Teadmata "Wickedi" lavamuusikalist, mille põhjal film on tehtud, eelnevalt suurt midagi, arvasin, et lähen vaatama koolikiusulugu, à la Ozi mahlas praetud Ilmar Raagi "Klassi", kus kooliõpilased kiusavad massist eristuvat heatahtlikku vääritimõistetut, kes seetõttu aga kurjaks nõiaks muutub ja rahvast vastu hakkab terroriseerima. Oma üllatuseks vaatas mulle otsa hoopis kommentaar, mis suunatud represseerivale riigivõimule ja propaganda mõjule – rohelise nahaga nõida kiusatakse hoopis riiklikul tasandil, kuna tema motivatsioon on mitte alluda süstematiseeritud loomade tagakiusamisele ja vangistamisele. Kõlab ju põnevalt, kuid kahjuks vaevleb film liigpika kestuse ning pigem igava heliriba käes, mis ei lase sel tiibu nii laiali sirutada, kui kogu filmile eelnenud ülespuhumise järgi oleks oodanud.

Kinos selgus, et lugu on otsustatud jaotada ka kahte ossa, seega, mis lõpuks kõigest saab, selgub reaalselt alles aasta pärast. Kes "Võlur Oziga" tuttav, siis see ilmselt juba teab, et kuri Läänenõid leiab lõpuks vesise lõpu, nii algab ka film sellega, et kuri nõid on surnud ja kogu Oz laulab rõõmulaulu. Film on seega Põhjanõid Glinda tagasivaade sellele, kuidas nad Läänenõia ehk Elphabaga koos ülikoolis käisid, esialgu omadega raksus olid, siis sõpradeks said ja kuidas siis taas oma rada läksid.

Elphaba sündis rohelise nahaga, seejuures pole kindel, kas see oli tema ema abieluvälise suhte kui mingisuguse patu tulem või siis otseselt seotud rohelise apteekrinapsiga, mida koos tundmatu hurmurist (Jeff Goldblumi häälega) mehega pruugiti. Oma teistsuguse väljanägemise tõttu on Elphabat aga kogu aeg kiusatud, ta ei ole kunagi kuhugi sobitunud, ka tema oma isa suhtus temasse vaenuga. Tänu oma loomupärastele võluvõimetele, satub Elphaba aga alatihti sekeldustesse, nii ka oma õde ülikooli saates, jääb ta peale järjekordset õnnelikku õnnetust silma sealsele võlukunsti professorile, kes ta enda tiiva alla võtab. Elphaba satub ühte tuppa elama populaarse Glindaga (tollal veel nime järgi Galindaga) ning film ongi suuresti sellest, kuidas kaks sotsiaalse hierarhia erinevatest otstest inimest sõpradeks saavad.

Kuna tegu on muusikaliga, siis liikugem kiiremas korras just muusika juurde. Kahjuks mõjusid muusika ja laulud pigem mitte eriti inspireerivalt, tundsin nagu ma oleks täpselt samu laule juba sajas teises muusikalis varem kuulnud, ja ilmselt ka olen, kuna lavamuusikali autor Stephen Schwartz on suuresti üks neist isikutest, kes oma tegevusega vastutab selle äratuntava Broadway-saundi eest, mida iseloomustavad muusikalist muusikali kanduvad järgnevused ning harmooniad. Seetõttu puudus filmil eriliselt äratuntav muusikaline identiteet, kõike oli pigem igav kuulata, laule kandis ja hoidis kaasas Grande ja Erivo vokaalne võimekus, mitte aga algtekstile truuks jäänud kohatäite Broadway-muusika. Ehk oleks aidanud kasvõi saatemuusika tiba huvitavamaks produmisest, et veidigi kõigele särtsu lisada.

Vaid mõned üksikud lood paistsid teiste seast välja, nende seas lõpulugu "Defying Gravity", mil Elphabast sai Ozi elanike silmis kuri Läänenõid. Cynthia Erivo sai taaskord kogu oma häälevärgi töösse panna, teatav külmavärin puges sisse küll, kui tormiliste visuaalide taustal luual ringi tuhisev Elphaba end kehtestas ning oma ideaalidele truuks jäi.

Laule oli filmis umbes 50 minuti jagu, film ise oli aga peaaegu kolm tundi pikk, originaalne lavamuusikal ise on seejuures oma kogupikkuses lühem kui filmiversiooni esimene osa. Ei tekkinud tunnet, et film sellest lisaajast oleks midagi eriliselt võitnud, tegelastevahelised suhted olid endiselt süžee teenistuses, see tähendab, ei mõjunud alati loomulikuna või sügavalt välja arendatuna, vaid asjad juhtusid, kuna asjad pidid juhtuma. Mina ei jäänud uskuma näiteks Elphaba, Glinda ning prints Fiyero armukolmnurka ega tegelikult ka mitte Elphaba ja Glinda sõprussuhet, mis jäid küllaltki pinnapealseks.

Tegelaste sisemine areng toimus ikkagi peamiselt läbi laulu ja tantsu, nii nagu muusikalile kohane ongi, kuid seetõttu pani pead kratsima, miks otsustati lugu nii pikaks venitada, et see ühte filmi ära ei suutnud mahtuda. Kas tõesti on asja taga hollywoodilik ahnus kasseerida sisse topeltannus raha?

Filmi rütm oli sellest lisamaterjalist pigem häiritud ning nii mitmelgi juhul võttis loo kulgemisest käigu sootuks välja. Suurem osa filmist mõjuski lõpuks seetõttu veidi ebaolulisena, kuna reaalne põhjus, miks Elphabast sai kuri nõid, mängis end välja alles filmi viimasel viiendikul. Nii tundus kõik sellele eelnev veidi ebavajalik. Me küll saime tuttavaks mitmete tegelastega, saime teada, kuidas Elphaba ja Glinda sõpradeks said, kuidas ka Elphaba nagu Glinda populaarseks sai jne, kuid selle käigus uppusime ka kõrvaltegelaste vahele ja looliinidesse, mis kuhugi veel ei jõudnud, kuna nad on jäetud järgmise filmi jaoks. Peale peaaegu kolmetunnist vaatamist jäi pihku küllaltki vähe.

Aga film oli samas naljakas, ka kohati südamlik, kuigi päris pisaraid ei kiskunud. Avastasin end küllaltki järjepidevalt muiates turtsumast ja nohisemast, sest just Ariana Grande ning tema kaks õelat sabarakust ümmardajat hoolitsesid filmi huumorinurga eest. Grande sobis oma rolli nagu valatult, mis on ka suuresti hea casting'u teene, kuna Glinda kui ülima headuse ja õrnuse kehastus on veidi võrdpiltne Grande enda esinejaimagoga. Kuid see ei võta siiski vähemaks Grande oskuslikust tegutsemisest ära hellitatud rikkurivõsukesena. Ka Grande meisterlikud vokaalid ei tulnud ilmselt kellelegi erilise üllatusena.

Ka Cynthia Erivo oli tagasihoidliku ja pisut kohmaka, kuid hea südamega Elphabana omal kohal, vihjates vahel samaaegselt ka mõningatele kurjakuulutavatele omadustele, kui tunded üle keema kippusid. Samamoodi oli teatavat vihjamist süngemale tulevikule ka kõheda ja lustaka piiri peal kõõluvas naerus. Jonathan Bailey mängis võluva ja pahast poisist prints Fiyero rolli hästi välja ning ka teda oli lust ekraanil jälgida. Kui esiti mõtlesin, et liiga vana meesterahvas on võetud üliõpilast mängima, siis mitu korda koole vahetanud ja kes teab mitmendat aastat oma bakalaureust tegeva tegelase kohta polnud asi nii hull sugugi.

Filmi huvitavam pool avalduski seega tema viimasel viiendikul, mil Elphaba ja Glinda kohtuvad petturist võlur Oziga (Jeff Goldblum) ja Elphabast saab loomade õiguste eest võitleja. Muidugi võib filmi võtta kui üht üleskasvamis- või kujunemislugu sellest, kuidas endale ja enda põhimõtetele truuks jäämine on oluline. Kuid see, et Elphabat ei vii ökoterrorismi ja nonkonformismini mitte ühiskond iseeneses, vaid just represseerivad riigivõimuorganid – diktaator, propaganda, kool, politsei – annab filmile ka mitmetasandilisema mõõtme. Võlur Oz rakendab ka klassikalisi iga diktaatori mänguraamatusse kuuluvaid võtteid oma alamate kontrollimiseks, nii mängibki ta tavalise keskaegse nõiajahi metoodika peale, mis kujutab endast rahva kontrollimist, neid hirmu ajendil ühiskonna marginaliseeritud gruppide, filmis siis loomade, vastu üles ässitamist.

Ülepaisutatud tundub filmi ümbritsev suur narratiiv kui millestki täiesti enneolematust, kui ühest paremast filmist läbi aegade. Tegu on toreda muusikaliga, mis näib oma algmaterjalile truuks jäänud, mis pakub säravaid visuaale ja tabavaid rollilahendusi, kuid pakub ka palju tühja täidet. Praeguses seisus, mil lugu on veel poolik ning eriti midagi tegelikult ei juhtunud, on Oscareid vara välja jagada, kuigi nominatsioone, arvestades kogu filmi ümbritsevat lobitööd, korjab film ilmselt siiski hulgil. Kuid täiesti vabalt võib olla taas nii, et koos järgmisel sügisel linastuva teise osaga moodustab lugu hea tandemi ja tervikuna saab asi uue maigu, nagu tõestas "Düüni" teine osa. Kuid kuna vaheaeg vaatuste vahel kestab aasta aega, ei ole seda võimalik veel paraku öelda.