi peale hakata, etendavad Mary, Billybud ja Fumbleton saadet oma kujuteldavale telepublikule harjumusest edasi.

"Uitama imestama" on lugu iseenese kammitsatest pääsemisest.

8. "The Zone of Interest", rež: Jonathan Glazer

"Ära tõtta, ära muretse. Sa oled siin lühivisiidil. Peatu ja nuusuta lilli," kirjutas Ameerika professionaalne golfimängija Walter Hagen oma memuraarides 1956. aastal. Mis Hösside perepea Rudolf sellest mõttest oleks arvanud, ei tea – ta poodi üles 1947. aastal sealsamas Auschwitzis, kus tema kindla käe all 1,3 - 3 miljonit mõrva toime pandi (tema enda sõnul). Peale sõja lõppu varjas ta end muide aednikuna.

"Huvivöönd" on oma teemakäsitluses armutu ja õiglane. Kui kaua pöörab inimene oma pilku võõralt kannatuselt, kui see tema heaolu kindlustab? Väga kaua. Sõdasid ja ebaõiglust on maailmas liiga palju, et seda isegi kirja panna. Tõeline kurjus hiilib tasa ligi. 

Rudolfi abikaasa Hedwig Höss, keda filmis mängib suurepärane Sandra Hüller, võis aga Hageni tsitaati kuulda küll. Tema suri 1989. aastal USA-s Virginia osariigis.

9. "Dahomey", rež: Mati Diop

Oma nõks üle tunnise kestvuse ajal seletab "Dahomey" täpselt, miks impeeriumite ajastul toime pandud koloonialrüüstamised nõnda sügavad armid on jätnud. Unenäoline teekond Pariisist tagasi Benini viib Dean Blunti muusika saatel näitusepindade loomiseni, kuninglike aarete uurimise ja avaliku eksponeerimiseni, kuni teekond lõpuks filmi olemuseni jõuab: noored beninlased arutamas enda koloniaalset ajalugu.

7000-st varastatud kuninglikust aardest tagastas Prantsusmaa kõigest 26 ning muuhulgas proovitakse mõista, kas see on samm õiges suunas või solvang. Heale filmile omaselt aga kindlaid vastuseid ei pakuta ning aarded leiavad end uues riigis samast olukorrast, mis Pariisis: konditsioneeritud õhuga klaaskarbis vaatamiseks, aga mitte kasutamiseks. Isegi Dahomey riiki, kust aarded varastati, ei ole enam olemas. Minevik on surnud.

10. "Pikad paberid", rež: Meel Paliale

Meel Paliale on suutnud selle filmiga pildile püüda Z-põlvkonna praegusel hetkel siiralt ja loomulikult. Mõni minust ehk 15 aastat vanem vaataja nurises peale filmi, et inimesed ju ei räägi niimoodi. Mul oli jälle vastupidine tunne, nagu keegi oleks kassettmakiga mu seina sees elanud ja vestluseid-jagelemisi linti võtnud.

Kümme aastat tagasi oleks kõik tegelased veel purjus olnud, "Pikad paberid" suudab hoiduda teemade eest põgenemisest. Okei, kanepit suitsetatakse. Siin on tunda, et võttegrupp tõesti nautis selle filmi tegemist ja tundis end vabalt. Tulemuseks on postkaart ühest kindlast ajahetkest, millest enam vist isegi pooli lokatsioone sellisel kujul alles ei ole. Aeg liigub nii kiiresti, samal ajal paigal seistes.

Aasta parim eesti film.

11. "SHOKOUK: A COSMICOMEDY IN FOUR ACTS", rež: Rouzbeh Akhbari & Felix Kalmenson

Baikonouri kosmodroomi ümber keerlev eksperimentaalfilm: lippude ülevärvimine vaateplatvormil, väljamõeldis Vene Impreeriumi töölaagrist, kuhu pagendatud mees õhutas inimesi Tsaari eest Kuu peale põgenema, purjus hiina karaoke ning kosmiline ajahüpe tuhande aasta tagusest Pärsia ja Araabia maailmast kosmosejaama MIR, kus Nõukogude Liidu viimane kodanik Sergei Krikaljov punaimpeeriumi lagunedes vangis istus. Film, mis punub geopoliitilised muutused ja aja kulu kokku auklikuks lapitekiks.

Autorid on õnneks päris põhjalikud selgitused filmi kohta internetti laadinud, ilma nendeta oleks see muuhulgas ka astronoomidest ja polümaadidest süžee veel segasem. Film nagu sibul.

12. "Lotus", rež: Signe Birkova

Neljas ja viimane naabrite film minu nimekirjas. 

"Lootos" on täis laetud kino ja ideid nagu mingi seitsmekäiguline õhtusöök, kus road tulevad vales järjekorras, vahel hoopis korraga, siis mõnda aega üldse mitte, ning lõpuks on magustoite kaks. Siin filmis on 1920ndate tehnikatega tehtud juppe, mis on täiesti geniaalsed ja väärivad juba üksi filmi välja otsimist ning vaatamist. Umbes sada aastat enne filmi tegevust, kui Napoleon Venemaad vallutada üritas, jõudsid tema väed Baltikumis Daugava jõeni. "Lootos" sisaldab endas segunevat õukondlikku uhkust, Ida-Euroopa müstitsismi, transatlantilist internatsionalismi ning tegevusaja äsja iseseisvunud Läti eufooriat ja võimalusi. 

13. "Io Capitano", rež: Matteo Garrone

Kaks Senegali nõbu otsustavad koos ette võtta ohtliku reisi Euroopasse parema elu nimel. Kuigi neid hoiatatakse korduvalt, et keegi neid Euroopas ei oota ja teekond on ohtlik, ei veena neid miski. Poiste teekond põhja muutub õige pea tõeliseks võitluseks elus püsimise nimel, kuni nad lõpuks seisavad silmitsi viimase katsumusega - Vahemeri. Ilma rahata ja meeleheitel olles võtavad nad vastu ainsa võimaluse, mida neile pakutakse. Üks poistest peab olema põgenike laeva kapten ja tüürima nad Sitsiiliasse.

Filmi "Mina, Kapten" teeb märkimisväärseks otsus esitada vaatajale kaalutletud ning neutraalne pilk kahe teismelise sisserändele Euroopasse, andes kohe filmi alguses teada, et see ei lõppe hästi, pannes vaatajat sealjuures ikka täielikult kaasa elama. Kahele naiivsele poisile keskendudes ei paku Garrone'i film meile liigselt sentimentaalset ohvrinarratiivi, vaid lugu noortest inimestest, kes tegid lolli otsuse. Kuid sa elad neile ikka kaasa, kuna inimene on inimene.

14. "Love Lies Bleeding", rež: Rose Glass

Stiilne ja üllatav neon noir silmapaistva näitlejatöö ja õigete instinktidega. Ed Harris mõjub kui New Mexico kolonel Walter E. Kurtz oma Mercedese roolis ning tegevust ei ole raske paigutada samasse maailma Coenite "Blood Simple'i" ja Manni "The Thiefiga". John Watersi selle aasta lemmikfilm, kui veel ei teadnud.

15. "C'è ancora domani", rež: Paola Cortellesi

Paola Cortellesi julge käekirjaga film naistevastasest vägivallast Teise maailmasõja järgses Itaalias oli minu selle aasta üks üllatajatest. Kuigi "Homme on ka päev" võinuks minna lihtsamat teed pidi ja maalida pereemast Daliast passiivse ohvri pildi, on siin otsustatud luua hoopis tugev tegelaskuju, kes kasvab filmi vältel tohutult ja kellele on tõeline rõõm kaasa elada. Rasket teemat käsitlev film, mis jätab maha hea tunde.

16. "Dune 2", rež: Denis Villeneuve

Ausalt öeldes olin ma juba unustanud, et "Düün 2" sel aastal kinodesse jõudis. Villeneuve'i teostus on perfektne, kuid miskipärast on mul tema "Düüni" ekraniseeringutega umbes sama tunne nagu J.J. Abramsi "Star Warsidega". Villeneuve on lavastajana muidugi Abramsist kordades üle, kuid ma kahtlustan, et David Lynchi "Düün" kõigi oma vigadega läheb lõpuks ajalukku kui see "Õige Düün". 

Kolmas osa peaks kinodesse juba 2026. aastal jõudma. "Düün. Messias" räägib loo Paul Atreidesist, kes on nüüdseks kaksteist aastat keiser olnud ja kes oma nägemuste toel proovib suunata inimkonda hävingust, kuigi tema algatatud džihaad on vallutanud enamiku tuntud universumist ning nõudnud kuuekümne ühe miljardi inimese elu. Pakun välja lahenduse, mis rahustaks Lynchi fänne ja kaasaks kõige õigema mehe, kes oskab jutustada lugu megalomaaniast: David Lynchi ja Francis Ford Coppola ühislugu võimu korrumpeerivast mõjust. Kujuta ette: Timothée Chalamet esitab kosmoselaevas Bob Dylani lugusid, järsku kõnnib Zendaya tagurpidi kaadrist läbi ja kaob punaste kardinate vahele. Tõeline kino.

17. "Kobieta z…", rež: Malgorzata Szumowska & Michal Englert

Umbes filmi poole peal sain aru, et ma ei tea tegelikult mitte midagi soolisest düsfooriast. Mitte, et ma elus hetkekski end soolise identiteedi osas üldse mingil moel teadlikuks oleksin pidanud, kuid võib tänada seda filmi, et see nii detailselt läbi 45 aasta ühe inimese loo jutustab ja et see sealjuures ka kunstiliselt õnnestub. Loodan ikka väga, et meie siinne publik kinos üha enam just selliste filmide kasuks otsustab ja neid üha rohkem ja rohkem meieni jõuab.

18. "Déjà Nu", rež: Rolf Hellat

See lühifilm sündis autori Rolf Hellat' (kes muide on vist pooleldi eestlane) rattareisi ajal Šveitsist Lääne-Aafrikasse sõites ja teel erinevate kunstnikega kohtudes. Hääled, rütmid ja eksistentsid looduses ning tsivilisatsioonis põimuvad audiovisuaalseks luuletuseks kaduvast kehast. Film, mida tuleb kogeda ja mitte seletada.

19. "La chimera", rež: Alice Rohrwacher

Teadsin seda nimekirja koostades, et Rohrwacheri "Kimäär" kindlasti siia sisse läheb, kuid ei oska nüüd sellest mitte midagi kirjutada. Ainus, mis meenub, on see õnnis tunne, mis film minus tekitas.

20. "Kinds of Kindness", rež: Yorgos Lanthimos

Lanthimose "Vaesekestele" järgnenud kolmest loost koosnev muinasjutt mõjub pigem veidra unenäona, mille teeb eriti meeldejäävaks selle detailsus. Filmi "Lugusid headusest" hoiab koos autori võime luua maailm, mille reeglid ei pruugi küll kõik loogilised olla, kuid mis toimivad sellele vaatamata.

Special mention: "Megalopolis", rež: Francis Ford Coppola

Kui Ameerika langeb, siis see juhtub täpselt sellise märja peeru saatel nagu on see film. 

Ennast täis pompoosne lälin demokraatiast, milles rahvas on loll mass ning mis seab oma lootuse kõikvõimsale valgustatud geeniusele, kellele reeglid ei kehti ja kes lihtrahvast karjatama on saadetud. Hõissa fašism! Geeniuse argumendiks muide gigakasiino arendamise vastu kesklinnas on… Hamleti esitamine. Paneb mõtlema.

Kujuta ette, mitu "Megalopolisest" paremat filmi oleks saanud selle 120 miljoni dollarise eelarve eest teha.

Heleri All
ERR-i ajakirjanik

Mu seekordne kinoaasta oli hõredam kui tavaliselt, aga enamuse suuri filme suutsin siiski ära vaadata. Järgnevad kümme filmi pole kindlasti paremusjärjestuses ja see, kas nad ka aasta kõige-kõigemad on, on võib-olla küsitav. Aga kohe kindlasti väljusin kinost neid kümmet vaadanuna võimsa emotsiooniga ja nii mõndagi neist tahtsin ka teist ja kolmandat korda vaadata. 

"Mootorsaed laulsid"
Režissöör: Sander Maran

Ainus erand paremusjärjestuse kohapealt. "Mootorsaed laulsid" on kohe kindlasti kõige parem film, mida 2024. aastal kinos näha õnnestus! Üldiselt ei salli ma üldse filme, mis on pungil täis verd, soolikaid ja silmamunasid, aga seekord on selliseid siin kümne seas lausa kaks.

"Mootorsaed laulsid" on geniaalne. Haarab kaasa hiljemalt esimesest laulust, viib vaataja täiesti pöörasele rännakule ja ei lase hetkekski mõttel mujale libiseda. Ma tean, et kõik ütlevad, et "midagi sellist pole te varem Eesti kinos näinud" ja suhtusin sellesse loosungisse skeptiliselt, aga MIDAGI SELLIST POLE TE TÕESTI VAREM KINOS NÄINUD. Suurepärase jõuluüllatusena on filmi laulud nüüd ka Youtube's kuulatavad, aga nende tõeliseks nautimiseks peab film siiski nähtud olema.

PS! Omaette tore mäng on otsida lõputiitritest üles kõik Sander Marani nime anagrammid. Neid seal jagub!

"Torn"
Režissöör: Kullar Viimne

PÖFFil nähtud Kullar Viimse "Torn" on kinolevis aprillist ja on, mida oodata. Film pakib end vaatajale lahti sama vaikselt ja rahulikult kui filmi peategelane Kalju filmitegijale. Kullar Viimse pildikeel on lihtsalt nii hõrk ja ilus, iga kaader on kunstiteos. Puudutas väga!

"Ärge oodake maailmalõpust liiga palju"
Režissöör: Radu Jude

Sel suvel kinolevisse jõudnud Rumeenia režissööri must komöödia on üks tempokas karussell. Viiteid ja vihjeid on selles filmis nii palju, et minusugusele kohe kindlasti ühest vaatamisest ei piisa. Pealkirjale kohaselt ei oodanud ma ka kinno minnes liiga palju, aga sain nii palju, et mõtlen mõne stseeni üle tänaseni. Kohati oli ebamugav, aga vajalikult ebamugav.

"Huvivöönd"
Režissöör: Jonathan Glazer

Samuti ametlikult juba möödunud aastal välja tulnud, aga tänavu meie kinolevisse jõudnud "Huvivöönd" on karm vaatamine. Ajab vihaseks ja tekitab tahtmise oksendada, kui palju kurjust saab inimeses olla. Jonathan Glazer on selle kurjuse pilti püüdmisega aga suurepäraselt hakkama saanud. Kordagi koonduslaagrit näitamata viib ta vaataja seal toimunud õudustele lähemale kui iial varem. Oluline film!

"Protseduur"
Režissöör: Coralie Fargeat

See teine verd ja soolikaid täis film nimistus. Puudutas ootamatult sügavalt. Fargeat on meisterlikult kujutanud vananemise raskust – ühiskonda, kus ükskõik kui hea ja andekas sa oled, siis kui sa oled üle 50 aasta vana, ei ole sind enam kellelegi vaja. Ma ei ole veel kolmkümmendki, aga tundsin väga valusalt juba mingeid filmis kujutatud olukordi ära. Natuke nagu kuulus "Dorian Gray portree", lihtsalt tänapäevases võtmes. Demi Moore teeb täiesti suurepärase rolli, mille eest, ma väga loodan, talle veel nii mõnigi auhind auhinnakapile potsatab!

"Kodusõda"
Režissöör: Alex Garland

Peategelasteks neli ajakirjanikku, kes sõda hinnanguid andmata kajastama peavad. Ameerikas päriselt toimuvat jälgides veel eriti mõjuv vaatamine. Meile siin ju iseenesest ei paku sisu midagi erakordset ja uut, aga hästi tehtud, hästi jälgitav ja kaasahaarav film on ta sellegipoolest.

"Emalõvi"
Režissöör: Liina Triškina- Vanhatalo

Endalegi ootamatult palju eesti filme on siia nimistusse sattunud, aga "Emalõvita" lihtsalt ei saa. Suurepärane stsenaarium, mis paneb mõtlema ja võib-olla oma elu valikuid ümber hindama. Mida paremat üks film teha saab! Hingekriipiv on tõenäoliselt kõige parem omadussõna selle filmi kirjeldamiseks. Lisaks vaimustavad rollisooritused nii Katariina Undilt kui noorelt Teele Piibemannilt, keda loodan tulevikus väga veel meie kinolinal näha.

"Lugusid headusest"
Režissöör: Yorgos Lanthimos

Lanthimose käekiri on ilmselt kilomeetri kauguselt ka äratuntav, aga ometi nii äge ja iga kord siiski üllatav. Iga kord on pärast tema filmide vaatamist tunne, et oleks justkui mingis pikas veidras unes olnud. Nii ka seekord. Emma Stone suudab jälle teha ühe suurepärase rolli, nii nagu ka "Vaesekestes", oma eelmises koostöös Lanthimosega. Pluss lihtsalt nauditav stiilipuhtus, ootamatus, värvid, detailid, kostüümid… kõik meeldis väga. 

"Norija"
Režissöör: Charlotte Regan

Väga südamlik linateos. Kahju, et see meie kinolevis, kuidagi varju jäi. Mõlemad peaosalised, nii noor Lola Campbell kui ka eesti publikule eelkõige "Kurbuse kolmnurgast" tuttav Harris Dickinson on suurepärased leiud oma rollidesse. Eraldi tahaks kiita ka pildikeelt, Molly Manning Walkeri kaamerasilma läbi sündinul tasub silm peal hoida. 

"Kaskadöör"
Režisöör: David Leitch

Ja lõpetuseks üks film, mida läksin vaatama suure skepsisega, aga meenutan siiani härdalt. "Kaskadöör" on üks erakordselt klišeerohke lugu erakordselt klišeerohke heliriba ja erakordselt klišeerohkete pööretega. Aga sellegipoolest ladus, rõõmupakkuv ja siiras vaatamine.

Omamoodi kummardus kaskadööriametile – trikke tehakse ekraanil küll ja veel. Muidugi ka Ryan Goslingu ja Emily Blunti imeline ekraanikeemia, mis haarab. Film, mis tehtud just nimelt meelt lahutama ja mis saab sellega suurepäraselt hakkama. Phil Collinsi "Against All Oddsi" ei suuda ma küll elus ilmselt enam kunagi tõsise näoga kuulata.

Annika Koppel
filmiajakirjanik

"Minu lemmikkook"/ "Keyk e mahbub e man"
Režissöörid: Maryam Moqadam, Behtash Sanaeeha

Imeline, et pealtnäha täiesti tavaliste vanainimestega saab teha sedavõrd sügavmõttelise, südamliku ja mõjusa filmi, pealegi veel karmilt ühiskonnakriitilise. (Tegemist on muidugi heade näitlejatega). See on minu meelest lugu eeskätt inimese üksindusest, meeleheitlikust igatsusest vastassoost keha ja vaimu järele enda kõrval, taustaks Iraani tegelikkus, kus kombluspolitsei jälitab noori tüdrukuid, kellel rätiku alt pisut rohkem juukseid paistab. Et poisid ja tüdrukud võiksid kuskil koos olla, ei tule kõne allagi. Sama kehtib siis ka vanaemade-vanaisade kohta, kui nad on leseks jäänud. Kohati naljakas, aga nii õrn ja inimlik, sügavalt puudutav lugu, mille tegijad Iraanis koduaresti pandi.

"Kõrvaltuba"/ "La habitación de al lado"
Režissöör: Pedro Almodóvar

Hispaania vanameistri Pedro Almodóvari "Kõrvaltuba", mis võitis tänavuse Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi, räägib raskest haigusest ja eutanaasiast. Peaosades esinevad võrratud Tilda Swinton ja Julianne Moore, see väike filmipärl köidab meisterlikult kimpu inimese elulõpu olulised teemad. Almodóvari omanäoline jutustamisoskus, mille maailmakinos eksimatult ära tunneb, teeb selle iseäranis nauditavaks.

"Koletis"/ "Kaibutsu"
Režissöör: Hirokasu Kore-eda

Jaapani režissöör Kore-eda ("Poevargad") kasutab oma "Koletise" filmis Rashomoni efekti ehk näitab üht ja sama lugu kahe erinevate osapoolte silmade läbi. Laias laastus on see lugu kooliõpetajast ja lastest, koolikiusust. Süüdi jääb õpetaja, aga mis toimus tegelikult, on väga palju komplitseeritum. Kore-eda näitab maailma natuke nihestatult, salapärasena ja tumedana, võime vaid aimata ja liikuda edasi nendele nappidele tõsiasjadele toetudes, mida me näeme – ent sedagi võib tõlgendada mitut moodi.

"Mahajäänud"/ "The Holdovers"
Režissöör: Alexander Payne

See on film õpetaja ja õpilaste suhetest internaatkoolis, olukorras, kus õpetaja peab jääma õpilastega, kellel pole vaja pühadeks koju minna. Alguses teeb õpetaja kõik, et õpilaste elu raskeks teha, ent siis asjad muutuvad. Payne on režissöör, kelle filme ma kunagi vaatamata ei jäta, sest mingil moel tabab ta igapäevast elu kinolinale tuues just neid punkte, mis määravad ja mõtestavad elu, on inimlikult olulised. Ta oskab seda teha väga puudutaval ja meeldejääval viisil. "Mahajäänuid" on nimetatud üheks parimaks jõulufilmiks, ja mingis mõttes võib ka sellega nõustuda, kuid kindlasti on see ka palju enamat.

"Vaikuse linna autojuht"/ "Чимээгүй хотын жолооч"
Režissöör: Sengedorj Janchivdorj

PÖFFi grand prix' saanud film tekitas kohe algusest peale tunde, et siin leidub midagi uut, teistsugust ja huvitavat. Film on väga stiilne, stiilselt üles võetud, peategelane meeldejääv ja lugu omapärane, esitatud on see kõik vähese dialoogiga, Serge Gainsbourg'i laul "Comme un boomerang" loob filmi meeleolu läbivalt. Mongoolia film, mis paneb mõtlema, mida me üldse teame selle maa filmikunstist ning mis pärle seal veel võib leiduda.

 "Tuleriit"/ "Pyre"
Režissöör: Vinod Kapri

Filmi tegevus toimub hingematvate vaadetega Himaalaja mägikülas, kus vanapaar peab igapäevaeluga toime tulema. Elamine sellises kohas nõuab tugevust. Küla jääb üha tühjemaks, sest noored lähevad linna paremat ja kergemat elu otsima. Ka nende poeg on aastate eest läinud, pärast mida pole temast enam midagi kuulda. Kuni ühel päeval tuleb pojalt kiri. See on lihtne, väga ilusas ja erilises kohas dokumentaalses laadis üles võetud liigutav film elust ja surmast kaunite mägede vahel. India film, mis ei vasta meie eelarvamusele selle maa filmidest, PÖFFi publiku lemmik.

"Homme on ka päev"/ "C'è ancora domani" (2023)
Režissöör: Paola Cortellesi

See mustvalge film tuletab meelde De Sicat või Fellinit. Tegevus toimub teise maailmasõjajärgses Roomas, kus liitlasväed veel kohal viibivad. Peategelane on töökas Delia, kes hoolitseb mehe, kolme lapse ja haige äia ees. Mees on kahjuks ka vägivaldne. Cortellesi põimib siia aga ka koomilisi elemente, itaalia perekond on kujutatud kogu oma värvikuses. Film suudab lõpus ka mõnusalt üllatada, mis annab kogu loole uue tähenduse.

"Roheline piir"/ "Green Border"
Režissöör: Agnieszka Holland

Film võtab dokumentaalses laadis luubi alla 2021. aastal Valgevene-Poola piiril aset leidnud põgenikedraama. Põgenikke oli peibutatud kerge võimalusega Poola piirilt läbi Białowieża metsa Euroopa Liitu siseneda, kuid neist said enesele teadmatult ja tahtmatult relvad hübriidsõjas, kelle abil Lukašenka (ja Putin) soovisid lõhestada Poola ühiskonda ning Euroopa Liitu destabiliseerida ja lõhestada. Poliitiliste huvide vahele jäänud põgenikke põrgatati ühelt piirilt teisele nagu palli. Agnieszka Holland tuletab meile meelde, et ka põgenikud on inimesed.

"Gaucho Gaucho"
Režissöörid: Michael Dweck, Gregory Kershaw

Dokumentaalfilm, mis sööbib meelde nii oma erilise teema kui vapustava visuaaliga. Tegelasteks on gautšod, kes elavad veel vana traditsioonilist elu ning hoiavad selle kombeid ja tavasid alles. Film jälgib eri vanuses, erineva tausta ning annetega meeste ja naiste elu, kes soovivad oma esivanemate kombel edasi elada. Moodne maailm ja kliimamuutused tungivad aga peale. Kaunis mustvalges Argentina vesternis segunevad peen huumor ja kõikehõlmav eepiline draama. Film linastus PÖFF-il, ja karta on, et meie levisse see kunagi ei jõua.

"Kimäär" / "La Chimera"
Režissöör: Alice Rohrwacher

Iidsed aarded on alati põnev teema. "Kimäär" räägib Itaalia hauarüüstajatest, kes teenivad elatist etruskide haudadest aardeid otsides ja neid müües. Tegevuskohaks on maaliline Toscana. Peategelane, haruldase intuitsiooni ja impulsiivse loomuga Artur, on vanglast äsja vabanenud ega suuda vildakalt teelt tagasi pöörata. Filmi teeb põnevaks annus müstilisust, aga siin on ka lugu kadunud armastusest, komöödia elemente ja igavikuline elu ja surma teema.

Mul on muidugi hulk filme, mis siin edetabelis peaks olema, veel nägemata, aga eks nad leiavad koha siis järgmisel aastal.

Lisan eraldi eesti filmid: mängufilmidest "Biwa järve 8 nägu", "Emalõvi" ja "Mo mamma", dokumentaal- ja lühifilmidest "Vara küps", "Rändajad", Sannapäiv", "Õmblusmasin", "Luna Rossa".

Kristina Märtin
EFI tootmisassistent

1. "Homme on ka päev"

Muidu ka väga hea film, aga puänt oli võrratu, ehk kihuta 160ga klishee poole, aga viimasel hetkel pööra kõrvale.

2. "Mootorsaed laulsid"

Sageli lähen kinno ootusega, et oi ma nüüd naeran. Ja siis pettun. Aga seekord ulgusin kaks tundi naerda nagu marutõbine (lesbi)siil.

3. "Kneecap"

Adrenaliinilaks. Naljakas, hariv, toores. Mina oleks küll rahul, kui nad Oscari saaks.

4. "Pahupidi 2"

Meeldis peaaegu sama palju kui "Pahupidi 1" ja arutasime, et "Pahupidi 3" võiks olla keskeakriisist.

5. "Rakett"

Ühe filmi sisse mahub väga palju erinevaid kihte (lähisuhtevägivald, finlandiseerumine jne). Üks silm nuttis ja teine naeris.

6. "Yannick"

Väga palju äratundmist, üsna mitmel korral olen isegi tahtnud etendusse sekkuda. Enamasti pole julgust olnud, aga korra olen keset etendust püsti tõusnud ja saalist välja trüginud.

7. "Anett" ja Kelly; kellegi teises unistus"

Suurepärane ja tugev sissejuhatus spordifilmide tähesajule, mis lähiaastatel tulema hakkavad (Värnik, Kirt, Salumäe, hoki, laskesuusatamine jne).

8. "Armastus, valed, veri"

Puhas göölpauer!

9. "Eesti rula lugu"

Alati on tore, kui saad oma vanade sõprade kohta midagi uut teada, Keck ja Tiim Visu. Väärtuslikud arhiivikaadrid ja hoogne tänapäev.

10. "Palee"

Kui ma kinost tulles ütlesin, et lahe film, mulle meeldis, siis hakkasid kõik hea maitsega kriitikud karjuma, et fuih ja oihh ja Polanski okse. Aga minu meelest ikkagi väga lõbus film.

Mikk Granström
PÖFF-i juhatuse liige, Just Filmi tegevjuht

1. "Emilia Pérez" (Prantsumaa), rež: Jacques Audiard

Suurepärane film, võrratu vaatemäng, väga hea pildi keel, kaasahaaravalt jutustatud lugu, kogu tervik oli filmil väga hea.

2. "The Remarkable Life Of Ibelin" (Norra), rež: Benjamin Ree

Selle aasta üks parimaid dokumentaalfilme, puudutab sügavalt, soovitan vaadata, film on Eesti vaatajale voogedastuses kättesaadab.

3. "Ära muretse, minuga on hästi" (Belgia), rež: Solange Cicurel

Selle aasta parima noortefilm, aus ja otsekohene film koolikiusamisest, hea oli näha, et PÖFFil läks film noortele korda.

4. "Every Little Thing" (Australia), rež: Sally Aitken

5. "Torn" (Eesti), rež: Kullar Viimne

6. "5, september" (Saksamaa/USA), rež: Tim Fehlbaum

7. "Kõik on hästi!" (Lõuna-Koera), rež: Hye-young Kim

8. "Midagi enamat kui mina" (Horvaatia/Sloveenia/Serbia), rež: Danilo Šerbedžija

9. "Aeg, mis võtab kõik" (Itaalia, Prantsusmaa), rež: Francesca Comencini

10. "Niko: teisele poole virmalisi" (Soome, Saksamaa, Iirimaa, Taani), rež: Kari Juusonen

Tõnu Karjatse
ERR-i kultuuriajakirjanik

Bogdan Muresanu "Uus aasta, mida ei tulnudki"

Jahmatava ja haarava kompositsiooniga lugu Ceaucescu režiimi langemisest Rumeenias 1989. aasta vahetusel. Muresanu näitab, kui nõrgad on diktatuurid ja kui suurt rolli võib mängida üksikisik 

Sergei Loznitsa "Sissetung"

Monumentaalne jäädvustus Venemaa agressiooni all elavatest Ukraina elanikest. Pikad kaadrid, mida täidab lein, raev ja vastupanu. 

Ryusuke Hamaguchi "Evil Does Not Exist"

Psühholoogiline, aeglaselt põletav draama inimesest ja loodusest, nende vastandamisest ja ühendavast müstilisest, haaramatust mõõtmest, milleks on surm. 

Ülo Pikkov "Õmblusmasin"

Rikkaliku ja nutika tehnilise lahendusega isiklik lugu ajaloo keerdkäikudest 20. sajandi Eestis ning inimesest nende keskel. Pikkovi ajalookäsitlus on selge, kompaktne ja meisterlik.   

Rasmus Merivoo "Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 peatükis"

Ropult naljakas järjefilm legendaarsele "Tulnukale", mis portreteeris tabavalt 1990. ja 2000. aastatel levinud rullnoklust. Merivoo oskab naeruvääristada kõiki meelsus-suundumusi tänapäeva Eestis, kuid samas pole ühtegi teist filmi, mis me lõhestunud ühiskonda sedavõrd ühendaks. 

Quentin Dupieux "Yannick"

Üllatavalt selge narratiivse struktuuriga linateos absurdi armastavalt režissöörilt. Tavalisest lihttöölisest diktaatoriks sirgumise lugu. Dupieux küsibki, kellel on siis lõpuks õigus ja näitab, milline hind võib olla passiivsusel.  

Sean Price Williams "Imeline idarannik"

Vabalt voolav vaba meelega tehtud teekonnafilm, kus saavad kokku murdeiga ja kulissidetagune Ameerika. 16-aastane peategelane ei kinnistu millessegi, nagu ei kinnistu ka ta teekonnal vastu tulevate inimeste unelmad. Williams ründab tahtmatult indie-filmidele omaseid šabloone, ekspluateerides neid samal ajal austades ja naeruvääristades. Maailm on üks veider paik. 

Anna Hints, Tushkar Pradesh "Sannapäiv"

Lühifilm, mis annab puhtalt filmikunsti vahenditega (kaamera, montaaž, kompositsioon nii sisuliselt kui ka vormiliselt) edasi täispika mängufilmi loo. Emotsionaalselt tihe ja vormiliselt lausa täiuslik. 

Runar Runarsson "Valguse murdumine"

Ühe hetke, ühe emotsiooni ja filmisisese aja mõttes ühe päeva film leinast, ootamatult katkenud armastusloost ning noore naise ees seisvatest valikutest. Pole midagi liigset ja millestki ei tule ka puudu. Islandile iseloomulik külm taevas ei jää alatiseks pilve ning Runarsson annab lootust, et igasugusest mentaalsest ummikust on võimalik ka välja pääseda.

Saule Bliuvaite "Mürgine"

Leedu režissööri täispika mängufilmi debüüt, mis annab üsna täpselt edasi teismeliste arusaama maailmast. Suure maailma ohud on markeeritud, aga jäävad provintsielust välja ihkavatele tüdrukutele pinnavirvenduseks. Julge pildikeel ja montaaž haaravad kaasa, tuues teismeliste maailma meelde ka vanemale vaatajale. 

Aasta filmielamuste hulka mahtusid ka:

Abderrahmane Sissako "Must tee" 

Nicolas Philibert "Averroes & Rosa Parks"

Vytautas Dambrauskas "Pilet" 

Liina Triškina-Vanhatalo "Emalõvi" 

Moonika Siimets "Must auk"

Sander Maran "Mootorsaed laulsid" 

Hirokazu Kore-eda "Koletis"

Elo Vilks
Tartu Elektriteatri programmimeeskonna liige

1. "Flow" / "Vooluga kaasa"

Möödunud aasta üks vahvamaid ja liigutavamaid filme, mille ajal tundsin seda mõnusat tunnet, kui istud kinosaalis ja kogu see audiovisuaalne teos võtab su meeled üle ja kananahk tuleb peale, sest sa ei suuda uskuda, et sa vaatadki päriselt nii lahedat filmi!

2. "Elskling" / "Armastusväärne"

Nii eluline, nii puudutav, nii vajalik film!

3. "Two Strangers Trying Not to Kill Each Other" / "Kaks võõrast, kes üritavad üksteist mitte tappa"

Tartuffi ajal nähtud dokumentaalfilm, mis võiks vabalt olla mängufilm, sest on nii kinematograafiliselt üles võetud. Ja siin on kõik see armastus ja valu koos, kui kaks loomingulist hinge jagavad elu. Lõikab teravalt ja on hea kaaslane filmile "Armastusväärne".

4. "Perfect Days" / "Täiuslikud päevad"

Täiuslik film, et kulgeda tegelastega kaasa, kuulata head muusikat, planeerida vaimusilmas reisi Tokyosse ja avastada, et elus on nii palju ilusat.

5. "Robot Dreams" / "Roboti unenäod"

Ma pole vist pärast "Titanicut" ühtegi filmi nii mitu korda vaadanud, aga kuna see oli möödunud aastal mu lapse lemmik, siis olen seda näinud korduvalt ja korduvalt ning mul ei hakanud igav. Iga vaatamine võimaldas hoopis avastada selles animatsioonis sadu detaile, mida ühekordsel vaatamisel ei suuda hoomata, aga mis panid mind filmitegijaid tohutult austama.

6. "How to Have Sex" / "Kuidas peaks seksima"

Aasta parim õudusfilm. Emotsioon vägivallajärgsest üksindusest jäi kauaks minuga.

7. "The Zone of Interest" / "Huvivöönd"

Aasta teine parim õudusfilm.

8. "Sannapäiv"

Siin on nii palju eestlaslikku allasurutust ja kõrvulukustavat vaikust, et pärast tahaks lihtsalt mõnda meest südamest kallistada.

9. "Kihnu maraton"

Aasta parim komöödia ja mu peamine teejuht suvisele Kihnu reisile.

10. "Mootorsaed laulsid"

E-ra-kord-ne!

Mart Raun
filmitegija ja õppejõud

Parimad täispikad mängufilmid 2024. aastal Eesti kinolevis ja voogedastuses

10. "Ibelini tähelepanuväärne elu" ("The Remarkable Life of Ibelin"). Režissöör Benjamin Ree (Netflix)

Humanistlik, südantlõhestav ja lootustandev film. Netflixi dokumentaalfilmid on sõimusõna ja see, et Norra režissööri Benjamin Ree on suutnud luua midagi nii inimlikku ja puudutavat voogedastusplatvormi jaoks, on saavutus omaette. Loo keskmes on Mats Steen, noormees, kes põeb Duchenne'i lihasdüstroofiat ning leiab "World of Warcrafti" näol võimaluse elada elu, mida ratastooli aheldatuna teha ei saa. Peale poisi surma saavad vanemad teada tema online-elust ja sellest, kui oluline roll oli Matsil virtuaalmaailmas teiste inimeste jaoks.

Film on aasta suurima pisarakiskuja ning tegu on harudlase linalooga, mis suudab näidata, mida head mängijad ja kogukonnad digitaalse maailmas võivad saavutada. Dokumentaalfilm oleks võimaldanud seda teemat kindlasti palju rohkem lahata ning küünikule võib film tunduda lihtsameelsena, ent selle voorus peitub toores emotsionaalsuses.

9. "Nii ta on". Režissöör Vallo Toomla

Nii nagu Vallo Toomla eelmise filmi "Marju Lepajõe. Päevade sõnad" puhul on ka selle filmi võlu nähtamatus. Tegu pole punnitatud ja konstrueeritud filmiga, vaid teosega, mis usaldab elu ning see muudab teose ääretult sümpaatseks. Nagu oleks veetnud 80 minutit inimestega, keda tunned juba ammu. Nähtud filmidest on see minu jaoks selle aasta parim Eesti täispikk. Film on justkui yin "Savvusanna sõsarate" yang'ile.

8. "Marsi ekspress" ("Mars Express"). Režissöör Jérémie Périn

Aastal, kus paljuoodatud ja kiidetud animatsioonfilmid valmistasid mulle pettumusi ("Flow", "Robot Dreams", "The Wild Robot"), oli kõige põnevamaks teoseks hoopis Prantsuse režissööri Jérémie Périn'i küberpunk thriller. Périn, kelle tegemisi olen huviga jälginud juba 13 aastat, on loonud unikaalse stiili, mis on justkui segu anime'st, Prantsuse "Métal hurlant" koomiksitest ning Hollywoodi ulmeesteetikast. "Mars Express" ei too lauale palju uut, ent on stiilipuhas ja kohati veelgi ehedam järg "Blade Runnerile" rohkem kui Denis Villeneuve'i "Blade Runner 2049" ning uurib põnevalt inimeste tehisintellekti erinevust ja kooseksisteerimise võimalikkust.

7. "Furiosa: Mad Maxi saaga" ("Furiosa: A Mad Max Saga"), Režissöör George Miller

George Milleri viies teos "Mad Max'i" seerias on ilmselt minu lemmik peale 1979. aasta originaalset "Mad Max'i". Film on tehniliselt kindlasti palju nõrgem kui eelmine, 6 Oscarit pälvinud "Raevu tee", ent toimib paremini, kuna on sisult lihtne vanakooli kättemaksulugu, milles on head karakterid, huvitavad suhted ning tegelasi käivitavad motiivid. "Mad Max" on ju 1970-ndate Austraalia "Ozploitation" lapsuke ning "Furiosa" kannab seda vaimu edasi. Heal tasemel suure-eelarveline autorimeelelahutus.

6. "Hayao Miyazaki ja Haigur" ("Hayao Miyazaki and the Heron"). Režissöör Kaku Arakawa (Netflix)

Režissöör Kaku Arakawa on aastaid keskendunud Miyazaki ja tema tööde portreteerimisele ning mehe uusim dokumentaalfilm jälgib "Poisi ja Haigru" loomingulist protsessi. Tehniliselt ei ole tegu kõige tugevama filmiga, ent see, kui lähedale pääseb Arakawa oma kaameraga vanameister Hayao Miyazaki'le, annab filmile väärtuse.

Julgen öelda, et see on kohustuslik vaatamine igale loomingulisele inimesele ja animatsioonihuvilisele. Arutelu loomisest, surelikkusest ja kirest. Miks me loome - on see needus, vajadus või kirg? Film on täis toredaid kilde ja meeldejäävaid tsitaate. Samuti saate teada, kus viibis Miyazaki teise Oscari võitmise hetkel ning näha tema ehedat reaktsiooni.

5. "Protseduur" ("The Substance"). Režissöör Coralie Fargeat

Coralie Fargeat'i üllatushitt'i nimetatakse siiani body horror õudusfilmiks, mis võlgneb palju David Cronenberg'i teostele. Pigem on tegu aga horror-satiiriga, mis ammutab inspiratsiooni "Dorian Gray portreest "ning 80-90ndate B-filmidest nagu Peter Jackson'i "Braindead", Brian Yuzna "Society" ja Frank Henenlotteri "Basket Case". Filmi esimese 90 minuti põhjal võiks olla tegu aasta parima filmiga, see on julge, mänguline ja naljakas, ent Fargeat ei oska filmi õigel ajal lõpetada. Filmi viimased 40 minutit on küll kaunis Grand Guignol orgia, mis paljudel vaatajatel südame pahaks ajab, ent ei lisa midagi uut filmile, mille mõte on arusaadav juba esimese 10 minuti jooksul. Siiski on tegu aasta ühe kõige meeldejäävama filmiga, mis on täis rabavaid lavastuslikke lahendusi.

4. "Mahajäänud" ("The Holdovers"). Režissöör Alexander Payne

Alexander Payne oma tuntud headuses. Intelligentne karakteripõhine dramöödia, mida Hollywood kahjuks enam praktiliselt ei tooda. Payne tegi filmi 1970-ndatest, mis tundub ka sel ajal tehtud filmina ning viitab näiteks Hal Ashby ("Harold & Maude") teostele. Paul Giamatti, kes mängis seni populaarsemas Payne filmis "Külili" (Sideways) teeb lummava rollisoorituse õppejõud Paul Hunhamina, kes jääb jõuluvaheajal internaatkooli õpilasi valvama. Südantsoojendav uus jõuluklassika.

3. "Huvivöönd" ("The Zone of Interest"). Režissöör Jonathan Glazer

Jonathan Glazer lavastab filme harva, ent iga uus teos on sündmus ja alati põnev eksperiment. "Huvivöönd" pälvis õigusega parima võõrkeelse filmi ja helirežii Oscari ning oli aasta üks unikaalsemaid ja julgemaid filme, mis käsitleb Auschwitzi koonduslaagris toimuvat palju mõjuvamalt kui kunagi enne. Pannes vaataja komandandi Rudolf Hössi perekonnaidülli keskele, vaatame me nende rutiinset elu ega näe koledusi, mis sealsamas kõrval toimuvad. "Huvivöönd" tõestab taas, et filmis mõjub palju võimsamalt see, mida me ei näe, vaid see mida me ette kujutame.

2. "Väljakutsujad" ("Challengers"). Režissöör Luca Guadagnino

Aasta kõige mängulisem ja naljakam film, kus filmitegijana nautisin lusti, millega teos on lahendatud. Kui eelmine aasta oli üks südamlikumaid armukolmnurki Celine Song'i "Past Lives", siis tema abikaasa Justin Kuritzkes stsenaariumi põhjal valminud "Challengers'i" suhtekolmnurk on teistsugune: kolme eduka tennisisti toksiline ménage à trois. Lustakas režii, geniaalne montaaž, suurepärane muusika, vaimustav operaatoritöö ning lummavad osatäitmised. Film on täis energiat ja pinget, mis kannab viimase kaadrini. Aastal, kus filmitegijad ei suuda õigel ajal oma teoseid lõpetada ("Brutalist", "Conclave", "Anora", "Civil War", "The Substance" jpt) on tore tõdeda, et veel leidub tegijaid, kes oskavad seda perfektselt teha.

1. "Koletis" ("Kaibutsu"). Režissöör Hirokazu Kore-eda

Kore-eda on üks neist meistritest, kelle iga teine film kuulub aasta tippteoste hulka ning "Koletises" uurib ta taas perekonnasiseseid suhteid. Kuna seekord pole ta ise stsenaariumi autor, on film oma ülesehituselt vaat et huvitavamgi. Film lahkab koolikiusamist vanema ja lapse perspektiivist, ent lugu on jutustatud "Rashomoni" stiilis, s.t me näeme samu sündmusi hiljem teiste tegelaste vaatenurgast.

Tegu on lavastajale omaselt läbinisti inimliku, ent samas põneva ja kaasahaarava teosega, kus meie arusaam tegelikkusest ja asjaosalistest iga natukese aja tagant muutub.

Kalver Tamm
filmispetsialist

"Biwa järve 8 nägu", lavastaja Marko Raat

Lummavalt unenäoline ja veider vaatamiskogemus. Minu ainukene soov oli, et oleks vaid Marko julgenud reaalsusest veel rohkem lahti lasta ning teha filmi, mis vaid napilt napilt varbaotstega järvepinda puudutades õhus heljuks.

"Emilia Perez", lavastaja Jacques Audiard

Jacques Audiard on oma loo rääkimiseks leidnud suurepärase tasakaalu brutaalsuse, armastuse, lunastuse ja muusika vahel. Kui te sel aastal peate valima kaks muusikali, mida vaadata, siis "Emilia Perez" võiks olla üks.

"Flow", lavastaja Gints Zilbalodis

Lätlased sindrinahad on teinud filmi, mis maailma filmifestivalidelt kamaluga kiitust korjab. Nutikalt on Gints inimesi säästnud subtiitrite lugemise vaevast ning lasknud vaatajail keskenduda hoopis kaunitele loodusvaadetele ning lool läbi tegevuse voolata lasknud.

"Furiosa: Mad Maxi saaga", lavastaja George Miller

Eellugu, mida me ei teadnud, et vajame. Üldiselt ma olen küll seda usku, et veidi salapära tuleb tegelasele ainult kasuks, ei ole vaja tema mineviku kohta kõike teada. Kellega koos lasteaias käis, milline koolitoit kõige vähem maitses, mis laulu ajal üheksanda klassi lõpupeol aulanurgas veini tinistas. Aga see, kuidas Furiosast sai Furiosa, oli raju vaatamine.

"Gondola", lavastaja Veit Helmer

Nutikalt on Veit inimesi säästnud subtiitrite lugemise vaevast ja lasknud kahe inimese armastuse lool end maa ja taeva vahel hõljudes lahti kerida.

"Homme on ka päev" / "C'è ancora domani", lavastaja Paola Cortellesi

Ma ei olnud tükk aega kindel, kuidas sellesse filmi suhestuda. Esimene instinkt on võtta tütre positsioon, kes emale liigset allaheitlikust ette heidab, kuid võib-olla tuleks siis ikkagi peategelase enda lähenemist usaldada. Vaikselt ja märkamatult saavad vajalikud asjad tehtud ja elu paremuse poole nügitud.

"Mootorsaed laulsid", lavastaja Sander Maran

Sander on oma papitükkidega kinnikaetud akendega korteris valmis nokitsenud filmi, mis maailma filmifestivalidelt kamaluga kiitust korjab. Nii et te ei pea ainult mind ja PÖFFi ja Tartuffi publikut uskuma, ka välismaal on teelehe imejõudu uskuma jäädud. Kui te sel aastal peate valima kaks muusikali, mida vaadata, siis "Mootorsaed laulsid" võiks olla teine.

"Protseduur" / "The Substance", lavastaja Coralie Fargeat

"Protseduur" on vist kõige pungim film, mida ma sel aastal vaatama sattusin. Isegi rohkem punk kui "Mootorsaed laulsid". Ja ma mõtlen siin seda, et Coraliel on olnud täiesti ükskõik vaatajate ootustest. Siin on mõjutusi "Hiilgusest" ja Peter Jacksonist ja "Toxic Avangerist" ja see kokku on kõik pööraselt kaasahaarav.

"Stopmotion", lavastaja Robert Morgan

Sellel aastal HÕFF-il nähtud filmidest kõige hirmutavam. Robert Morgan kasutab meisterlikult ära ideed, kui ärevusseajav on täpne teadmine sellest, mis kohe varsti juhtuma hakkab ja selle teadmise juures olles absoluutselt võimetu toimuvat kuidagigi ärahoidma.

"Väljakutsujad" / "Challangers", lavastaja Luca Guadagnino

"Väljakutsujad" on nauditav ka siis, kui mõte kahest täiskasvanud mehest, kes ei mõista oma ajaga midagi paremat ette võtta kui tundide kaupa pisikest palli üle võrgu edasi-tagasi lüüa, väga erutav ei tundugi. Luca Guadagnino mängus on nimelt lausa kolm osalist, kes kõik oma tahet loodavad maksma panna ja selle mängu tempot dikteerib lisaks stsenaariumile suurepäraselt ka härraste Reznori ja Atticuse komponeeritud helitaust. 

Peeter Kormašov
Areeni kultuuriajakirjanik

"Mootorsaed laulsid"
Režissöör-stsenarist: Sander Maran
Eesti

Raske on tänapäeval üllatuda, eriti kinos. "Mootorsaed laulsid" suutis seda ometi teha, lajatades ekraanile õudus-komöödia-muusikali, mis purskab verest ja ajab niimoodi naerma, et täitsa lõpp. Muidugi, selleks peab vastav huumorimeel olema, aga läksin filmi vaatama suurte eelarvamustega ja väljusin saalist fännina. "Mootorsaage" ei tehtud raha või taotluste pärast, vaid siiruse ja lustiga.

"Anora"
Režissöör-stsenarist: Sean Baker
USA

Cannes' triumfeerinud "Anora" meenutab tempolt ja jaburuselt Ruben Östlundi "Kurbuse kolmnurka", kuid on rohkem draama ja põneviku poole kaldu. Nagu minu teiste selle aasta lemmikute puhul, annab filmile jõu värske lugu. Sean Baker on muidugi väga huvitav filmitegija ka. Uute talentide kõrval on ekraanil Juri Borissov, kes kandideerib kohtlase gobniku rolliga parima kõrvalosa Kuldgloobusele.

"Suremine"
Režissöör-stsenarist: Matthias Glasner
Saksamaa

PÖFFi üks lemmikuid. Totaalne kogemus, sünnist surmani, naerust nutuni ja vastupidi. Kolmetunnine film jälgib nelja teineteisest võõrdunud pereliikme lohutut, ent tragikoomilist argipäeva. Ühes peaosas astub üles "Babülon-Berliinist" tuttav Lars Eidinger, aga säravad rollid teevad ka teised näitlejad. "Suremine" võitis parima Saksa filmi auhinna ning Matthias Glasner sai Berlinalelt parima stsenaariumi Hõbekaru.

"Väljakutsujad"
Režissöör: Luca Guadagnino
Stsenarist: Justin Kuritzkes
USA

See on kavalalt tehtud film. Kombineeritud on intrigeeriv lugu ja veenvad osatäitmised, elujanu ning spordifilmide ja suhtedraamade pinge. Eelkõige jääb režissöör Luca Guadagnino ja stsenarist Justin Kuritzkese film meelde üllatavate pööretega, mistõttu saab kinost väljuda hea tundega, et piletiraha ei läinud seekord tühja. Tennisest ei tea ma eriti midagi, aga pärast filmi tekkis isu mängida küll.

"Düün: teine osa"
Režissöör: Denis Villeneuve
Stsenaristid: Denis Villeneuve ja Jon Spaihts
USA

Mulle ei meeldi absoluutselt kõik see välk ja pauk, millest kinolevi nõretab. Aga "Düüni" eepilisus on midagi "Sõrmuste isanda" suurejoonelisuse laadset. Algallikas, millest lähtuvad ülejäänud. Teine osa on esimesest parem. Ja kes siis poleks õppinud karjuma "Muad'Dib!" ja "Lisan al Gaib!"? Loodame, et kolmas osa ratsutab liivaussidel sama uhkelt edasi.

"Biwa järve 8 nägu"
Režissöör-stsenarist: Marko Raat
Eesti

Marko Raadi film viib ühte neist Eestimaa piirkondadest, kus on omaette põnev eluolu. Kagu-Eesti ja saarte kõrval on Peipsiveere üks neid kohti, kus on alles tugev kogukonnakultuur ja võivad toimuda isevärki asjad. Kas või sümbioos Jaapani kultuuriga, nagu see Raadi filmis sünnib. Eriti sümpatiseerib loos maagiline mõtlemine, mis tundub mulle loomulik viis maailma mõtestada.

"Metsik lõuna"
Režissöörid ja filmid: "Ellujäämise kunstnikud" (Jaan Tootsen, Eesti), "Eluteelised" (Viesturs Kairišs, Läti), "Hilda Ha. Võrgust väljas" (Eva Kübar, Eesti), "Jõgi ja kass" (Maria Aua, Eesti), "Maja" (Carl Olsson, Rootsi, Taani), "Parim päev karakatile" (Andrei Paunov, Bulgaaria), "Vaatamise kunst" (Andris Gauja, Läti), "Õmblusmasin" (Ülo Pikkov, Eesti)

Minu jaoks on just see parim Tartu 2024 visiitkaart. Lühifilmide kassett viib Lõuna-Eestisse ehk tõepoolest metsikusse lõunasse. Paika, kus on säilinud veel mõnusat hullust ja nagu eelmise filmi puhul juba nimetatud sai, saavad toimuda asjad, mis mujal võimatud. Karakatisõidust Peipsil ja Annelinna korteri argieluni sõidab vaataja läbi Lõuna-Eesti märgiliste paikade ja nähtuste. Selline panoraam tekitab tunde, et kõik ei ole veel kadunud ehk ühesuguseks muutunud.

"Vara küps"
Režissöör: Martti Helde
Stsenaristid: Martti Helde, Mattias Veermets ja Pilleriin Raudam
Eesti

Martti Helde dokumentaalfilm küttis kirgi. Sõna said metsa majandajad ja kaitsjad, ent debatt jätkub. Maailma ökoloogilise kriisi taustal, mis eestlastele muidu kaugeks võib jääda, on rahvuskehandi raiumise ja säilitamise ümber toimuv kindlasti asi, mis kedagi külmaks jäta. Samad maailmavaated ei põrku mitte ainult filmis, vaid ka mujal - ühed mõistavad, et keskkonda tuleb säästa, teised juhinduvad turumudelitest ja pole jõudnud harjuda mõttega, et enda heaolu kasvatamine tuleb alati millegi arvelt.

"Vaesekesed"
Režissöör: Yorgos Lanthimos
Stsenarist: Tony McNamara
Iiri-Suurbritannia-USA

Yorgos Lanthimose "Vaesekesed" on küll eelmise aasta film, aga jõudis Eesti kinolevisse jaanuaris. Minu jaoks on see üks viimaste aastate tippe. Originaalne filmikeel ja lugu, kunstnikutöö ning Emma Stone'i vaimustav osatäitmine tegid linateosest tõelise maiuspala. Suvel Eesti kinodesse jõudnud Lanthimose "Lugusid headusest" polnud sama kaliibriga, aga siiski nauditav must komöödia, mis mängis osavalt vaataja emotsioonidega ja pani toolil nihelema.

"Köök"
Režissöör-stsenarist: Alonso Ruizpalacios
USA, Mehhiko

Meistriteos, üks minu selle aasta lemmikfilme. Tõetruu ja samas kunstiline pilk gastronoomiamaailma telgitagustesse. Eks köök ongi maagilis-realistlik koht, kus imed ja karm sõjaväekord käivad käsikäes. "The Beari" sõpradele peaks niisugune pinge tuttav olema, aga "Köögis" on sellele veel parajalt jabur vint peale keeratud. Meenub ka PÖFFil linastunud "Härra K" suurköögi ajuvabadus, kuid kui seal oli lõpplahendus kunstiline, siis "Köögi" puhul loogiline.

Martin Oja
filmikriitik

"Fallen Leaves", rež: Aki Kaurismäki

Kaurismäki väntab terve elu üht ja sama filmi. Iga teise lavastaja puhul oleks see probleem, aga tema puhul vastupidi.

"Perfect Days", rež: Wim Wenders

Kerge ja sügav. Filmikunst kui headuse allikas.

"The Promised Land", rež: Nikolaj Arcel

Põhjamaine kaamoslik realism parimas tähenduses. Mads Mikkelsen teeb taas ülitugeva rolli.

"Saltburn", rež: Emerald Fennell

Värske ja vaimukas. "Harry Potter" muutub "Andekaks härra Ripleyks" ja muudki plot twist'id.

"The Substance", rež: Coralie Fargeat

Küte algusest lõpuni. Body horror'i ja satiirilise ühiskonnakriitika närvekõditav põiming.

"Biwa järve 8 nägu", rež: Marko Raat

Maagiline realism, meisterlik filmikeele valdamine. Huvitav improvisatsioon Eesti ja Jaapani kultuuri helistikel.

"La Chimera", rež: Alice Rohrwacher

Nukker ja lõbus kelmifilm. Pisut nihkes olev reaalsus: talvine lõunamaa, laokil ja sombune, võluvad helid ja maastikud.

"Sterben", rež: Matthias Glasner

Film, milliseid Hollywoodis ei tehta. Päris-inimesed, päris-probleemid. Nende kujutamisel saavutab Glasner taseme, mis hakkab kohati meenutama Kieslowski poeetikat.

"Emilia Perez", rež: Jacques Audiard

Positiivne üllatus muusikali-skeptikule. Filmi kannab hästi kirjutatud lugu, ka stiil mõjub värskelt, integreerides edukalt muusikavideo žanrielemente.

"Vari", rež: Jaak Kilmi

Honorable mention. Kui vahendada Juhan Liivi tänapäeva noorele, ongi vaid kaks võimalust: teha temast hiphoppar või detektiiv. Hoolimata kuivetunud puristide nurinast on tähtis vaid see: Liivi ei madaldata, vaid näidatakse tõeliselt nutikana. Tõsine ja naljakas on selles filmis hästi põimitud.

Aasta halvim film ja suurim pettumus: "Challengers", rež: Luca Guadagnino

Tennis on jõhker ja dramaatiline mäng, mille põhjal saaks jutustada vapustavaid lugusid. Gaudagnino tunnistas ühes intervjuus, et tennis teda ei huvita ja varasemadki kokkupuuted sellega napid. Tulemuseks on, et tema pealiskaudset filmi vaadata on tüütum kui ükskõik mis tasemel amatööride pallivahetust. Spordifilmid seavad lavastajale erilisi väljakutseid: tümpsuv muusika ja näitlejate tehnilist suutmatust peitev montaaž petab ära vaid võhiku. Kahjuks on ka karakterid paberõhukesed: kordagi ei pane nad endale kaasa elama.

Mart Noorkõiv
filmispetsialist

1. "The Substance"

Üks neist hinnangutest, mis on tugevalt mõjutatud vaatamise tingimustest. Nägin seda suvisel Karlovy Vary festivalil kell pool üksteist õhtul festivali suurimas ja uhkeimas 1000-kohalises saalis esirea keskelt päeva neljanda filmina. Juba fakt, et vaatamata kõigele sellele suutsin olla filmis algusest lõpuni 110-protsendiliselt sees, annab Coralie Fargeat'le igati väärilise esikoha. See energia ja laeng, millega ma sealt saalist välja tuigerdasin, on põhjus, miks ma filme vaatan.

2. "Poor Things"

Kihelevalt teravmeelne kombe(tuse) farss. Vaimustavalt kompromissitu nägemus, aga ega Lanthimoselt midagi vaoshoitumat ei ootakski. Jätkab "Soosiku" hämmastavat oskust säilitada perfektset tasakaalu meinstriimi meelelahutuse ja arthouse'i groteski vahel (mida "Kinds of Kindness" enam nii hästi ei suutnud).

3. "Who by Fire" ("Comme le feu")

Üks nendest loteriivõitudest, mida igalt festivalilt ootad. Ei tea filmist eelnevalt midagi, pikkus on ka kahtlane ja üldse võtad pileti ainult sellepärast, et sa ühele teisele filmile ei saanud. Ja siis täielik heureka. Teisalt aga üsna muserdav, kui sinu festivalilemmik ei leia endale edaspidi mingit kõlapinda ega levi ning sa jääd täiesti üksi oma kiindumuses. Aasta parim muusikaline hetk filmis (lauluks "Rock Lobster").

4. "Janet Planet"

Tekkis kohe võrdlus eelmise aasta ühe kindla lemmiku Celine Songi "Eelmiste eludega". Annie Baker'i näol on samuti tegemist näitekirjanikust filmidebütandiga, kel on täiesti omapärane filminägemus, mis nõuab keskmisest rohkem harjumist ja vastutulelikkust. Mind igatahes lummas täielikult. Aasta meeldejäävaim viimane stseen ja kaader.

5. "A Different Man"

Aasta suurim üllataja on Sebastian Stan. Tuleb välja, et ta on päriselt väga hea näitleja.

6. "Mootorsaed laulsid"

Aasta suurim WTF-kinoelamus "Protseduuri" kõrval. Koos HÕFF-i publikuga seda hullumeelsust esimesena maailmas kogeda läheb jälle sinna kategooriasse, miks ma filme vaatan. Meenus kohe Õ-Fraktsiooni tulemine ja "Tapja õllejogurti rünnak". Natuke uuemast zeitgeist'ist muidugi ka "Tulnukas". Sama ootamatu hoop vasakult. Uus rämpsfilmi klassika.

7. "In the Rearview"

Suurest hulgast aasta jooksul nähtud Ukraina dokidest jättis see miskipärast kõige sügavama mulje. Vahest sellepärast, et tõi meelde Kiarostami ja "Taste of Cherry". Autosõit läbi meeleheite ja valu, loodetavasti mingi valguse suunas.

8. "Henry Fonda for President"

Markcousinsilik ambitsioonikas esseefilm, mis hekseldab läbi kogu USA ajaloo läbi näitleja Henry Fonda elu ja sugupuu. Nauditavalt tummine tükk, mis põimib Ameerika pärispatud Fonda arhetüüpidega filmilinal. Aga jällegi üks neist filmidest, mis pole kahjuks festivaligetost laiema publikuni jõudnud.

9. "Dying" ("Sterben")

Saksa kolmetunnine suremine möödus kiiremini kui poole lühemad filmid sel aastal. Tugev tükk ja aasta parim stseen (dialoog emaga, kuigi neid nominente leiab siit filmist palju).

10. "Challengers"

Aasta parim heliriba filmis. Samuti aasta kõige kompum film.

Eveli Raja
EFI turundusspetsialist

1. "Femme" / "Femme" (rež. Sam H. Freeman, Ng Choon Ping)

2. "Pahupidi 2" / Inside Out 2 (rež. Kelsey Mann)

3. "Pöörane robot" / "The Wild Robot" (rež. Chris Sanders)

4. "Vooluga kaasa" / "Flow" (rež. Gints Zilbalodis)

5. "Kodusõda" / "Civil War" (rež. Alex Garland)

6. "Protseduur" / "The Substance" (rež. Coralie Fargeat)

7. "Tõeline valu" / "A Real Pain" (rež. Jesse Eisenberg)

8. "Konklaav" / "Conclave" (rež. Edward Berger)

9. "5.september" / "September 5" (rež. Tim Fehlbaum)

10. "Väljakutsujad" / "Challengers" (rež. Luca Guadagnino)

Eesti filmide mõjusamad kogemused: "Emalõvi" (rež. Liina Triškina-Vanhatalo), "Vari" (rež. Jaak Kilmi) ja "Mootorsaed laulsid" (rež. Sander Maran)

Karlo Funk
kultuuriministeeriumi audiovisuaal- ja digikultuurinõunik

"Poor Things", rež: Yorgos Lanthimos

"Animale", rež: Emma Benestan

"Perfect Days", rež: Wim Wenders

"Gasoline Rainbow", rež: Ross Brothers

"Crocodile Tears", rež: Tumpal Tampubolon

"Dune 2", rež: Denis Villeneuve

"Challengers", rež: Luca Guadagnino

"Torn", rež: Kullar Viimne

"Longlegs", rež: Osgood Perkins 

"There's Still Tomorrow", rež: Paola Cortellesi

Eeva Mägi
režissöör

Kuna minu hinnangul ei käi edetabelid loomingu juurde, siis alljärgnev kätkeb endas selle aasta suurimaid filmielamusi, mis kas üllatasid või üllataval kombel jätsid üllatamata.

Selle aasta kaks kõige suuremat filmielamust on mõlemad debüütfilmid: Eesti film "Pikad paberid", režissöör Meel Paliale, ja Norra film "Armand", režissöör Halfdan Ullmann Tondel. Meel Paliale on oma filmis loonud kandva ja üdini siira atmosfääri, mida vaadates tekib näole naeratus ja südamesse soe tunne. Filmis on ääretult stiilipuhas kaameratöö, suurepärane rütm ja toimivad dialoogid. Samuti on erakordselt head Karl Birnbaumi, Mihkel Kuuse ja Edgar Vunši näitlejatööd. Sarnaselt filmile "Pikad paberid" üllatab "Armand" väga meisterliku kaameratööga, kus iga stseen on kinematograafiliselt läbimõeldud ja visuaalset silmailu pakkuv. "Armandis" teeb Renate Reinsve taaskord väga hea etteaste. Miskipärast meenutab Renate Reinsve mulle alati Helena Lotmani, sest neid ühendab põhjamaine karge šarmantsus ja muidugi näitlejameisterlikkus.

Selle aasta kaks kõige poeetilisemat filmi olid minu jaoks Marko Raadi "Biwa järve 8 nägu" ja Andres Tenusaare "Väike teine". Mõlemad on meditatiivsed filmid, mille lõpus taipad, et igal hingetõmbel on hingestatud mõte.

Sel aastal olin PÖFF Shortsi rahvusvahelise võistlusprogrammi žüriis, mistõttu vaatasin ära mitukümend lühifilmi. Torkas silma, et lühifilmide programm on pungil ühiskondlikult olulistest filmidest, kus korrektne raamjutustus hakkab end kordama, sõltumata teemast (sõda, sooline võrdõiguslikkus, vägivald, lasteõigused jne). Seda enam tõusid esile ja puudutasid filmid, mis suutsid kasutada hoopis teistusugust loojutustamist või julgesid rääkida justkui teemal, mis ei ole hetkel aktuaalne, ent poeb väga sügavale hinge.

Ruairi Bradley lühidokumentaalfilm "We Beg to Differ" on tõeline meistriteos - noorte valus sisekarje. Panama režissööri Marcela Heilbron'i "Panadrilo" on hea näide lühifilmist, kus väga rasket teemat on filmis käsitletud täiesti ootamatul, ent seda enam mõjusamal viisil. Kahjuks oli rahvusvahelise lühifilmide seanssidel näha väga vähe BFM-i filmitudengeid. BFM võiks teha PÖFF Shortsiga koostööd ja suunata filmitudengid kinno rahvusvahelisi lühifilme vaatama (ja seda nii, et tudengid vaataksidki ära nädalaga pea 50 lühifilmi), sest sealt avaneb väga hea rütm, sissevaade filmiloomesse ja erinevatesse loojutustamise võimalustesse, ent ennekõike sellesse, et tihti see, mida õpetatakse, ei ole just kõige parem viis filmi tegemiseks.

Kolm kõige pöörasemat filmi on Jacques Audiard'i "Emilia Pérez", Coralie Fargeat'i "The Substance" ja Yorgos Lanthimos'e "Kinds of Kindness". Kui tavaliselt keskenduvad transinimestest rääkivad filmid soolisele düsfooriale ja on üpriski depressiivsed, siis ""Emilia Perézi puhul on väga värskendav näha hoogsat ja elust pakatavat muusikali. "The Substance" küll ei läinud naise vananemise teemaga väga sügavale, jäädes üpriski klišeelikult pealispindseks, ent siiski oli filmis suurepärane kunstnikutöö, värvidemäng ja hoogne rütm, rääkimata sellest, kui hullumeelseks film lõpuks läheb. "Kinds of Kindness" ongi film üpriski veidrast kolmest loost.

Kolm kõige enam pettumust valmistavat filmi olid "Düün II", "Furiosa" ja "Jokker II". Kindlasti ei ole tegemist halbade filmidega, ent kõikide filmide eelnevad osad olid ootused väga kõrgele tõstnud, mistõttu väga kiirelt järgnenud järjed ei pakkunud eelmistega võrdväärselt kinoelamust.

Mainin ka ära, et sel aastal on veel nägemata "Brutalist", "Anora", "Bird", "The Room Next Door", "Flow" ja "Mootorsaed laulsid", mistõttu oleks nähtavasti võinud kogeda ka hoopis teistsugust filmielamust kui ülaltoodu.

Elvis Raja
Apollo Kino programmijuht

1. "Düün: teine osa"

Suurepärase esimese osa jätkule peale kruvitud kosmilised ootused ületab täiusliku meisterlikkusega. Tegijate tõelist pühendumust on näha ja kuulda igas kaadris. Eepiline elamus. Imeline heliriba. Unustamatud momendid. Võimsad karakterid. Kunstiliste ja tehniliste lahenduste mõjud ulatuvad filmist endast veelgi kaugemale. Täielik filmimaagia.

2. "Mootorratturid"

Ehe ja huvitav lõik ajaloost, mis näitab inimloomust kogu oma armastuse, unistuste, vooruste ja pahedega ilma üledramatiseerimata. Kuidas väljendusvabadus võib muutuda hoopiski karmiks kohustuseks, kuidas vaba aja veetmine võib ootamatult tekitada võimuvõitluse, kuidas headus ja kurjus võivad vastupidistena paista eri tahkudest, kuidas jääda endale kindlaks ning kuidas nautida elu. Motohuvilistele kindel soovitus ja ka suhete, psühholoogia, krimi ja lähiajaloo huvilistele põnev vaatamine.

3. "Tulnukas: Romulus"

Laiendab originaalmaailma põnevate detailide ja vaatenurkadega, tuues lähemale ka selle igapäevaelu, seejuures hoides seeriat värskena tänu ülipingelistele õuduselementidele. Visuaalselt eriliselt meeldejääv.

4. "Furiosa: Mad Maxi saaga"

5. "Kaskadöör"

6. "Pöörane robot"

7. "Elu ja armastus"

8. "Ahvide planeedi kuningriik"

9. "Protseduur"

10. "Naeratus 2"

Rasmus Rääk
Tartu Elektriteatri programmijuht

"No Other Land", rež: Yuval Abraham, Basel Adra, Hamdan Ballal, Rachel Szor

"Janet Planet", rež: Annie Baker

"Apolonia, Apolonia", rež: Lea Glob

"Eesti mees", rež: Anna Hints, Tushar Prakash

"Pealtkuulatud", rež: Oksana Karpovõtš

"Architecton", rež: Viktor Kossakovski

"Vaesekesed", rež: Yorgos Lanthimos

"Mootorsaed laulsid", rež: Sander Maran

"Minu lemmikkook", rež:  Maryam Moghaddam, Behtash Sanaeeha

"Viimane hämaruse aasta", rež: Ben Mullinkosson

"Uus aasta, mis ei tulnudki", rež: Bogdan Muresanu

"Averroès & Rosa Parks", rež: Nicolas Philibert

"Ühine keel", rež: Matthew Rankin

"Kokomo City", rež: D. Smith

"Tüdruk, kes unistab Ameerikast", rež: Viktor Tauš

Tiina Teras
filmilevitaja ja festivalikorraldaja

Kaasahaaravad, õpetlikud ja põnevad animafilmid, mis tegid mängufilmidele silmad ette:

"Vooluga kaasa" ("Flow") loksuva imelise musta kassi ja tema reisikaaslaste võitlustest looduse stiihhiatega

"Memoir of a Snail" üksildusest ja lootusest ja teistsugune olemisest

"Pöörane robot" ("The Wild Robot") leidmas teed skeptilise loomariigi südamesse

"Spermageddoni" teekond läbi raskuste eesmärgini jõudmise nimel.

Neid jalustrabavaid filme vaadates mõtled, kuidas ajal, mil justkui kõik on juba tehtud, suudetakse millegi uuega välja tulla:

"Emilia Pérez" on kui laulev "Mrs Doubtfire" Mehhiko kastmes

"Protseduur" ("The Substance") näitab, et igavese nooruse saavutamiseks võib osutuda jätkusuutmatuks ja üsna tülgastavaks

Vaatemängu asemel on vahel lihtsalt mõnus jälgida suurepärast intelligentset dialoogi:

"Armastus" ("Kjærlighet") on norralaste keelel ja meelel, aitab ka see, kui inimestesse rohkem uskuda

"The Astronaut Lovers" ("Los amantes astronautas") õpetab, kuidas on võimalik end teise inimese südamesse rääkida.

Aastakümneid vältavad eepilised lood tagasihoidlikest kangelastest, kes vaatamata raskustele vastu peavad:

"Brutalist" maksab kannatuste ja ülekohtu eest kätte oma ande ja saavutustega

"Krahv Monte-Cristo" ("Le Comte de Monte-Cristo") maksab lihtsalt kätte, efektselt

Ekraniseeringud ajaloolistest sündmustest neid kajastavate ajakirjanike pilgu läbi. Kuigi lõpptulemus on teda, vaadata on ikkagi põnev:

"5. september" Müncheni olümpiamängudel 1972, reporterite vastasteks on terroristid ja oma aja kohta ülimoodne tehnika

"Waves" ("Vlny") nutikatest raadioajakirjanikest, kes tekitavad (raadio- ja muid) laineid Praha kevade ajal 1968

Eluloofilmid suurmeestest, kes tõukavad samaaegselt eemale ja köidavad oma relvitukstegeva karismaga:

"Marcello mio" uus tulemine südametemurdja, lurjuse, egoisti ja miljonite lemmikuna

"Better Man" või "performing monkey" ehk kuulsusejanus poisirajakast superstaariks laineharjade ja mudamülgaste kaudu

"Kikilipsuga mässaja" ja närimiskummiga targutaja, president ja isa, abikaasa ja kolleeg, auväärt THI ja oma poiss Tom.

Johannes Lõhmus
filmiajakirjanik, filmitegija

TOP6 tähestikulises järjekorras:

"Brutalist" / "The Brutalist" (Brady Corbet / 2024 / USA, Ühendkuningriik, Ungari)

Ameerika ja Euroopa eripärade ja vastuolude mõjuvalt suursuguses vormis päevavalgele toomise eest. Loodetavasti pole see prohvetlik film #1. 

"Kodusõda" / "Civil War" (Alex Garland / 2024 / Ühendkuningriik, USA)

Ameerika püssirohutünnis tiku tõmbamise eest niimoodi, et terve filmi vältel on korraga ebameeldiv ja põnev, vastik ja kurb. Loodetavasti pole see prohvetlik film #2. 

"MaXXXine" (Ti West / 2024 / USA)

Parimate Brian De Palma filmide vaimus tehtud erakordselt sümpaatse lookaarega emantsipeerumise- ja kättemaksulugu, mis keerab vindi peale vägivaldse lapsevanema rüpest pääsemisele ja Hollywoodi müütilisusele. 

"Minu lemmikkook" /  "کیک محبوب من" (Maryam Moghaddam ja Behtash Sanaeeha / 2024 / Iraan, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa)

Suure südamlikkuse, aasta kõige soojema huumori, meeldejäävaima ekraanipaari, siiruse ja kombluspolitsei kiuste maailma valla pääsemise eest. Praegu veel üksikutes kinodes vaadatav. Väga soe soovitus kõigile, kes halli talve emotsioone ja värve otsivad.

"Vaesekesed" / "Poor Things" (Yorgos Lanthimos / 2023 / Iirimaa, Suurbritannia, USA)

Ebakonventsionaalse seikluslikkuse ja ilustandardite purustamise eest kinolevis. 

"Õmblusmasin" (Ülo Pikkov / 2024 / Eesti)

Suurepärane saavutus isiklike arhiivimaterjalide põhjal eksperimentaalselt rikkaliku, narratiivselt kütkestava ja emotsionaalselt hingemineva lühifilmi tegemisel. Ülo Pikkov kui Eesti ainus pikaajaliselt järjepidev eksperimentaalfilmitegija on viimaks jõudnud oma katsetustega tippvormi ja selle üle on paganama hea meel! 

Sten Kauber
Filmimuuseumi teadur-kuraator

Eesti TOP 5

"Õmblusmasin", rež: Ülo Pikkov

Pildikeelelt eksperimenteeriv lühifilm, mis põimib kokku mineviku personaalsed, kultuurilised ja universaalsed kihistused liigutavalt ja kaunilt.

"Emalõvi", rež: Liina Triškina-Vanhatalo 

Põlvkondlik trauma ningvaimse tervise raskused kohtuvad kaasaja perekondlike valukohtadega selles dramaturgiliselt täpses draama-trilleris südantlõhestavalt ja diskussiooni ärgitavalt.

"Mootorsaed laulsid", rež: Sander Maran

Stiilipuhas, lõbus, pöörane ja häbenematu žanri-miks, mille erinevad elemendid muusikalist splätterini sobivad kokku ootamatult leidlikult.

"Ääremängijad", rež: Madli Lääne

See süžeeliselt tihe ja pingeline lühifilm küsib noortelt tervitavalt provokatiivselt, ent tundlikult, kust jooksevad seksuaalse vägivalla piirid.

"Pimeala", rež: Anna Hints

Empaatiline, aga terav sissevaade struktuursesse ebaõiglusse ja ebavõrdsusesse.

Kinolevi TOP 5

"Huvivöönd" ("The Zone of Interest"), rež: Jonathan Glazer

Viis, kuidas see häiriv ja õõvastav holokaustifilm kujutab kurjust, on ainulaadne. Tungib sügavale ja ei lase lahti.

"Vaesekesed" ("Poor Things"), rež: Yorgos Lanthimos

Visuaalselt külluslik ja mänguline muinasjutt täiskasvanutele võimusuhetest, ihast ja ühiskondlikest normidest. Lanthimosele omaselt mõjusalt absurdne, provokatiivne ja võõrastav.

"Protseduur" ("The Substance"), rež: Coralie Fargeat

Füüsiliselt raputav ulmeõudukas käsitleb keha kui identiteedi, võimu, standardite ja meelelahutustööstuse võitlusvälja löövalt body horror'i võtteid efektselt rakendades.

"Düün: teine osa" ("Dune: Part Two"), rež: Denis Villeneuve

Ulmefilmide meister Villeneuve kannab "Düüni" eepilisust ja mastaapsust kaasahaaravalt. Ideaalne eskapism.

"Kõik me võõrad" ("All Of Us Strangers"), rež: Andrew Haigh

Lein, üksildus ja inimlik kontakt intiimses mediteerivas vormis.

Raiko Puust
Artise kino turundusjuht

20. "Raudne küünis" ("The Iron Claw")

Südantlõhestav draama "The Iron Claw" räägib Von Erichi maadlusperest, kelle elu on täis nii triumfe kui ka tõelisi tragöödiaid. Filmi toovad ellu võimsad näitlejatööd ja realistlik lavastus, mis võimaldab vaatajal sügavalt kaasa elada nende võitlusele ja vennalikule ühtekuuluvusele. See on lugu inimlikust vastupidavusest ja perekonna sidemete purunematust jõust, mille emotsionaalne sõnum kandub edasi ka siis, kui Ameerika show-maadlus korda ei lähe. Lavastaja Sean Durkin ja peaosaline Zac Efron on mõjuv koostöö, seega soovitan see imeline film üles leida, kuna Eesti kinodes jäi see paljudel nägemata.

19. "Kodusõda" ("Civil War")

Alex Garlandi "Civil War" on šokeeriv ja meisterlik nägemus Ameerika ühiskonna lõhenemisest. Film käsitleb ajakirjanduse rolli sõjatandril ja inimloomuse kõige tumedamaid külgi. Kaameratöö, realistlikud lahingustseenid ja sügav sotsiaalne kommentaar teevad sellest ühe aasta kõige raputavama filmielamuse, mille põhiline meeldejääv aspekt on visuaalne. Garland ülistab ausat ajakirjandust selle kõige maalähedasema tänavapildi kaudu veidi isegi liiga palju, kuid see oskus muuta iga moment oluliseks teeb "Kodusõjast" ühe erilise filmi. Kasutan sõna "eriline", sest tehniliselt ja narratiivselt on selgelt paremaid teoseid, kuid film ei ole kunagi nii lihtne. Kui vahel on mõni teos, mis mõjutab koos paljude vigadega, siis "Kodusõda" on just seda.

18. "Exhuma"

Korea õudusfilm "Exhuma" viib vaataja iidsete rituaalide ja needuste maailma. Filmi õhustik on tihe ja pingeline, pakkudes samas ka sügavat kultuurilist allteksti. See on lugu ahnusest, süüst ja lepituse otsimisest, mis õnnestub nii hirmutada kui ka liigutada. Tahaksin öelda, et see on lihtne õudukas, kuid see on sellest kaugel. Siin on nagu mitu erinevat filmi üheks pressitud, kuid need kõik toimivad. Kaks ja pool tundi puhast Lõuna-Korea kinokunsti on vapustav elamus juba ise, siis lisada siia juurde unikaalne kohalik folkloor ja õudus selle ümber, siis üks aasta parimaid elamusi ongi sündinud. 

17. "Tormisaare Maija" ("Stormskerry Maja")

Põhjamaine draama "Tormisaare Maija" on lüüriline ja sügav lugu elust saarel, kus loodus ja inimene on lahutamatult seotud. Film loob lummavaid pilte ja intiimseid hetki, mis räägivad armastusest, kaotusest ja inimhinge tugevusest. See on kunstiline ja emotsionaalne meistriteos, mis üllatas igas mõttes. Ei oodanud, et see sedasi hinge läheks, kuid emotsionaalselt üks tugevamaid filme sellel aastal. Kellel on võimalus, siis kindlasti soovitan selle üles leida ja endale üks kingitus teha. Tõeline Rootsi-Soome kvaliteetdraama, mis on tehtud inimeste poolt, kes mitte ainult ei armasta häid lugusid ja filmikunsti, vaid hindavad ka elu raskemaid aspekte ja meie iseloomu kasvatavaid tegureid. Ning oskavad neid publikule edasi anda.

16. "Lugusid headusest" ("Kinds of Kindness")

Yorgos Lanthimos naaseb oma eripärase stiiliga filmis "Kinds of Kindness", mis uurib inimloomuse absurdsust ja võimusuhete dünaamikat. Lugu jaguneb kolmeks omavahel (õrnalt) seotud narratiiviks, kus igaüks esitab küsimusi vabaduse, kontrolli ja lojaalsuse kohta. Terav huumor ja ebamugav atmosfäär muudavad selle meeldejäävaks ja provotseerivaks teoseks, mille narratiivist ma tegelikult aru ei saa. Ma ei oska seletada ei endale ega sõbrale, et millest see film räägib, kuid see on kütkestav. Nagu maal kusagil seinal, mille sisu ei ole selge, kuid haarab tähelepanu. 

15. "Brutalist" ("The Brutalist")

Brady Corbeti "The Brutalist" on monumentaalne draama, mis ühendab arhitektuuri, poliitika ja inimsaatuse üheks suureks narratiiviks. Film räägib loo unistustest, mille ehitamisel kaotatakse osa endast, ja võitlustest, mis defineerivad terve elu. See on visuaalselt lummav ja emotsionaalselt laastav linateos, mis on ääretult pikk, kuid samas kunstiliselt piisavalt võimas, et filmigurmaanidele meelde tuletada midagi olulist: film peabki olema väljakutsuv ja kõneainet tekitama. Eesti kinolevisse peaks tulema järgmine aasta mõneks üksikuks seansiks, seega soovitan leida need neli tundi, et see ära vaadata. Adrien Brody saab selle rolliga tõenäoliselt Oscari nominatsiooni. 

14. "Elu ja armastus"

See Eesti film on intiimne ja südamlik jutustus elust, suhetest ja möödapääsmatutest valikutest. Režissöör Helen Takkin suudab tabada inimliku läheduse ja kaotuse haprust ning viia vaataja sügavale tegelaste sisemaailma. See on tundlik ja liigutav kogemus, mis jääb kauaks hinge. Karolin Jürise ja Mait Malmsteni ühine ekraanikeemia on selle aasta üks parimaid. Siin on midagi tugevalt realistlikku, kus armastus ei ole ainult sihitu eufooria oma kaaslast tarbida ja nautida.

13. "Biwa järve 8 nägu"

"Biwa järve 8 nägu" on poeetiline ja filosoofiline film, mis kasutab looduse ilu ja traditsioonilist Jaapani esteetikat oma narratiivse aluspõhjana. Filmi iga episood avab uue akna inimese hinge ja tema suhetesse maailmaga ning siin on alati midagi avastada. See pakub veel visuaalset naudingut ja vaimset rahu ning Marko Raat on saanud hakkama imelise filmiga, mida on raske mitte imetleda. Tavapubliku jaoks on see keerulisem tükk, mida närida, sest on sellise kunsti- ja elamusfilmi piirimail olev lugu, kuid kui kord ennast sinna unustada, siis see on tõeliselt võimas elamus.

12. "Mootorsaed laulsid" ("Chainsaws Were Singing")

"Mootorsaed laulsid" on Eesti filmiajaloo jaoks oluline verstapost. Režissöör Sander Maran kombineerib B-filmi elemente nutikalt ja loob midagi, mis on korraga nii austusavaldus kui ka paroodia. Maran suudab oma filmiga naeruvääristada õudusfilmide absurdset loogikat, samas pakkudes sügavalt meelelahutuslikku elamust. Lugu pakub silmailu ja tugevat tehnilist kvaliteeti, mida Maran üle kümne aasta üksinda kuskil pimedas keldris nokitses. Filmi suurimaks üllatuseks on tugev muusikaline osa, kus originaallaulud on hästi kirjutatud ja esitatud. Sarmi ja meelelahutust kogu raha eest, naeru jagub üle saali. Filmi edulugu hetkel alles kestab, kuna kinoteekond ju alles algas.

11. "Armastuse kaja" ("Echo of You")

Zara Zerny dokumentaalfilm "Armastuse kaja" on liigutav ja intiimne pilguheit armastuse püsivusele ja leinaga toimetulekule pärast kallima kaotust. Film uurib üheksa üle 80-aastase taanlase elukogemusi, kes on kaotanud oma elukaaslased pärast aastakümneid kestnud kooselu. Nende avameelsed ja südamlikud meenutused armastusest, truudusetusest, igapäevaelust ja üksindusest pakuvad ainulaadse vaate inimese hinge. Huvitaval kombel sattusin seda vaatama oma kümnenndal pulma-aastapäeval, seega pani mõtlema, et mis ühel päeval võib ka minul tulla: jätta hüvasti oma abikaasaga peale kogu koos veedetud elu. Hetkel tundub see võimatu, kuid vähemalt selle filmi järgi on lootust, et see pole ainult kurbus ja lein, vaid ka armastus, mis lihtsalt kestab edasi. Film on kaunilt üles võetud ja täis vaikseid, kuid võimsaid hetki. See on peaaegu nagu filmiline luuletus.

10. "Tulnukas: Romulus" ("Alien: Romulus")

"Alien: Romulus" naaseb frantsiisi algsete õudus- ja pingenootide juurde, pakkudes klaustrofoobset atmosfääri, hirmutavaid koletisi ja meeldejäävat naiskangelast. Režissöör suudab taasluua algse tulnuka-filmi õõvastava tunde, tuues samas sisse värskeid ideid ja tegelasi. See on ulmeõudus oma parimal kujul, meenutades frantsiisi tugevusi. Fede Alvarez sisulist kordas kõike head, lisas midagi juurde ja tegi kinofilmi, mida on raske mitte armastada. Oma žanris aasta üks parimaid filme, mida võib vabalt kord aastas uuesti vaadata. 

9. "Naeratus 2" ("Smile 2")

"Smile 2" ületab oma eelkäija, pakkudes tugevamat psühholoogilist pinget ja sügavamaid tegelaskujusid. Järg, mida tegelikult keegi oodata ei osanud, uurib traumeerivaid kogemusi ja nende jälgi inimese psüühikas, pakkudes samas närvekõditavaid õudusstseene ja seda kohe esimesest minutist peale. Lõpp on šokeeriv ja meeldejääv, kuid tugevused jagunevad igale poole. Veider mõelda, et näiliselt lihtne Hollywoodi ehmatusfilm on hoopis üle kahe tunni pikk absurdne õudusfilmi elamus, mida võib vabalt mitu korda vaadata. Midagi igale maitsele ja see maitseb hästi.

8. "Saltburn"

Emerald Fennelli "Saltburn" on julge ja provokatiivne pilk privilegeeritud eliidi elule, mis uurib edu saavutamise põhitõdesid, mida tavaline kodanik ei tea või ei taha endale tunnistada. Film mängib publiku ootuste ja eetiliste piiridega, luues pingelise ja meelelahutusliku kogemuse, mis paneb vahel eemale vaatama, vahel läbi sõrmede piiluma, kuid alati vaatajast kinni hoides. See on teravalt satiiriline ja visuaalselt kütkestav film, mis oleks pidanud saama suuremat tähelepanu. Aasta üks parimaid trillereid. 

7. "Koletis" ("Monster")

Koreeda Hirokazu film "Monster" uurib lapsepõlve haavatavust ja täiskasvanute maailma keerukust. Film avaneb kiht-kihilt, pakkudes vaatajale uusi perspektiive ja ootamatuid paljastusi ning sama loo rääkimine läbi kolme erineva asjaosalise perspektiivi on kaval ning mõjuv. See on sügav ja liigutav teos, mis jätab sügava jälje ning teeb kadedaks, sest osade inimeste anne lugusid jutustada on lihtsalt nii hea. Lisaks on selle filmi muusika on aasta üks parimaid. Eesti kinolevi jäi filmil lühikeseks, kuid need, kes nägid, armusid filmi. Narratiivselt on see minu aasta lemmik.

6. "Kui kurjus varitseb" ("When Evil Lurks")

See Argentiina õudusfilm on jõhker, pingeline ja kompromissitu meistriteos. Režissöör Demián Rugna loob maailma, kus kuri on füüsiline ja kõikehõlmav jõud, kuid külmalt ükskõikne nagu loodus meie ümber. Film ei hoia end tagasi ja šokeerib nii oma visuaalide kui ka emotsionaalse intensiivsusega ning Rugna stiilile omaselt ei raiska aega, õudus algab siis, kui film algab ja enam otsa ei saagi.

5. "Deadpool & Wolverine"

"Deadpool & Wolverine" toob kokku kaks armastatud tegelast hullumeelses ja kaootilises seikluses, mis ületas ka kõige optimistlikuma fänni ootuseid. Film ühendab terava huumori ja hoogsa märuli, pakkudes vaatajale kinoelamust ja naermisest väsinud kõhulihaseid. See on täpselt nii pöörane ja piire nihutav, nagu üks Deadpooli lugu peab olema ning see oli moment, mida Marvel hädasti vajas.

4. "Pöörane robot" ("The Wild Robot")

Animafilm "The Wild Robot" on südamlik ja visuaalselt kaunis lugu tehisintellekti ja looduse kohtumisest. Filmi põhilised teemad on kuulumine ja eneseleidmine, jäädes samas kättesaadavaks igas vanuses vaatajatele. Perega kinos käies oli just "The Wild Robot" see film, kus kõik väikesed jubinad olid paigas ja abikaasa valas pisaraid. Tõenäoliselt on siin tegemist parima animatsiooni Oscariga ning raske on selle vastu vaielda.

3. "Hingede koguja" ("Longlegs")

"Longlegs" on kõhedusttekitav psühholoogiline thriller, mis kasutab pinget ja peenelt üles ehitatud atmosfääri, et hoida vaatajat pidevas ärevuses. Film on detailselt ja meisterlikult üles ehitatud ning pakub õudusžanris midagi uut ja originaalset, eelkõige just veidra ebamugavuse kaudu. Nicolas Cage on samuti ideaalne valik ning oli tunne, et mees lasi ennast lõpuks vabaks. Ta sai olla just see, kes ta olla tahab. 

2. "Düün: teine osa" ("Dune: Part 2")

Denis Villeneuve'i "Dune: Part 2" on visuaalne ja narratiivne meistriteos, mis viib Frank Herberti kosmilised maailmad suurejooneliselt ekraanile. Film ühendab eepilise ulmeloo inimlike emotsioonidega ning pakub kinos enneolematut kogemust, mida saadab unustamatu muusika ja stiil, mida Düüni fännid ei oleks julgenud kunagi loota. Lihtsalt istu kinosaalis ja naudi.

1. "Protsetuur" ("The Substance")

"The Substance" on julge ja provokatiivne õudusfilm, mis uurib ilu, identiteedi ja kuulsuse tumedaid külgi. Demi Moore'i võimas roll koos filmi sünge atmosfääriga muudavad selle üheks aasta kõige meeldejäävamaks teoseks. Omas žanris on keeruline leida midagi paremat, tempokamat ja kõnekamat kui "The Substance" ning on keeruline väljendada, kui hästi see film läheb kokku sellega, mida ma pean "suurepäraseks" kinoelamuseks. 

Joonas Lass
filmikriitik

1. "Challengers", rež: Luca Guadagnino 

2. "Dune 2", rež: Denis Villeneuve

3. "Anora", rež: Sean Baker 

4. "The Brutalist", rež: Brady Corbet

5. "The Iron Claw", rež: Sean Durkin 

6. "Rap World", rež: Conner O' Malley 

7. "Pikad paberid", rež: Meel Paliale

8. Must auk, rež. "Moonika Siimets"

9. "Alien: Romulus", rež: Fede Alvarez

10. "The Substance", rež: Coralie Fargeat

Piia Õunpuu
filmikriitik

1. "Düün 2"

Selle aasta suurteos, mis oli kinos tõeline kogemus meeltele. Visuaalselt suurejooneline, vägev muusikaline taust ja helikujundus, näitlejate rollisooritustest rääkimata.

2. "Anora"

Vaatasin "Anora" PÖFFil ära ja juba ootan selle filmi kinolevi, et vähemalt korra see sõit uuesti kaasa teha. Sean Bakeri filmides on mingi toores siirus, mis mulle väga korda läheb.

3. "Challengers"

Võib-olla aasta parim soundtrack (vähemalt mu Spotify aastakokkuvõte kinnitab seda) ja kindlasti üks parimaid lõpustseene, mida sel aastal kinos olen näinud.

4. "Poor Things"

Film nagu kunstiteos, mille sõnum naiste iseseisvuse kohta tabas ka kuidagi õigel hetkel ja õigesse kohta.

5. "Civil War" 

Minu arvates üks selle aasta mõjusamaid filme. Toores ja tõsine ja oma ajajoonel täpselt piisaval kaugusel tänapäevast, et tunduda hirmutavalt realistlik.

6. "Society of the Snow"

Millegipärast ei saanud see film väga palju tähelepanu (kuigi oli nomineeritud ka võõrkeelse filmi Oscarile), aga suunakem sellele siis väikese valgusvihu ja soovituse siin nimekirjas.  

7. "A Different Man" 

"Mantlipärija" kõrval teine selleaastane film, mis tõstab Sebastian Stani praegu tegutsevate näitlejate paremiku hulka. Ja "The Substance'i" kõrval teine film, mis tegeleb iluideaalide ja ühiskonna suhtumisega neisse, aga oluliselt siiramal moel, mitte vaid šokeerides.

8. "Scrapper"

Siiras väike Briti indie-film, mis millegipärast puges väga südamesse. 

9. "Soundtrack to a Coup d'Etat"

Uskumatult lahe dokfilm, mis seob USA eelmise sajandi keskpaiga Aafrika-suunalise välispoliitika ja jazz-muusika. Ka väga ägeda montaažiga, see muusika rütm saadab kogu filmi nii helis kui pildis. 

10. "The Holdovers"

See film väärib kohta kinokavas iga aasta detsembris!