Wicked
John M. Chu
USA
Hea Film

Ei läinud heade ootustega seda vaatama. "Võlur Ozi" revisjonistlik spin-off, mis põhineb muusikalil ja mida on promokampaania perioodil saatnud naljakad ja ebavajalikud skandaalid nagu ühe peaosalise Cynthia Erivo ülereageerimine stiliseeritud fännipostrile, kus oli mõnel määral muudetud ta välimust. Inimesed on tundlikud, ma mõistan, aga konkreetsel juhul oli Erivot raske mõista. Võib-olla pabistati filmi edu pärast, tänaseks peaks mured olema hajunud, sest film on oma publiku üles leidnud, ja täiesti põhjendatult. "Võlur Ozi" raamatus võrdlemisi põgusaks kõrvaltegelaseks jäänud kuri Läänenõid saab siin oma põhjaliku eelloo, mis viitab sellele, et asjad ei pruukinud tegelikult olla üldsegi nii nagu kõik lõpuks välja paistis, ja Läänenõia mineviku loos on valgeid laike, mis annavad kõigele uue selgituse.

Tänavune "Wicked" on oma kahe ja poole tunni märki ületava kestuse juures küll vaid "Part 1", aga mul on raske selle peale protestida kogu siinse vaatemängulisuse juures. Mind haaravad nii laulud kui tantsunumbrid ning kui mitmed teised hiljutised muusikalide ekraniseeringud – nagu näiteks "Õelad tüdrukud" või "The Color Purple" – jäid kokkuvõttes kuskile pidama, siis "Wickedis" realiseerub muusikalipool märksa paremini. On laulud, koreograafia, lauljad.

Peategelane on küll Cynthia Erivo Läänenõid, aga kõige meeldejäävam siiski Ariana Grande tulevane Põhjanõid G(a)linda – andetu, aga skeemitav ja oportunistlik beib, kes oleks tänases sotsmeediadžunglis tõeline alfamudija. Poleks oodanud, et laulja Grande suudab teha nii koomilise ja mitmetahulise rolli, et vahel ei teagi, kas uskuda tema siiruspuhanguid või kahtlustada kõiges tagamõtet. Aasta suurim alahindamine, võtan kõik kahtlused tagasi, fantastiline töö.

"Wickedi" keskne moraal on lihtne – hooli ka neist, kes on teistsugused –, aga see on mässitud ka keerulisematesse tähenduskihtidesse. Kokkuvõttes räägib "Wicked" ka sellest, kuidas keskpärane andetus on meie maailma psühhopaatlike isikuomadustega skeemitajate tõttu üle võtnud ja vaikselt üritatakse igasugust kõrvalekallet keskpärasest normaalsusest tembeldada väärastumiseks. Maagia, võlukunst hakkab maailmast kaduma. Kui "Wicked" inspireerib ühtki nooremat vaatajat enda kõrval märkama ja hindama nn rohelise nahaga inimest või kui see annab ükskõik millisele teistsugusele julgust olla selline nagu ollakse, on selle filmi töö tehtud.

Lühidalt on "Wicked" minu jaoks just see, mis üks muusikal olla võiks. Täitsa vabalt vaataks teist poolt ka kohe otsa, aga ilmselt tuleb paar aastat oodata.

4 / 5

Saatana kümblus
Des Teufels Bad
Severin Fiala, Veronika Franz
Austria-Saksamaa
Artgene

Austria duo Severin Fiala ja Veronika Franzi filmid on liikunud põhiliselt õudusfilmi aladel, tugevusteks mõjuv õhustik ja tugev, meeldejääv visuaalia. "Saatana kümblus" pakub kuhjaga mõlemat, lisaks veel ka huvitava ajaloolise tausta: tegevus toimub 18. sajandi Austrias, kus värske abielunaine Agnes langeb depressiooni ja hakkab sügava usklikuna nägema seda, kuidas kurjuse jõud teda üritavad oma poolele ära tõmmata. Kui elu muutub väljakannatamatuks, hakkab ta kaaluma nn abistatud enesetapu võimalust, ehk mingi sellise kuritöö sooritamist, mis tagaks talle surmanuhtluse, sest enesetapp ei tuleks igavese põrgutule hirmus kõne allagi.

"Saatana kümblus" seab oma samme tasa ja targu ning meelitab vaataja toonasesse kõhedasse külaellu, kus paljud tavad ja kombed on meile praegu arusaamatud ning ebamugavust tekitavad. Peategelase osatäitja Anja Plaschg on teinud artistinime Soap&Skin alt ka filmimuusika, mida tuleks lugeda veel üheks filmi tugevuseks. Inimtegevuslikku siblimist ja jumala ning kuradiga rübelemist raamib mägine ja metsakasvanud loodus, millel on sellest ükskõik.

Mitme tugeva trumbiga film, aga kokkuvõttes jääb mulle siiski emotsionaalselt pisut kaugeks, justkui natuke liiga tehniliseks või intellektuaalseks, et päriselt õudukana mõjuda. Aga omalaadne teos igatahes.

3,5 / 5

Sõrmuste isand. Rohirrimite sõda
The Lord of the Rings: The War of the Rohirrim
Kenji Kamiyama
Jaapan-Uus-Meremaa-USA
ACME

"Rohirrimite sõja" isiklik vastuvõtt oleneb ilmselt suuresti sellest raamistikust, mis vaataja enne seanssi endale ise seab. Lühidalt on tegemist nn. sundtootega, mille New Line Cinema pidi välja tooma selleks, et säiliks "Kääbiku" ja "Sõrmuste isanda" raamatute edasise ekspluateerimise võimalus. Selleks võeti üks lehekülg "Sõrmuste isanda" appendix'itest, ehk rohketest lisadest ja suudeti üheleheküljelisest väga lakoonilisest ajaloolisest lahingukirjeldusest kokku kirjutada kahe ja poole tunnine animafilm. "Rohirrimite sõja" sõda pole sündinud kellegi loomevajadusest, vaid õiguslikust probleemist ning see pole kuskilt otsast vääriline järg filmitriloogiale (mida pole ausalt öelda ka ükski "Kääbiku" film ega "Rings of Poweri" telesari).

Kuna algmaterjal on nii napp, siis on liha luudele püütud küll kasvatada, aga kokkuvõttes jääb see kunstlikult ellu kutsutud olend ikkagi veidi lahjaks ja kehvvereseks. Natuke ootamatuna (eriti alguses) mõjuvad ka traditsioonilises anime-stiilis lahendatud tegelased, kellel tundub esialgu kamba peale kokku olevat üldse kolm arvestatavat näojoont, ülejäänu on lihtsalt anime-õpikust maha kopeeritud stilistika. On see Tolkienile vääriline lähenemine? Päriselt mitte.

Kui seda toodet aga võttagi lihtsalt jaapani anime'na, millel pole kohustust täita mingit ootust ega kanda rasket koormat, siis muutub siinne lugu ühest hetkest alates isegi päris jälgitavaks. Siin on nendele lugudele hädavajalikku eepilisust, mõned head sisupöörded ja vihjeid juba varasematest teostest tuttavale Tolkieni folkloorile. Tuleb lihtsalt latt piisavalt alla seada, et "Rohirrimite sõjast" mingi tulemus välja pigistada.

3 / 5

Rakett
Ohjus
Miia Tervo
Soome
Bestfilm

"Rakett" on tõestisündinud lool põhinev, aga uskumatuseni jabur lugu NSV Liidust kogemata Soome territooriumile kaheksakümnendatel lendu käinud raketist ja selle ümber tekkinud segadusest, mis oleks võinud ka küla sõja peaaegu hetkega keemistemperatuurini tõsta. Korralikult on ära vormistatud nii käsikiri kui ajastutruu kunstnikutöö, ehk isegi liiga korralikult.

"Rakett" on armas ja koomiline, aga nagu viimase aja soome filmidega enamasti, on mul ka siin veidi probleeme just selle ülekonstrueeritud täpsusega, mis jätab hingamisele natuke vähe ruumi ja paneb igatsema mingisuguse punkelemendi järgi, mis tõstaks filmi "filmitoote" riiulist "filmikunsti" osakonda.

Eestlastele aga tore vaatamine, sest kuna Eesti on siin kaastootjamaa, siis võib ekraanil eesti tuumafüüsikuna näha ka Tiina Tauraitet ja kas see pole juba kinnominekut omaette väärt? Õige vastus: on küll.

3 / 5

Libahundid
Werewolves
Steven C. Miller
USA
Hea Film

Mul on üks ülestunnistus teha: mis puudutab üleloomulikke ja pahatahtlikke olendeid, siis on mul libahuntidega kinolinal elu läbi probleeme olnud, kuna tundub, et kogu nende filmieksistentsi jooksul ei ole neid suudetud usutavalt ekraanile tuua. Inimene karvases ülikonnas? Ei. Arvutis tehtud hundid? Ei. Head lahendust nagu polegi, sest libahundi olemise viisi on väga raske kujutada.

Metsistunud olend, kes liigub ülikiiresti ja tõmbab enda teel kõik lõhki, seda on äärmiselt keeruline usutavalt ekraanile tuua, seepärast keskenduvadki libahundifilmid pigem inimese hundiks transformeerumise detailisele kujutamisele ikka ja jälle, aga hunti tegevuses näidates tundub kõik nii puine ja vale ning hundid ise ei mõju enamasti karvavõrdki ohtlikena. Ja nii ka siin: samadest takistustest ei suuda üle saada ka "Libahundid", seda enam, et filmil tundub olevat üsnagi tagasihoidlik eelarve.

Koleda välimusega hundid luusivad mööda öist linna nagu kurjad koolikiusajad, aga ometi on neid üsna lihtne maha lüüa (vähemalt siis, kui sa oled Frank Grillo), nad ei liigu kuigi kiiresti ja eelistavad tegutsemise asemel tihti lihtsalt ähvardada ning paari lähiplaani järel on neist kadunud nii usutavus kui hirmuäratavus.

Öelge, kas mul on mingi erakordselt hea libahundifilm vaatamata jäänud, sest ise küll hetkel ühtki head näidet tuua ei suuda. "Wolf" ja "American Werewolf in London" on lihtsalt head filmid, ilma, et need väga õudsed oleks (point on nagu mujal) ja "Dog Soldiersit" jah pole küll veel näinud.

2 / 5