Kellel meist poleks tekitanud õõvastust tühjad ruumid ja pikad koridorid? Kui tühjad korterid mõjuvad sealjuures ka kurvalt, siis kontoriruumid eriti võikalt, kuna need polegi mõeldud elutegevuseks. Kontori- ja laoruumide isikupäratus ei ärata mingit empaatiat, ei tekita mingeid tundeid peale tahtmise sealt lahkuda. See on üks motiiv, millele Kane Parsons ehitas oma esimese täispika mängufilmi "Tagatoad", tõustes sellega Youtube'ist kinoekraanidele ja ka filmikriitika tähelepanu alla.

Peaaegu piiramatute võimalustega Youtube'is eelnes A24 toodetud "Tagatubadele" Kane'i enda videosari, mille inspiratsiooniks on jututubades levinud linnalegendid, tänapäeva õudusfolkloor koondnimetusega creepypasta. See termin koondab enda alla mitmesuguseid õõvalegende, mis on jututubades levinud juba 1990. aastate ahelkirjadest, kus ähvardati needusega neid, kes kirja edasi ei saada. Kirjast kirja liikuvad müüdid on praeguseks saanud veelgi tugevama võimenduse tehisaru tööriistade kaudu, mis võimaldavad visualiseerida ükskõik milliseid ideid.

Selle saaduse jõudmist kinolinale takistab seni veel filmitööstuse vastuseis. Õudusmeemide populaarsuse tõusuks loovad soodsa pinnase nii poliitiline ebastabiilsus kitsamas ja laiemas mõttes kui ka seesama mainitud hirm üha targemaks muutuva tehnoloogia ees. "Tagatubade" kultuuriline olulisus ei seisne aga mitte selles, et A24 võimaldas juutuberil täispikka filmi teha, vaid selles, et see on esimene laiemalt levinud ja tunnustust saanud katse ekraniseerida kinos creepypasta temaatilist sisu. Filmist endast olulisemaks kipubki seega tõusma kontekst.

"Tagatubade" juures arvestas Kane ka oma fännide ideelise panusega, millega võib seletada ka "Tagatubade" sisulist pidetust – kõikumist üleloomuliku ja psühhoanalüütilise vahel, tuues kord esile üht, kord teist poolust. Ühisosa nende vahel jääb hämaraks, nagu ka kogu filmi sõnum. Kujundeid ja visuaalseid võrdlusi on filmis palju, kuid ükski neist ei pääse sedavõrd esile, et suudaks määrata teose ideelist suunda. Nii jääbki vaataja süütu Ariadnena ekslema neis "tagatubades" nagu Minotauruse labürindis ja painajalikust põnevusest "mis-küll-on-seal-nurga-taga" sügavamale "Tagatoad" ei vii. 

Kane Parsons ehk Youtube'i kasutajanimega Kane Pixels on aga kahtlemata huvipakkuv visionäär. Huvi pärast võib vaadata kasvõi ta enda loodud minisarja "Attack on Titan", mis lähtub hoopis teistsugusest, niinimetatud kadunud arhiivide esteetikast. Seda on oma filmides kasutanud näiteks Guy Maddin ja E. Elias Mehrige. 

"Tagatoad" toovad küll kokku Vincenzo Natali eksistentsiaalse "Kuubi" ("The Cube", 1997) ja videohorrori klassikaks saanud "Blairi nõia projekti" ("Blair Witch Project", Eduardo Sanchez, Daniel Myrick, 1999), kuid viivad tähelepanu liiga laiali, et vaataja meeltesse kinnistuda.