Tagatoad on netikultuuris saanud sõnaks, millega kirjeldada inimloodud keskkondi, mida iseloomustavad kõhedus, kummastus, teisesus, veidrus, tühjus. Oma fantastilisemal tasandil on need liminaalsed ehk piirialased kohad, lõputuna näivad ühtemoodi koridoride rägastikud, mis ei eksisteeri meie maailmas, mis tunduvad ebaloogilised, kuhu satutakse juhuslikult, glitch'itakse või clip'itakse näiteks läbi seinte või põrandate.

Netifoorumist 4chan alguse saanud tagatubasid ümbritsevale mütoloogiale otsustas neli aastat tagasi veebisarja näol kindlama kuju anda tollal vaid 16-aastane Kane Parsons. Youtube'is on tema "Tagatubade" videod, milles segunevad animatsioon ja filmikaadrid, kogunud miljoneid vaatamisi ning nüüd on netifenomen vallutanud kinoekraanid täispika filmi kujul. 20-aastase juutuuberi režiidebüüt kannab endas omadusi, mis tegid armastatuks tema lühifilmid – kõhe atmosfäär, salapära, ebaselgus –, kuid samas kaotab osa sellest, muutes tagatoad pisut laisaks ja liiga nina peal metafooriks inimese psüühest ja gentrifikatsioonist.

Filmi sündmuste keskmest leiab hiljuti naisest lahku läinud mööblipoe pidaja Clarki (Chiwetel Ejiofor) ja tema terapeudi Mary (Renate Reinsve), kel samuti käsil oma mineviku traumade lahkamine. Clark, kes suuresti lihtsalt jonnib ja usub, et kogu maailm on tema vastu, on sunnitud elama enda poe näituseruumis, kust ta avastab elektriliste anomaaliate tõttu seina tagant nähtamatu avause. Ta libiseb nagu vaim läbi seina ja satub tuhmkollase tapeedi ning luminofoorlampidega valgustatud ruumide labürinti, milles on suva järgi laiali pillutatud erinevaid objekte, mööblist riiete ning liiklusmärkideni välja.

Kõik on seejuures kuidagi nihkes ja paigast ära ning ruumides, mis tundusid esiti inimtühjad, luusib ringi midagi hirmuäratavat. Tõestamaks oma skeptilisele terapeudile, et ta pole hull, võtab Clark ette oma kahe noore töötaja abil tagatubasid avastada, filmida ja tõendusmaterjali koguda. Asjad lähevad loomulikult nihu ning Mary läheb peale veidrat telefonikõne Clarki otsima, kadudes nii ka ise tagatubadesse.

Filmi kannab suuresti see, mis tegi edukaks Parsonsi lühifilmid: 90ndate kõheda väikekodanliku arhitektuuri ja mööbli nostalgia, analoogse käsikaamera objektiivi läbi nähtud kergelt moonutatud maailm, fluorotulede pinin ning videomängulik põgenemis-action. Luua kõhedat atmosfääri ja ootusärevust, tekitada hirmu ja ebamugavust pea ei millestki, oskab Parsons suurepäraselt. Analoogkaamera silma läbi lahti rulluvad episoodid on filmi tugevamateks külgedeks. Siin aitab õudusele kaasa, et pole täpselt aru saada, mida sa parajasti näed või mis tegelast taga ajab, sest kehv pildikvaliteet tõukab tagant vaataja enda ettekujutust.

Küllaltki ruttu – võib-olla isegi liiga ruttu – muutuvad tagatoad aga lõputute võimalustega teematubadeks, mille hulgast leiab näiteks jõulutulukestega ruumi, mille keskel ehitud kuusk, meenutades nii veidrate tubade rägastikku, mida oleme näinud näiteks HBO hittsarjas "Severance". See pole jällegi üllatav, kuna sarja looja on rääkinud, et ta sai inspiratsiooni just tagatubade mütoloogiast ja esteetikast.

Kuigi läbi nende teematubade tormamine oli kaasahaarav, siis polnud neil erilist seost esialgse umbse kollasusega. Täispika filmi puhul on see võib-olla paratamatu: tunnetati, et tervet filmi on keeruline siiski ühele kindlale vaibile üles ehitada, mistõttu mitmekesisuse huvides anti endale vabadus kokku kuhjata kõike, mis vähegi pähe tuli. Seeläbi hakkas aga kaduma liminaalse maailmadevahelise ruumi atmosfäär, mis teeb "Tagatubadest" tagatoad.

Pakkumaks vaatajale tagatubade pealtnäha omavolilise toimimisloogika selgituseks mingitki pidepunkti, räägib Clark oma hulluse hetkel, et neil tubadel on ka vertikaalne ulatus. Nii on iga tasand kehvem koopia endale eelnevale ülemisest "korrusest", orginaalversiooniks aga meie enda maailm. Nii taandub kõik aina sügavamale liikudes lõpuks üheks ja pidevaks ärevkollaseks kontoriruumiks. Just selles väljendub ühiskondlik gentrifikatsiooni kriitika, mida toetavad sähvatused Mary elust, kus tõmmatakse maha ja ehitatakse asemele tüüpprojekti järgi konstrueeritud iseloomutud naabruskonnad.

Lisaks gentrifikatsioonile puudutati lisakihina ka trauma ja inimesena kasvamise teemasid. Clark üritab tagatubasid kaardistada, kuid mõistes, et ta ei saa sellega hakkama, otsustab tubadele alistuda. Mary ei saa terapeudina teda aidata, kuna ta ise ei taha muutuda, talle meeldib, see, kes ta on – endas ebakindel lapsmees, kes tõukab kõik endast eemale, et ta ei peaks ise haiget saama. Nii saab tagatubadest koht, kus me oleme ise enda suurimad vaenlased, tehes seal haiget nii iseendale kui ka teistele meie ümber.

Will Soodiki kirjutatud stsenaarium tahab seejuures võib-olla isegi üleliia palju vaatajale puust ja punaseks ette teha, eriti seda, mis puutub Clarki siseellu. Oleks eelistanud veidi peenemat või kaarega lähenemist, mis Parsonsi vihjavate loojutustamisviisidega rohkem samal pulgal, sest hetkel n-ö sügavam tasand, mis keskendub inimeseks olemise keerdkäikudele, tõuseb lõpuks isegi liialt ja selgelt esile. See aga hakkab varjutama kogu asja tuuma, milleks on lõputu veider ruum ise. Vabast ja piirideta ruumist saab üleloomuliku asemel hoopis piiritletud metafoor, mis hakkab paradoksaalselt ka filmi tühistama.

Lõpetuseks võib "Tagatubade" puhul näha teatavat trendi kujunemist. "Tagatubadega" samaaegselt jookseb hetkel kinodes samuti suure kassaeduga õudusfilm "Sundmõte" ("Obessison"), mille režissööriks teine noor Youtube'i juurtega filmitegija Curry Barker. Filmistuudiod on avastanud, et viis, kuidas rahvamassid kinno tuua, on nad näpata sealt, kuhu nad kunagi kaotati – maailma suurimalt voogedastusplatvormilt Youtube.

"Tagatoad" tõusiski päevapealt kassatulu poolest filmilevitaja A24 seni edukaimaks filmiks. See tõestab mingil määral, et noored tulevad kinno, kui neid seal nähtav kõnetab, kui asja taga on näiteks ka suurem sotsiaal-kultuuriline liikumine. See ei tähenda, et iga vähegi edukam internetimeem või trend peaks jõudma kinolinale, kuid ma julgen siiski kahtlustada, et vanameistrite uue linalood – näiteks tuleval nädalal kinnodesse jõudva Steven Spielpergi uus ulmekas "Avalikustamise päev" – selliseid masse kinno ei too. Prove me wrong.