Better Man. Robbie Williamsi lugu
Better Man
Michael Gracey
UK-Austraalia-USA-Hiina-Prantsusmaa
Adastra Cinema

"Better Mani" esimene võit on kunstiline otsus panna peaossa Robbie Williamsit mängima CGI-ahv... Mõte, mis tundus lugedes täiesti totakana, aga tegelikult on see ainus võimalik lähenemine. Williams ise end mängida ei saaks, samuti tekitaks võõristust mõne hea väljanägemisega meesnäitleja palkamine. Mõlemal juhul oleks tulemus kahtlane ja ka täitsa eba-robbiewilliamslik.

Kuna Williams palgati omal ajal Take Thati selle eest, et ta oli nn cheeky (eesti keeles uljalt ninakas vms), siis haarati ilmselt sabast ingliskeelsel fraasil cheeky monkey ja otsustati sellega minna sõnasõnaliseks. Võõristus digiahvist kaob esimese viie minutiga ja mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et ahv peaosas ei luba kogu asjal minna liiga pateetiliseks, aga kui hingelisemad tasandid loost välja kooruvad, siis tekib päris huvitav efekt. Eneseirooniline ja mitmetasandiline nagu Robbie Williams isegi. Seda enam, et silmad on Williamsi omad.

Kuigi ta peavooluline ja voolujooneline glitz pop mind suuremat ei kõneta, on ta ise olnud alati sümpaatne just selle võime eest end kogu aeg kõrvalt vaadates pilgata. Sellest lähtuvalt võiks ju ennatlikult arvata, et "Better Man" on sirgjooneline "ma ju ütlesin"-lugu, kus boy-bändist alustanud Williams tõestab maailmale, et ta on oma minevikust suurem.

Aga jällegi, tundub, alahindasin "maailma suurimat meelelahutajat". "Better Man" on muuhulgas üks filmipikkune vabanduskiri inimestele, kellele staar on oma enesekesksuses ja mõnuainete kuritarvitamises liiga teinud. Muuhulgas suudab Williams esimest korda 30 aasta jooksul maha pesta ka Take Thati häbimärgi.

Nii tehniliselt filmi kui ka loona on "Better Man" mitme pea jagu üle nii jubedast "Bohemian Rhapsodyst" ja päris vaadatavast "Rocketmanist". Soovitus inimeselt, kes on eluaeg vihanud Take Thati ja suhtunud võrdlemisi leigelt ka Robbie Williamsi lennukasse soolokarjääri. See film on parim asi, millega ta kunagi on loominguliselt seotud olnud.

4 / 5

Aasta isa
Goodrich
Hallie Meyers-Sheyer
USA
ACME

Michael Keatonil läheb hästi nii teles kui filmis ("Dopesick", "Beetlejuice Beetlejuice"), aga ma pole siiani kindel, kas tal on piisavalt ekraani-mojo't, et iseenda pealt rahvas kinno saada. Ta on nüüd end muuhulgas leidnud väikestes filmides sisemise põlemise ja vähese jutuga vaga-vesi-sügav-põhi-tüüpide kehastajana.

Goodrich on galerist, keda tabavad Sundance'ilikud elukatsumused, kui tuleb hakata hoolitsema oma võõrdunud laste ja raskustes kunstigalerii eest korraga ning leida endas üles see inimene, kes ei seaks vaid karjääri esikohale. Film on sümpaatne, aga kuidagi kehvverene.

Kogu siin loodud maailm on läbinisti kunstlik ja me vaatame Goodrichi nagu mingit laborirotti, kellel tuleb katsed ära teha. Sama lugu kõrvetegelastega, kes ilmuvad kuskilt ja kaovad taas. Mingis dimensioonis on neil tihedad graafikud, mille sisu me ei tea. Goodrichi müüdav kunst on ka täiesti tulnuklik. Võltsinimesed asustavad simulatsiooni, aga kui seda võtta mõtteharjutuse, mitte elu peegeldusena, on võimalik filmist isegi miskit kaasa võtta.

Selle kummalisuse osaliseks lahenduseks on lavastaja isik. Noore Hallie Meyers-Sheyeri vanemad on lavastajad Nancy Meyers ja Charles Shyer, kes on kahepeale kokku lavastanud paar tosinat sarnast romantilise komöödia, armastusfilmi, Hallmarki ja romkom-Westworldi vahelist toodet, kus taust on sama valge kui tegelaste hambad. Ma räägin filmidest nagu "Intern", "Father of the Bride", "It's Complicated", "The Holiday", "The Parent Trap".

Kui me teame paremini Penny Marshalli ja Nora Ephronit, siis Meyers ja Shyer lavastavad ise filme ja kirjutavad stsenaariume ka teistele, kultiveerides seda puhtalt eskapistlikku suhtefilmižanri väljamõeldud Ameerikas. Ja nüüd on Meyersile ja Shyerile lisandunud ka Meyers-Shyer. Senise põhjal astub tütar vanemate sissekantud kingadesse täpselt sisse. Eks näis, kas ajapikku tal kuskilt pigistama ka hakkab.

3 / 5

Siil Sonic 3
Sonic the Hedgehog 3
Jeff Fowler
Jaapan-USA
Hea Film

Siil Sonicu sari jätkab kassaedu ja võrdlemisi heade arvustuste tuules oma mängumaailma ekraniseeringu laiendamist, tutvustades uusi tegelasi ja kindlalt osast osasse tõusvat eelarvet, mis kahjuks toob kaasa ka kohustuse selle raha eest n-ö rohkem pauku teha.

Sonic on minu meelest suutnud seni pakkuda üllatavalt hea esimese ja täiesti unustamisväärse teise osa, mille ainsaks päästeingliks oli silmi pööritav ja ennast selgelt lõpuni nautiv Jim Carrey. Tema mäng oli piisavalt pöörane, et kolmandas osas teda tutvustada kaksikrollis – dr. Robotniku ja tema teadlasest vanaisa Geraldina. Uute tegelaste – lisaks ka veel kosmilisest siilirassist uus põhi-kurikael Vari (Keanu Reeves) – mängu toomine mängib ümber ka senised alliansid ja vastasseisud, kui hakkab käima mäng maailma kõrgeimale panusele, planeedi hukule.

Filmi esimene pool on üsna nauditav, kui tegelastele antakse natuke aega olla ja ennast näidata. Turusurve viib aga filmi lõpuks hiiglasliku kosmose set piece'ini, mille pakutav möll on nii pikk, kirju ja mitte ka piisavalt huvitav, nii et vedru käib üsna maha. Kuivõrd üks arvutis tehtud kiire lammutamine teisest ikka põhimõtteliselt erineb.

Kokkuvõttes selline kahjutu küte, aga läheb ka võrdlemisi kiirelt meelest. Kuigi pean tunnistama, et algne täiesti ajuvabana tunduv mõte mingist videomängu tulnuksiilist on end siiski kinolinal piisavalt tõestanud.

Tiitrite järel ka üsna põhjalik neljanda osa tutvustus, kus ilmuvad välja mingid mehaanilised robot-siilid.

2,5 / 5

Kaks ühe vastu
Zwei zu Eins
Natja Brunckhorst
Saksamaa
Estinfilm

Saksa komöödia? Warum nicht? Film räägib Saksa DV viimastel päevadel toimunud juhtumist, kui juba käibelt kadunud ja maa alla ladustatud Ida-saksa markadele leiavad nutikad ossid kasutuse. Algselt on film justkui anti-ostalgiline, ehk Ida-Saksa imet kritiseeriv, mis ongi ju üks mõistlik seisukoht. Filmi arenedes aga saab selgeks, et moraalne platvorm on siiski pisut küsitavam.

Nimelt tundub filmitegijate arvates olevat läänelik kapitalism veelgi hullem, vihma käest kõnniti räästa alla ja kommunistliku ühiskonna ainus probleem oli see, et seda tehti valesti. Kaks ühe vastu on küll raha vahetuskurss, kuid kirjeldaks justkui ka filmi ideoloogilise kompassi liikumist idast läände ja seejärel itta tagasi. Parema kommunismi helgesse tulevikku. Kuidagi ei saa süsteemi seest näinuna sellele alla kirjutada, ja idasakslastel võiks ka veidi parem mälu olla.

Kui aga filmist endast rääkida, siis täpselt selline lobeda looga ja paraja annuse koomikaga ajastu-põnevik, mida Netflix ja muud voogedastused hulgaliselt pakuvad. Ehk et kinematograafiliselt tegelikult millestki rääkida pole, lavastaja on pigem näitlejana tuntud Natja Bronckhurst ja peaosades saab näha Sandra Hüllerit ja Ronald Zehrfeldi tuntud headuses.

2,5 / 5

Parthenope
Paolo Sorrentino
Itaalia-Prantsusmaa
A-One

Ma ei tea, kui palju kaalub ilu. Kas ta ihuüksi olles üldse midagi kaalub? Mitu insta-grammi? Vaevalt, et sellel üldse mingit kaalu on.

Aga ma sain aimdust, mis kaal on õõnsusel. See on talumatult raske, kohati väljakannatamatult rõhuv. Ja kui ilu ja õõnsus nüüd kokku panna, siis saame tulemuseks midagi sellist, mis haihtub lihtsalt laiali – tühistab iseennast ära. Sõrmede vahele ei jäägi midagi, kui, siis natuke kaja. Ja kahetsus nägemata jäänud unenägudest.

Paolo Sorrentinot pole liigses sisukuses kunagi olnud põhjust süüdistada, aga vahel vormub vormi tagant välja vägagi sügavale, kuskile arhetüübi sisse küünitav tähenduslikkus, kui ta kerib aega edasi-tagasi "Suures ilus" ja "Jumala käes" või muudab "Loros" tühja glamuuri märgiks iseendast. Ta uus film "Parthenope" on aga ennekõik just oma tühjuse raskuse all kokku varisev kahetunnine moeajakirja fotosessioon, mida vürtsitavad salmikutarkustega võrreldavad tähendussõnad.

Ilu on kaamerasilmas kõvasti, aga mõttelõnga lihtsalt loobitakse laiali, et vaadata, kas midagi hakkab arenema. Võrdlemisi vaimukad on nn akadeemia-episoodid ülikoolis kui nimitegelane Parthenope asub ajama taga teaduskarjääri, aga kõik muu selle ümber on lihtsalt arusaamatu tühjus.

Pool aastat tagasi nähtud filmi vaatamise valus mulje hakkab juba tuhmuma, nii et korraks käis peast läbi kiuslik mõte, et äkki peaks uuesti proovima. Tagane, saatan!

2 / 5

Bolero
Boléro
Anne Fontaine
Prantsusmaa-Belgia
Hea Film

Jah, see film täidab esmase ülesande rahuldada mu uudishimu ja täita lüngad Maurice Raveli elust ja tema kuulsa "Bolero" saamisloost, sest oleme ausad, et ega ma enne filmi küll ühtki teist tema teost ei teadnud. "Bolero" on muidugi fantastiline ja see ühe laulu origin story faktiliselt ikka huvitav, aga lisaks võib siin kuulda selle impressionistliku helilooja muudki loomingut, mis on, peab tunnistama, väga huvitav, pisut dissonantne ning kuigi kirjeldav, siis alati ka teatud ängistusvarjundiga.

Juba seetõttu tasub film ära vaadata, lisaks on peategelaste osatäitja Raphaël Personnaz huvitavalt paeluv tegelane, natuke nagu prantsuse Jack Lowden, piinatud pilgu ja neurootilise olekuga, aga mitte üle mängiv või seda ekspluateeriv. Sobib Raveli ossa imehästi.

Nii et peategelase casting on väga hea, teema kultuurilooliselt samuti huvitav, aga film ise kahjuks ikka väga nõrk. Raveli ümbritsevad mitmed naised, kes on kõik võrdlemisi sarnased – nad kõik meenutavad ta ema, aga kas see on tahtlik või juhuslik, jääb selgitamata. Selgitamata jäb tegelikult ka kõik muu: kes need inimesed tegelikult on, milleks neid on vaja Raveli ellu või sellesse filmi.

Kui ei tegelda parasjagu nimilooga, siis sumpab "Bolero" ühest laukast teise ja jääb neist igaühte kinni. Täiesti ebavajalikud tagasivaatestseenid ja mälestused, kohati sama arusaamatu kaasaeg. Nii et lavastaja lisab omalt poolt juurde rohkem küsimusi kui annab vastuseid, aga tulemus ei mõju paeluva mõistatusena vaid tekitab karjuva vajaduse mingi info ja loogika järele.

2 / 5