Kinosilm | "Aurora" näitab, et katsetuste tuumaks võibki vahel jääda otsing, mitte tulemus

Tristan Priimäe iganädalases kinolevi ülevaates on vaatluse all Halina Rejini "Kullake", Alexandros Avranase Eesti kaastootmisel valminud "Apaatia", Rain Tolgi ja Andres Maimiku "Aurora", Uberto Pasolini "Kojutulek", Christian Gudegasti "Meistervargad 2: Pantera maffia" ning Margerita Vicario "Gloria!".
Kullake
Babygirl
Halina Reijn
Holland-USA
KP Distribution
Nüüd lõpuks üks veidi moodsam tõlgendus S&M-sõltuvussuhetest. Erinevalt tavaliselt näidatavast üksteise ärakasutamisest ja võimu kuritarvitamisest satub siin kokku paar – vanem CEO Nicole Kidman ja noorem praktikant Harris Dickinson –, kes on üksteise suhtes äärmiselt mõistev. Naine töötab pakirobotite arendamise firmas ning tegeleb sisuliselt päevast päeva sellega, et tema alluvuses töötavad robotid teeksid oma asja võimalikult täpselt ja ettearvatavalt. Lavastaja on justkui viidanud sellele, et kaasaegses maailmas on meist endistki saanud robotid, kelle iga reaktsioon ja rutiin on ette teada, ja hea ongi. Tea oma kohta.
Kui nüüd kahe peategelase vahele tekib ebavõrdse võimusuhte läbimängimisele toetuv erootiline pinge, on nad mõlemad sellest üsna hämmastuses. Naine vaatab oma sekti- ja kommuuniminevikku ja üritab sealt leida oma ihadele tavalist ja labast põhjust, aga seda ei pakuta. See suhe on nagu eraldi olevus, mis elab oma elu neist sõltumata, tirides neid mõlemaid mugavast robotlikkusest välja. Ja nagu kõigis sarnastes kunstlikult ülereguleeritud düstoopilistes maailmades – olgu siis tegemist Huxley või Orwelliga – on kaasaegses mehaanilises maailmas silmapaistmine võrdne hukuga. Ka meie kaasaeg on düstoopia, kuhu me oleme silmaklapistatud ja ebareeglipärane seks on siin muuhulgas ka keelatud vabaduse väljendus.

Filmi dialoogis on kaks võtmemomenti, kus sõnastati ära juba niigi ilmselge, aga tuleb arvesse võtta, et näiteks konservatiivses Ameerikas on ilmselt šokist kaugemale paljudel keeruline näha ja seetõttu tuleb ikkagi selgitada. Esiteks sõnastatakse ära nõusoleku teema, mis on ka tänases Eestis äärmiselt hädavajalik selgitada. Pealtnäha iseenesestmõistetav, aga tegelikkuses arusaamatult püüdmatu kontseptsioon: seksis on kõik okei, kui sellega kõik osalised nõus on. Ülejäänu on juba demagoogia. Teiseks jäi kajama konservatiiviks osutunud kultuuritegelasest abikaasale (Antonio Banderas) sõnastatud mõte, et tolle arusaam S&M suhtest kui millestki ahistavast ja naist alandavast on "aegunud arvamus seksist", mille asemele pakub "Kullake" kaasaegsemat käsitlust. Laias laastus õnnestub.
"Kullakesele" on ette heidetud draama puudumist, aga kas pole ka sündmustiku teadlik dramatiseerimine märk kunstlikkusest, mille eest film üritab ära põigelda? Siin on piinlikuvõitu hetki, aga üldiselt on nii palava teema käsitlemisel suudetud jääda enamasti siiraks ja tõsiseltvõetavaks. Harris Dickinsoni tegelaskuju ei osutugi reptiiliks nagu me sellistes filmides oleme harjunud nägema, pigem on probleem vastupidine – kas tõesti on üldse olemas sellist (noort) meest, kes nii täiskasvanulikult suudab asju sõnastada ja ei tunne mingit kiusatust libiseda vähemalt natukenegi pahatahtliku kuritarvitamise teele?
4 / 5
Apaatia
Quiet Life
Alexandros Avranas
Kreeka-Eesti-Soome-Prantsusmaa-Saksamaa-Rootsi
Bestfilm
Naljakas, et kreeklase Avranase pan-euro-koostööfilmile "Apaatia" on ette heidetud liigset... apaatiat. Film kulgeb umbes samas võtmes kui Jessica Hausneri viimased tööd – steriilsetesse keskkondadesse paigutatud näitlejad mängivad napilt, kaamera liigub vähe, napp koloriit rõhutab tagasihoidlikkust veelgi. Stiili siin on.

Millest on film? Väidetavast sündroomist, mis paneb inimesi pinge ja stressi all langema koomalaadsesse seisundisse, mida nimetatakse apaatiaks. Eriti olla seda täheldatud Rootsis, kus tegevustik ka toimub, fookuses sõja eest põgenenud vene pere. Reaalsus ja kunst segunevad, naispeaosalist kehastav Tšulpan Hamatova oli vene kultuuritegelastest üks esimesi, kes julges välja öelda, et Putin on värdjas. Nüüd on nende fiktiivne perekond otsimas Rootsist asüüli, aga nende taotlus lükatakse tagasi ja tuleb oma elu eest võitlema hakata.
"Apaatia" on valminud Eesti kaasosalusel, ekraanil mängivad peretütreid eesti veel laiemalt avastamata noored näitlejad Naomi Lamp ja Miroslava Pašutina. Film ei suru emotsioone peale, mõni ehk eelistaks agressiivsemat pöördumist, aga mulle täitsa sobis selline distantseeritud olek. Sest kui emotsioon prahvatab, siis päris võimsalt.
3,5 / 5
Aurora
Rain Tolk, Andres Maimik
Eesti
Kuukulgur Film
Olen olnud hästi kursis selle filmi erakordselt keerulise saamislooga. Autorid võtsid filmi aluseks siinmail Rob Marchandi levitatud n-ö karakteripõhise improvisatsiooni meetodi, mis, nagu ma õigesti aru saan, püüdleb selle poole, et vabastada näitlejad ja ka rollid stsenaariumi kütkest ning luua rollid uuesti, algusest peale, näitlejate ja lavastaja(te) koostöös. Töötoa kirjeldusest: "Režissöörid ja stsenaristid õpivad seda protsessi kasutades lähenema stsenaariumi arendamisele tegelaskuju keskselt ning kasutama "ootamatuid olukordi" kui dramaatilist abivahendit."
Tean, et "Aurorat" kirjutati erinevates etappides korduvalt täiesti ümber ning tee ametliku heakskiiduni oli pikk ja konarlik, ja kuigi ma tavaliselt arvan, et kulissitagune maailm võiks vabalt sinna jäädagi ning oluline on lõpptulemus, on siin see tulemus minu meelest protsessist selgelt tulenev. Ma ei tea täpset ajaliini, millal see improvisatsiooniline rollikäsitlusmeetod "Aurora" projekti sigines, aga tundub, et ka filmitegijatele endile on selle uue tööriistaga mängimine olnud üks õppimisprotsess. Marchandi ümber tekkis siin eesti näitlejate ja ka lavastajate ülivõrrete võimendusena minu meelest võrdlemisi sektilik aura, mis loomulikult sobib kokku ka "Aurora" teemaga, tahes või tahtmata.
"Auroras" on minu vaatest kaks põhilist liini, mis mõlemad haakuvad nimitegelasega. Aurora nimeline tüdruk peab üht liini üleval oma seadusliku ontliku abikaasaga ja teist ohtlikku ja tundmatut seiklust lubava intellektuaaliga. Nende kolme võimudünaamika võtmes lugu lahti ja edasi jooksebki, taustaks ka Aurora perekonna partiarhaalne kristlik sekt.

Nüüd... Eks see suur küsimus ole, kas kiidetud ja kasutatud meetod loole lähenemisel on vilja kandnud või mitte? Jääksin siinkohal ebalevaks. Ma ei näe siin näitlejate mängus eriliselt suuremat vabadust kui tavaliselt. Karakterite puhul tuleb veidi maadelda nii usutavuse kui teatud klišeelikkusega nii sektiliikmete kui anarhistist vabavaimu puhul. Ainult Aurora ise tundub olevat stereotüüpidest vabam, aga osalt temast välja pulbitsev tumedam pool on jäänud kontrolli alla (mullasöömine on ju iseenesest väga intrigeeriv asi, aga seda on vaid korraks ja see markeerib küll midagi, aga seda kaarti pole päriselt lauda löödud). Sektiga seoses jääb mul küsimärgina õhku autorite enda suhe usku. Selge see, et sektlus on lihtne märklaud, aga kui näiteks Sarnet pöörab näo usu poole siiruses, end sel moel haavatavaks tehes, siis mis moel vaatab usule "Aurora"? Või Aurora? Kas see film toob autorid iseenda tõele lähemale?
Hindan kõrgelt tegijate kaua aega kestnud otsinguid tõe suunas, ja püüdu katsetada millegi täiesti uuega, aga katsetuste tuumaks võibki vahel jääda ka otsing, mitte niivõrd tulemus. Ja katsetus võib viia järgmiseni, kui tõde neile siiski oluline on ja seda kätte saada ihaldatakse. Tahaksin, et see film mulle rohkem meeldiks, aga praegu näen ma seda kui esimest sammu mingil teel, millele kindlaks jääda soovides ja seda mööda edasi minnes võivad autorid jõuda millegi väga eriliseni. Teeb siirast rõõmu, et "Aurora" tagasiside tundub valdavalt olevat positiivne, aga oma tõeni tuleb mul kahjuks jõuda mingit käänulisemat rada pidi.
3 / 5
Kojutulek
The Return
Uberto Pasolini
Itaalia-Prantsusmaa-Kreeka-UK-USA
Tespi
"Kojutulek" tuleb sobival ajal – just siis, kui Christopher Nolan on teatanud, et ta järgmiseks filmiks saab "Odüsseia" ja kui Ralph Fiennes võitleb Oscarile peaosa eest filmis "Konklaav". Ilmselt on Nolanil plaanis midagi bombastilisemat, ja keskenduda, nagu tavaks, Odüsseuse kümnele seiklusaastale teel koju. Itaallane Uberto Pasolini aga võtab oma filmis fookusesse sündmused Ithaka saarel siis, kui Odüsseus on juba kodus tagasi ja peab hakkama oma naist ja kodu saamahimuliste õnneküttide käest endale tagasi võitlema.
Film ise on suuremas osas kohmakas ja kummaline. Kaunil saarel kosserdavad ringi halvad näitlejad, kes kortsutavad kurjalt kulmu, seljas kostüümilao riided. Kõik paabeli rahvad on pandud inglise keelt rääkima, võitjana väljub filmist selgelt Ralph Fiennes, kes ei üllata ainult musklis kehaga ja ootamatu full frontal'iga, aga kes suudab oma pilguga süstida piisavalt intensiivsust ka üsna naeruväärsetesse stseenidesse. Isegi Juliette Binoche'il Penelopena on kohati raskusi tõsiseltvõetavusega.

Filmi lõpuosas, kui saabub kauaoodatud arveteklaarimine, leitakse mingi rütm üles, aga enne seda on vaatamine kohati pigem odüsseuslik katsumus.
Päris hea järelmõttena jääb "Kojutulekust" helisema sõja kui sellise mõttetus, ja see on küll filmi pluss, et kangelasloo asemel on siin püütud näidata Odüsseust kui lihtsalt järjekordset meest, kellele on relv käes või sõduristaatus andnud õigustuse ebainimlikeks tegudeks.
Fookus Ithaka sündmustel – hea. Fiennes – hea. Binoche ja Claudio Santamaria – keskeltläbi. Ülejäänud näitlejad – õudne. Tehniline teostus – nõrk. Lavastus – halb. Sõda hukkamõistev moraal – hea.
2,5 / 5
Meistervargad. Pantera maffia
Den of Thieves 2: Pantera
Christian Gudegast
Kanada-USA
ACME
Algne "Meistervargad" oli vaata et üks Gerard Butleri parimaid filme. Lisaksin täpsustuse "nähtutest", sest ilmselt oleks pärast kõigi tema 75 filmi ära vaatamist üsna võimatu püssirohulõhna toast välja saada. "Meistervaraste" edu valem oli lihtne: miksi kõik mõjud ühte patta – "Heat", "Kiired ja vihased", Oceani sarja filmid – ja serveeri ilma järgi mõtlemata. Selle kõige juures oli algses filmis stsenaarsel tasandil ka omajagu värskust, nii et igati korralik pühapäevane kodus vahtimise film, kui on tahtmine end taas 14-aastasena tunda.
Korralik kasum tõi nüüd mõtted järjefilmi juurde, kus keskne paar, Butler ja Ice Cube'i poeg O'Shea Jackson, miilits ja pätt, saavad oma poolelijäänud arveid edasi klaarida. Ei ole midagi teha, mul on teatud nõrkus nende pulp-krimi-asjade vastu, eriti, kui need toimuvad päikeselises ja nurjatus Euroopas, kuskil vahemere kandis, kus närusel kuritegevuse vastasplaaniks on vana raha ja mandunud aristokraatia, kes on tegelikult loomulikult veel suuremad pätid.

Filmi esimene pool kulgeb samas, odavat adrenaliini edukalt podisemas hoidvas rütmis ja sirutan jalad ootusärevusest välja, sinnapoole, kus on odava action'i gaasipedaal. Kütus saab aga kahjuks varsti otsa, kui selgub, et lavastajal on vaja edukalt ära sooritada pikad ja keerulised põnevusstseenid – esiteks põhjalik ja detailne pangarööv ja teiseks üks pikk autodega tagaajamine. Siin tulevad ta käsitöölised puudujäägid ikka väga selgelt välja ning film hangub seisma. Sellest ei päästa ka mitu üksteist üle trumpavat lõppu ja lubadus sarja jätkumiseks.
Mingist otsast telekast tasuta vaadatav, aga igal juhul tasub originaalfilm valida üle järje. Ja lõpuks ma ei saanudki päris aru, mis asi või rühmitus see Pantera on, millega pealkirjas nii uljalt välja tullakse.
2 / 5
Gloria!
Margherita Vicario
Itaalia-Šveits
Estinfilm
Veidi vähem kui aasta aega tagasi Berliinis nähtud "Gloria!" kipub väga vaevaliselt mälusopist tagasi teadvusse jõudma. Tegevus toimub 18. sajandi Veneetsia konvendis, kus kamp tüdrukuid avastab endas muusikalised anded ja hakkab komponeerima midagi uskumatult ajastuvälist ja raadiosõbralikku.

Mäletan, et julgelt keskaegset avangardset veidrust muusikanumbritega veelgi rõhutav itaalia kinotükk üritas muuhulgas kuvada tugevat naissõnumit, aga mitte ülemäära huvitavalt. Iseenesest ma ju veidrusi hindan, aga "Gloria!" mõjus mulle kunstliku ja punnitatuna – ei tulnud nagu südamest, vaid kuskilt mujalt. Kindlasti on see "hea tuju film", mis enamasti ei ole kompliment, kuigi vahel küll.
Samas võib olla tugevalt maitseküsimus ja enamusele võib siinne naiivne epateerimine väga tore tunduda. Misjuhul ma puhisen natuke, paiskan õhku väikese väävlipilve ja tagurdan tagasi oma rõskesse koopasse eksistentsiaalseid draamasid vaatama.
2 / 5
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Kinosilm"