Mootorsaed laulsid
Sander Maran
Eesti
Tallifornia

Eesti filmi tänavune ootamatu edulugu rabas mind juba aasta alguses, kui Sander Maran oli nii lahke ja oma kümneaastase töö tulemuse proovilinastuseks välja pani. Lausa arusaamatu, kui hästi see film ikka nii stiili kui rütmi poolest koos püsib. "Mootorsaed laulsid" suudab väga tihedalt asustatud žanrisektoris ikkagi olla peaaegu täiesti originaalne (ainsaks lähedaseks referentsiks vast Marani kauaaegne lemmik "Cannibal the Musical").

Kinoesilinastus HÕFF-il tabas naelapea pihta, sest arusaadavalt oskab sealne publik seda lustimist väärikalt hinnata. Loomulikult tuleb siin üle olla väga rangetest tehnilistest nõuetest, sest kõik on tehtud põlve otsas, aga kui see film ei inspireeri noori katsetama, siis ei tee seda vist mitte miski. "Mootorsaed laulsid" on kindlasti koos publikuga ja kinos vaatamise film, nii et kasutage juhust ja vaadake seda nüüd ja kohe.

Toetage uskumatu saamislooga kodumaist žanrifilmi, et neid saaks tulla ka edaspidi. Lingin siia igaks juhuks ka oma kevadise intervjuu lavastajaga.

4,5 / 5

Mu lemmikkook
Keyke mahboobe man
Maryam Moghaddam, Behtash Sanaeeha
Iraan-Prantsusmaa-Saksamaa-Rootsi
KP Distribution

Lugu keelatud armastusest Iraanis, kui seitsmekümnendates eluaastates mees Maramarz (Esmaeel Mehrabi) ja naine Mahin (Lily Fahradpour) üksteist leiavad, aga karmid moraalinõuded neil ilma abieluta koos aega veeta ei luba. Tänavuse Berlinale võistlusprogrammis linastunud "Minu lemmikkook" on südamlik ja ilus armastusfilm vürtsitatuna paraja huumori ning päris korraliku annuse ühiskonnakriitikaga, mis paneb küsima, kuidas sellist filmi üldse Iraanis tänapäeval tehakse. Aga meie võit, et tehakse.

Lisaks heale filmielamusele on see vajalik meeldetuletus sellest, et inimõigused ei pruugi olla iseenesestmõistetavad – isegi mitte need, mis tunduvad täiesti elementaarsetena. Ja tore, et "Mu lemmikkook" oli ka lausa kuuel aasta filmitabeli vastajal paremate hulgas.

4 / 5

Köök
La Cocina
Alonso Ruizpalacios
Mehhiko-Rootsi-USA
ACME

Huvitav, et sel nädalal lausa kaks Berliini filmi järjest... "Köök" lubas justkui päris paljut – "The Bear" steroididel ja mida kõike veel. Mustvalge, raju Ameerika indiefilm alterna-diiva Rooney Maraga peaosas. Käsikiri, kust saab dialooge maha tulistada mõttelennust kiiremini. Mustvalge pilt ka veel tagatipuks, mis näitab justkui mingit kunstilist ambitsiooni.

Selle kõige juures jääb aga "Köök" mulle tühjaks ja väsitavaks. Tegelased, eriti peaosaline Pedro (Raúl Briones) on täpselt selline vastutustundetu shit magnet, kellele mul ei jagu kaastunnet isegi ühe jootraha jagu. Kui suuremad sõnasõjad peetud, siis langetakse absurdi, aga ei üks ega teine ei too tegelaskujusid mulle lähemale. Vaadake parem kasvõi "Keemispunkti" ja olete oma aega paremini kulutanud.

2,5 / 5

Mufasa. Lõvikuningas
Mufasa: The Lion King
Barry Jenkins
USA
Hea Film

Oijah. Siin on nii palju takistusi, millest tuleb üles saada või olla, et seda filmi üldse oleks vaadata võimalik. Suud liigutavad ja inimese miimikat imiteerivad arvutilõvid, kes vahepeal ootamatult laulma hakkavad. Kohati meenutab lõvide harmoniseerimine kauni looduse taustal ikka täiesti mingi "Vahitorni" maailma, eriti kui lõvi rohusööjatele jutlustab "eluringist" (loe: "toiduahelast").

Lin-Manuel Miranda on ju muidu muusikaliilma uus wunderkind (või pigem prodigio), aga siinsed laulud on küll esmakuulamisel täiesti maitsetu kesktee-raadiojaamade pasta. Kobades püütakse tabada "Lõvikuningast" tuttavaid nostalgiamarkereid, et sellel eellool Simba isa Mufasa kuningaks saamisest kuidagi pulss üles saada, aga ahv Rafiki jutustuse raamis minnakse ajas tagasi noore Mufasa juurde, siis hakkab mõnede üsna ettearvatavate süžeepöörete järel mingil määral põnevust isegi juurde tulema, ja samm-sammult jõutakse "Lõvikuninga" algseisu selgitamise juurde. Kuigi laulud on endiselt šokeerivalt piinlikud.

Kokkuvõttes mitte päris üks punkt, aga mitte ka palju enam. Kõige hämmastavam on aga see, et režissööriks Barry Jenkins, kes pärast oma "Kuuvalguse" parima filmi Oscari võitu on teinud mõned kõrgelt hinnatud mustanahalise Ameerika filmid ("If Beale Street Could Talk") ja seriaalid ("The Underground Railroad"), ja kuigi "Mufasa" on justkui põige Aafrikasse koos selle juurde kuuva klišeepaketiga (aafrika aktsendid nii kõnes kui muusikas), siis jääb Jenkinsi valik sellise haltuuraprojektiga kaasa minna pisut selgusetuks. Film läheb praegu küll miinusekursil, nii et ehk õnnestub ta veel ära päästa.

2 / 5